Kultuur ja Elu 3/2020

Kultuur ja Elu 2/2020

 

 

 


Tänasel päeval kuulub eeskujulikult renoveeritud Solovetsi kloostrikompleks UNESCO maailmapärandi nimistusse. Allikas ru.wikipedia.org

Solovetsi lugu
Hilinenud reisikiri

tekst: Jaan Jõgi,
geograafiadoktor

Arhangelski oblastis paiknev, 15. sajandil asutatud Solovetsi klooster on olnud Venemaa oluline usukeskus ja piirikindlus. Klooster on läinud ajalukku ka tsaariaegse karmi salavanglana ning Nõukogude esimese koonduslaagrina, kuhu Suure terrori aastatel sattusid ka paljud eestlased.

Põnevast ja kaunist Solovetsi saarestikust kuulsin alles kaasüliõpilaste käest oma geograafia stuudiumi ajal Tartu Ülikoolis. Matkahimulised tudengid olid avastanud Karjala matkadel, et seni kinnise režiimiga Solovetsi sissesõidu tingimusi oli lastud lõdvemaks. See toimus 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Näha seni saladuses peetud saari ahvatles. Noore spetsialistina võtsin ma puhkuse tavaliselt septembris. Nii sündis otsus reisida 1975. aasta septembris Valge mere äärde ja sealt Solovetsile.
Arhangelski kirjastus oli üllitanud mõne saarestikku tutvustava raamatu, mis oli õnneks meil kättesaadav. Mingi propaganda maik oli mõnel teosel küljes, kuid tol ajal oskasid inimesed lugeda ridade vahelt. Reisi­kaaslaseks tuli lapsepõlvesõber, kelle ema, tädi Iida, oli sündinud ja kasvanud piiritaguses eesti külas. Tema mäletas Solovetsi vangilaagrit küll. Kuid ega sellest, eriti laste kuuldes, ei räägitud. Kui keegi sai mõne tükiga hakkama või pruukis liialt suud, öeldi korrale kutsumiseks: „Kas tahad Solovkile sattuda?” Mõnegi hea õpetussõna saime teele kaasa.

Põhjala looduse karge ilu

Solovetski saarestik ehk Solovetski arhipelaag paikneb põhjamaiselt karmis Valges meres. Loodusele ja kliimale paneb pitseri asukoht 65-ndal põhjalaiusel, vaid 165 km kaugusel põhja polaarjoonest. Nimetus on pärit saamikeelsest sõnast soullek, mis eesti keeles on „saaredˮ. Karjala keeles kutsutakse neid sõnaga Solokka. Kõnekeeles kasutatakse Solovetsi saared või ka Solovki. Soomepäraseid kohanimesid leiab palju, näiteks Muksalma saared. Saarestik koosneb umbes tuhandest eri suurusega saarest, saarekesest, laiust... Nende kogupindala on 347 km2. Suuremaid saari, mis on praegugi asustatud või kasutusel olnud varajasematel aegadel, on kuus.
Maastiku on kujundanud hiiglaslik jääliustik ja tulemuseks sai meilgi tuttav rahutu reljeefiga vaheldusrikas postglatsiaalne maastikupilt. Saarestiku kõrgeim punkt, Kolgata mägi, küündib 107 meetrini. Moreenkünkad vahelduvad nõgudega, paljudes neist järvesilmad, teistes õõtsuvad sood. Leidub tasandikkegi, seal õilmitsevad värvikirevad niidud. Põhjala sügis on imeline. Mühavad võimsad okasmetsad, dominantideks kuusk ja mänd, vähem leidub kaasikuid. Rannikul rõõmustavad silma kõverad Karjala kased, mis on punakas õhtupäikeses fantastilised. Saarel kutsutakse neid „tantsivateks puudeks või tantsivaks metsaks”. Kõikjal levivas põõsastikus torkab silma kadakas.
Suuremal saarel on kümned järved ühendatud kanalitega, mis võimaldavad paadimatku. Kanalitega alustasid juba mungad, kellel oli vaja reguleerida maastike veerežiimi, lisaks kasutasid nad neid ühendusteedena. Solovetsi saarel töötab laagrite ajal rajatud ilmajaam, mille vaatlusandmetest teame keskmist õhutemperatuuri, mis on 1,1 °C. Eesti vastav näitaja kõigub territooriumil 4,4 °C kuni 6,6 °C.
See on segu põhjala looduse kargest ilust, loodusrahvaste vabast elust, kirikliku anastuse religioossusest, ülevatest mõtetest, vapratest tegudest, mis on üle kallatud bolševistliku jõhkrusega.

Kloostri sünd


1429. aastal Solovetsi pinnale maabunud rändmungad Savvati ja German leidsid endale elupaiga Sekirka mäe jalamil.
Allikas ru.wikipedia.org

Kui rändmungad Savvati ja German astusid 1429. aastal Solovetsi pinnale, oli saare saatus otsustatud. Siin hakkas arenema õigeusu klooster ja valitsema alul Suur Novgorod ja seejärel Moskva tsaarivõim. Maabunud mungad leidsid endale elupaiga Sekirka mäe jalamil. Kuus aastat elasid usuvennad rasket elu. Nad tegid paganate seas misjonitööd ja katsusid kloostrile elu sisse puhuda. Kuid ega läbisaamine päriselanikega kuigi südamlik ei olnud. Kõige lähemal rannikul elavad karjalased olid juba varem, enne erakute saabumist, võtnud endale õiguse neile saartele ja pidasid seda endi pärusmaaks. Nad punnisid vastu pühale ristimisrituaalile ega soovinud usukuulutajatele kala püüda ning neile ehitustöid teha. Toidupuudus oli niivõrd tõsine, et 1435. aastal lahkus Savvati proviandi hankimiseks mandrile, kus ta aga peagi suri. Saarele jäänud Germaniga liitub rändav munk Zosima ning üheskoos raiuvad nad üles puust kiriku, mis sai nimeks Spaso-Preobraženski. Hiljem ehitati teinegi, Uspenski kirik. Uus klooster oli sündinud ja tema kuulsus levis. Tasapisi lisandus rändavaid munki, kes jäid saarele pidama. Kloostri iguumeniks sai Zossima (1452–1478).
Algus aastatel elas Solovetsi klooster tavalist põhja pisikloostri elu. Leviv kuulsus meelitas saarele rändureid ning 1500 aasta paiku elas kloostris juba üle 300 munga. Paisuv, jõudu koguv klooster sai nii Novgorodi valitsejatelt kui ka rikastelt ülikutelt kinkekirju Valget merd ümbritsevate maade omandamiseks. Tollele ajale kohaselt kingiti koos maavaldusega ka sealsed külad koos seal elavate inimestega. 15. sajandi kloostri arhiivis leiduvad ürikud jutustavad Novgorodi agressiivsest kolonisatsioonist põliselanike pärusmaadele, mis intensiivistus pärast kloostri asustamist.
Kuid peagi, 1478. aastal, alistas võimu eest võitlev Moskva suurvürstiriik suhtelise vabameelsuse säilitanud Novgorodi. Novgorodi valitsejate, rikaste bojaaride ning kiriku maaomand kuulutati Moskva tsaari valduseks. Kloostri tähtsust Solovetsi saarel Valge mere ümbruse rahvaste allutamisel ja nende pärusmaade anastamisel mõisteti Moskva Kremlis hästi. Juba järgmisel, 1479. aastal kinnitati tsaar Ivan III ürikuga kloostri valdusesse kogu Solovetski saarestik. Sellega sai alguse Moskva valitsejate ürikute rida, millega nad annetasid kloostrile Valge mere äärseid maid koos külade ja sealsete elanikega.

Kloostris kerkivad kivist kirikud

Solovetsi saarel sündinud noor klooster oma esialgsel kujul ei ole säilinud. Peale rahva mässumeele ähvardas puust ehitusi tuli. Vähemalt kaks korda hävisid puuehitused kahes rängas tulekahjus 1485. aastal ja 1538. aastal peaaegu täielikult. Süttimise põhjustasid mõlemal korral pikselöögid. Pärast viimast põlengut otsustasid mungad ehitada kirikud ja kloostri­hooned kivist. Selle otsuse tegi ja asus ellu viima kloostriülem iguumen Filipp. Tema valitsemisajast on säilinud ehituspärliks tunnistatud Spaso Preobraženski kirik ning senini töötav järvesilmi ühendav kanalivõrk. Ta asus rajama aastaringselt läbitavaid teid ja pani aluse kloostri mitmepalgelisele majandusele. Järgnevatel aastatel kujunes klooster tähtsaks majanduslikuks jõuks. Mungad tegelesid piirkonnas soolakeetmise, telliste ja teiste ehitusmaterjalide tootmisega, vetikatest agari saamisega, olid edukad mereloomade kütid ja nahaparkalid. Kuulsad oli kalamehed, eriti peeti lugu Solovetsi heeringast. Saarel arendati põlluharimist ja loomakasvatust. Ettenägelik Filipp asutas taimeaia ja Solovetsi botaanika­aed töötab tänini, olles edukas uute liikide põhjaaladel kasvataja. Kuulsuse saavutasid kloostri ikoonimaalijad, keraamikud ja teised käsitöölised. Muidugi toimus metsalangetamine, mis andis tööd saeveskile. Edukas majandamine võimaldas pühakodade, kirikute, kabelite, palvelate ja askeetide eraklate ehitamist nii Solovkil ja kivise tammiga ühendatud Muksalmal, kui ka ümbritsevatel väiksematel saartel. Kasutusel oli kogu saarestik.
Kloostri laienemine ja tähtsus suurenes nüüd juba Moskva tsaaririigi koosseisus kahasse võimsa kindluse ja vaimuliku keskusena. Areneva majandusega, aktiivselt tegutsev klooster oli hõreda asustusega põhjamail juba suur jõud.


Kloostrikompleksi ehituspärliks tunnistatud Spasso-Preobraženski peakirik (1566). Allikas ru.wikipedia.org


Kanalite võrgustiku rajamisega alustasid juba mungad. Kanalid aitasid reguleerida saare veerežiimi ja toimisid ka ühendusteedena. Foto: flickr

Solovetsi kindlus kerkib Põhjamaade võimsamaks

Rajatavat kloostrit ähvardas mitte üksnes pärismaalaste vastuhakk ja pärisorjuse eest pagenud talupoegade mässukatsed, vaid ka ümbritsevate riikide Valges meres seilavad sõjalaevad. Liivi sõja (1558–1583) päevil, kui julma Moskva tsaari Ivan IV väed rüüstasid ja tapsid Eestis kaitsetut maarahvast, jõudsid Rootsi ja Hollandi sõjalaevad 1571. aastal Solovetsi randa. Ehmunud mungad saatsid hädakarje Moskva tsaarile. Vastuseks oli aga pikk vaikimine. Kloostril ei jäänud muud üle, kui asuda ise kindlustustöödele. Ehitati palkidest kaitsevalliga linnus, mis valmis 1579. aastal. Palkseina oli raiutud kuus torni ja relvastusse kuulus üheksa kahurit. Klooster rajas kaitseehitusi omal kulul ilma riigi toetuseta. Puust linnus seisis vaid viis aastat. Ivan Groznõi surma järel 1584. aastal andis äsja troonile tõusnud tsaar Feodor Ivanovitš (võimul 1584–1598) välja ukaasi ehitada kloostri ümber kivist kindlus „kaitseks sakslaste ja igasuguste sõjajõudude inimeste rünnakute eest” (Boguslavski, 1978). Moskvas oli sündinud sõjaline nägemus, millest A. Solženitsõn kõneleb järgmiselt: „Sõjaline mõte. Ei või ju ometi mingid arutud mungad mingil omaette saarel lihtsalt omaette elada. Saar asub Suure Impeeriumi piiril ja järelikult tuleb tal sõdida rootslaste ja taanlaste ja inglastega ning järelikult tuleb sinna rajada kaheksa meetri paksuste müüridega kindlus, ehitada kaheksa torni ja teha neisse kitsad laskeavad ning kiriku kellatornist peab olema võimalik vaenlast jälgida.”
Kindluse plaanid ja ehitusmeister saadeti saarele Moskvast. Ehitus viis uue, kivise kloostri esialgsest asukohast 16 km kaugusele, otse mere­randa, kus ta asub tänaseni. Müür, mis ümbritses kloostriehitisi, oli välja­venitatud viisnurga kujuline. Kaitse tugevdamiseks oli müüris kaheksa võimsat kivitorni, mille ambrasuurides paiknesid ähvardavad kahurid. Sisse-välja käimiseks oli müüris seitse väravat. Peavärav avanes otse merelahe randa ja kandis nime Pühavärav (Svjatõie varotõ). Müür ehitati kohalikest rändrahnudest, mis olid kohati hiiglaslike mõõtmetega. Kuidas nad ilma mingite masinateta kohale veeti ja upitati 10 meetri kõrgusesse müüri? Müüri paksuseks oli 5–6 meetrit ja see oli üle kilomeetri pikk. Kindlus, venepäraselt kreml, rajati kloostri vahenditest ja töö tegid ära kloostri pärisorjad. Müüri asuti ehitama 1584. aastal ja seda orjatööd jätkus pärisorjadele 12 aastaks. Kremli kaitsva müüri taha kerkisid sajandideks kivist kirikud, ennekõike Troitski katedraal, kloostri peakirik.
Kirikute ja teiste kloostrile vajalike hoonete ehitamiseks oli tegus iguumen Filipp käivitanud saarel tellise­tehase. Tihti on selliste kindluste Achilleuse kannaks vesi. Probleemi lahendamiseks lasi Filipp kloostri müüri kõrvale kaevata tiigi, mille täitis kanalite abil värske veega saare 52 järvest. Liigne vesi juhiti kanali kaudu merre. Seega oli kaevatud tiigil oluline osa kogu saare veerežiimi reguleerimisel ja talle anti nimeks Pühajärv (Svjatoe ozero). Muide, Pühajärvest väljuvale kanalile ehitas taibukas kloostriülem vesiveski.
Mungad said endale läbi aegade kestva kloostri ja tsaar sai Moskva riigile põhjalat valitseva kindluse. Käsikäes käib õigeusu kirik ja vene riigivõim. Verivärskete kindlusemüüride valmimise järel saabus saarele tsaari vojevood Jahonov streletsidega ja Solovetsi kindlus kerkis kõige võimsamaks Põhjamaades. Tolleaegne Venemaa pidas rohkeid sõdu oma piiride laiendamiseks ja oma osa oli ka Solovetsil. Talvel 1611 aastal ja 1613–1615 aastal kaitses kreml rannikuelanikke „leedu inimeste” st Poola kuningriigi sõdurite eest. Need 1610–1617 toimunud lahingud olid osa Venemaa sõjast Poola ja Rootsiga.
Suurim sõda, suurim katsumus Solovetsil toimus sõjas omaenda riigiga. Tegu oli patriarh Nikoni 1652 aastal algatatud õigeusu kiriku liturgia reformi tunnistamisega. Moskva õigeusu­kirik lõhenes, reforme mittetunnistanuid kutsuti vanausulisteks (staroveeretsid), halvustavalt ka raskolnikuteks. Nikoni kirikureformide vastaliste hulgas olid ka Solovetsi mungad. Nagu paljudes kohtades mujal, algas ka Solovetsil tõeline sõda tsaari saadetud sõjaväega. Kuid mässulistel munkadel oli suurepärane kindlus kogu relvastusega. Nii kestis sõjaline vastasseis 1668. kuni 1676. aastani, seega peaaegu kaheksa aastat. Oleks kestnud kauemgi, kuid kloostrivendade seas leidus reetur, munk Feoktist näitas tsaari vojevoodile kätte salakäigu. Selle kaudu tungisid piirajad kloostrisse, kus algas veresaun. Säilinud on õudsed kirjeldused ja koledad pildid mässuliste piinamisest. Muide, neile kirikureformidele võlgneme meiegi Eestis Peipsi-äärse vanausuliste väärika kogukonna.
Oluline osa oli Peeter I sõjaplaanides Solovetsi kindlusel Põhjasõja (1700–1721) päevil, kui ka enne seda. Vene sõjalaevastiku rajamisel oli Arhangelsk üheks tähtsaks laevade ehitamise kohaks ja Valge mere kaitse oli Solovetsil, kus noor tsaar viibis kaks korda: 1694 ja 1702. Pärast venelastele edukat Põhjasõda, käisid suurematest vastastest 1808. aastal Inglise laevad Valges meres. Suurematest sõdadest jõudsid Solovetsi rannikule Krimmi sõda (1853–1856), mil Inglise laevad jõudsid 1854. aasta 6. juulil suisa kloostri ukse ette
Krimmi sõja lõppedes veeti Solovetsilt ära kogu suurtükivägi ja laskemoon. Lahkusid ka ca 100 sõdurit ja ohvitseri. Saarele jäi üksnes invaliidide komando, keda säilitati seal 1886. aastani. Vene kindluste nimekirjast oli Solovetsi kindlus välja arvatud. Teda ootas uus kasutusviis.


Gravüüril on kujutatud ühte Krimmi sõja episoodi, kui Inglise laevad jõudsid 1854. aasta 6. juulil Solovetsi kloostri alla. Foto: wikipedia

Moskva tsaari eravangla

Salavanglaks olid Solovetsi saared suurepärase asukohaga. Kaugel põhjamaa külmas meres asuv saar oli piiratud mandril raskesti läbitava kõnnumaaga. Saarel asus kindlustatud õigeusu klooster, kus Vene õigeusu traditsioonide kohaselt valvati ustavalt ja karmilt tsaari või püha sinodi huve ohustavaid vange. Need inimesed olid krooni ja usu kõige ohtlikumad vaenlased. Vangide Solovetsile saatmise õigus oli piiratud isikuteringil, kuhu kuulusid tsaar, patriarh, metropoliidid ja arhierei (Frumenkov, 1966).
Esimene teadaolev vang oli munk Silvan. Ta oli kuulsa Maksim Greki (1475–1556) vaadete pooldaja, kellele ei meeldinud kirikute rikastumine ja kloostritele kuuluvad hiigelsuured maavaldused. Õigeusu kiriku pühale sinoidile ei saanud selline jutt meeldida ja selle õpetuse pooldaja Silvan saadeti „järelemõtlemiseks” Solovetsile, kus ta ka suri 16. sajandi 1920. aastate lõpul. Ta osutus esimeseks ohvriks usukannatajate ning südametunnistusvangide pikas reas. Järgnevate sajandite jooksul täitis klooster püüdlikult oma julma kohust. Võrreldes Venemaa teiste kloostrivanglatega oli Solovets kõige mahukam ja paistis silma karmuse ja vangide julma kohtlemise poolest.
Siiski oli esimeste arreteeritute vangipõli kergem, võib öelda, et isegi õnnelikum kui nende paljudel järglastel. Kurikuulsaks saanud maa-alused vangikambrid ehitati hiljem.
Ketserlikus vabamõtlemises sai süüdistuse isegi kuulsa Troitse-Sergi kloostri iguumen ja tsaari pihiisa Artemi. Hoolimata kõrgest kohast vaimulikus hierarhias mõisteti ta 1554. aastal tsaar Ivan IV käsul Solovetsi kloostrisse õppima alandlikku meelt kõrge vaimuliku koguga suhtlemisel. Artemi õnneks valitses Solovetsi kloostrit sel ajal avara mõistusega iguumen Filipp, kelle pädevuses oli määrata vangi elurežiim. Helde saatus lasi Artemil põgeneda vanglast, ületada meri ja jõuda õnnelikult mandrile. Seejärel rändas põgenik läbi opritsnikuid täis Venemaa ja jõudis Leetu. Sellise keerulise ja ohte täis põgenemise korraldamisel kahtlustati iguumen Filipi igakülgset abi. Artemi oli esimene karmi valve all Solovetsile saadetud vang, kelle vangipõlve kohta on säilinud ürikud.

Kõige karmim kloostrivangla venemaal

Solovetsi kloostril eraldi vanglahoonet esialgu polnud. Selle ehitamiseni hoiti vange võimsasse kindlusemüüri ehitatud kiviniššides ja tornides kase­mattides. Mungast ehitusmeister Trifon tegi need küll püssirohu ja mürskude hoidmiseks. Vangistatud inimeste hoidmiseks ehitasid mungad kasemattidele ette paksud, suure tabaga lukustatavad uksed. Läbi 6 meetri paksuse müüri raiuti aknake, mille ette paigutati kahekordsed trellid. Kogu kambri sisustus koosnes kivipingist, millel vang sai istuda ja magada. Magamiseks anti kambrisse puhmas õlgi. Mõnes sellises puuris ei saanud kinnipeetav ei lamada ega sirgelt seista. Koopasarnased õõnsused olid 2–4 arssinat (1,42 kuni 2,84 meetrit) pikad ja 1,5–3 arssinat (1,07 kuni 2,13 meetrit) kõrged. Sellistes kambrites valitses ka keskpäeval pidev hämarus, oli niiske ja külm. Igapäevase jalutuskäigu mõistegi tol ajal puudus. Tavaliselt jättis piinatud ja siis kasematti suletud vang sinna oma elu. Ühiselust olid eemaldatud need inimesed niigi, sest ei perekond ega sugulased ei teadnud temast midagi. Vangil puudusid igasugused võimalused suhtlemiseks välismaailmaga.
Lisaks kasemattidele oli kloostris viis maa-alust vanglat. Kohutavad vangikongid kandsid igaüks oma nime, mille nad said nende kohal kõrguva kindlusetorni või värava järgi. Muide, kohtuotsustes oli ära märgitud, milline neist pidi saama ohvri elupaigaks. Maa-alune vangla kujutas endast ca 2 meetri sügavust auku, mille küljed olid vooderdatud tellistega ja pealt kaetud mullaga. Katusesse raiuti ava, mis suleti ­lukustatava luugiga. See suleti pärast vangi heitmist kambrisse ja avati vaid hetkeks toidu andmiseks. Vang magas igavesti pimedas, rõskes ja külmas augus sületäiel õlgedel. Seda loeti kõige karmimaks karistuseks, mida rakendati surmanuhtluse asemel. Oma doktoritöös täheldab
G. Frumenkov, et Solovetsi mungad olid kuulsad sadistliku julmuse poolest teisitimõtlejatest vangide suhtes. Tsaari eravangla vangid olid ju krooni ja usu kõige ohtlikumad vaenlased. Nende hulgas leidus palju värvikaid isiksusi.

Solovetsile tekib riigivangla


Saarele maabunud esimeste munkade auks püstitatud rist Sekirka mäel. Hilisema ajaloo verist külge meenutab Sekirka mäel toiminud
karistusrood, kus vangide kallal pandi toime kõige õudsemaid julmusi.
Foto: solovki-monastyr.ru

Aastal 1718 muutus Solovets ametlikuks riigivanglaks. Õigus saata sinna karistusaluseid säilis tsaaril oma salakantseleiga ning Moskva õigeusu sinodil eesotsas patriarhiga. Tähtsate vangide arv Solovkil kasvas järsult 1721. aastal seoses Peeter I surmaga. Vene ladvikus algas julm võitlus võimu pärast. Selleks tuli vabaneda lahkunud tsaari lähimatest kaasvõitlejatest ja usaldusmeestest. Nende hulgas saadeti Solovkile hoole alla paljud vene ajaloost tuntud tegelased. Pjotr Andrejevitš Tolstoi koos oma poja Ivaniga jõudsid saarele 1727. aasta suvel. Tegemist oli tsaar Peetri lemmiku ja lähedase kaastöötajaga. Ta oli Vene saadik Türgis, salanõunik, tsaari salakantselei looja ja esimene juhataja. Tõi Napolist tagasi Venemaale tsareevitš Aleksei, uuris tema osavõttu Peetri-vastases vandenõus ja allkirjastas tema surmanuhtluse. Peeter I andis talle rea aunimetusi ja kõrgeid ordeneid ning krahvi tiitli. Solovetsil rängas vangistuses suri esmalt tema poeg Ivan ja aasta pärast, jaanuaris 1729. aastal lahkus siit ilmast krahv ise. Tema haud on säilinud tänaseni ja asub kloostri peaväljakul Preobraženski kiriku seina ääres. Teine tähtis Peetriga seotud Solovetsi vang oli omaaegsete õukonnamängude tegelane senaator ja vürst Vassili Lukitš Dolgoruki. Temal tekkis vastuolu uue valitsejanna Anna Ivanovnaga ning viimase favoriidi Bironiga. Tulemusena saadeti V. L. Dolgoruki 1730. aastal Solovkile ja teised selle suguvõsa liikmed teistesse Venemaa türmidesse. Solovkil suleti Dolgoruki samasse kongi, kus varem istusid Tolstoid. Üksikvangistuses istus vürst üheksa pikka aastat. Sala­kantselei leidis uusi, raskendavaid asjaolusid ja ta viidi Solovki üksikkambrist mandrile. Valitseja käsul hukati vürst pea maha raiumisega 19. novembril 1739. aastal Novgorodis. Siiski ei olnud Solovkile saatmine kõrgkihi „privileeg”. Sinna sattus ka mässulisi talupoegi, allumatuid kasakaid ja madruseid. Vapustav on Zaporožje Setši viimase atamani Petro Kalnõsevski lugu.
Salakantselei hoogsa tegevuse tulemusena ja saarele saadetud vangide hoidmiseks vangikambreid väheseks. 18. sajandi lõpuaastail kohandati kahekorruseline ikoonimaalimiskoja hoone keldrikorrus vanglaks. Sinna ehitati 1798. aastal 11 vangikambrit, mida hakati hüüdma „arestisahvriteks” või „aresti käsikambriteks”. Ikkagi jäi munki kimbutama vangikambrite puudus. Keisri loal renoveeriti ikoonimaalijate koda kahekordseks vanglahooneks. Ehitati ka karauuliülema elamu ja kasarm valvesõduritega. Sellega kadus munkade võim ja kohustus vange valvata. See riivas munki, sest seni oli ainuisikuliseks vanglaülemaks kloostri iguumen. Ta sai oma julmade kohustuste täitmisel abiks võtta ustavaid kloostrivendi. Neid kohustusi täitsid jumalateenrid püüdlikult ja innukalt. Vangidega jõhkra käitumise poolest ei jäänud nad alla elukutselistele vangivalvuritele. Solovetsi kloostrivangla ületas kinnipeetavatega toorutsemise osas teisi Venemaa karme vanglaid.
Riigivangla tekkega suurenes vangide arv ja laienes kontingent. Peale usu- ja aadlimeeste mõisteti nüüd Solovetsile ka rahvusliku iseseisvuse eest võitlevaid poolakaid, ukrainlasi jt. Ei puudunud ka mõisnike jõhkruse vastu mässavad talupojad, streike korraldanud töölised ning ohvitserile vastu hakanud madrused. Pärast kuulsat dekabristide sõjaväelist mässu Peterburis Senati väljakul 1825. aastal 26. (14.) detsembril võib rääkida ka poliitilistest vangidest. Dekabriste saadeti sunnitööle Siberisse. Teadaolevalt sattus neist Solovetsi vanglasse vaid üks – A. S. Gorožanski. Kuid ühiskond kääris.
Lääne Euroopa vabamõtlemine oli jõudnud Venemaale, kus sündisid poliitilised parteid, ametühingud, tööle oli asunud parlament-riigiduuma jne. Samas viidi Solovetsilt ära 1886. aasta sõjaväe valvurid. Romanovitele omase kergemeelsusega lõpetas tsaar oma ukaasiga 1903. aastal Solovetsi vangla tegevuse. Seda kaks aastat enne 1905. aastal alanud, kogu maad haaranud mässu- ja revolutsioonilainet. Sellega oli lõppenud nelja sajandi jooksul kurja kuulsuse omandanud kardetud Solovetsi vangla. Nüüd me juba teame, et ainult selleks korraks. Solženitsõn on märkinud, et hoolimata Solovetsi ümbritsevast saladusloorist, on tsaariaegsetes arhiivides säilinud toimikud, mida peeti iga vangi kohta. Nende dokumentide põhjal on Solovetsi ohvrite nimekirjas hinnanguliselt üle neljasaja inimese (Frumenkov). Seda läbi sajandite. Uurimine jätkub.

Vapustava saatusega Zaporožje Setši viimane ataman Petro Ivanovitš Kalnõševski


Vangistatud ukrainlaste seast leiame Solovetsi kloostri piinakambrisse heidetud Zaporožje Setši viimaseks jäänud atamani Petro Ivanovitš Kalnõševski.
Foto: wikipedia.org

Vangistatud ukrainlaste seast leiame Solovetsi kloostri piinakambrisse heidetud Zaporožje Setši viimaseks jäänud atamani Petro Ivanovitš Kalnõševski. Tema ja paljude tema mõtte­kaaslaste saatuse määras Venemaa võitlus Poola-Leedu kuningriigiga võimu pärast Ukraina kasakariigi üle. Setš sai alguse Moskva bojaaride orjastamiskatsete eest põgenevatest inimestest. Nad leidsid pelgupaiga võimsa Dnepri jõe kärestikel. Põgenikud elatusid põhiliselt põllupidamisest, kuid oma vabaduse kaitsmiseks organiseerusid sõjaväeliselt, moodustades kasakaväe. Seda vabatahtlikku väge kamandasid valitud hetmanid ja atamanid. Kasakate laagrit nimetati setš’iks ja selle atamani ametinimeks sai koševoi. Juhtide valimiseks ja muude oluliste küsimuste arutamiseks kogunenud kasakate koosolekut kutsuti raadaks. Raada nime kannab ka tänane Ukraina parlament. Energilised mehed korraldasid ka iseseisvalt ja koos teiste valitsejate liitlasena sõjakäike. Lisaks sooritati nõrgemate naabrite maadele rüüsteretki ja oldi sealsele rahvale nuhtluseks.
Püsiv kanakitkumine oli Krimmi tatarlastega, kes olid Türgi sultani liitlased. Vaba kasakariigi vastu hakkasid huvi tundma Moskva tsaar ja teisalt Poola-Leedu kuningriik. 17. sajandil hakkaski Zaporožje Setš pendeldama Poola ja Venemaa vahel. Türgit kasakad liitlasena ei näinud, küll aga peeti sidemeid ka Rootsiga. Oma nime on ajalukku kirjutatud venemeelne hetman B. Hmelnitski (ukrainapäraselt Hmelnõtski), kes Perejaslavi Raadal (18. jaanuaril 1654) juhtis Setši kasakariigi Venemaa rüppe. Kasakad säilitasid esialgu suhtelise vabaduse, sest Zaporožje Setš jäi Poola-Leedu ja Venemaa ühishaldusesse. Vene-Türgi sõdades toetas kasakavägi Vene poolt. Türgi üritas endale allutada Dnepri ja Bugi ülemjooksu alasid, kuid ei suutnud. Sel ajal sündis kuulus Zaporozje kasakate kiri Türgi sultanile, millele on maailmakuulsuse toonud Ilja Repini suureformaadiline õlimaal „Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile” (1675). Võitlus Setši, laiemalt Ukraina pärast jätkus. Hetman I. Mazepa (1687–1708) tegi katse eemalduda Moskva võimu alt Poola ning Rootsi kaasabil. Katse ebaõnnestus ja 1709. aastal purustas Vene sõjavägi kasakariigi. Kättejäänuid karistati julmalt ja tähtsamaid ukraina kasakate juhte karistati Solovetsile saatmisega. Kloostrisse vangistusse sattus Mazepa kaasvõitleja Zahar Petrovitš Patok. 1721. aastal jõudis ta Solovetsile, kus tal lõigati ära keel ja piinatud inimene visati maa-alusesse vangikoopasse (Koroženskaja torni all), kus ta piinles surmani. Kuid jäid Dnepri kärestikel elavad kasakad, kel säilis ettevõtlikkus, julgus ja vabadusiha. 1734. aastaks oli Zaporožje Setši kasakariik taastatud ja elas oma elu. Vene-Türgi sõjas (1768–1774), mis rullus Dnepri ja Doonau vahelistel aladel, toetasid kasakad Vene krooni, mida kandis Katariina II (1762–1796).
Kasakariigi atamaniks, koševoi’ks, valiti 1765. aastal Petro Kalnõševski, kes oma väega võitles Krimmi tatarlastega. Tema vaprust tõstis esile keisrinna lemmik, võimukas vürst Potjomkin. Koševoi’d autasustati briljantidega kuldmedaliga ja kasaka­väele avaldati erilist tänu. Kahjuks mängis Potjomkin kahepalgelist mängu. Juba aasta pärast sõja lõppu andis ta sõjaväele käsu purustada kasakate leer. Vene kroon ei saanud lubada oma piiril vabade kasakate riiki, kuhu said põgeneda pärisorjadest vene talupojad. Katariina II teatas juba 3. augustil 1775 oma ukaasiga Zaporožje Setši purustamisest. Ainuüksi kasakate nimetamist tõlgendati majesteedi solvamisena.
Pärast kasakariigi purustamist ataman Kalnõševski ei põgenenud. Ta oli 85. eluaasta künnisel, elus mõndagi näinud ega tundnud mingit süüd keisrinna ees. Siiski arreteeriti ta koos lähimate kaastöötajatega ja toimetati Moskvasse. Et varjata karjuvat ülekohut, ei soovinud tsaaririigi valitsus ametliku kohtupidamist Setši tegelaste üle. Vana atamani ja ta kaaslasi peeti kroonile niivõrd ohtlikuks, et suhteid klaariti kitsas ringis. Omaaegse liitlase ja sõbra, vürst Potjomkini kiri (14. mail 1776) saatis endise koševoi Solovetsi kloostrivanglasse. Tema kaaslased mõisteti kaugetesse Siberi kloostritesse, kust ei kuulnud neist enam keegi.
Vanakesest ataman aga vaevles 25 aastat Solovetsi kremli pimedas niiskes „kivikotis” ja hiljem üksikkambris eriliselt karmi valve all. Kuid ta vabanes uskumatul moel. Katariina II surma järel tuli 1801. aastal võimule noor Aleksander I. Ootamatult selgub värskele valitsejale, et juba aastakümneid viibib karmis Solovetsi vangikambris täiesti süütu inimene, kes on sinna saadetud ilma mingisugusegi kohtuotsusteta. Halastava valitsejana vabastab uus keiser Kalnõševski süüst. Talle anti luba valida endale edasiseks meelepärane elukoht. Kuid tegu on 110-aastase, päevavalguseta kambris nägemise kaotanud inimesega. Tema armastatud kasakariik oli purustatud, vangis veedetud 25 aasta jooksul olid ka sõbrad-sugulased ta unustanud. Seepärast palub pime rauk luba jääda Solovetsile oma elulõppu veetma. Selle loa ta sai. Kahe aasta pärast, laupäeval 31. oktoobril 1803 Kalnõsevski sureb vaba mehena. Tema saatus vapustas isegi paljunäinud Solovetsi munki. Ta maeti kloostri peaväljakule Preobroženski kiriku ette. Atamani haud on kaetud massiivse graniitplaadiga, mis on säilinud tänaseni. Hauaplaadile raiuti munkade koostatud epigraaf. Eestikeelses tõlkes võiks see tekst kõlada järgmiselt (suur tänu Aksel Tammele abi eest selle tõlkimisel):
„Siin lebab igaveses rahus jumalas hingav kunagise ähvardava Zaporožje Setši kasakate atamani Petro Kalnõševski põrm. Ta saadeti sellesse kloostrisse majesteedi tahte kohaselt 1776. aastal alandlikkust õppima. 1801. aastal ta vabastati, see toimus samuti majesteedi käsul, kuid nüüd ei tahtnud ta ise lahkuda kloostrist, kus ta oli leidnud hingelise rahu vagura kristlasena, kes siiralt mõistis oma süüd. Ta suri 1803. aasta oktoobri 31. päeval, laupäeval, 112 aastat pärast oma sündi. Ta surm oli harras ja õnnis.”
Kasakariigi ja tema viimase atamani saatus kordub tänase päeva Ukrainas. Toomas Alatalu on oma väliskommentaaris (Delfi, 11. mai 2014) tõmmanud paralleeli, et praegu Ukraina idaoblastites peetav sõda toimub kunagise Zaporožje Setši aladel. Huvitav on tähelepanek, et tänased Donetski, Zaporožje ja Dnepropetrovski oblastite territooriumil eksisteeris 1917–1921 Vylna Territoriya (Vaba Territoorium), mida valitses Ukraina anarhistide suurkuju batka Nestor Mahno (1888–1934). Selle pealinnaks oli Mahno sünnilinn Huliaipole.

Revolutsiooniaegne segadus Solovetsil

Kuidas muutus sajanditevanune klooster maapealseks põrguks? Veebruaris 1917 kukutati maailmasõjast räsitud Venemaal tsaar. Keiser Nikolai II loobus troonist ja riigis algas võitlus võimu pärast. Revolutsiooniliste segaduste kaoses tulid oktoobris võimule bolševikud. Puhkes julm, halastamatu Kodusõda punaste ja valgete jõudude vahel. Bolševikud kuulutasid 1918. aasta 5. septembril välja „punase terrori”. Otsustati rajada kontsentratsiooni ehk koonduslaagreid klassivaenlase isoleerimiseks, kuid tsaaririigi vanglasüsteem oli hävitatud ja mittetöötav. Sõjas võetud vange ei olnud kusagil hoida, sest 1919. aasta alguses oli bolševikel vaid kaks vangilaagrit. Muidugi hukati kinni võetud valgekaartlased revolutsioonilise õiglustundele tuginevate troikade otsuste alusel kohapeal. Kui keegi pääses, siis tal lihtsalt vedas. Probleemi lahendamiseks andis Ülevenemaaline Täitevkomitee 11. aprillil 1919 välja otsuse sunnitöölaagrite organiseerimise kohta (Juri Morukov „Solovetski lager osobovoga naznatšenia 1923–1933. a – Almanah Solovetskoe more, nr 3, 2004). Otsus kuulus täitmisele ja kuulekaid käsutäitjaid leidus.
Kodusõja lõppedes oli kloostrisse jäänud vaid käputäis munki. Paljudel jumalasulastel õnnestus pääseda Arhangelskis baseeruvaile Antandi laevadele ja nendega seilata lääneriikidesse. Laevadele mitte pääsenud mungad pidid end päästma Venemaa avarustes ekseldes. Usuvastase võitluse käigus lõpetas Arhangelski kubermangu Kemi maakonna täitevkomitee oma otsusega 26. aprillist 1920 Solovetsi kloostri tegevuse. Juba 20. mail 1920 rajati saarele sunnitöölaager ning kloostri majandusele toetudes põllumajanduslik ühis­majand-sovhoos. Laagris kinnipeetavad vangid (koos konvoiga oli neid 350 inimest) pidid koos saarele jäänud munkadega tagama sovhoosi tööjõu vajaduse.


Kloostrikompleks peale 1923. aasta ränka tulekahju. Allikas: solovki-monastyr.ru

Kloostri asemele otsustati rajada koonduslaager

Ei olnud kirjaoskamatutest komissaridest ja purjus madrustest suurele ja keerulisele kloostri majapidamisele juhte. Sovhoos lõpetas oma tegevuse 25. mail 1923 lahvatanud tulekahjus. Leekides põles koos hinnalise varaga ka kogu majapidamisdokumentatsioon, mistõttu tekkis algusest peale kahtlus kasutada süütamisest varguste varjamiseks.
Alles jäid kloostri hiigelsuur hoonekompleks, tootmishooned jne. Uued võimud pidid lahendama küsimuse: mida teha Solovetsiga? Tegevusse asusid bolševistliku riigi noored julgeoleku organid. Peale rahva seas üldkasutatud nime „organid”, kandsid Nõukogude riigi julgeolekuasutused järgmisi nimesid: 1917–1922 TŠEKAA ehk Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon; 1922 –1923 GPU ehk Riiklik Poliitiline Valitsus; 1923–1934 OGPU ehk Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus ja 1934–1946 NKVD ehk Siseasjade Rahva­komissariaat. Alles alates 1954. aastast tegutses paljudele kaasaegsetele teadaolev KGB ehk Riikliku Julgeoleku Komitee. Kuid algusaastatel käis kibe võitlus klassivaenlaste, rahvusvahelise imperialismi käsilaste, endiste valgete jt vaenlastega. 2. veebruaril 1923 allkirjastas Aleksei Rõkov Lenini valitsuse salajase otsuse Solovetski sunnitöölaagri rajamise kohta.
Saared asusid polaarjoone läheduses, kliima oli küllalt karm, mandrist eraldas seda paarkümmend kilomeetrit Valge mere külma vett. Tühjaks jäänud koht sobis ideaalselt vangilaagriks. Maailmale ja järeltulevatele põlvkondadele on selle vangilaagri loo avaldanud Aleksandr Solženitsõn oma suurtöös „GULAGI arhipelaag” (1990, III osa, 2. ptk, lk 22–56). Peatüki pealkiri „Arhipelaag kerkib merest” näitab, et autor pidas Solovetsi laagrit kogu NSV Liitu haaranud hävituslaagrite võrgustikku algeks, kus kujundati uuele ajale kohased laagrielu kombed.
Alguspäevi kirjeldab nobelist järgmiselt: „Tulid ilmatu pikkade maani sinelitega vaprad tšekistid, kel olid erilised Solovetski eraldusmärgid: mustad varrukakäänised ja lõkmed ning mustad tähtedeta mütsirummud. Nemad saabusid 1923. aasta juunis eeskujulikult range korraga laagrit, tööliste ja talupoegade Vabariigi au ja uhkust rajama” (.Venekeelses „Solovetski entsüklopeedias” on Solovetsi laagrit nimetatud maailma esimeseks kontsentratsiooni ehk koonduslaagriks. Siin ei olnud tegemist sõjavangide-, põgenike-, infiltratsiooni- või mingit muud tüüpi laagriga.

Solovetski eriotstarbeline laager – SLON

Loomisel oli Eriotstarbeline Solovetski Laager, mis oli mõeldud noore puna­valitsuse süsteemi tähtsaks osaks. Venekeelse sõnamänguna sai nime Solovetski Lager Osobovova Nasnatšenia lühendiks SLON ehk eesti keeles elevant. Kontsentratsiooni­laagrina määratleb SLON-i enda kuuluvuse riiklikku süsteemi, tema tegutsemine riigiorganina režiimi vastaste isoleerimise, ekspluateerimise ja hävitamise süsteemi osana.
Kuid seni ei olnud see veel instruktsioonides kirjas. Sisu ja vormi pidi sõnadele „eriline otstarveˮ leidma laagri esimene ülem Fedor Eichmans. A. Solženitsõn pidas SLON-i tegevust äärmiselt oluliseks, tulevikus vohama hakkava vangilaagrite võrgustiku-GULAG-i arhipelaagi emaks. Muide, neil aastatel kasutati nõukogude dokumentides häbenemata sõna kontsentratsioonilaager (eesti keeles ka koonduslaager).
Põrgu eeskoda asus tagasihoidlikus Kemi asulas, kuhu saabusid vangitapid. Tegelikult algasid arreteeritud inimeste piinad kohe pärast vangistamist, uurimise käigus. NSV Liidu peaprokuröri asetäitja ja hiljem peaprokuröri Andrei Januarjevits Võšinski doktriini kohaselt oli kuriteo toimepanemise ülimaks tõestuseks süüdlase puhtsüdamlik ülestunnistus.
Süüdistusi uurisid „kompetentsed” organid, kes paljude hilisemate paljastuste kohaselt peksid, piinasid ja ähvardasid süütuid inimesi fabritseeritud süüdistustega nõustuma. Süüdi jäi arreteeritu igal juhul. Need, kellel vedas ja pääsesid kohapeal mahalaskmisest, saadeti „ümberkasvamiseks” vangilaagrisse kolmeks, viieks, kümneks või enamakski aastateks. Oma süüd sai lunastada ja ümberkasvamist tõestada puhtsüdamliku ausa tööga, mille käigus paljud klassivaenlased surid.
Pärast jõhkravõitu uurimise lõppemist ja kohut ootas arreteerituid järgmine katsumus – transportimine laagrisse. See oli inimväärikuse hävitamise algus. Rongidelt maha laaditud arreteeritud läksid kolonnides Papisaarele, kus neid võttis vastu legendaarne rittmeister Kurilko. Uustulnukate vastuvõtuks kargas ta tünnile ja pidas saabujatele tervituskõne: „Tähelepanu! Siin ei ole nõu-ko-gude vabariik, siin on So-lo-vets-ki vabariik! Jätke meelde! Prokuröri jalg ei ole veel Solovetski pinnale astunud ega astugi! Teadke! Teie ei ole siia paranemiseks saadetud! Küürakat ei saa parandada! Ja kord on meil niisugune: kui ütlen „püsti”, tõused püsti, ütlen pikali – heidad pikali! Koju kirjutad nii: olen elus, terve ja kõigega rahul! punkt...”
Järgnes roodudesse (brigaadid olid siis veel leiutamata) jagatud inimeste julm drillimine riviõppustel, kus ropu sõimu saatel anti kõige sadistlikumaid käsklusi. Õppuse lõpuks võttis Kurilko kokku Solovetsi olemuse: „Ma panen teid laipade tatti imema.” (A. Solženitsõn, 1990, lk 27–28). Pärast sellist õppust pandi kinnipeetavad öiseks puhkuseks „magama serviti”, sest haisev barakk oli pilgeni täis. Osa inimesi pidi öö läbi seisma naride vahel.
Esimene partii vange saabub uude laagrisse auriku Petšora pardal. Aasta lõpuks ulatub nende arv juba 3049 inimeseni (1. detsembri 1923. aasta seisuga).
Solovetsile vangide transpordiks oli tšekistidel oma laevastik, kus laevad olid selleks jõhkraks veoseks kohandatud. Laevalaelt avaneb saarele lähenedes lummav vaatepilt. Ilusa ilma korral uhkeldavad saarel kindluse võimsad pruunikaspunased kivimüürid, mida ilmestavad masajad tornid. Et müür varjab maailma eest õigeusu kloostrit, reedavad kõrguvad valendavad kirikutornid. Madalate pilvede vahelt piiluvate päikesekiirte valguses paistavad pilvena parves kilkavad kajakad. Tõeline põhjala idüll. Kuid seekord lähenesid saarele murest murtud inimesed, vastu uutele piinadele.


Solovetsi vangide saatuseks kujunes „kergemal juhul” üle jõu käiv töö pidevas näljas.
Foto: wikimedia commons

Ees ootas piinamine, üle jõu käiv, nälg ning kõige halvemal juhul mahalaskmine

Esimesed vangistatud olid bolševike poliitilised vastased, klassivaenlased (pursuid, kulakud, aadlikud, valgekaartlased jne.). Uuel võimul vaenlasi jätkus. Uustulnukad pidid juba vastuvõtmisel tunda saama Solovetsi vaimu. Solženitsõn (lk 29) kirjeldab laagri sauna „vastuvõtunalja”.
Tulnukas riietab end lahti ja esimene saunamees määrib ta rohelise seebiga kokku, tehes seda ämbrisse kastetud põrandaharjaga. Teine sauna­mees tõukab ta jalahoobiga trepist alla, kus kolmas mees uhab saabuja üle pangetäie veega. Pärast seda tõugatakse saunaline riietusruumi, kuhu tema varanatuke on alla visatud. Vangile on võimaldatud saunaskäik.
Pärast sissejuhatust algas ränkraske orjatöö, mille käigus karistati julmalt väiksemagi eksituse eest. Tähtsaim oli ettepandud päevanormi täitmine. Sageli töötasid inimesed veel hilistel öötundidel, et siis hommikul kella viie ajal taas rivis olla. Normi mittetäitjaid ei lastud õhtul barakkidesse ja ka karmi pakasega pidid nad veetma öö lageda taeva all. Viletsalt riietatud ja alatoitlustatud inimesed külmusid surnuks.
Õel ja julm oli tava siduda töönormi täitmine päevase toiduratsiooniga. Haigetele ja nõrkadele inimestele tähendas see piinavat, aeglast näljasurma. Kõigele lisaks oli vangi kohuseks vastuvaidlematult täita valvurite kõige alandavamaid sadistlikke korraldusi. Mittetäitmist karistati karmilt. Sagedane oli alasti inimese sidumine metsas ilusal suvisel päeval puu külge sääskedele söödaks. Nimetati seda „kännu otsa” panemiseks. Pakaselist talvepäeva kasutati karistusena riieteta inimese lageda taeva all hoidmist. Kuid olid ka kartserid, tsaariaegsed maa-alused kongid ja kasematid. Nende mahutavusepiiri ületamisel loodi Sekirka mäele karistusrood.
Leidlikud tšekistid suutsid isegi munkade ehitatud järsust 247 astmega trepist teha piinariista. Inimese sundimine trepist üles-alla käima kuni kokkuvarisemiseni oli pigem valvurite lõbustusnumber. Raskematel juhtudel seoti karistatav palgi külge ja heideti siis trepist alla. Inimene suri kohe, mõne aja pärast või jäi vigaseks.
Kuid karistuste arsenal sellega ei piirdunud. Solovetsil toimusid kõigele lisaks ka vangide mahalaskmised. Solženitsõni kirjelduse kohaselt toimusid need nii Kremli hoovis päise päeva ajal, kui ka mujal saarel. Hukatavad veeti kellatorni alla, kus alusmüüris oli väike uks. Hukatav tõugati väikesest uksest sisse ja tulistati talle kuklasse. Seal on järsud astmed ja inimkeha kukub alla. Nii võis 7–8 inimest maha lasta. Siis kamandati kohale vangid. Mehed vinnasid laibad välja ja naiste tööks jäi trepi puhtaks pesemine. Sellisel hukkamisel oli vangivalvurite arvates kasvatuslik tähendus. Mahalaskmine käis ka teisiti. Näiteks naistebaraki (naispalverändurite võõrastemaja) taga oli Onufri kalmistu, kus hukati inimesi. Teed, mis sinna viis, nimetati otsesõnu mahalaskmisteeks (lk 34). Muide, sellelsamal Püha Onufri kalmistul paiknevas pühakojas oli saarele jäänud munkadel ja vangistatud vaimulikel luba kirikupühade ajal läbi viia jumalateenistusi (Juri Morukov, 2004). Kuid 1932. aastaks oli saarelt lahkunud viimanegi munk.
Inimesi lasti maha ka nimekirjade alusel, kus põhikriteeriumiks oli kontrollarv. Nii hukati ühe ööga 28. oktoobril 1928. aastal kuklalasuga 300 inimest (Solovetskaja entsüklopeedia). Sellisesse nimekirja sattumine võis olla täiesti juhuslik. Peaasi, et arv oleks täis. Hukkamiseks sõidutati inimgruppe Solovetsilt ära mandrile, kus nad Karjala eri paikades kuklalasuga mõrvati. Neid kohti hoiti saladuses ja alles tänapäeval avastavad uurijad uusi ja uusi märgistamata massihaudu.
Ühe endisest vangist autori – Ivan Mihhailovitš Andrejevi mälestustes oli 600 kontrollitava inimese seas 40% uuritavatest tõsise vaimse häirega. Tema arvates oli valvurite hulgas rohkem psühhopaate kui paadunud kriminaalide seas. Selline arvamus kujunes tal, töötades laagri valvureid ja vange läbivaatava komisjoni koosseisus.
Kinnipeetavate arvukus kasvas aga jõudsalt. SLON-i sünniaasta 1923. aasta 1. oktoobril oli saarel 2557 vangi, sama aasta 1. detsembriks juba 3049 inimest. 1924. aastal – 4115; 1925. aastal – 6765; 1926. aastal – 9830; 1927. aastal – 12 896. (Juri Morukov, 2004). Solzenitsõni (1990, lk.35) sõnul ületas kinnipeetud inimeste arv 60 000 ja saavutas maksimumi – 71 800 – 1931. aastaks. See oli SLON-i hiilgeaeg. Kui jagada vangide arv saarestiku pindalaga, siis 71 000 : 347 = 206,9 in/km². Selline rahvatihedus oli ligikaudu võrdne Lääne-Euroopa riikidega nagu Belgia või Holland.
Solovetsi vangid olid algselt valgekaartlased, aadlidaamid ja -mehed, kodanlased, vaimulikud ja usutegelased, tõrksad talumehed ja muidugi Venemaa teiste poliitiliste parteide liikmed. Poliitiliste vaenlastena oli 1927. aasta lõpul Solovetsi vangide hulgas kirja pandud 331 antisovetlike parteide liiget: 75 menševikku, 141 paremesseeri, neli monarhisti ja kadetti, 34 vasakesseeri, 36 anarhisti. Poliitiliste vastastena olid nimetatud ka vaimulikud ja intelligendid!
Vangistatud oli kokku 1289 inimest, neist 11 700 meest ja 1196 naist; kes kuulusid 48 rahvusesse. Kõige rohkem oli venelasi – 9364, järgnesid juudid – 739, valgevenelased – 502, poolakad – 353, ukrainlased – 229. Muid rahvuseid oli laagris vähemal arvul. (Morukov, 2004). Muidugi on tegu ühe aasta andmetega, mis eri aastatel võisid märgatavalt kõikuda.
Neid, igati korralikke inimesi ootas ees sadistlik mõnitamine, piinamine kartserites, üle jõu käiv töö pidevas näljas ning kõige halvemal juhul mahalaskmine. See toimus ümberkasvatamise õilsa sildi all. Kuid samas algas 1930. aastatel uus laagriajastu. Vangide tööga rajati maanteid ja raudteid, alustati Valge mere ja Baltimere kanali rajamist, avati uusi kaevandusi ja elektrijaamu.

Meil tuleb vangilt võtta kõik esimese kolme kuuga

Solovetsil saadud laagrikogemuse sõnastas uue ajastu ideoloogi Naftali Frenkeli: „Meil tuleb vangilt võtta kõik esimese kolme kuuga ja seejärel pole meil teda enam vaja” (Solzenitsõn, 1990, lk 40). Tähendab, et vangi elu muutub veelgi raskemaks, vähem toitu ja rohkem tööd ning senisest veelgi julmemat kohtlemist.
Kuuldused sadismini minevatest jõhkrustest levisid, kuigi visalt rahva seas. Midagi rääkisid vabanenud vangid, kuid nad pidid olema oma jutuga väga ettevaatlikud. Põgenemine Solovetsi saartelt oli väga raske, peaaegu võimatu. Siiski esines üksikuid õnnestunud põgenemisi. Üks selline toimus meritsi, vabasse maailma jõudis viieliikmeline nn Bessonovi rühm. J. D. Bessonov avaldas Inglismaal tähelepanu saanud raamatu „Minu 26 vanglat ja minu põgenemine Solovkilt”. Selline tähelepanu ärritas Nõukogude võime. Nad mobiliseerisid oma euroopa kaasamõtlejad, kommunistlike vaadetega inimesed, kes teatasid järjekordsest imperialistide katsest laimata Nõukogude Liitu. Inimeste massilist vangistamist ei toimu ja vange koheldakse ülimalt hästi. Kui ongi juhtunud julmusi, siis on selles süüdi Solovetsil jõhkrad valgekaardi ohvitserid.
Ka Eesti ajalehed (Punane paradiis vanglates – Postimees, 5. veebruar 1927) on sarkastiliselt märkinud teate välismaa kommunistidele, et „Solovetski saartel ei ole vangimaja vaid sanatoorium”. Kahepalgelise riigi julgeolekuorganite tegevus oma kuritegude varjamisel oli massiivne ja muljetavaldav.
Laagri õudusi raamisid tšekistide loodud dekoratsioonid sõbralikust elust, klassivaenlaste soovist mõista uue ühiskonna eeliseid, tööentusiasmist riigi hüvanguks jne. Krooniks oli proletaarse võimu vastu tehtud eksimuste tunnistamine. Saarel töötasid ümberkasvamise, religiooni­vastase võitluse, enesetäiendamise jms ringid. Lokkas aktiivne kultuurielu, mis tipnes vangidest näitlejate teatriga, suursuguses restoranis pakkusid roogasid suurlinnade trahterite kuulsad peakokad, ettekandjatena töötasid endised aadlidaamid. Laval esinesid kuulsate konservatooriumite parimad kasvandikud. Vangistatud teadlased tegelesid tulemusrikka uurimistööga. Kodu-uurijate ringi liikmed avaldasid oma uurimusi ajakirjas Solovetskie Ostrova. Sõbraliku ühiskonna loomise aluseks oli mitmekülgne edukas majandustegevus. Kuni 1932. aastani oli Solovetsi laagris käibel oma raha!
Sellisena püüdsid võimud näidata elu koonduslaagris väljapoole. Kuid sagenesid välismaiste metsa eksportijate nõudmised, et metsatöödel ei ole kasutatud vangide tööd. See ärritas kohutavalt Nõukogude võime. Lisaks parteiliste propagandistide sõnavõttudele nii kodu- kui ka välismaal organiseeriti populaarse kirjaniku Maksim Gorki visiit Solovetsi laagrisse.

järgneb

Avaldatud lühendatult autori käsikirjast
Artikli lõpuosa saab lugeda K&E 4-2020


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv