Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Sõjafilm „1944”
Ei iialgi enam Eestit!

tekst: herbert lindmäe,
õigusteaduse doktor, prof emer
fotod: Taska.Film

15. veebruaril esilinastus täispikk sõjafilm „1944”. Uut eesti filmi vaadatakse suure huviga, mõni pisarsilmil, mõni ängistusklombiga kurgus, aga külmaks ei jäta see kedagi. Ja eestimeelne eestlane tunnistab: see on meie oma eesti film.

Filmist ilmneb, et selle tegemisel ei ole filmimehed küll kartnud, mida idanaaber võib meie filmi kohta arvata: äkki kortsutab tigetsedes kulmu või paneb päris pahaks ja leiab, et eestlased võltsivad jälle ajalugu. „1944” on sügavasisuline ja mõtlemapanev. Nagu hea filmi ikka, paneb ka see film nii mõnegi asja üle järele mõtlema ja sünnitab küsimusi, mis eeldavad filmist ajendatult sügavamat arutelu ja selgitamist.

Kõigepealt küsimus mundrist

Senini on tavatsetud rõhutada ja eesti mehi süüdistada selles, et nad võitlesid võõras, saksa mundris. Ajaloolane Lauri Vahtre kirjutab kahest võõrast mundrist ja tõdeb seeläbi, et ka Eesti Laskurkorpuse mehed kandsid võõrast mundrit. (Lauri Vahtre. 1944 ja kaks leppimist. – Postimees, 16. veebruar 2015). Kui nüüd nähtud filmi kaasmõjul seda küsimust arutada, polegi kõik veel kaugeltki selge. Küsimuse selgitamisel võõrast, õigest või valest mundrist peaksime siinkohal tõmbama paralleele Vabadussõjaga. Tuletagem siis meelde, et Vabadussõjas sõdis nii punavägi kui ka Eesti rahvavägi tsaariarmeelt saadud mundris, paljud eesti rahvaväelased ka Inglise frentšides. Millegipärast ei püüa siin keegi väita, et Vabadussõjas ei kandnud punaväelased punaväe mundrit ja eesti mehed ei võidelnud eesti mundris, või et nad mõlemad kandsid võõrast sõjaväevormi.
Vastuse küsimusele annavad siin mundri märgised: punaväelane kandis oma tsaariarmee sirmiga suvemütsi või papaaha ees viisnurka ja varrukal punast sidet, eesti mehed aga Eesti sinimustvalget mütsimärki ja varrukal valget käelinti, soomusronglane, Kalevlaste maleva või muu väeosa sõjamees oma väeosa nimega käelinti või kuperjanovlane vormimütsi ees ja kuue varrukal surnupealuu märgist. Siit küsimus: kui saksa sõjaväe mundri kui võõrvormi puhul kanti varrukal sinimustvalget kilpi ja kraelõkmel Vabadusristi südamikust võetud märgist – kõverdatud kätt mõõgaga, mis sümboliseeris Eesti teist Vabadussõda, kas siis on ikka õige kinnitada kätt südamele pannes, et tegemist ei ole Eesti Vabariigi eest võitlevate eesti sõjameestega või pärast Otto Tiefi valitsuse moodustamist Eesti Vabariigi sõduritega. Võõrvorm sai nende märgiste läbi omaks vormiks.
Küll võitlesid aga 8. Eesti Laskurkorpuse mehed (korpuslased) võõras mundris, sest viisnurk mütsi ees ei teinud seda vormi eestimeelsetele eestlastele omaks. Need, kes heidavad eestlastele ette, et nad sõdisid punaväe vastu võõras vormis, ei mõista, et võõrvormi kandis just korpuslane.
Samas tekitab filmis nähtu hämmingut, sest Sinimägede võitlustes ja mujal Eesti kaitselahingutes kandsid Eesti mehed seal vormi, mille varrukal oli küll sinimustvalge, kuid mundri krae lõkmel suurelt ja silmatorkavalt mingisugune võõras ja tundmatu tähis, mitte aga välgumärgid (SS-märgid) või Vabadusristi südamikust võetud märgis. Siinkohal tuleks meenutada filmi vaatajatele, aga ka filmi tegijatele selle kentsaka märgise lugu (Eesti vabadusvõitlejad teises maailmasõjas / Koost August Jurs. – Toronto, 1987, lk 358–362; Ago Loorpärg. Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse: Meenutusi aastatest 1942–1955. – Tln, 2005, lk 41–44 jmt): Eestlased soovisid ainult häid relvi, millega vaenlaste vastu võidelda. Saksa imelike auastmete, tunnuste ja nimedega tehti tihti nalja. Väliste tunnustega aga oli enne õppelaagrist lahkumist rohkem löömist, eestlased ei hoolinud palju nende kraele kleebitud SS-ist. 1943. aasta sügisel kandsid leegionärid veel punast kraenurka. Välkude kandmine oli keelatud. Kui aga pataljon „Narva” läks välja, pidi ta kinnitama oma kraele SS-i, kuna ta pidi sellisena rindele minema.
Enne Heidelaagrist Neveli rindele minekut leidsid 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi mehed Eesti leegioni kindralinspektor kindralmajor Johannes Soodla VR II/2, VR II/3 toetusel, et eestlastel peaks olema oma eestipärane tunnus ja selleks sobib väga hästi Eesti Vabariigi Vabadusristi südamikust (keskplaadilt) võetud V-tähe kujuliselt (Vabariiki märgistavalt) randmest kõverdatud soomusrüüs käsi koos sirge, läänepärase mõõgaga ja käekõverduses Eestit tähistava tähega E.
Kuigi ametlikku kinnitust veel polnud, valmistati juba vastavad šabloonid ja lahingumasinatele maaliti oma Eesti märgis. Leidlikud mehed leidsid peagi sobiva materjali ka lõkmemärgise tegemiseks – selleks sobisid alumiiniumist raketikestad.

20. Eesti Relva­grenaderide SS-Diviisi mehed kandsid uhkusega oma kraelõkmel soomustatud mõõkahoidvat kätt, mille haardes on Eestit sümboliseeriv „E”. Sakslaste soovitatud igerik kraetunnus „Ei iial enam Eestit!” toretseb filmis 1944 Eesti sõjameeste mundrikrael.

Sakslased vahtisid aga kõõrdi ning varsti tuli käsk kinnitada kraenurkadele välgud, nagu eesti sõdurid nimetasid SS-i märke. Kuna neid aga ei olnud, jäi käsk täitmata ja ka eestlaste märk oma kohale.
On teada, et kui 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi osad (TEA entsüklopeedia andmetel alates 26. maist 1944 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviis) ruttasid 1944. aasta veebruarikuu algul Narva rindele ja 45. rügemendi esimene pataljon peatus rindesõidul Tartus (diviisi 45. rügemendi patül oli major (SS-Sturmbannführer) Harald Riipalu), andis linnapea, endine Vabadussõja ohvitser kapten Karl Keerdoja VR II/3 pataljonile üle Tartu arstiriistade vabrikus valmistatud nägusad metallist stantsitud ja hõbetatud Vabadusristilt võetud märgised. Kuna stants oli olemas, tellis rügül kolonel (SS-Obersturmbannführer) Paul Vent märke juurde ning varsti kandis kogu rügement ühtlasi märke. Samuti jagati neid ka teistele diviisi väeosadele. Kuna kõrgemalt poolt ei tulnud mingisugust keeldu, kandis seda märki peagi kogu diviis. Nii kandsid Eesti kaitselahingutes võidelnud mehed uhkusega Vabadusristi südamikku oma mundrikuue kraelõkmel.
Kuskil aga kees midagi. Kas eestlaste soovitud ja ikka veel kinnitamata märgi kandmises nähti rahvuslikku vastupanu või muidu mõni asjamehest sakslane ihus hammast, tuligi juunikuul tüli märgi pärast. (Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas, lk 359).
45. rügemendi komandopunkti tuli sakslasest majandusülem, kes teatas, et teda olla hommikul kutsutud diviisi majandusülema juurde, kes temale andnud uued diviisi tunnused kogu rügemendile ja kirjaliku käsu vahetuks täitmiseks: „Diviisiülema käsul saadan Teile alluva rügemendi jaoks uued 20. Relvagrenaderide Diviisile valmistatud tunnused. Need viivitamatult kasutusele võtta ja täitmisest minu kaudu ette kanda.” Täitmise aeg oli üsna kiire, vist juba järgmiseks päevaks.
„Kirjutage teade valmis. Vastav paragrahv on ka rügemendi käskkirjas. Kogu rügement kannab juba ammu uusi tunnuseid,“ tegi rügemendiülem (nüüd diviisi 45. rügemendi rügül major Harald Riipalu) korralduse kirjutajale. Majandusülem tõmbas siis kaenla all olevast pakist välja peotäie musti kraenurki, millele halli niidiga õmmeldud veidraid kõverikke, mida esialgu raske ära tunda. (Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas, lk 360).
Tekkis piinlik vaikus. Major Harald Riipalu võttis majandusülema käest ühe lõkme ja silmitses seda põhjalikult. Seal oli veel nähtavasti mõõka kujutav püstjoon. Ta asetas selle lõkme oma majandusülema lõua alla kraenurgale, küsides rügemendi joonestajalt, mida ütleb uus kraenurk inimesele, kes on eestlane?
„Esimene täht näib olevat „E”, mis võinuks olla paremini välja töötatud. Kui see teine asi peab aga tähendama mõõka, siis on märgi autor ilmselt olnud kunstivõhik. Kogu kombinatsioon jätab esimesel pilgu mulje sõnast „Ei” ja kui mõtet edasi arendada, siis võiks olla aga esimesed tähed lausest: „Ei iialgi enam Eestit.” (autori rõhutus – H.L.).
Rügemendi käskjalg oli tund hiljem teel Olginost diviisi staapi paunas salajane kiri järgmise sisuga: Eesti Leegionis algatati juba õppelaagris oleku ajal mõte leegionile oma tunnuse saamiseks. Tunnuse idee leidis elavat vastukaja kogu koosseisus ja tunnuse kavand sai teoks. Tehtud töö tulemusena kannavad kogu Diviisi veokid ja lahingumasinad märki, millel on mõõkahoidev käsivars. Sama märki kannab kogu minule alluv rügement, milline sai kõnesoleva märgi tänutäheks ja kingituseks Tartu linnalt Meerapalus peetud võidukate lahingute eest.
Ma pean oma kohuseks juhtida Teie tähelepanu selle tunnuse ideelisele küljele. Soomustatud mõõkahoidev käsi, mille haardes on Eestit sümboliseeriv „E”, on Eesti Vabadusristi südamik. Seega osake Eesti Vabariigi kõrgeimast aumärgist, mis ehib meeste rinda, kes kahekümne viie aasta eest rajasid võitlustes Eesti Vabariigi, võideldes vaenlase vastu, kellega praegusel hetkel seisab silm-silma vastu järgmine põlvkond, kelle ridades aga vanemate võitlejate rinda ehib Raudristi kõrval Eesti Vabadusristi lint...
Nimetatud märgil sümboliseerib „E” meie väikest kodumaad Eestit. Mõte ja pühimad tunded temast olid ergutavaiks ka Diviisile lahinguis Narva jõe kaldail kolm kuud tagasi. Täht „E” asub käsivarre haardes, mis iseloomulikuna kannab Lääne-Euroopa kultuurisugemeist pärinevat soomuskatet ja mõõka, toonitades Eesti kuuluvust Lääne-Euroopasse ja märkides meie raudset tahet olla ise otsustajaks oma saatuse määramisel. Mõõk selle käes on suunatud itta, näidates Eestile Lääne-Euroopa eelpostina võitluse suunda.
Täna hommikul sai 45. rügement diviisi majandusülemalt korralduse asendada Teie käsul senine tunnus uue SS Varustusvalitsuse valmistatud märgiga. Mulle pole teada uue märgi saamislugu, teadmata ka selle ideeline tähendus. Esimeselt rügemendi sõdurilt, kellelt küsisin hinnangut uue trafareti kohta, sain lühikese ja selge sõdurivastuse: See on eemalt vaadates „Ei“, millesse koondatud esimesed tähed eestikeelsest lausest „Ei iial enam Eestit!” Isiklikult ühtun selle sõduri hinnanguga ja juhin Teie tähelepanu tõsistele vastuoludele, mis võiksid tekkida uue trafareti kasutuselevõtmisega...
Välistel tunnustel on hinda-matult suur moraalne tähtsus
Kui Diviis kõigest hoolimata peab oma lahingumärgina tulevikus kandma „Ei”-d, siis palun käesolevaga Teilt kõigekülgset mõistmist ja toetust, et vähemalt minule alluvale rügemendile kinnitatakse tunnusena senine mõõkahoidev soomustatud käsi, kandmiseks paremal kraenurgal ja rahvustunnusena vasakul käsivarrel eesti rahvusvärvides sini-must-valget kilpi. 45. rügement kannab hetkel eranditult seda märki...
Samasuguseid hinnanguid anti ka teistes väeosades...
Kaks päeva hiljem tõi diviisi käskjälg kõigisse üksustesse telegrammi ärakirjad. „Kinnitan Eesti 20. Relva­grenaderide Diviisi tunnuseks soomustatud mõõkahoidva käe, mille kõveruses „E”. Rahvustunnusena kanda vasakul käsivarrel Saksa Riigi embleemi all Eesti rahvusvärves kilpi”. 20. Eesti SS-Diviisi ülem SS-Brigadeführer und Generalmajor der Waffen-SS Franz Augsberger.
Meenutagem siinjuures major Riipalu sõnu: Eesti väed peavad nüüdsest ja tulevikus kandma oma vormi, see tähendab Eesti Diviisi vormi Eesti Leegioni embleemiga kraelõkmel... Eesti lõkmeid sunniti 20. Eesti SS-Diviisis kandma ka seal teenivaid Saksa SS-mehi. Riipalu arvates oli see tõeline eesti vorm... (Mart Laar. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. – Tln, 2005, lk 136).
Nii ununeski sakslaste poolt soovitatud igerik (see, mis praegu toretseb filmis Eesti sõjameeste mundrikrael) juba enne selle märgise jõudmist eesti sõjameeste mundrikuue kraele ja eesti väeosades kanti oma Vabadusristi südamikult võetud märgist. Tõsi, mehed, kellel jäid ühel või teisel põhjusel lõkmed vahetamata, kandsid edasi välgumärke. (Vt nt ajakirja Kultuur ja Elu 2013, 4 (513) esikaane pilti).
Pärigem siin major Harald Riipalu sõnul: Mida ütleb see filmis nähtud kraenurk inimesele, kes on eestlane? või inimesele, kes on ise sõjas käinud või eesti sõjamehi tollal näinud? Ja samas tuleks küsida: Kas ikka on tegu tühise detailiga või jutt on kõnekast tõigast, milles ei tohiks eksida ajaloolise sisuga tõsielufilmi tegemisel...

Nüüd küsimus vaenupoolte leppimisest

Vaenupoolte (Eesti Laskurkorpuse meeste (korpuslaste) ja Eesti eest võidelnud sõdalaste) leppimine on olnud jutuks ka ajakirjanduses. Mõnigi filmivaataja näeb selle teema arendust ka filmis. Nii kutsub Jaan Ruusi sõnul film üles leppimisele (poolte leppimisele) (Jaan Ruus. Õige ajaloo tegemine. – Eesti Ekspress, 4. märts 2015, lk 40–41). Ka Lauri Vahtre kinnitab: Meil on vaja leppida esiteks üksteisega ja teiseks oma ajalooga.
Tuleb tõdeda, et Eesti Laskurkorpus oli oma meelsuselt kahesugune: korpuslastel olid erinevad poliitilised tõekspidamised ja arusaamad ning erinev suhtumine nõukogude võimu ja Eesti Vabariiki. Siin olid kõigepealt need, kes olid ise omal vabal tahtel 1941. aasta sõjasuvel Eestist Venemaale pagenud, ja teised, keda oli sunniviisiliselt venelaste isamaasõtta kistud.
Suur oli korpuses nende meeste osa (see oli koos Venemaa eestlastest kommunistidega, sealhulgas Vabadussõjas Eesti vastu sõdinud endiste punaväelastega, korpuse veripunane selgroog), kes olid 1941. aastal Eestist veriste käte ja musta südametunnistusega jalga laskud – need olid kas miilitsa- ja julgeolekumeestena ning hävituspataljonlastena või siis parteitegelastena, täitevkomiteelastena või muidu punaaktivistidena osalenud Eestis punase terrorirežiimi loomisel ja kindlustamisel ning Suvesõjas kaitsnud oma nõukogude võimu, kelle hingel oli küüditamine ja muud taevassekarjuvad terroriteod.
13. aprillil 1942 moodustati Venemaal EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega Suure Isamaasõja Ajaloo Vabariiklik Komisjon (esimees Nikolai Karotamm). Komisjoni ülesanne oli organiseerida mälestuste kogumist Eesti NSV territooriumil toimunud sündmuste kohta. Nii koguti 1942. aasta veebruarikuust kuni septembrini 7. ja 249. Eesti laskurdiviisis endistelt partei- ja nõukogude töötajatelt, samuti NKVD-NKGB-lastelt ning teistelt endistelt punaaktivistidelt mälestusi nende isamaasõjast ja sellele eelnenud sündmustest, samuti isikute kohta, kes jäid maha Eestisse ja kes nende teada vihkasid nõukogude võimu ja võitlesid Suvesõjas selle võimu vastu. Eesmärk oli sel moel saada andmeid ka isikutest, keda kohe pärast Eesti taasokupeerimist vangistada.
EK(b)P Keskkomitee II sekretär Nikolai Karotamm tunnistab oma kirjas 8. detsembrist 1942 NSV Liidu siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale otsesõnu: Nende materjalide alusel on vaja koostada selliste isikute nimekirjad koos aadressidega, et oleks võimalik ENSV ühe või teise osa vabastamisel saksa okupantidest asuda sõna otseses mõttes kohe esimesel tunnil fašistlike agentide väljaselgitamisele.
Usutlustele on omane oma veriste tegudega hooplemine, uhkeldamine, suurustamine ja vassimine, teenimaks kannuseid võõrvõimu ees ja tõendamaks ustavust nõukogude võimule (vt Herbert Lindmäe. Suvesõda Järvamaal 1941: Suvesõda VI. – Tartu, 2010, lk 21). Nende verejanu polnud veel otsa saanud. Need mehed osalesid sel moel uute inimsusevastaste kuritegude ettevalmistamisel, millest nad Eestisse tagasi tulles ka ise aktiivselt osa võtsid. Nad võitlesid selle nimel, et ei oleks iial enam Eestit – Eesti Vabariiki.
On teada, et polkovnik Nikolai Trankmann oli Punaarmee eelsalga ja 27. laskurpolgu komandör, kes pidi sulgema Narva rindelt taganevate väeosade tee Avinurmes. Eesti piirikaitserügementide, 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviisi üksuste ja politseipataljonide meeste raskesti haavatud, keda ei suudetud enam edasi toimetada, olid maha jäänud Avinurme kirikusse, kus nad korpuslaste poolt elajalikult tapeti. Automaadivalangutest jäid kuulijäljed kiriku altari kõrval istmepinkide seljatugedesse ja granaatidest killujäljed kiriku seintele. Üks noor haavatud Eesti sõdur, kes redutses teeäärses talus, andis ennast 20. augustil Avinurme tee ääres Savi talus vangi ratsahobusel möödasõitnud polkovnik Trankmannile, kes laskis ta samas maha. Trankmann saatis tankid kiriku eest teele lömastama Eesti haavatute voori. Umbes 7 km Avinurmest Tudulinna poole rulliti tankiroomikute alla 2,5 – 3,5 kilomeetri pikkune voor. Roomikute all lömastati haavatud ja hobused. Eesti ajalooraamatus nenditakse (Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / Peatoimet Sulev Vahtre / Õpetatud Eesti Selts. – Tartu, 2005, lk 224): Nõukogude tankid keerasid Avinurme-Tudulinna teele ning sõitsid üle lahingu lõppu ootavate põgenike kolonnist. Punaarmeelased tapsid ka Avinurme kirikusse paigutatud haavatud...
Raskesti haavatute mõrvamine ja inimvoori tankiroomikute alla ajamine on sõjakuriteod (Valdo Kallion. Avinurme lahing. – Eesti mehed sõjatules / Koost Mart Tamberg. – Saku, 1999, lk 141, 147, 150–151). Filmis aga sellest juttu ei tehta.
Teadupärast kinnitatakse Riigikogu 18.06.2002 avalduses Okupatsiooni­režiimi kuritegudest Eestis (RT I 2002, 52, 326): Lähtudes sellest, et Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, Riigikogu kuulutab need kuriteod toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi ja seda vägivaldselt teostanud Nõukogude Liidu organid, nagu NKVD, NKGB, KGB ja teised ning nende asutuste moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus- ja rahvakaitsepataljonid ja nende tegevuse kuritegelikeks.
Inimsusevastased kuriteod ja sõjasüüteod on aegumatud, seega ka unustamatud ja andestamatud. Seetõttu on jutud minevikku mäletades neid tegusid toimepannud veripunaste korpuslastega leppimisest vastuolus rahvusvahelise õiguse ja Eesti Vabariigi seadusega, rääkimata moraalinormidest.
Küsimusele, kuidas taolistesse korpuslastesse suhtuda, saame vastuse ka filmist endast – selle punamõrvarite koondkuju, korpuse politruki (või muu poliitala töötaja) Kremli hüüdnimega kapteni (filmis Peeter Tammearu), kes nõudis Saaremaal lennuväe abiteenistuse poiste mahalaskmist, laskis ju maha oma korpuslane. Meenutagem, et ka Vabadussõja ajal võitlesid Eesti Vabariigi vastu punased Eesti polgud. Need saadeti Venemaal Tartu rahulepingu järgi laiali ja osa endisi punaväelasi opteerus Eestisse. Sel korral jäid päris veripunased maha Venemaale või tilkusid sealt salaja Eestisse vabariiki kukutama. Oluline on, et Eesti Vabariigis ei tehtud juttu Eestisse tagasi tulnud ega tagasi tulemata jäänud endiste punaväelastega leppimisest või nendele andeksandmisest, lepiti lihtsalt oma ajalooga. Nüüd oli aga pilt veri­punaste korpuslaste puhul teine. Nad tulid tagasi võitjate ja vabastajatena, tulid tagasi et jätkata siin oma terroritegusid (neid ootas ees osalemine küüditamistel, eestimeelsete inimeste, sealhulgas ka Eestit kaitsnud endiste rindemeeste arreteerimine, võitlus metsavendadega jne).
Et Eesti riiki ida vastu kaitsnud mehed ei tavatse ulatada purupunastele korpuslastele oma lepitajakätt, on mõistetav. Vabadusvõitlejate seisukoht on selge: Nagu ei saanud olla juttugi leppimisest 1. detsembri 1924. aasta mässust osa võtnud endiste punaväelastega, ei ole õige rääkida inimlikkusest lähtudes ka täna leppimisest nende punakorpuslastega, kelle käed on verised või kelle südametunnistusel on küüditamine või muud terroriteod. Neid mehi mäletades on leppimine ja andeksandmine välistatud.
Siinjuures meenuvad Leelo Tungla värsiread: Ma võin anda timukale / osa oma leivalõigust, / aga et tast hakkaks hale, / selleks mul ei ole õigust. / Selleks mul ei ole voli, / et võiks talle andeks anda – / kõik, mis tehtud, kõik, mis oli, pole üksnes minu kanda.
Seal, kus raud ja veri ristus, inimlikkus katki kisti...
(Leelo Tungal. Isamaa ilu hoieldes)
Kuidas on aga lugu leppimisest nende Eesti Laskurkorpuse eestimeelsete meestega, kes olid sunnitud sõdima punastel poolel nagu filmis punaväkke mobiliseeritud vanemseersant Jüri Jõgi (Kristjan Üksküla). Siin on jutt mõistagi meestest, kes enne sõda, sõjas ega pärast Eesti taasokupeerimist ei määrinud oma käsi või südametunnistust.
Ajaloolane Lauri Vahtre kirjutab samuti üksteisega leppimisest ja nendib: Punaarmee ei vabastanud jalatäitki maad, kuhu astus kirsasaabas, vaid tõi kõikjal ühe vägivallarežiimi asemele teise... (Lauri Vahtre. 1944 ja kaks leppimist. – Postimees, 16. veebruar 2015) Aga samas ei tohiks unustada, et ka Jüri Jõe taoline korpuslane oli sunnitud tahes-tahtmata astuma, kuigi vastumeeli, samas kirsasaapas. Kas nüüd arvata nende korpuslaste süüks seda, et nad pidid sõdima koos punaväega Eesti Vabariigi taasokupeerimisel.

Leppimine eeldab, et hingel on mingi süükoorem

Nende korpuslaste puhul tuleb tunnistada, et nad mobiliseeriti Punaarmeesse sunniviisiliselt. Mobilisatsioon käis punase terrori tingimustes, kus sellest kõrvalehoidmine oli surmasüü ning tähendas enamlaste kättemaksu perekonnale ja teistele lähedastele. Tuleb mõista, et mõnigi kord puudusid meestel ka mobilisatsioonist kõrvalehoidmise võimalused, mistõttu oldi sunnitud minema venelaste isamaasõtta. Paljud eestimeelsed mehed vangistati Venemaal ja anti tribunali kätte. Neid mehi, nende meelsust ja käitumist jälgisid pingsalt filmist nähtud moel värvatud nuhid. Nii pidid nad politrukkide ja teiste veripunaste korpuslaste sundimisel ja ajupesus kaasa tegema Eesti taasokupeerimise ja sõdima ka eestlaste vastu.
Mõnigi neist eestimeelsetest meestest pages tööpataljonist üle rinde eluga riskides soomlaste juurde (nt olümpiasangar raskekaalumaadleja Kristjan Palusalu) või jooksis üle sakslaste poolele mitte ainult 1941. aastal, vaid ka Velikije Luki ruumis 1943. aastal peetud lahingutes. Nii on teada, et pühapäeval, 28. märtsil 1943 toimus Viljandis Velikije Lukis rindel ületulnud 810 mobiliseeritud eestlase pidulik vabakslaskmine, kes sõdisid hiljem bolševike vastu. (vt nt Kõik Venemaalt pääsenud mehed jälle oma kodudes. – Eesti Sõna, 7. aprill 1943). Korpuse eestimeelsete meeste ainuke soov oli jõuda koju, ja oli neidki, kes koju jõudnud, ei olnud nõus kaasa tegema Kuramaa sõjasõitu ja pagesid siin metsa. Need olid mehed, kes oma südames, nagu ka SS-Sturmmann Karl Tammik (Kaspar Velberg) soovisid näha samuti Eesti Vabariigi taastamist.
Kui ei ole alust taolisi korpuslasi süüdistada osalemises Eesti riigi taasokupeerimisel, siis milleks on vaja üldse kõnelda mingisugusest leppimisest. Süüdlane oli siin Venemaa, kes mobiliseeris rahvusvahelise õiguse norme eirates okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi kodanikke oma punaväkke ja sundis neid terrorirežiimi tingimustes, kus keegi ei hoolinud lahingutes eesti meeste elust, sõdima ka oma kodumaa taasokupeerimisel. Need korpuslased olid nõukogude terrorirežiimi ohvrid. Leppimine eeldab, et sellel, kellega lepitakse või kellele andeks antakse, on hingel mingi süükoorem. Terrori, vägivalla ja sunni all sunnitud sõdimist ei ole õige pidada süüteoks.
Ka Eesti kaitselahingutes osalenud eesti sõjamehed ei pidanud korpuslaste sunniviisilist sõdimist koos venelastega surmapatuks. On teada juhte, kus Eesti kaitselahingutes vangilangenud korpuslastel lasti lihtsalt oma teed minna, kuigi kätt neile seejuures ei antud (Mart Laar, lk 230). Aga tuli ette ka seda, et korpuslased ei võtnud vangi eesti sõdureid. Samas ei ole teada sellist juhtu nagu filmis, kus Tallinna peale kiirustava korpuse eelsalga eestlasest ohvitser oleks lahingus nüüd juba vasttaastatud Eesti Vabariigi sõduritega, kes nende teed püüdsid tõkestada, andnud käsu tuli jätta! ja lasknud neil rahumeeli tagasi tõmbuda, aga ilus ja õilis tundub see seik filmi vaadates küll!
Eeltoodust lähtuvalt tuleb tõdeda, et jutud eestimeelsete korpuslastega leppimisest ja neile andestamisest on ülearused. Ei tehtud ju ka pärast Vabadussõda Venemaalt Eestisse opteerunud endiste punaväelaste puhul juttu leppimisest, ja pole vaja seda teha ka nüüd.
Kui jutt veripunaste korpuslastega leppimisest on kurjast ja mõte korpuse eestimeelsete meestega leppimisest on mõttetu, tunduvad filmis nähtud seigad, milles võib näha vaenupoolte lepitamist, liigsetena. Filmi sisu võib mõista ka nii, et selles kutsutakse üles Lauri Vahtre sõnutsi leppima oma ajalooga.

Kindral, kui Teie tunneksite minu naist, siis Te nii ei küsiks!

Filmis näeme Eesti Omavalitsuse tegelase (Mait Malmsten) käiku rindele Hitleri pilte eesti sõduritele koos käepigistusega jagamas. Küllap ei teata, et Hitleri pilte jagati eesti sõduritele ikka väeosades käsu korras ja allüksuste ülemate poolt. Selleks polnud küll vaja omavalitsuse tegelasel rindele tikkuda. Nii kirjutatakse: Tuli käsk, et iga mehe palgaraamatu (Soldbuch) siseküljele pidi kleebitama neile välja antud Hitleri pilt. Ja selle kohta meenutab major Harald Riipalu: Pildi olemasolu palgaraamatus pidid üksuste ülemad kontrollima. Seda aga ei tehtud, sest mis eestlane teeb saksa „surematu juhi” pildiga. Kord aga tegi seda Augsberger isiklikult, küsides korraga ühe mehe palgaraamatut. Tema imestuseks vaatas talle vastu palgaraamatu esilehe siseküljelt noore naise pilt. Kui aga Augsberger küsis juhi pildi kohta, lõi mees lahti palgaraamatu tagakaane ja seal oligi nõutud pilt. Küsimusele, miks juhi pilt pole esileheküljel, vastas mees: „Kindral, kui Teie tunneksite minu naist, siis Te nii ei küsiks!” Augsberger hakkas selle peale naerma ja ulatas palgaraamatu koos paki sigarettidega tagasi. (Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas, lk 364)
Et Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe või keegi teine omavalitsuse tegelane oleks rindel käinud, on ebatõenäoline (tolleaegsetest ajalehtedest selle kohta kinnitust ei leia). Küll aga on teada, et 29.–30. juulini külastas Soomest tagasi tulnud admiral Johan Pitka VR I/1 Narva all eesti väeosi. Ta kohtus ka Narva rindel tõrjelahinguid juhtinud SS-Obergruppenführer (kindral) Felix Steineriga (kandis Rüütliristi Tammelehisega) ja oli 20. Eesti SS- relvagrenaderidiviisi ülema SS-Brigadeführer (kindralmajor) Franz Augsbergeri külaliseks. Admiral Pitka käis veel teist korda rindel siis, kui lahingud Sinimägedel olid vaibunud. Kohtumistel oli tal jutuks ka oma löögiüksuse moodustamine ja selle jaoks relvade hankimine. Kuigi Johan Pitka ja tema üksuse võitlus Eesti Vabariigi eest peaks olema ühe eesti sõjafilmi jaoks oluline, ei ütle film admirali kohta vaatajale midagi.

Eesti Vabariigi taastamiskatsest pole filmis juttugi

Minu mällu on kümnepäevaselt põgeniketeekonnalt Juhan Liivi kodukandist kuni Ingliste külani Rapla mail jäänud teid ummistavad põgenikevoorid, enamjaolt naised, lapsed ja vanurid (mitte nii hõre teeäärne põgenikerida, nagu see on filmis), vankrid ja vankrite taga lehmad, sekka salguti omakaitselasi, soomepoisse ja teisi eesti sõjamehi, Raplas Pitka-mehed ja sinimustvalged lipud.
Mälus on säilinud ka vene lennukite põgenikevooridest ülelennud, kabuhirmus pagemine teest eemale põõsastesse või metsa, rõukude alla või rukkihakkide taha, ja lennukite kuulipildujavalangud, mis kündsid teed ja teeääri ning piitsutasid tee lähedal paiknevaid talusid, kus lennukitelt märgati põgenikke või eesti sõdureid. See kõik oli nii, nagu see on filmis.
Filmist näeme punalipu heiskamist korpuslaste poolt Pika Hermanni torni. Aga milline lipp lehvis seal Eesti korpuse meeste Tallinna jõudmisel, jääb filmis saladuseks. Samas on ajaloost teada, et presidendi kohuseid täitev professor Jüri Uluots nimetas 18. septembril ametisse valitsuse, peaministri asetäitja ja siseministri Otto Tiefi, sõjaministri Johan Holbergi jt. 20. septembri pärastlõunal heiskasid eesti sõdurid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. (Eesti ajalugu VI, lk 224, 225). 22. septembri hommikul kell 10.30 jõudis Eesti korpuse eelsalk Toompeale. Sinimustvalge lipu tulistasid korpuslased Pika Hermanni tornist alla ja asendasid punalipuga. (Eesti ajalugu VI, lk 225; Mart Laar. Emajõgi 1944: II Maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. – Tln, 2005, lk 261). Ja punalipu heiskamine on talletatud ka filmis, aga Eesti Vabariigi taastamiskatsest pole filmis juttugi. Tuleb mõista, et tegu ei olnud siin ebareaalse uue riigi loomisega, mida pole ka filmis mõtet meenutada, vaid ennast Saksa okupatsioonist lahtiraputava ja läbi okupatsioonide püsinud Eesti Vabariigiga, kes teatas nüüd maailmale, et asub taas ise oma riigivõimu teostama ja ennast sissetungiva idavaenlase vastu kaitsma. Nüüd sõdis Punaarmee sõda kuulutamata Eesti Vabariigiga ja Eesti Vabariigi sõdurid püüdsid kaitsta oma riiki Vene agressiooni ja Eesti taasokupeerimise vastu. Eesti Vabariigi taassünd on aga Eesti riikluse järje­pidevuse käsitluses üheks tugisambaks, mistõttu on küll kurjast, et selle kohta film midagi ei ütle.

Eesti sõjamehed pidasid Eesti kaitselahingutes oma teist Vabadussõda

Jaan Ruus väidab, et Mõlema vaenupoole sõdurite matmine ühishauda on üldistusjõuline kujund, mis ajalooliselt ei leia kinnitust. Tema viide eksimusele ajaloolise tõe vastu on siin põhjendatud. Meenub, et nii korpuse mehed kui ka teised punaväelased matsid küll omi langenuid, kuid eesti või saksa sõdurite matmisega nad ennast vaevata ei tavatsetud, selleks aeti välja ikka eesti talumehed. Filmi vaadates mõjub eesti sõdurite ja korpuslaste matmine ühishauda ja ühise kasepuuristi alla kahe vaenupoole leppimismotiivi rõhutamisena ning näib väheusutava isetegevusena, mida väeosa poliittöötajad ei oleks küll lubanud.
Ei saa me filmist midagi teada ka näiteks 12. oktoobril Sõrve säärel Vintri randa tehtud korpuse 300. laskurpolgu nurjunud dessandikatsest, kus enamik meestest hukkus enne kaldale jõudmist ja mitusada meest langes sakslaste kätte vangi. (Eesti ajalugu VI, lk 227). Teisal: Korpuslased aeti meeste eludest hoolimata alustelt maha umbes 400 meetrit enne rannajoont, kus vee sügavus oli ligi kaks meetrit. Sakslased korjasid merest välja umbes 250 ellu jäänud korpuslast, umbes 200 meest olid saanud surma või uppunud. (Vaino Kallas. Hitleri käsul olid Sõrve võitlejad määratud hukkumisele. – Kultuur ja Elu, 2011, 3, lk 52).
Filmis keerleb sündmustik Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi väeosa kui Punaarmee koodkuju ja mingi 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviisi sõjameeste rühma ümber. Filmist jääb mulje, et Eestit kaitsesid Sinimägedel ja mujal üksnes vähesed Eesti SS-lased ja mingi salgakene omakaitselasi, kellele jagati relvi. Filmis ei ole näha ega kuulda midagi sellest, et Eesti kaitselahingutes olid tuhandete 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviisi meeste kõrval tuhanded teised, nii piirikaitserügementide ja politseipataljonide võitlejad kui ka soomepoisid ja Pitka-mehed. Kõneldakse meile võõrast sõjast (Heili Sibrits. Intrervjuu: Mille nimel? – Postimees, 14. veebruar 2015), aga ei taheta mõista, et ka võõras suurriikide sõjas võidakse pidada oma sõda. Sõda näidatakse Jaan Ruusi sõnul nii Saksa armees kui Punaväes sõdivate eestlaste silme läbi, aga tahtnuks näha ka seda, kuidas 1944. aasta sõjasündmused paistsid vene agressiooni taustal Eesti Vabariigist unistanud eestimeelse rahva enda silme läbi. Küsitakse, mille nimel käis võitlus. Tuleb mõista, et Eesti sõjamehed pidasid nüüd Eesti kaitselahingutes oma teist Vabadussõda. Kui sakslaste jaoks oli sõda juba kaotatud oma mõtte, võitlesid Eesti sõjamehed ikka veel usus ja lootuses, et suudetakse tõkestada uut nõukogude okupatsiooni, hoida rinnet ja vastu pidada seni, kuni täidetakse Atlandi Hartas talletatud pühalik lubadus anda tagasi vabadus riikidele, kes selle Teises maailmasõjas olid kaotatud. Ja selle nimel käiski võitlus. Ei uskunud eesti sõjamehed seda, et lubadused taastada Eesti iseseisvus olid alatud ja valelikud.
Mõistagi tuleb nõustuda filmi tegijatega: kõik ei mahugi ju ühte filmi ja paratamatult tuli teha valikuid, kuid sõjafilmis ajalootõde silmas pidades tulnuks neid valikuid kohati rohkem vaagida ja nõustajatena kaasata ka Eesti kaitselahingutes osalenud vanu sõjamehi. Seda enam, et see menukas tõsielufilm tutvustab nüüd meie ajalugu ka teistele rahvastele.
Tuleb tunnustada meie filmimeeste tööd ja andekust: meil on nüüd uus väärtfilm, mis kätkeb killukest Eesti riigi ja rahva ängistavast ajaloos, õpetab sõjafilmina vihkama sõda ja okupante ning õhutab eesti rahva kaitsetahet.

* * *

Kommentaar: filmil „1944” puudub lugu

Filmil „1944” puudub lugu. Seda ei päästa fragmentaarsed, peaaegu anekdootlikud ja melodramaatilised killud. Kui on vilets stsenaarium, siis ei aita hea lavastaja ega head näitlejad. Lõpptulemus on ikka kasin, arvab Enn Nõu.

Ma olen kirjutanud romaanis „Koeratapja” Tiefi valitsusest 1944 ja sellest, mis juhtus Tallinnas. Ma olen triloogias „Vabariigi pojad ja tütred” kirjutanud üsna põhjalikult lahingutest Narva all, Sinimägedes, Avinurmes ja Tartu all.
Kui Eesti Diviis sõdis veebruarist juulini 1944 Narva jõe ääres, toimusid nende peamised lahingud Auveres. Sinimägedes oli põhiline Maitla grupi tormijooks Grenaderimäele, kus leidis aset ka kohutav kahurituli. Nii et Sinimägede lahinguid kirjeldades oleks filmis võinud ikka mõnda mäge ka näidata.
Mägedes olid punkrid maa-alustes tunnelites. Filmis ei tooda välja, et Eesti Diviisi mobilisatsioon õnnestus alles siis, kui Uluots oli oma kõnes veebruaris 1944 toonitanud kodupinna kaitsmist, lootuses pärast seda iseseisvus taastada. Hjalmar Mäe üleskutset järgisid vähesed, ilmaasjata on tema asemel Oskar Angelus filmi topitud.
Esimeses järjekorras oli vaenlane Punaarmee, mille mundris mehed olid minu mäletamist mööda nagu surma sümbolid. Ja polnud vahet, mis rahvusest mehed seda mundrit kandsid. Olin siis 10-aastane.
Avinurme lahing oli suur lahing nii tankide kui ka suurtükkidega. Kui meestel laskemoon otsa sai, võitsid Punakorpuse mehed, kes polkovnik Trankmanni juhtimisel tapsid raskelt haavatud kiriku altari ees ja sõitsid tankidega üle taganeva haavatute voori. Porkunis tapsid nad end vangi andnud eesti sõdurid. Niisugustel eeldustel ei saa mingit lepitusfilmi teha. Terve kontseptsioon on algusest peale vale.
Täiesti vale on eesti sõdurite ja Punakorpuse meeste ühismatmine. Sinimägedes jäeti kõik Saksa mundris laibad mädanema ja maeti ainult punaarmeelased.
Punakorpuse mehed olid lihtsalt õnnetud Stalini ohvrid. Iseseisvamad eestlased olid seoses korpuse reorganiseerimisega hoolikalt välja roogitud. Armulugu Tallinnas on antud hirmuolukorras täiesti absurdne. Saaremaal oleks võinud puudutada Tehumardi lahingut ja kuidas Mõntu juures korpuse mehed merre sunniti ja süvendatud kanalis lihtsalt ära uppusid.
See film on tohutult palju raha maksma läinud. Kuidagi mõttetult... Pealegi on ära tsenseeritud algselt filmi jaoks tehtud tagasi pöördunud ja vangi võetud soomepoiste lõik, kus on nimetatud ka Eesti vabariigi taastamist. Vabandus, et muidu poleks kirja viidud küllalt ruttu Tallinna, on naeruväärne isegi lastele. Mis otstarbel selle lõigu väljajätmine? Nii et see film on ikka päris suur õnnetus ja eesti koolilaste eesti ajaloos eksitamine.
1944 võideldi Eesti vabariigi taastamise nimel Punaarmee vastu! Et see ei õnnestunud ja sakslased taganemisel eestlastele relvi üle ei andnud, ei ole Narva ja Tartu all võidelnud Eesti Diviisi, piirikaitserügementide, omakaitserügementide ja soomepoiste süü. Küll aga mingil määral Punakorpuse...