Solovetsi. Foto: Wikimedia commons

Solovetsi lugu
Inimkannatuste sünge peatükk

tekst: Jaan Jõgi,
geograafiadoktor

Arhangelski oblastis paiknev, 15. sajandil asutatud Solovetsi klooster on olnud Venemaa oluline usukeskus ja piirikindlus. Klooster on läinud ajalukku ka tsaariaegse karmi salavanglana ning Nõukogude esimese koonduslaagrina, kuhu Suure terrori aastatel sattusid ka paljud eestlased.

Algusosa K&E 3-2020.

Maksim Gorki Solovkil

Populaarne kirjanik viibis Solovetsi vangilaagris kolm päeva: 20.–23. juunil 1929. aastal. Maksim Gorki, terava pilguga endine laadija, oli saavutanud oma tabavate, sügavate teostega rahva seas tuntuse ja autoriteedi. Tema tähelepanekud pidid paljastama lääne valeliku laimu ja viima tõe elust koonduslaagrites laia maailma ja nõukogude inimesteni.
Viimase piirini laagris piinatud inimesed lootsid sellest külaskäigust palju. Oli ju tegu rahva elu tundva julge ja ausa kirjamehega. Segadused kirjaniku visiidiga algasid juba enne, kui kõrge külaline saare pinnale astus. Kemi sadamas olid valvurid unustanud, et Papisaarel laadisid laevu pesuväel ja kottidesse riietatud vangid. Kuid M. Gorki koos kaaskonnaga on juba kohal, läheneb, et minna laevale. Nägemata seda olukorda ei ole see võimalik. Kogenud töödejuhataja kamandab vangid tihedatesse ridadesse, käsib veelgi kokku võtta ja istuda. Seejärel tõmmati inimmassile present peale! Kirjanik möödus midagi nägemata ja astus laevale (Solženitsõn, 1990, lk 48–50).
Saarel ümbritsesid teda vangivalvurid, kõrgemad laagriülemused, kes alustasid kirjanikule valduste näitamist. Igati püüti vältida kirjaniku silmast silma jutuajamisi vangidega. Siiski pidi ta midagi märkama. Näiteks Sekirka mäel istusid isolaatoris karistatavad lahedalt pinkidel ja lugesid ajalehti. Ei mingit ülerahvastumist. Peenikesed õrred, kus neid tavaliselt sunniti istuma, olid silma alt varjule viidud. Ehkki vangid ei saanud kirjanikuga kõneleda, olid nad välja mõelnud teravmeelse nipi. Nad vaatasid tulijale suuril silmil otsa ja hoidsid ajalehti tagurpidi käes.
Akadeemik D. Lihhatšov meenutab (Kniga bespokoistv. Stati, Besedõ, vospominania. izd. Novosti, Moskva, 1991), et lahkudes läks Gorki ühe lugeja juurde ja keeras tema käes oleva ajalehe õigetpidi. Sealt sõitis ta botaanikaaeda kas lõunastama või teed jooma seal elavate vabade spetsialistidega. Visiidi viimasel päeval nõudis üks 14-aastane poiss eraldi jutuajamist. Gorki käskiski saatjatel ruumist lahkuda ja jäi mitmeks tunniks poisiga jutlema. Eskort ja luba omavad vangid, teiste seas Lihhatšov, seisid baraki ees ja ootasid kõneluse lõppu. Viimaks väljus barakist pisara­tulvas Gorki, ta nuttis avalikult teda ootavate inimeste ees. Poiss, kelle nimigi on jäänud tundmatuks, kinnitas kaaslastele: „Ma rääkisin kõigest.” Järgmisel päeval, 23. juuni hommikul lahkus kirjanik saarelt. Veel enne, kui laev väljus sadamast, oli poisike maha lastud.
Muidugi pidid ringreisi tulemused olema positiivsed ja ilmunud kirjutised SLON-i tegelikkust ülistavad. Enne lahkumist teeb M. Gorki sissekirjutuse „Hinnangute raamatusse”. Ma ei ole suuteline oma muljeid mõne sõnaga kokku võtma. Pole tahtmist ja oleks ka häbi lausuda trafaretseid kiidusõnu nende inimeste imetlusväärsele energiale, kes revolutsiooni teraste ja väsimatute valvuritena suudavad veel olla ka erakordselt julged kultuuri loojad. Tsitaat on võetud vangilaagri ajakirja Solovetskije ostrova 1929. aasta nr 1, lk 3 ja Solženitsõni (1990, lk 48–50) järgi puudub Gorki trükiloomingust.
Gorki kirjutas sellest käigust pika loo „Solovkil”, kus olid vaid kiidusõnad ümberkasvatamise aadressil koonduslaagris. Tõsi küll, kirjanik toob naljatledes ära laagri seinalehest loetud anekdoodi. Vestlevad kaks vangi. Esimene küsib: „Kas tead, et Gorki on Solovkil?” Teine vastu: „Aga mitmeks aastaks?” Kas oli tegemist kirjandusliku võttega või peegeldus selles dialoogis kirjaniku tõeline hirm. Tolleaegses Nõukogude Liidus oli asjade selline käik täiesti võimalik. Solženitsõni arvates oli aga tegu kõige labasema kasuahnusega. Gorki pidi kiitma vangide ilusat elu Solovkil, et säilitada endale riiklikud privileegid.

Maksim Gorki (keskel) koos kaaskonnaga külaskäigul Solovetsi vangilaagrisse 1929. Foto: Wikimedia commons

Solovetsi vangilaagri märtritest

Pilti idüllilisest elust Nõukogude eriotstarbelises laagris toetasid võimud igati ja ustavad riigialamad propageerisid seda jõukohaselt. Seda isegi aastaid pärast laagri sulgemist. Ka eesti keeles on ilmunud justiitsorganites töötanud vene kirjanikupaari Anatoli Bezuglovi ja Juri Klarovi krimka „Mõrvakatse” (1976), mille tegevus toimub osaliselt ka Solovkil (lk 176). Ei ole teada, kas endine kindralstaabi polkovnik, valgete poolel sõdinud Ivan Nikolajevitš Zaikov on kirjanduslik fantaasiakujund või tegelikult saarel vangistuses olnud inimene. Järgnev kirjeldus on aga usutav episood Solovetsi vangilaagri inimsuhetest. Kõrge miilitsaohvitser sõidab Solovkile üle kuulama valgekaardi ohvitseri. Saarel peatub ta oma vana sõbra, laagri peainseneri asetäitja kolmetoalises korteris. Seal torkavad talle silma suurepärased ikoonid.
Selgus, et külastaja poeg tegeles vanade ikoonide kollektsioneerimisega. „Kas poeg kogus kollektsiooni iseseisvalt?” pärib külaline. „Kuidas sulle nüüd ütelda?” vastab peremees. „Ilma konsultantideta muidugi läbi ei saanud. On siin üks niisugune. Sel aastal vabastati ennetähtaegselt. Praegu elab asulas...” Omaaegses Solovetsi kloostris töötas kuulus ikoonimaalimise töökoda. Küllap kogunes neid pikkadel kloostriaastatel mujaltki. Neid vapustustest järelejäänud religioosseid kunstiteoseid laagri juhtkonda kuuluv isik omastaski. Abiks võetud haritud valgekaartlane, kindralstaabi ohvitser, aga vabastati ennetähtaegselt. Ka see kuulus Solovetsi eriotstarbelises laagris loodud uue sotsialistliku nõukogude laagrikultuuri hulka.
Silmapaistvaid inimesi oli Solovetsil sadade tuhandete kannatanute seas rohkesti. Neid jagus laagri puhkpilliorkestrisse, teatrietendusi lavastama ja originaalseid näidendeid kirjutama, leidus andekaid kunstnikke molbertite taha, poeete ning lauljaid. Targad õpetlased uurisid saare loodust ja ajalugu. See aitas neil säilitada inimväärikust. Üheks tuntumaks SLON-i vangiks oli meilgi tuntud akadeemik Dmitri Lihhatšov (snd 1906. aastal Peterburis ja srn 1998. aasta septembris). Ta arreteeriti õpingute ajal Peterburi ülikoolis veebruaris 1928. Tema sõnade kohaselt oli vangistuse aluseks koolipoisina antud allkiri proklamatsioonile vene õigekirja reformi vastu 1918. aastal. Selle eest mõisteti nooruk kolmeks aastaks Solovkile, kus ta sattus kõige raskemasse, üldtööde 13. roodu. Tol ajal oli laager niivõrd üle rahvastatud, et noormees pidi pärast ränka päevatööd magama pungil täis barakis naride all põrandal. Sama aasta sügisel tuli käsk maha lasta 300 vangi. Ka Lihhatšov oli kantud nimekirja, kuid teda hoiatati. Noormees ei läinud barakki ööbima, peitis end ära ja nii pääses 28. oktoobril 1928 toimunud massitapmisest. Levinud praktika kohaselt võeti tema asemel keegi teine. Vanemad kaasvangid otsustasid noore inimese päästa ja sokutasid ta tööle kriminaal­uuringute laboratooriumisse. Sinna oli kogunenud Peterburi intelligents.
Juba küpses eas rääkis Lihhatšov, et hoolimata Peterburi ülikooli kahe osakonna lõpetamisest, sai ta oma kõrghariduse Solovetsil. Vahe­peal palusid murelikud vanemad Moskva OGPU-lt saada luba poja külastamiseks. Nende palvele isegi ei vastatud. Meeleheitel ema pöördus Gorki abikaasa Jelena Pavlova poole abipalvega. Tulemuseta. Krimilaboris töötamise tulemusena avaldas tulevane suurmees oma esimese teadustöö ajakirjas Solovetskie Ostrova. SLON-ist suunatakse Lihhatšov teiste vangidega ehitama Valge mere ja Balti mere kanalit. Sealt vabastatakse ta kanaliehituse eesrindlasena 1932. aastal. Vabaduses asus Lihhatšov uurima vanavene kirjandust ja saavutas sel alal maailmakuulsuse. Veel Stalini eluajal sai ta Stalini preemia laureaadiks. Hiljem on ta valitud rea Lääne ülikoolide audoktoriks. Nõukogude kodumaal valitakse ta Teaduste Akadeemia liikmeks. Mihhail Gorbatšovi glasnosti ajal saab ta rinda sotsialistliku töö kangelase kuldtähe ja juba Boriss Jeltsini valitsemise ajal on ta esimene, keda autasustati kõrgeima postkommunistliku Püha Andrei Pervosvannõi ordeniga. Sellised saatuse keerdkäigud. Elu lõpuni jäi Lihhatšov demokraatlikuks vabadusvõitlejaks, kes igal võimalusel külastas Solovetsi.
Lihhatšovi mälestusi oma vangipõlvest Solovkil on kasutatud ka eesti keeles ilmunud Jevgeni Vodolazkini romaanis „Aviaator”. Solovetsi vangide saatusest rääkimiseks valisin mõne oma erialakaaslase-kliimauurija. Kuulsaim neist oli vast Aleksei Feodosjevitš Wangenheim.(1881–1937). Ta saavutas maailmakuulsuse meteoroloogina, oli alates 1929. aastast NSV Liidu Hüdrometeoroloogia Komitee ülem. Oli stratostaadi „SSSR” rekordtõusu 19 km kõrgusele (30. september 1933) korraldajate seas. Vangenheim arreteeriti 1934. aastal ja mõisteti kümneks aastaks Solovetsile. 3. novembril 1937 mõrvati ta kuklalasuga ning maeti Sandarmohi ühishauda.
Solovetsi meteoroloogiajaama asutajaks 1924. aastal oli Serbiast pärit professor Vladimir Krivosh-Nemanich. Ta arreteeriti märtsis 1923 ja saadeti 10 aastaks laagrisse. Ta kirjutas artikleid laagri ajakirjas Solovetskie Ostrova kevade saabumisest saarele 1925. ja 1926. aastal. Ta oli õpetlane, vastuluuraja ja spioon. Oskas kõneleda 40 keeles ja oli olnud Nikolai II referent. Pärast revolutsiooni töötas ta ka V. I. Lenini heaks. Vabastati SLON-ist ennetähtaegselt 26. oktoobril 1928, loaga elada Moskvas, edaspidine saatus teadmata.
Uueks ilmajaama ülemaks sai Vladimir Julianovitš Korolenko (1881–1937). Venelane, aadlik, parteitu. Mõisteti surma 13. juunil 1930, kuid see asendati 10-aastase vangistusega. Solovetsi laagris oli Korolenko 1931. aastast ja meteojaama juhatas ta 1935–1936. Ta lasti maha süüdistatuna terrorismis 1937. aastal Sandarmohis ja maeti ühishauda.

Solovetsi vangilaagrist tehtud foto 1920–1930. Valitsenud ideoloogiale kohaselt püüti vangide elutingimusi näidata tegelikkusest ilusamana. Foto: Wikimedia commons

Suure terrori aastad

Solovetsil idanema pandud seemned kandsid rohket saaki. Massiliselt tekkivad uued laagrid mässisid oma lämmatavasse võrku suure maa, SLON andis kõikjale siirdeid. Seda tingis vangide töö kasutamine sotsialistlike suurehituste rajamisel. Üks esimesi neist oli kõrvalasuva Valge mere ja Balti mere kanali kaevamine (1931–1933), mis nõudis tuhandeid ohvreid. Uued ehitustandrid ootasid töökäsi. Sündinud oli GULAG, Solovetski eriotstarbeline laager oli täitnud oma ülesande. Ta kaotas oma esialgse tähenduse, vangid olid suunatud sotsialismi suurehitustele üle riigi ja 1937. aastal laager reorganiseeriti. Senised laagriülemused olid täitnud oma ülesande.
Nende lühikese nimekirja avab Aleksandr Nogtev, kes oli punaväelane, liitus bolševikega 1918 ja pärast Kodusõda, 1921. aastal liitus tšekistidega. Oli pikka aega jõhker laagriülem, kuid suure terrori aastal 1938 ta arreteeriti ja vabanes alles 1944. aastal. Suri vabaduses 1947. aastal.
Nogtevit talitses mõnevõrra tema parem käsi, läti punane kütt Fjodor Eichmans. Tšekaas alates 1918. aastast. Ta oli SLON-i ülema asetäitja, hiljem ülemus. Tema kohta on väidetud, et ta soosis haritlasi ja laagri kultuurilist tegevust ning päästis hulga intelligente mahalaskmisest. Võimalik, et endine läti kütt oli harimatute tšekistide hulgas väheseid, kes mõistis intelligentide tähendust koonduslaagrile välisilmale vastuvõetava fassaadi loomisel. SLON-i kogemusi rakendas Eichmans hiljem,1930. aastal Vaigatsi Jäämere ekspeditsiooni korraldamisel. See oli uut tüüpi laager, kus vange saadeti geoloogilist uurimistööd tegema ilma konvoita, üksnes geoloogiainseneri juhtimisel. Ta vahistati 1937. aastal ja 3. septembril 1938. aastal tapeti. Järgmiseks laagri ülemaks sai Jakov Buchband (1893–1938), kelle elu lõppes endiste kolleegide käe läbi. Laagriülemate nimekirja lõpetab A. Ivantšenko.
SLON-i kogemused olid laotunud teistesse vangilaagritesse, millega ta kaotas oma tähenduse. Eriotstarbelise laagri asemele loodi saarel vangla – SLOT (Соловецкий лагерь особого назначения).
Vangide arv küll langes, kuid vanglarežiim oli karmim kui laagri­aegne kord. Ees ootasid veel Suure Terrori hiilgeaastad 1937 ja 1938. Massilised vangistused ja mahalaskmised ületasid kohalikke võimalusi. On teada, et 1937. aastal veeti vange mahalaskmiseks Karjalasse. 1990.aastate teisel poolel leidsid Peterburi Memoriaali liikmed massihaua Sandarmohi ligiduses. Avastati 236 hauda kuklalasuga hukatute surnu­kehadega. Solovetsilt toodi 1937. aastal 1111 kinnipeetavat ja nad mõrvati. Memoriaali andmetel tapeti Sandarmohis üle 9500 inimese 58 rahvusest, nende seas oli ka eestlasi. Kuna nimetatud Karjala piirkonnad olid Jätkusõja (1941–1944) ajal Soome sõjaväe käes, siis asusid Vene ajaloolased eitama NKVD terrorit. Nad asusid väitma, et tegu on soomlaste hukatud punaväelaste põrmudega (Taavi Minnik, Postimees, 19. jaanuar 2019). Solovetsi vanglasaar oma probleemidega elab ka tänases päevas.
1920-ndate lõpul leiti suuri maavarade ja kulla maardlaid Kolõmal. Ala hõivamist alustanud vabad inimesed asendati peagi vangidega ja maa kattus sunnitöölaagrite võrguga. 1931. aastal loodi NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi alluvuses trust Dalstroi. Selle esimeseks ülemaks sai üks SLON-i ristiisadest, lätlane Eduard Berzins. Oli alanud uus laagriaeg, mille jäädvustajaks on endine vang Varlam Šalamov oma jutustustega („Kolõma jutud”, EKSA, 2019). Selle ala keskuses, Magadanis, õnnestus mul (Jaan Jõgi – toim.) viibida mõne päeva 1981. Külastasin seal Magadani koduloomuuseumi, mis asus kahes roheliseks värvitud barakis. Ei kahetse seda käiku. Teise baraki ekspositsioon oli pühendatud sotsialismiperioodile ja hõlmas suures osas Kolõma kulla kasutuselevõttu. Laagritest ja sealsest elust oli üllatavalt põhjalik ja avameelne väljapanek. Kõige rohkem üllatas mind seinakaart, kus kujutati pärastsõjaaegset NSV Liitu. Baikali kohal praktiliselt piki meridiaani oli eraldatud idapoolsed alad, mis olid värvitud punakaspruuniks ja kandsid nimetust: „Territorija Dalstroja NKVD SSSR”. See oli kinnine maa-ala, mis elas nagu iseseisev riik oma reeglite järgi, sõlmpunktideks vanglaasulad. Selline NKVD omavolile põhinev olukord kestis aastakümneid. Alles pärast Stalini surma tekkis võimalus midagi muuta.
Dalstroi viimasest aastast räägib heroilises plaanis Tšuktšimaal kulda otsivate vabade geoloogide pilgu läbi Oleg Kuvajevi romaan „Territoorium” (1977). Geoloogiaekspeditsioonide „kaadriks” olid ilma konvoita töötavad vangid. Esmaselt oli sellist viisi kasutanud Eichmans oma Vaigatsi uuringutel. Kirjutamata reegel „tee ära või sure” oli samuti pärit SLON-ist. Selle loosungi tõttu olid sajad tuhanded vangid kannatanud näljaste ja haigetena üle jõu käivat tööd tehes. Kuid paljud neist jätsid oma kondid ehitatavasse raudteetammi või kaevatavasse kanalisse. Seega oli Solovetsi laagri tähendus elanud üle oma aja.
Solovetsi vanglasaar jätkas oma tegevust kuni 1939. aastal likvideeriti vangla ja saarestik anti üle Põhjamere Sõjalaevastikule. Mulle kättesaadavas kirjanduses ei ole Solovetsi vangla likvideerimist kuidagi seletatud. Alles aastakümneid hiljem märgib Petr Leonov (Posjolok Solovetskii: „Solovetskoe more”), et vangide väga kiire lahkumise 1939. aasta novembris-detsembris tingis Nõukogude-Soome sõda. Punaarmee tungis Soomele kallale 30. novembril 1939. aastal ja sellega algatas Talvesõja, mis lõppes 13. märtsil 1940. Sellega muutus Valge mere piirkond sõjategevuse alaks. Kuid tulemas oli hoopis suurem sõda ja saartel tegutses Põhjamere Sõjalaevastik.
Solovetsist jäid maha hiiglaslik sunnitöölaagrite võrgustik oma jõhkrate kommetega. Solovetsile jäid maha üle 300 000 inimese kannatused, kes nende aastate jooksul käisid läbi laagrist ja vanglast. Hukkunute arvuks hinnatakse ca 30 000 inimest. Oma tippajal, 1931. aastal oli 71 800 vangi, mis teeb keskmiseks asustustiheduseks saartel 71 800 : 347 km = 206,92 vangi ruutkilomeetril.

Valge mere ja Balti mere kanali kaevamine (1931–1933), nõudis tuhandeid ohvreid. Foto: Wikimedia commons

Eestlased punasel piinasaarel

Tsaarivõimu aastal lahkusid paljud eesti inimesed kodudest Vene riigi avarustele otsima maad ja õnne. Mindi nii perekonniti, üksikuina kui ka kogukonniti. Mindi külma Siberisse, sooja Kaukaasiasse ja Krimmi, rännati isegi Kaug-Itta, Vaikse ookeani rannikule. Pärast bolševike riigipööret ja Kodusõda naasid paljud tagasi oma isade maale Eestisse, kuid paljud jäid elama uude koju Nõukogude Liidus. 17. detsembril 1926 korraldatud rahvaloenduse andmetel elas üle suure riigi 154 666 eestlast. Suure terrori aastatel sattusid paljud neist vanglatesse ja koonduslaagritesse vaid seetõttu, et olid eestlased ja kõnelesid oma emakeeles.
Muidugi sattusid paljud arreteeritud eestlased ka Solovetsi vangilaagrisse.
Oma elust vangina Solovkil on jutustanud Jaan Taska (ajalehest Esmaspäev, 26.03.1927). Pärast arreteerimist sattus Taska Moskva Butõrka vanglasse, kust ta saadeti elu üle järele mõtlema ja ümberkasvamiseks Solovetsi laagrisse. SLON-is viibis ta kolm aastat (1925–1927). See oli veidi enne vangilaagri „tippaega”, mis Solženitsõni järgi saabus 1931. aastal, mil saarestikul viibis 71 800 vangi.
Teekond Moskvast algas tapi­vagunis, saateks komissari sõnad „Küll teid seal pehmeks tehakse.”. Seekord oli saadetises ca 300 vangi, neist 40 naist. Pikk sõit läks üle Peterburi ja kestis viis päeva. Teemoonaks anti kaasa päts leiba ja kaks heeringat. Peterburist jätkus sõit Kemi poole, kust mindi edasi jalgsi 12 versta Papisaarele, kus asus kuulus Kemi tapilaager, mille kaudu transporditi vangid Solovetsile. Seekord kogunes tapipunkti 600 arreteeritut, keda kirjeldatakse järgmiselt: „Seal oli mõisnikke ja sante, aadliseisust daame ja avalikke naisi; venelasi, soomlasi, eestlasi ja juute. Eriti paistis silma kaukaasia elanike, grusiinlaste rohkus.”
Vangide veoks saartele oli NKVD omanduses selleks kohandatud laevad. Kui vangid olid laevale lossinud saartele veetava kauba, siis algaski umbes 3,5 tundi kestev meresõit. Kohale jõudes paigutati uued vangid karantiini, kus tehti ka järjekordne põhjalik läbiotsimine. Seal jagati ka saabunud vangid roodudesse ja määrati tööle. Taska töötas Solovetsi kremli alluvuses. GULAGI-i arhipelaagi järgi oli see küllaltki privilegeeritud töökoht, kõige hullem oli saatmine metsatöödele. Seda pelgasid kõik. Vangipõlves tehtud töödest märgib Taska esimesena hauakaevamist. Sellest tööst Solovetsil puudust ei olnud. Ülimalt raske töö, puuduliku toidu ja kehvade elutingimuste tõttu suri inimesi massiliselt. Nii oli 1925. aasta kevadsuvel surnud üle 3000 vangi. Nad maeti külmunud maasse kaevatud madalasse ühishauda. Suvesooja saabudes kelts sulas ja laibad „läksid ujuma”. Teine töövaldkond meie autoril oligi vees ulpivate laipade püüdmine. Seda tehti raudkonksuga varustatud keppidega. Seda õudset tööd tehti inimsilmade eest varjul, öösiti. Siiski pidas jutustaja seda tööd paremaks kui metsaraiet. Sellest pääsemiseks inimesed vigastasid ennast, raiusid maha sõrmi. Algaastatel sellest piisas ja õnnetud said ravi vangla hospidalis.
Hiljem kuulutasid tšekistid sellise tegevuse kuritahtlikuks ja vigastatud inimesed saadeti arsti asemel hoopis trahviroodu. Trahvirood asus kirikus Sekirka (Tapri) mäel. Selle mäe kõrgus oli 71 meetrit. Üles-alla käimiseks olid juba mungad ehitanud järsu 297 astmega trepi. Trahviroodu komandör lõbustas end sellega, et pani karistust kandva vangi treppi mööda üles ja alla käima. See toimus seni, kuni kurnatud inimene enam jalul ei püsinud. Sageli tõi sadistlik ülemus seda julma etendust vaatama oma 5-aastase tütre. Kirjeldatud trepp oli legendaarne ja Solženitsõn kirjeldab seal toimunud veelgi jõhkramaid karistusi.
Kõike seda pidid kannatama kurnatud, näljased ja alandatud inimesed. Igal hommikul anti neile kätte päevane töönorm ja selleni mittetäitmine tähendas, et inimesi ei lastud ööbima oma barakki. Seetõttu töötasid vangid sageli kella 2–3-ni öösel, kuid pidid hommikul olema rivis kella 5 ajal, et jätkata tööd. Lisaks unetusele valitses pidev nälg. Taska ajal oli Solovetsi päevane toidunorm 1,5 naela leiba päevaks, lõunaks supilurr ja õhtuks hirsi (tol ajal kollatangu) puder. Sedagi vesist toitu sai vang vaid jaopärast, väikese portsu. Vangi elu raskendas oluliselt ka polaaralale mittesobiv kehv riietus. Sageli inimesed haigestusid, surmajuhtumid olid tavalised. Kurnatud keha ei suutnud võidelda haigustega, murtud vaim tihti lausa ootas surma. 1925. aasta kevadel haigestus Taska skorbuuti (tol ajal tsõnga) ja ta paigutati vangla hospidali, kus ta ravi kestis kaks kuud. Põhiline ravivahend oli kange äädikaga tehtud hapukapsas ja lisaks sellele kaks teeklaasitäit kalarasva. Tihti ei piisanud pakutavast napist ravist ja paljud inimesed surid, kuid meie kangelane paranes ja jäi ellu. Lisaks skorbuudile möllas vangide seas ka verine kõhutõbi ehk tüüfus.
Solovetsi vangide hulgas oli ka naisi. Taska hindab nende arvuks 5000 ümber. Võimalik, et naiste arv on suurem tegelikkusest, sest eks loo jutustaja lähtus kuuldustest. Naiste elu laagris sõltus täielikult ülemuskonna ja valvurite suvast. Üldiselt oli teada, et laagri ülem, lätlane Eichmans valis igast uuest saarele saabuvast vangide partiist omale teenijateks nooremaid ja ilusamaid naisi. Järgmise etapi saabudes vahetas ta need välja. Ülemustest ei jäänud maha alampersonal. Loomulikuks tulemuseks oli vajadus rajada laagrisse lasteaed. Taska arvates elas selles lasteaias paarsada saarel sündinud mudilast.
31. oktoobril 1927 täitus Taskal karistuse tähtaeg, kolm aastat kinnipidamist. Kuu möödudes saabus vabastamisluba, millega oli otsustatud ta saata Eestisse. Kolme nädala pärast oli mees kodus. Põhjust, miks Taska Moskvas arreteeriti ja Butõrkale sattus kahjuks artiklis ei mainita. Küll aga kirjutab Morukov oma artiklis, et 1925. aasta sügisel toodi Moskvast 1744 kuritegelikku kerjust. Nende jaoks organiseeriti laagris eraldi koloonia. Muidugi võis neil aastatel vangi sattuda täiesti süütult ja pole teada, et öelduga saab siduda Taskat. Meenutades möödunut räägib ta eestlastest kaasvangidest, keda ta arvab olevat 40–50 inimest. Sagedamini puutus ta kokku järgmiste rahvuskaaslastega, kes jäid temast maha Solovkile kandma erineva pikkusega karistusi: 1. Jaan Madise, endine Peterburi Litovski vangimaja ülema abi; 2. Robert Meedelman, pärit Tallinnast; 3. Aleksander Biilbaum; 4. Ansik (Ansing) Tartust, vend olevat tal Moskvas GPU ülema abi; 5. Suits Tallinnast, endine riigiametnik, kellele oli määratud 10-aastane karistus, mis oli teiste eestlastega võrreldes pikim; 6. Pr. Norman Narvast.
Veel mäletab ta mõnda eestlast, kes Solovkil oma karistuse oli ära kandnud ja seejärel Siberisse asumisele saadetud: Peeter Arrak, Johanson, Petrov (Võrust), Saar (Viljandist) ja Oskar Kartus (suri hiljem väljasaadetuna).
Ülaltoodud on vaid mõned nimed, keda Jaan Taska mäletas. Eestlasi piinles Solovetsi vangilaagris veelgi. Saksa okupatsiooni aastatel uurisid Tartu Ülikooli korraldusel teadlased eestlaste elu teispool Peipsit Nõukogude võimu all. Osaliselt on seal nähtut avaldatud ajalehes Eesti Sõna 28. juulil 1943. aastal ilmunud artiklis „Ühe eestlase kannatustee. Alasti pakase käes”. Jutustajaks oli August Reiman, Venemaal Beskova eesti asunduses sündinud 53-aastane mees. Arreteeriti ta naaberküla venelaste kaebuse tõttu, et ta on käinud Eestis ja toonud sealt tallu hobuse. Ta võeti kinni ja viidi Oudova vanglasse. Sealt leidis ta eest trobikonna ümbruskonna jõukamaid eestlastest taluperemehi: kolm venda Andreimanne?, Silk, Ed. Tullmann, Karl Lall, Danel Ots ja Karl Ots. Kõiki arreteerituid süüdistati salakuulamises Eesti kasuks. Jõhkrad ülekuulamised kestsid tervelt neli kuud, mille järel saadeti eestlased kohtu alla. Enamikule neist mõisteti kolm aastat Solovetsi laagrit. Ed. Tullmannile ja August Reimanile määrati aga viie aasta pikkune karistus. Solovetsi laagrielu kirjeldus langeb enamasti kokku eeltoodud Jaan Taskaga. Ränkraske töö, pidev nälg, möllavad taudid. Töönormide mittetäitmist ja vähimatki allumatust valvele karistati julmalt. Ed. Tullmann ja Silk suridki vangistuses 1928. aasta lõpukuudel.
Värvikaks isiksuseks oli Juuli Kera, kes oli aastail 1927–1934 saadetud OGPU otsusega vangilaagrisse. Särtsakast ja kaunist neiust on ülevaate avaldanud Tõnis Erilaid (Õhtuleht, 23.11.2019). See käsitleb Moskva Eesti saadiku Ado Birki sattumist OGPU võrku ja saatkonna masinakirjutaja Juuli Kera tegevusest selles loos. Viimast on peetud nii Vene salakuulajaks kui ka Eesti luurajaks. Pärast vabanemist Solovetsilt saatsid Vene võimud ta Eestisse, kus ta aga kohtu alla ei sattunud. Hiljem võtab ta endale uue nime Helmet ning elab ja töötab Eestis kuni maailmasõjani. Saksa okupatsiooni aastail lahkub ta pagulasena kodumaalt. Suri kõrges eas Kanadas. Jaanus Piirsalu artiklist (Postimees, 14.02.2016) leiab veel ühe Solovetsil kannatanud eestlase nime: Julius Rammus. Ta oli Venemaale elama jäänud veendunud bolševik, kes töötas Leningradis (nüüd Peterburi) optikatehases tsehhijuhatajana. Ta arreteeriti 1936. aastal ja sõidutati Solovetsile. Aasta möödudes mees hukati.
Viljandi ajaleht Sakala avaldas (12.12.1941) artikli „Eestlaste küüditamisest Venes”. Seal kõneleb Leningradi oblastist põlvnev eestlane toimunud repressioonidest. Eriti hoogne küüditamiste ja tapmiste laine käis üle eesti asunduste 1931. ja 1937. aastal. Vangistamised ja väljasaatmised olid massilised ja neid põhjustas eestlaste vastuseis kolhoosidele. Need, kes ei olnud nõus oma talu lõhkuma ja keeldusid vabatahtlikult kolhoosi astumisest, arreteeriti pimedatel öödel. Tavaliselt saadeti nad Leningradi ja sealt edasi sunnitööle või lasti maha. Eestlaste seas liikus tol ajal anekdoot: Üks küsib: „Milline on Leningradi kõige kõrgem maja?” Teine vastab: „NKVD maja. Selle keldrist paistavad isegi Solovetsi saared.” Artikli järgi oli tsaariajal eestlaste osatähtsus oblastis ca 50%, pärast bolševike võimuletulekut langes see umbes 15% kanti. Umbkaudsete arvamiste kohaselt oli oblastisse alles jäänud siiski 70 000 – 80 000 eestlast. Kuid Suure Terrori tippaeg, 1937. ja 1938.aasta, olid veel ees. Selleks ajaks oli Solovetsi eriotstarbeline laager reorganiseeritud Solovetsi eriotstarbeliseks vanglaks.
Koonduslaager oli oma töö teinud, ajanud oma haarmed üle kogu riigi. Sündinud oli karistuslaagrite võrgustik – GULAG-i arhipelaag, mis nõudis üha uusi ja uusi ohvreid. 1937/38. aasta massirepressioonide käigus arreteeriti kuulsa poliitilise paragrahvi 58 alusel kokku üle pooleteise miljoni inimese, kellest vähemalt 681 000 mõrvati. Eestlastest ohvrite arv ulatus üle 30 000 inimese (Aadu Must, „Eestlased ja suur terror”, Postimees, 01.03.2008). Terrori ohvriteks langesid eestlastest poliitikategelased, hukati peaaegu kogu Eesti Kompartei ladvik. Arreteeriti ja mõrvati kõrgemad eestlastest sõjaväelased, tööstus- ja majandustegelased, kuid ka hulgaliselt maamehi (Heiki Suurkask, „Hea kommunist on surnud kommunist”, Eesti Päevaleht, 22.09.2007). Repressioonides hukatute või vangistatute pikk nimekiri on leitav Wikipeedias Eesti komparteid käsitlevast artiklist. 14. detsembril 1937 laiendati kompartei otsust „läti spioonidest” ka eestlastele. Selle tulemusena vangistati 9735 eestlast, kellest hukati 7998 inimest. Suur osa mõrvatutest maeti ühishaudadesse Levasonos (Leningradi obl.), kuhu on nüüd paigutatud eestlastele mälestuskivi (Heiki Suurkask, „70 aastat tagasi asuti Nõukogude Liidus eestlasi maha laskma”, Eesti Päevaleht, 6.08.2007). Suuremad kaotused olid vene suurlinnades, eriti Leningradis ja Moskvas elavate eestlaste hulgas. Kuid ei pääsenud ka maamehed, kelle patuks pandi vastu olemine kolhoosidele.
Kõik vangistatud ei sattunud Solovkile, sest ka teised GULAG-i osad nõudsid oma. Seda kui palju eestlasi sattus Solovetsi laagrisse umbkaudseks ja esialgseks hindamiseks kasutasin järgmist mõttekäiku: Taska hindas Solovetsil eestlaste arvuks 40 kuni 50 inimest. Tema vabanemise ajal, 1927. aasta III kvartalis oli saartel vangide arv 13 326 inimest. Eestlaste osatähtsus selles vangiperes oli sel ajal seega 0,300 kuni 0,375%. Tehes meelevaldse lihtsustuse, et see protsent oli püsiv kogu SLON-i eksisteerimise aja, saame leida, et hinnangulise 300 000 Solovetsilt läbi käinud vangi hulgas võis olla ca 900 kuni 1125 eestlast.

Endisesse kloostrikompleksi kohandatud Solovetsi vangilaager 1920. aastatel. Foto: Wikimedia commons

Solovetski jungade kool

Kui tšekistid lahkusid Solovetsi saartelt, siis seal olnud vangilaager ja vangla likvideeriti. NKVD alluvusest anti saarestiku haldamine üle Põhjamere Sõjalaevastikule. Saarele rajati mereväe õppebaas ja muid tugipunkte, mis jäi sinna kauaks, 1991. aastani. Vene sõjalaevastik oli suur ja traditsioonidega ning rahva hulgas populaarne, kuid sinna oli raske leida vajaliku kvalifikatsiooniga meremehi. See oli tingitud meretöö eripärast, mis oli võõras sisemaalt värvatud noortele. Riikide sõjalaevastikud korraldasid noorte meremeeste väljaõpet jungade koolides. Venemaal oli sellise kooli rajanud Kroonlinnas juba Peeter I.
Solovetsi jungade kooli avamise dekreedi allkirjastas admiral N. G. Kuznetsov 25. mail 1942. Käimas oli Suur Isamaasõda ja sõda toitub inimeludest. Sõjaväelaste puudus, eriti laevastikus, oli suur. Jungade kool pidi koolitama kõige olulisemate erialade meremehi: radiste, signaliste, roolimehi, elektrikuid, mehaanikuid, motoriste, merepaatide spetsialiste jne. Solovetsi kloostri tühjaksjäänud ruumid sobitati õppeklassideks ja kasarmuteks, kus õpilased said elada. Kooliaasta algus oli 1. septembril ja intensiivne õppekursus kestis 9 kuni 11 kuud.
Esmakordselt kuulsin ma sellest jungade koolist 1975. aastal Solovetsi koduloomuuseumi töötajailt. Silmade ees olid pooleldi restaureeritud õudsed vangikongid ja kirgastus pilt kodutute laste karmist kasvatusasutusest. Seda nägemust kinnitas saladusloor, sest riik püüdis igati selle kooli olemasolugi maha vaikida, kuigi selleks oli hoopis olulisem põhjus. Poiste elu ja olme oligi karm. Elutingimused olid kehvad ja kord range. Kuid koolis õpetatut meenutavad lõpetajad vaid hea sõnaga. Kooli õpilaste valik toimus vabatahtlikkuse alusel konkursi korras. Sõja-aastatel, patriootliku propaganda lainel oli tung sinna suur. Näiteks oli Moskvas 500 õpilaskohale esitatud 3500 avaldust. See võimaldas ranget valikut. Kandidaadid ei olnud kodutud kriminaalset elu elavad hulkurid, vaid noored töölised, langenud sõdurite lapsed, nn polgu pojad, kellel oli vähemalt kuus klassi haridust, hea tervis ja 15–16 aastat vanust. Siiski on selgunud, et esimestes lendudes oli palju nooremaid õpilasi, sest sõjasegaduses olid dokumendid hävinud ja noored valetasid end vanemaks, et pääseda kooli. Teadaolevalt noorim õpilane oli vaid 11 aastat vana.
Jungade koolis õpetati neile lisaks erialale ka vene keelt, matemaatikat, loodusteadusi, st üldhariduslikke aineid. Programmis olid isegi tantsutunnid, sest madruste tantsuoskus oli vene mereväe vana traditsioon. Kuna ümberringi kees julm sõda, võib sellist õppeasutust pidada elitaarseks. Õppetöö toimus kremli maha jäetud mungakongides, mis olid samas maha jäetud vangikongid. Noored jungad ei teadnud koha süngest minevikust midagi. Samas kui nad pärisid oma õpetajatelt seintelt loetud tekstide kohta, siis nende eest ei varjatud tõde vangilaagri ega vangla olemasolust. Sellest sai mõnigi neist osa, kui eksimuste eest karistati neid vangla kasemattides ja isegi maa-alustes kartserites hoidmisega. Poisid elasid selleks kohaldatud muldonnides. Seal magasid nad mitmekordsetel naridel ja loomulikult puudus neis tualeti- ja pesemisvõimalus, talviti kannatasid poisid külma käes. Riietatud olid nad soolase veega immutatud tunkedesse ja nad kandsid madrusemütse. Kuid neil mütsidel olid uljalt kukla taga lehvivad lindid, millele on kirjutatud laeva nimi, asendatud küljele pandud tutipaeltega. Poisid pidasid seda üldiselt solvavaks. Koolis valitseva korra kohaselt oli jungadel keelatud vabal ajal saarel ringi liikuda ja kremlis kolada. Kuid rindejoon oli lähedal, umbes veerandtunnise lennukilennu kaugusel ning sakslased pommitasid seda sageli. Põhjuseks oli ennekõike Põhjamere Sõjalaevastiku õppekeskus ning baasid. Pommitamise tagajärjel süttisid tulekahjud, tekkisid metsapõlengud ja mürgitus järvede vesi. Päästetöödest võtsid jungad osa ja sattusid nii erinevatesse paikadesse saarel. Kuid oli ka oht kohtuda diversantidega, keda visati lennukitelt või toodi allveelaevadega. Oma retkedel leidsid poisid palju laagriaja tunnistusi, trellitud ruume. Nad nägid vangide kirju seintel ja Sekirka trepi käsipuudel.
Kooli lõpetamist ootasid jungad mitte ainult raskest elust pääsemiseks. Nad ootasid määramist teenistusse, sest siis said nad tutipaelte asemel kinnitada oma mütsi külge lindid laeva nimega. Need olid sõjalaevad ja poisid siirdusid lahingusse. Kooli lõpetamisel andsid jungad sõjaväelise vande kodumaale ja Nõukogude riigile. Kuid tegu oli 14–16-aastaste lastega ja nende kasutamine sõjaväeteenistuses oli Genfi konventsiooniga keelatud. See oligi põhjus, miks Nõukogude riik need inimesed maha salgas terve oma eksistentsi vältel. Nii jäid paljud jungad ilma sõjas välja­teenitud aumärkidest, pärast sõda ei saanud nad kasutada veteranidele määratud soodustusi jne. Nende inimeste ohverdust nagu poleks olnudki.

Solovetsi kloostri arhitektuuri­ansamblisse kuuluv Spasso-Preobraženski peakirik. Foto: Wikimedia commons

Solovetsi saarte tänapäev

Tänaseks valitseb Solovetsi saari tsiviilvõim. Nad kuuluvad Arhangelski oblasti Primorski rajooni võimkonda. Solovetski asula kuulub tuhandete Venemaa maa-asulate hulka, saarestik on meie mõistes valla staatuses ja tähtsamad otsused võetakse vastu mandril. Need ettekirjutised, määrused jms reguleerivad saartel elavate 917 (2013. aasta seisuga) inimese elu ja olmet, laste haridust ja noorte unistusi. Praegune elanike arv tundub olevat endistega võrreldes päris väike. Ka sõja-aastail hinnati inimeste arvuks saartel üle 10 000. Juba enne karmi sõja lõppemist asuti lisaks Põhjamere Sõjalaevastiku halduse korraldama saartel ka tsiviilelu.
12. veebruaril 1944 loodi Solovetski Töörahva Saadikute Nõukogu. Algul oli saarestik Karjala NSV) Kemi rajooni koosseisus, hiljem viidi ta Arhangelski linna alluvusse. Saare keskasulal nimi puudus – tema kohta öeldi lihtsalt Kreml. 1948. aasta tegid elanikud ebaõnnestunud katse nimetada asula Solovki linnaks. Arhangelski võimud ei nõustunud sellega.
Oluline etapp saarestiku arengus sai alguse 1967. aastal, mil alustas oma tööd Solovetski riiklik ajaloo-arhitektuuriline ja loodusloo muuseum-kaitseala. Asutus loodi Arhangelski koduloomuuseumi filiaalina. Lisaks mitmesugustele uuringutele ja vahest ka restaureerimistööde elavnemisele on kohalik muuseum olnud aastakümnete jooksul oluliseks saare vaimuelu arendajaks. Kloostrihoonete restaureerimiseks anti start juba 1961. aastal, nn Hruštšovi sula aastail Ministrite Nõukogu alusel. Eks need tööd toimusid kiiremini või aeglasemalt vastavalt parteijuhtkonna vahetamisele.
Muuseum võttis vastu ka saarele saabuvaid turismigruppe. Kuigi tegu oli piiritsooniga, kuhu sisenemiseks vajati luba, said Solovetsi sadamas peatuda valged suured kruiisilaevad ja ka Kemist saabuvad laevad. Muuseumi töötajad korraldasid huvireisijatele ekskursioone nii tellingutes Kremlis kui ka jalgsiretki saarel. Ühe sellise grupi sappa sättisime end meiegi aastal 1975. Giidineiu pidas huvitava loengu ajaloost, kuid vangilaagritest ei rääkinud. Tol ajal sellest kõva häälega ja suure grupi ees ei räägitud. Küll aga küsis üks kuulajatest, et miks kiriku kellatorni ehib risti asemel viisnurk? „See on laagrite ajast,” selgitas giid lakooniliselt. „Milliste laagrite?” pärib provokaator visalt edasi. „Muidugi mitte pioneerilaagrite,” kostab neiu ja rohkem ei ühtegi sõna sel teemal. Solženitsõn (1990, lk 34) täheldab, et „ekskursioonijuhid, kes julgesid iitsatada, et siin on peale kloostri veel laager olnud, lasti lahti”.
Erialast kirjandust lugedes olin leidnud viite ühele Solovetsi kliimat käsitlevale artiklile, mille ilmumiskohaks SLON-i ajakiri. Läksin muuseumi, viide artiklile näpus ja palusin mind vastu võtnud töötajalt võimalust seda tööd lugeda. Mulle tundus, et muuseumineiu muutus veidi umbusklikuks. Ta asus pikalt uurima, milleks seda vajan ja kust ma ülepea tean seda tööd. Kinnitasin siis, et olen klimatoloog ja ta näis seda respekteerivat. Peale kõige muu aitas kaasa minu jube eesti aktsent. Järgmisel päeval tõi ta mulle mitte kogumiku, vaid artiklist fotokoopia. Võib-olla alles siis jõudis mu teadvusse, et autorid olid ju vangid. Muuseumitöötaja umbusku seletab hiljem loetud lõik sellest, kuidas leiti mingist peidikust laagriaegseid, ühe vangi peetud päevikud. Õige pea olid kohal julgeolekumehed ja konfiskeerisid leiu. Neid märkmeid ei ole pärast juhtunut keegi enam näinud.
Gorbatšovi glastnosti päevil toimus aga tõeline „iseseisvumise” katse, kui 1987. aastal loodi Solovetski rajoon. Asula sai uue rajooni keskuseks ja inimesed tegid ettepaneku nimetada see Solovki asulaks. Rahvasuus oligi see nimetus laialt käibel. Võimud aga lubasid kasutada nime Solovetskii asula.
Pärast 1991. aasta augustiputši läbikukkumist ja Nõukogude Liidu lagunemist algas uus aeg ka Solovetsi saartel. Samal aastal lahkusid saarelt sõjaväelased ja sellega lõppes ka Põhjamere Sõjalaevastiku pikk valitsemisperiood. Vähemalt esimesel aastakümnel peale seda võis tõepoolest vabalt rääkida kõigest ja teha ükskõik mida.
Veel juhtus saare elus kaks olulist asja. Solovetski mungaklooster tagastati 1990. aastal kirikule ja võisid alata selle vana usukantsi taastamistööd. See pidi olema gigantne töö, sest klooster ei olnud töötanud juba seitse aastakümmet. Mäletatavasti suleti see sm Kedrovi juhitud Puna­armee komisjoni otsusega 1920. aastal ja selle baasil asutati õnnetu saatusega sovhoos, kus mungad said tööd põllutöölistena. Koonduslaagri aastatel ei olnud kloostri tegevus muidugi võimalik ja 1932. aastaks oli iga viimanegi munk surnud või saarelt lahkunud mandrile. Eriotstarbelise Solovetsi vangla SLOT päevil saarel enam vaimulikke ei olnud. Kuidagi tuli asendada inimeste mõnitamise, piinamise ning julma tapmisega tekkinud õhkkond uue vaimsusega.
2001. aastal käis Solovetsil Eestis sündinud, kasvanud ja töötanud Moskva õigeusukiriku metropoliit Aleksius II ja õnnistas isiklikult Solovetsi kloostrit. 1992. aastal võeti aga kloostri arhitektuurikompleks UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Kuid 2006. aasta 1. jaanuari seisuga kaotas Solovets oma staatuse rajoonina. Ajad olid aga muutunud ja asula elas oma elu. Tänavaid hakati nimetama sõjas langenud jungade kooli kasvandike nimedega. Kõndida võib ka mööda Pavel Floretski, endise vangi nime kandvat tänavat. Paigutatud on mälestuskive nii jungadele kui ka terrori ohvritele. Märgitud on hukkamiskohad ja massihauad. Korra aastas käivad saarel koos endised vangid või nende sugulased. Hoogsalt on arenenud turism, loodud on ööbimis- ja toitlustusvõimalusi. Võimalusi on ökoturismiks, ajaloo-ja arhitektuurihuvilistele, stalinlike repressioonide uurijatele, endistele ohvritele, religioonihuvilistele ning siirastele palveränduritele.

Avaldatud lühendatult autori käsikirjast.