|
|
Hitleri peakorterid –
I
tekst: Arvo Jaama
fotod: wikipedia.org
1940. aastast algab
Saksamaal ja allutatud aladel ka Hitleri nn Juhi peakorterite
ehitamine. Allikate põhjal võib väita, et Hitleril
olevat olnud seitse peamist peakorterit, ühes või
teises staadiumis valmisehitatud punkreid arvatakse olevat umbes
20 ringis.
Need on olnud nn mägikoobastesse ehitatud salarelvade tehased,
rannikuala allveelaevade baasid, Hitleri ja armee peakorterid
Saksamaal ning mujal Euroopas. Uurimistöö teeb raskeks
tõsiasi, et paljud neist on purustatud, uputatud, mineeritud
või on nende sisse-väljapääsuavad suletud
lõhkamiste teel. Artikli sarja esimeses osas vaatleme lähemalt
neist kahte – Hundiurgu ja Riigikantselei punkrit.
Pärast I maailmasõja lõppu pidi Saksamaast
saama vastavalt Versaille’ lepingule (1919) demilitariseeritud
riik. Paljud ei olnud pealesunnitud lepingutingimustega nõus
ja juba oma poliitilise tegevuse alguses võttis Hitler
kasutusele mõisted Lebensraum (eluruum) ning Drang nach
Osten (tung itta). Võimule tulnult hakkas ta 1933. aastal
oma plaane ellu viima. Ametlikult murdis ta Versaille’ lepingu
1935. aastal sõjalise organisatsiooni loomisega Saksamaal.
1936. aastal hõivas Saksa kaitsevägi Reini vasakkalda
demilitariseeritud tsooni. Järgnes Austria annekteerimine
ja Sudeedimaa ühendamine Müncheni lepingu alusel 1938.
aastal. Böömi- ja Määrimaa ühendatakse
1939. aastal. Jäi nimetamata, et koos peatse liitlase, Nõukogude
Liiduga, katsetatakse relvi Hispaania kodusõjas, seni veel
eri poolel. Mõlemad teevad ettevalmistusi omavaheliseks
sõjaks. Enne seda aga jõuavad NSV Liit ja Saksamaa
23. augustil 1939. aastal sõlmida mittekallaletungilepingu,
mille salaprotokollide põhjal jagatakse Poola ning otsustatakse
Balti riikide saatus. Pärast Poola okupeerimist ja ühist
paraadi Brestia jätkavad mõlemad ettevalmistusi II
maailmasõja vallapäästmiseks. Kumb jõuab
enne? Pakti sõlmimisega võimaldas Stalin Hitleril
alustada sõda, mille esimeseks ohvriks sai 22. juunil 1940.
aastal tema ise.
|
Põhja-Pooleas asuvad hundiuru varemed on avatud külastajatele.
|
WOLFSSCHANZE
(HUNDIURG)
24.06.1941 – 20.11.1944
Idakampaania sõjasündmuste
paremaks juhtimiseks oli vaja luua uus peakorter, mis asub rindele
lähemal. Kõikidele julgeolekutingimustele vastava
asukoha otsingutele komandopunkti rajamiseks sobis Ida-Preisimaa,
mis oli looduslikult hästi kaitstud (metsad, järved,
sood ja kanalid pakkusid loomulikku kaitset ida suunast). Hitleri
peakorteri „Hundiurg” ehitamist alustati Görlitzis
Rastenburgi (tänapäeva Kirde-Poolas) lähedal 1940.
aasta suvel ja lõpetati töid peatamata 1944. aasta
lõpul. Nimi on tuletatud Hitleri parteipseudonüümist
Wolf (hunt) ja kordub ka mõne teise peakorteri nimes. Kohavaliku
otsustasid asukoht kaugel peadest, mis on kolmest küljest
piiratud Masuuria järvedega ja metsa läbiva raudga.
Põhitöö tegid kõrgendatud saladuskatte
all saksa palgatöölised. Teid, raudliine, lennuvälju
ja muid sõjalisi objekte ehitasid eri rahvusest vangid:
poolakad, norrakad, prantslased ja venelased.
Metsa oli siin umbes kaheksa ruutkilomeetrit, millest ehitusmaad
ca 2,5 ruutkilomeetrit. Siia rajati sadakond objekti, nende hulgas
seitse massiivset, topeltseinte ja -lagedega kaitstud ruumi –
punkrit, mille seinad olid kuni kaheksa meetrit, laed kuni kümme
meetrit paksud. Sealsamas oli ka keskmise suurusega punkreid kahe
kuni kolme meetri paksuste lagedega. Paljud kaitseehitised ja
elubarakid olid tellis- või betoonseintega. Suurem osa
peakorteri kaitseks mõeldud elu- ja laobarakkidest olid
siiski puidust.
Kuid mingit maa-alust „urgu” või „urgu”
siit otsida ei tasu. Maapinnast madalamale ulatub ainult ehitiste
vundament. Suuremate punkrite oma ulatus täispaksuses 3–5
meetri sügavuseni. Nendest võiks nimetada Hitleri
punkrit kõrvalasuva õhukaitsepunkrikesega, külalistepunkrit,
Bormanni punkrit, Göringi punkrit õhukaitse suurtükipositsiooniga
selle katusel, suurt üldist õhukaitsepunkrit ja infopunkrit.
Oma punker oli ka Jodlil, Keitelil. Ei puudunud hotell SS-ohvitseridele,
majutushoone Hitleri ihukaitsele, ohvitseride kasiino ega adjutantuurihooned.
Sõja aastail 1941–1944 oli Hundiurg põhimõtteliselt
Saksamaa peakorter.
|
Selline nägi välja purustatud nõupidamisruum
Hundiurus, pärast Hitlerile tehtud atentaati 20. juulil
1944.
|
Ehitati kolmes
ehitusjärgus
Esimeses järgus
1940. aasta suvest kuni 1941. aasta juunini ehitati puitbarakid
ja betoonpunkrid seinapaksusega kuni kolm meetrit. Need olid mõeldud
elu- ja bürooruumideks ning pidid pakkuma kaitset ka pommirünnakute
eest.
Teises järgus said puitbarakid 50 cm paksuse tellistest välisvoodri
ja 35 cm paksuse sardkohtbetoonist katuse.
Viimases järgus, 1944. aasta veebruarist oktoobrini, saavad
„Hitleri punkri” ja „Külalistepunkri”
seinad nelja meetri paksuse betoonmantli. Nüüd ehitatigi
juurde üldine õhukaitsepunker ja Göringi punker.
Nendel „punker punkris” põhimõttel ehitatutel
oli topeltseinte ja topeltlagede vahel 50 m laiune tühi ruum,
mis oli täidetud kivikildudega tõugete leevendamiseks
õhurünnakutel. Kõik punkrid olid seest vooderdatud
puiduga. Punkrite lamedad katused kaeti maskeerimisvõrkudega. Õhust
polnud näha muud, kui kilomeetrite kaupa soist metsa.
Punkri ümberehituse ajaks oli Hitler 16. märtsil 1944
ümber kolinud oma residentsi Obersalzbergis. Tagasijõudnult
elas ta 15. juulist kuni 1. oktoobrini 1944 „Külalistepunkris”.
Selle kõrval oli arutelubarakk, kus 20. juulil tehti Hitlerile
atentaat, milles ta suuremat viga ei saanud.
Siin oli ka Hitleri soomusrong, mida ta meelsasti kasutas ja pidas
kindlaimaks liiklusvahendiks.
Peakorter oli varustatud moodsaimate seadmetega, punkrites oli
elekter ja keskküte, elektrivarustuse tagasid diiselgeneraatorid.
Oli ka otsene telefoni- ning raadioühendus teiste kohtadega
Saksamaal ja Euroopas.
Peakorteri maa-ala oli ümbritsetud traatpiiretega ning miinivälja
ja okastraattõketega nende vahel, kogulaiusega ca 50–150
meetrit. Peale nende seisid seal vaatlustornid, kindlustused kuulipildujate
ja õhutõrjekahuritega. Kogu ala oli patrullide valve
all.
Maa-ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli
1. tsoon, kus elas Hitler, tema lähimad kaaskondlased,
kasiinod, stenografistide maja. Tsoonis 2 elasid valvesõdurid
ja teenindav personal. Välimine, ehk 3. tsoon, oli miiniväli.
Seda välja puhastati pärast sõda aastaid: eemaldati
54 000 miini, leidus tanki-, jalaväe-, märguande-
ja lõhkemiine.
Tsoone eraldasid okastraatpiirded väravatega, millest pääses
läbi erilubadega ja ilma relvadeta. Peakorteri julgeolekut
garanteerisid ka õhujõud Elki, Lötzeni ja Schippenbeili
piirkonnas. Isikliku julgeoleku eest vastutasid piirkonnas SS-eriüksus
Leibstandarte Adolf Hitler ning Hundiurus Riigi julgeolekuteenistus
ja Juhi saatepataljon. Hitler tundis end siin kindlana ja viibis
24.06.1941 ja 20.11.1944 vahel suurema osa oma ajast, umbes 800
päeva.
Massiivseid punkreid kasutati vaid varjenditena rünnaku korral,
igapäevane elu ja töö käis kergetes kaitseruumides
ja puitbarakkides. Peakorteris töötanud eraisikud toodi
iga päev Rastenburgist kohale eribussidel. Koos kaitsepersonaliga
elas ja töötas siin ca 2000 inimest.
Hitler on siinses punkris vastu võtnud palju väliskülalisi.
Nende hulgas: Itaalia diktaator Mussolini, Itaalia välisminister
Ciano, Rumeenia marssal Antonescu, Slovakkia ministerpresident
Tiso, Bulgaaria tsaar Boris III, Ungari asehaldur Miklos Horthi,
Soome marssal Mannerheim.
Vaenlased ei leidnud looduses hästi maskeeritud punkrit kunagi
üles. Punaarmee lähenedes 1944. aasta sügisel,
tuli Hitleril kompleks maha jätta. Jaanuaris 1945 alustati
operatsiooniga „õhkimine“, et objekt ei satuks
vaenlase kätte. Kuna lõhkeainet polnud piisavalt,
siis paljud punkrid jäid pooleldi õhkimata. Iga suure
punkri peale kulutati 8-10 tonni trotüüli, kuid enamik
neist jäid siiski püsti.
|
Riigikantselei ja Führerbunkri varemed õhiti
peale sõda. Fotol on näha punkri viltu vajunud
vaatlustorn. Lõplik likvideerimine viidi lõpule
1980-ndatel, kui punker tee-ehitustööde käigus
lahti kaevati ja osadeks lammutati. Fotod:
Bundesarchiv Bild
|
RIIGIKANTSELEI punker
(Führerbunker)
Hitleri Berliini residents. „Uue
riigikantselei” ehitustellimuse saab Albert Speer jaanuaris
1938. Suure vaimustuse ja suurusehullustuse vaimus kavandatu vastas
täielikult Hitleri ettekujutusele. Sisetöödega
tegeles vähemalt 4500 töölist kahes vahetuses.
Aga kui „Uus riigikantselei” 12. jaanuaril 1939 ametlikult
üle anti (ka vana jäi alles), selgus, et nõupidamis-
ja vastuvõtusaal oli liig väike, ja Hitler laskis
selle kolm korda suuremaks teha.
„Vana riigikantselei” alla juba 1936. aastal ehitatud
punkril olid ainult meetripaksused seinad ning ta oli liig väike
ja vähenõudlik. Kaks aastat hiljem ehitatud „Uuel
riigikantseleil” (420 m pikk) spetsiaalne süvapunker
puudus, kuid alusmüüride ja keldri tarindid võimaldasid
nende ümberehitamist punkriks, mida ka 1942. aastal tehti.
Siin olid ruumid nii valitsuse, partei ja armee kõrgetele
aukandjatele kui ka 1000-le isikule riigikantselei hinnatud personalist.
Alates 1943. aastast, kui pommirünnakud ka Berliinile ägenesid,
rajati Hitleri äraolekul sellesse maa-alusesse õhukaitsevarjendisse
üks välihaigla, ööbimiskodu Berliini lastele
ja lõpuks veel sünnitusruum, kus sündisid sajad
lapsed. Viimased imikutega emad lahkusid riigikantselei hoonest
märtsis 1945.
1943. aastal tugevdas Berliini ehitusettevõte Hochtief
AG nn eespunkri (vana kantselei all) seitset eluruumi ja mõnd
käsundusruumi ning ehitas 1944. aastal Hitleri tõelise
punkri. See oli eelpunkrist 2,5 m sügavamal, betoonseinad
olid 2,2 m, ja lagi 2,8 m paksud. Kõik oli kaetud 17 meetri
paksuse pinnasekihiga. Punkris oli 18 eluruumi, neist neli eraruumi
Hitlerile ja Eva Braunile.
|
Führerbunkri makett.
|
Mõlemas punkris kokku oli 25 ruumi,
kus peale Hitleri ja Eva Brauni elasid veel Göbbelsid lastega,
Bormann, arstid, adjutandid ja julgeolekunistus. Mõlemad
punkrid olid maa-aluste käikudega ühendatud uue kantselei,
välisministeeriumi, propagandaministeeriumi, aedade, hädaväljapääsude
ja muuga.
Kuna punkri ehitamist ei viidud lõpule, esines palju probleeme
vee ja värske õhu juurdevoolu, elektri, heitveeäravoolu,
kütte ja muuga. Alates 1933. aastast kuni selle tegevuse
lõpuni punkris töötanud elektrik Johannes Hentschel
kirjeldab viimaseid päevi punkris Hitleri juurde jäänud
inimestele nagu luupainajat maa-alustes ruumides, mis neile elu
ajal „hauaks” olid.
Hitler kasutas punkrit 21. novembrist (pärast „Hundiuru”
maha jätmist) kuni 9. detsembrini 1944 ning 16. jaanuarist
(pärast „Kotkapesast” lahkumist) kuni 30. aprillini
1945.
Nendes halvastivalgustatud, niisketes, pooleliolevates, kõdu,
higi ja kanalisatsiooni järele haisevates ruumides lõppesid
tema ja tema kauaaegse sõbranna Eva Brauni elu. Nelikümmend
tundi enne surma olid nad abiellunud.
Pärast sõja lõppu, 16. juulil 1945 külastas
kantselei varemeid Churchill, ning varsti pärast seda lõhati
allesjäänu ja marmorit kasutati vene sõduritele
püstitatud mälestusmärgi juures Berliini Treptow
Pargis.
|
Riigikantselei ja Führerbunkri varemed õhiti
peale sõda. Fotol on näha punkri viltu vajunud
vaatlustorn. Lõplik likvideerimine viidi lõpule
1980-ndatel, kui punker tee-ehitustööde käigus
lahti kaevati ja osadeks lammutati.
|
Kas teadsid, milline nägi välja
Hitleri soomustatud paraadauto?
• mootori võimsus 400 hj
• 24-kambrilised rehvid
• aknad 40 mm soomusklaasist
• 13 cm võrra kõrgendatud esiiste ja jalatugi
• alumiiniumist poritiivad
• varurattad kaitsekilbina esitiivasüvendis
• elektromagnetiline ukselukustus
• volditava katuse mangaantöödeldud soomusplaat
• bensiinipaagi mahutavus 400 l
• valgevasest radiaator
• üldine soomuse paksus 18 mm
Koostatud välisajakirjanduse põhjal,
järgneb
|
|
|
