Kultuur ja Elu 2/2015


Kultuur ja Elu 1/2015

 

 

 


Hitleri peakorterid – II

tekst: Arvo Jaama, Koostatud välisajakirjanduse põhjal
fotod: wikipedia.org

Jätkame artiklisarja Hitleri nn "Juhi peakorteritest". Allikate põhjal võib väita, et Hitleril olevat olnud seitse peamist peakorterit, ühes või teises staadiumis valmisehitatud punkreid arvatakse olevat umbes 20 ringis.
Algusosa KE 1-2015

Felsennest (Kaljupesa)
10.05 – 5.06.1940

JPK (Juhi Peakorter) „Kaljupesa” Münstereifeli juures asus Bonnist 65 km edelas ja vaid 45 km kaugusel Belgia piirist. Kaugus lennuväljast Euskircheni juures oli 15 km. See korter rajati eesmärgiga rünnakuga lääne suunas. Pealetungi tähtaega nihutati mõnel korral edasi – 12.11 > 19.11 > 03.12.1939 > 17.01 > 10.05.1940. Korter sai valmis detsembris. Hitleri isikliku korteri moodustas punker koos töötoa, magamistoa, kahe väikese toaga adjutantidele, köögi ja vannitoaga. Peale selle ehitati veel kuus objekti, teiste hulgas sideasjanduskeskus, supelmajad, käimlad, köögid, söökla ning ruumid staabile ja personalile. Hitler viibis siin 10. maist kuni 5. juunini 1940 ja väga lühidalt detsembris 1940.


Hitleri Felsennest (Kaljupesa) oli punker koos töötoa, magamistoa, kahe väikese toaga adjutantidele, köögi ning vannitoaga.

Adlerhorst (Kotkapesa)
11.12.1944 – 15.01.1945

JPK „Kotkapesa” asus Taunuse jalamil Nauheimi lähedal, kus oli üks vana aristokraatlik maavaldus Göthe-aegadest – Ziegenberg. Siia ehitati 1939. aastal palju raha nõudnud õhukaitsevarjendid ja paigaldati sadu kilomeetreid kaableid. Hitler pidas seda kõike aga liig luksuslikuks ja laskis ehitada Eifeli mägedesse uue, ranges, lihtsas, militaarses stiilis. Pärast tulekut „Kotkapessa” (11.12.1944 – 15.01.1945), et juhtida vasturünnakut Ardennides, ei elanud ta lossis, vaid 2 km eemal Wiesentalis, enda ettevalmistatud korteris.


Adlerhorsti hoonetekompleksi seitsmest kindlusvillast on säilinud Pressehaus. Betoonehitised olid kombineeritud Fachwerk stiilis puitelementidega.

Wolfsschlucht I
(hundi­kuristik I) 6. –26.06.1940

JPK „Hundikuristik I” paiknes Bruly-de-Peche lähedal, 6 km kaugusel Belgia piirist. Selle koha leidis 22. mail 1940 dr Fritz Todt koos rühma ohvitseridega. Evakueeritud külasse ehitati kuus barakki ja üks betoonpunker Hitlerile. Kõik ümbritseti okastraadiga ja varjati moondamisvõrkudega. Maastiku õhuluure raskendamiseks lammutati kirikutorn. Hitler peatus siin 6.–26. juunini 1940. Nimi, nagu „hundiurulgi” võeti varjunimest „härra Hunt”, mida Hitler kasutas juba kakskümmend aastat.


Wolfsschlucht I betoonist väli­punker Belgia piirist 6 km kaugusel Bruly-de-Peche lähedal.

Wolfsschlucht II
(hundikuristik II) 17.06.1944

JPK „Hundikuristik II” asus Põhja-Prantsusmaal Margivali küla lähedal. Ehitati üks suur punker Hitlerile ja teine Kaitsevägede Ülemjuhatusele, samuti üks võimsate terasväravatega suletav rongitunnel Hitleri erirongi julgeoleku tagamiseks. Peale seda veel üks ruum saatepersonalile ja teine ohvitseride kasiinoks.
Seda korterit käis Hitler üle vaatamas ja siit kavatses ta juhtida sissetungi Inglismaale. Hitler oli arvamisel, et „H II” on Prantsuse vastupanuliikumise tõttu alati enam ohustatud. Ta tuli siia vaid ühel korral, 17. juunil 1944. Siin toimus ainult üks Hitleri väga ebameeldiv ja jõuline jutuajamine feldmarssalite Rundstedti ja Rommeliga. Mõlemad marssalid pidasid sõja edasist juhtimist mõttetuks ja Rommel oli teinud otsese ettepaneku vastase ülemvõimu tõttu sõda lõpetada. Hitler oli neile ette heitnud võimetust sõjaliste operatsioonide juhtimisel, mis neid väga sügavalt solvas.
Kõneluste ajal Margivalis oli korteri maa-alale sattunud juhuslikult üks V 1 rakett, mis oli kursist kõrvale kaldununa alla kukkunud. Hitler sõitis koheselt tagasi Berchtesgadenisse.


Wolfsschlucht II hästi kaitstud hoonetekompleks 5x2 km alal Põhja-Prantsusmaal on tänaseni hästi säilinud.

Tannenberg (Kuusemägi)
28.06 – 05.07.1940

JPK „Kuusemägi” paiknes Schwarz­waldis Baden-Badeni ja Freudenstadti vahel. Siia ehitati kaks betoonpunkrit: Hitlerile ja sideasjanduskeskusele, ning ca 11 muud objekti: elu- ja abitööbarakid, samuti kasiino, kohvik, dušid. Kõrgete kuuskede varjus oli niiskel maastikul jahe ja seetõttu kasutati ruume harva. Kuna oli suvi, veetsid Hitler ja tema abilised palju aega värskes õhus ja tegid väljasõite Esimese maailmasõja lahinguväljadele Elsassis. Hitler viibis siin 28. juunist 5. juulini 1940.

Werwolf (Libahunt)
16.07. – 30.10.1942 ja 19.02 – 13.03.1943

JPK „Libahunt” asus Vinnitsa juures Ukrainas. Venemaa kiiret vallutamist eeldanud Hitler laskis siia ehitada uue korteri, kuhu ta võiks ümber paigutada oma asukoha rünnaku juhtimiseks Lõuna-Venemaal. Albert Speeri sõnul: „Vene lennuväe vähese tegevuse ja suurest kauguse tõttu läänest ehitati metsa üks hea väljanägemisega asula laialipillatud puitmajadest, ilma „Hundiuru”-sarnaseid õhukaitsepunkreid rajamata.” Hitler oli siin ainult kaks korda (16. juulist kuni 30. oktoobrini 1942 ning 19. veebruarist 13. märtsini 1943). Terve selle korteri maa-alal oli ainult üks õhukaitsevarjend kõikidele teistele ning Hitleri majale juurde ehitatud õhukaitsevarjend ainult temale.
Kaks suurimat korterit olid ehitamisel ja jäid lõpetamata.

Olga

JPK „Olga” Ohrdruf asus ühes päris väikeses kohas Thüringi metsas Gothast veidi lõunas. Juba 1938. aastast oli siin uusima kaugsidevarustusega luurekeskus. Aastal 1944 tehti otsus valitsuse ja kõrgema maavägede juhtimise – eelkõige Hitleri peakorteri – paigutamiseks Thüringisse 1945. aasta kevadel.
Himmler tahtis selle rajatise anda Hitlerile üle sünnipäevakingina 20. aprillil 1945.
20 meetri sügavusel maa all töötasid vangid Buchenwaldi koonduslaagrist. Ainuüksi selle ehitise jaoks toodi siia haruraudtee Ohrdruf-Gotha raudteeliinilt. Hitler ei ole selles korteris iialgi viibinud ja seda ei ole iialgi lõpetatud. Aprilli lõpus 1945 jäi see Ameerika tsooni. Pärast sõda paigutati siia Vene sõjajõud. Pärast Saksamaa ühendamist ja Vene vägede väljaviimist püüti selle korteri saladusi avalikustada. Otsiti ka „Merevaigutuba”, mille jäljed sinna juhtisid. Põgenevad SS-komandod purustasid lõhkeainega kõik stollide sissekäigud ja need ei ole tänini ligipääsetavad

Obersalzberg

Siinne lähiümbrus, kõrgele ulatuvate mägede vaheline, igas suunas maalilisi vaateid pakkuv Obersalzberg, oli Hitlerile tuntud juba enam kui viis aastat enne võimu haaramist 1933. aastal ja siin oli ta lõpetanud ka oma „Mein Kampfi”. Viis kuud pärast tema võimule tulekut algas Obersalzbergil tihe tegevus. Esmalt hakati Rudolf Hessi juhtimisel siinseid maju ja krunte kokku ostma ja nende omanikke ümber asustama.
Esimesena ostis seni tema poolt renditud, 1916. aastal ehitatud ­Wachenfeldi maja ja asus seda oma suveresidentsiks ümber ehitama Hitler. Tema parteikamraadid tulid hiljem ja ehitasid oma majad Adolf Hitleri Berghofi (mägimõisa) lähedale. Hiljem ehitas Bormann ümber selle 10 km2 suuruse maa-ala (Führergebiet) 27 km kogupikkusega piirdetara (sissepääs vaid erilubadega). Hitleri Berghof paiknes Hohe-Gölli mäejalamil veidi enam kui 900 m kõrgusel. Siin toimusid mitmed riiklikud vastuvõtud ja kohtumised. Teisel korrusel paiknesid konverentsiruum eesruumi ja vestibüüliga, söögisaal,valveruum, personali päevaruum ja suur köök ning kaks tuba adjutantuurile. Kolmandal korrusel olid Hitleri elu- ja magamistoad, samuti külaliste toad. Garaaž paiknes esimesel korrusel ja selle all keldris veel keeglirada ja kütteruum. Sisustuses domimeerisid biidermeier ja barokk, valitud valgustid, marmor, väärispuit, looduskivi ja kahhelahjud, väärtuslikud maalid ja raamatud, kallid vaibad ka gobeläänid.
Suurem osa sellest uhkest rajatisest hävis 1945. aasta 25. aprilli õhurünnakus, milles kasutati ka 5000-kiloseid pomme. Raskeid tabamusi sai Hitleri Berghof, täielikult olid purustatud SS-kasarmud. Platterhofi „Volkshotel” sai samuti keskmisi tabamusi (taastati 1953 aastal ja sellest sai „General Walker Hotell”). Ka hotell „Türken” hävis täielikult. Göringi künkale on nüüdseks püstitatud luksushotell. Siiski pidasid mitmed ehitised sellele vastu ja punkrisüsteemid jäid terveks. Pärast sõja lõppu lasti kõik pommitamisest alles jäänu õhku.
Salzbergi kuplinõlvadelt avaneb kaugvaade 2522 m kõrguse Hohe-Gölli ja selle kõrvale jääva 1834 m kõrguse Kehlsteini tippudele. Siia, Kehlsteinu mäetippu, ehitas Martin Bormann oma sõjamöllus terveks jäänud teemaja koos sellele juurdepääsu tagava 124 meetri pikkuse tunneli ja 124 meetrit kõrgemale toova liftiga. Vaid viiel korral külastas teda siin ülal ka kõrgust pelgav Hitler.



Obersalzbergi jõudnud liitlaste sõdurid leidsid eest õhurünnakus purustatud ja põlenud Berghofi residentsi.


Sõjamöllus terveks jäänud Bormanni teemaja (Kehl­steinhaus) 124 meetri pikkuse tunneli ja 124 meetrit kõrgemale toova liftiga.

Riese (Hiid) ja Fürstenstein

JPK „Hiid” asub Bad Charlottenbrunni lähedal Sileesias, Öökullimägedes (Eulengebirge) Wüstewaltersdorfi juures (praeguse Poola Jedlina Zdroi ja Walim). See pidi saama suurimaks Hitleri peakorteritest. Jaanuaris 1943 tõusis liitlaste pommirünnakute tõttu oht Saksa strateegilistele tsiviil- ja sõjalistele objektidele. Ohtu tunnetasid ka riigi kõrgemad ametkonnad, partei ja armee. Hakati otsima uusi, kindlamaid kohti, kuhu ohu korral võiks ümber asuda. Neid kohti leidus maa all.
Aastal 1943 alustati ehitamist varjunime „Hiid” all. Ehitamist juhtis Sileesia Tööstusühendus. Ehitajateks olid saksa tööliste kõrval ka sõjavangid ja sunnitöölised.
Aprillis 1944 võttis ehituse üle organisatsioon Todt, kes kasutas töödel ainult Gross Roseni kontsentratsioonilaagri vange, kes olid paigutatud väiksematesse laagritesse. Arvati, et ehitusettevõtja vahetus oli tingitud tööjõuvajaduse pakilisest suurenemisest seoses kavandatud peakorteri ehitamisega Hitlerile.
Albert Speer kirjutab oma mälestustes, et Hitler oli 1944. aastal teinud ülesandeks kahe maa-aluse peakorteri ehitamise. Selleks võeti tööle mõnisada mäenduse spetsialisti ja tuhandeid inimesi Sileesiast ja Thüringist.
Ehitustöid tehti 200 ruutkilomeetri suurusel maa-alal katkestamatult kuni aprillini 1945, ehkki üksikud tööd juba 1945. aasta jaanuaris olid lõpetatud. Enamik laagritest töötas rajatise „Hiid” jaoks kuni sõja lõpuni, 8.–10. maini 1945.
Enne venelaste sissetungi 1945. aasta alguses lasksid SS-i pioneerid õhku kõik sissepääsud. Venelased neid arvatatavasti ei avastanud, kuid poolakad leidsid pärast sõda nende jäljed. Tänini ei ole rajatist uuritud. Kuuldused sinna peidetud varanduse, kaasa arvatud merevaigutoa kohta, elavad jätkuvalt oma elu.
Maa-alused korrused koosnevad täisnurkselt õõnestatud koridoridest ja kambritest vähemalt kahe sissepääsuga. Maapealne osa tellis- ja puitbarakkideja betoonist objektidega oli ehitise majandamisbaas.
Kompleks Fürstenstein, sakslaste poolt Hitleri Sileesia peakorteriks kutsutud, asub Fürstensteini lossi all. Seda ehitati pikemat aega. Suurem osa 950 meetri pikkusest ia umbes 3200 m² suurustest kaevandatud tühemikest on betoneeritud. Siin on kaks korrust, millest esimene on ca 15 meetri ja teine 55 meetri sügavusel lossi hoovipinnast, ning üks kõiki lossikorruseid ühendav lift. Fürstensteini loss on üks suuremaid ja ilusamaid Euroopas, Poolas suuruselt kolmas.
Pärast sõda oli loss kuni 1946. aastani hõivatud venelaste poolt, aastal 1956 alustati kindlustustöödega, 1960 tehti maa-aluste ruumide esimesed uuringud, 1971 avati lossiterrassid külastajatele. Aastate jooksul on üha enam ruume ja korruseid avatud, viimaste hulgas ka ülemine maa-alune korrus.

FÜHRERSONDERZUG (Juhi eririong)

Esimesed Poolale kallaletungi päevad veetis Hitler rongis „Amerika”, millega ta liikus mitmesugustes paikades rindejoone lähedal.
Rong koosnes magamis- ja eluvagunist, mida Hitler ka töötamisvagunina kasutas, sidevagunist, paljudest magamisvagunitest, käsundusvagunist staabi ja pressivagunist ajakirjanikele, samuti ühest erivagunist – flaki ja selle meeskonna vagunist. Ronge oli igal momendil võimalik peita selleks ettevalmistatud tunnelitesse. Üks rong varjunimega „Brandenburg” seisis Mönichkirchenis, teine, „Amerika”, Austrias Wiener Neustadti lähedal. Siit juhtis Hitler pealetungi Jugoslaavia vastu 12.–25. aprillini 1941.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv