Kultuur ja Elu 2/2015


Kultuur ja Elu 1/2015

 

 

 


Tükikesi Eda ja Sándor Sterni kirevast elukangast

tekst: Ly Lestberg


Eda ja Sándor Foto: Ly Lestberg

Eda (86) ja Sándori (91) loominguga tutvusin eelmisel kevadel Viljandis Kondase keskuses. Edalt olid seal väljas fotod lastest ja loodusest, Sándorilt loomajoonistused. Juba näituse saatetekstide lugedes oli selge, et tegemist on väga mitmekülgselt loominguliste ja äärmiselt kireva elukäiguga loojatega.

Eda jaoks on Kondase keskus (algselt Jaani kiriku pastoraat) olnud lapsepõlves koguni koduks, kuna ta isa Mihkel Laid oli aastatel 1939–1941 Jaani koguduse õpetajaks. Kohtumistest Eda ja Sándoriga kogunes meenutusi ja mälestusi õige mitme loo jagu. Üks on aga kindlamast kindel – need kõik on kantud vastastikusest hoolivusest ja elurõõmust.

Eda, olin näitusel teie mustvalgetest laste portreedest ja merevaadetest lausa lummatud. Need olid väga poeetilised ja täpselt tabatud momendid. Millest teie huvi fotograafia vastu alguse sai?
Eda: Fotograafia on mul lihtsalt hobi, aga tööks on muusika olnud. Mustvalge foto puhul sain kõik teha ise – alates filmi ilmutamisest kuni pildi kopeerimiseni.
Sándor: Mu proua on sündinud fotoaparaat käes. Tegelikult oli nii, et esimesed fotod tegin mina, hiljem võttis Eda selle ameti minult üle. Esimene kaamera Ljubitel oli lihtsalt selleks, et säilitada meid sellistena, nagu me tookord välja nägime. Need olid rohkem juhuklõpsud. Olmefotod.
E: Sándor hakkas tegema väga toredaid pilte, kui lapsed olid väikesed, aga ta andis selle tegevuse mulle üle, kuna ei kannatanud enam kemikaale.
S: Põhiliselt pildistas lapsi ikka Eda. Aga meie suvekodu läheduses on meri ja selles ei ole ühtegi lainet, mida Eda poleks fotoaparaadiga jäädvustanud.
E: Pilved on merepildi juures kohutavalt olulised. Lage taevas ei lisa midagi.
S: Siin peangi ütlema, et Eda tegi need fotod, aga keegi pidi selleks pilved kokku ajama – nii et minul on ikka ka väiksed teened seal. Mis sa seal maal muud ikka teed, kui luuletad, fotografeerid, kasvatad tomateid ja ajad pilvi kokku.

Sándor, kas te olete merd joonistanud?
S: Vähesel määral. Mul on elus olnud võimalus oma armsale prouale teha kaks merepilti. Need on kaks lainet, mis pole tema pildistatud.
E: Tegelikult tahtsin ma saada heliloojaks.
S: Muusika meid kokku viiski.
E: Astusime mõlemad 1949. aastal Tallinna Muusikakooli muusikateooria erialale. Konkurss oli vägev, 36 kandidaati neljale kohale. Levisid kuuldused, et üks eriti andekas inimene on meie hulgas – see oli Sándor muidugi. Tema sai esimesena sisse, mina neljandana. Ja seal me tutvusimegi. Kolmandal kursusel abiellusime. Lisaerialana õppisin kompositsiooni. Kui muusikakooli lõpetasin, oli meie vanem tütar Ilona juba sündinud. Astusin ka konservatooriumi, olin määratud Elleri õpilaseks, aga siis tuli üleviimise korras keegi vahele ja kõik jäi pooleli. Sándor töötas hulk aastaid laste muusikakoolis. Kui ta 1956. aastal läks kunstiinstituuti graafikat õppima, siis ta andis muusikatunnid mulle üle. Kogu elu töötasin seal.
S: See on nagu fotograafiaga – kõik sokutan talle, kui ise hakkama ei saa.

Eda, kas te mäletate, millal te esimese luuletuse kirjutasite?
S: Nii kaua, kui mina mäletan, on ta ikka aeg-ajalt luuletanud.
E: Esimene luuletus tuli, kui olin 9-aastane. Imelikul kombel on see siiamaani meeles: oksale lendas tihane/ ta oli läbi-läbi näljane/ siristas-viristas tilluke/ süüa palus tihane/ andsin talle süüa ma/ tihane lendas minema/ istus jälle oksa pääl/ tänulaulu siristas hääl. Vot niisugune lugu. Kogu aeg sai midagi tehtud. Vemmalvärsse sünnipäevadeks või muudeks puhkudeks on ikka virnade viisi. Aga see on niisama. Oma laulude sõnad on samuti enda tehtud. Laule hakkasin lastele tegema, kui töötasin lasteaias muusikalise kasvatajana ja laule oli vähe.

Esimesed kaks luulekogu ilmusid teil alles aastal 2000?
E: See oli üldse juhus, et neid avaldama hakkasin. Kuressaares oli kunagi üks luulevõistlus ja ma saatsin sinna mõned oma luuletused. Sain esimese ja kolmanda koha. Mulle öeldi, et neid ei tohi niisama jätta, tuleb hakata avaldama. Nii on kokku ilmunud viis väiksemat kogu. Esimesed andsin ise välja ja maksin kõik trükikulud. Nüüd on tulemas koondkogu, kus on varasemate luuletuste kõrval seni ilmumata luulet. Kuna selle väljaandmine venib, siis hoiatas Sándor, et mul tuleb veel üks kogu juurde teha.
S: Tal iga päev üks luuletus kuskilt tuleb.
E: Ei ole nii! Luuletamise juures on vahel sõna või väljend, mille ma üles kirjutan, et mitte unustada. Kulub nädalaid, et midagi lõplikult valmiks.
S: Tal on luuletusi, mis mulle väga meeldivad ja on luuletusi, mis mind vähem kõnetavad, aga üks tema luuletsükkel „Palatilaulud” on väga eriline – see näitab, mis puust see naine tehtud on. Eda läks siis operatsioonile ja ei olnud teada, millega see asi lõpeb. Mina oleksin end niisuguses olukorras suure hirmuga täis teinud. Aga tema luuletas. Vot see on asi, mida ma võin lõpmatuseni imetleda.

Sándor, kas olete midagi Edalt ka üle võtnud?
S: Midagi tarka kindlasti mitte. Kui, siis vemmalvärsid, seda on ikka vahel juhtunud, aga mul ei ole need meeles. Ma oskan nendetagi rumalat juttu ajada – nii, et selleks pole vajadust.
E: Tal on eesti keel nii selge, et ta paneb minu tekstidesse ka komad. Kui ta üheteistaastasena Ungarist Eestisse tuli, siis ta eesti keelt ei osanud.
S: Kodune keel oli meil ungari keel. Peale isa ootamatut surma 1933. aastal tulime Eestisse vanavanemate juurde elama. Ühe aastaga sain eesti keelega kuidagi nii kaugele, et astusin Kuressaare Ühisgümnaasiumi, eesti poiste ja tüdrukute hulka. Pidasime vennaga end juba päriseestlasteks, aga mu kirjandid olid koolis ikka kahte-kolme väärt. Nelja sain siiski kuidagi kätte, sest lisasin jutule alati illustratsioonid juurde. Paar aastat enne lõpetamist tuli meile uus emakeele õpetaja, Johannes Valgma. Tema ütles, et ükski meie klassist ei oska eesti keelt. Poole aastaga võttis ta eesti keele grammatika läbi nii, et see on mul seniajani peas. Siis juhtus ime ja minu kirjandid hakkasid kuidagi viie poole tüürima. Aga ma pidasin ja pean ennast siiamaani kirjanduslikult andetuks tegelaseks.


Sándori loomamargid, 2007, 2010, 2012

Kuidas nii, te olete ju koguni raamatu „Sándori loomalood” kirjutanud?
S: Selle raamatu kirjutasin ja kujundasin tõepoolest ise. Kõik seal kirjeldatud lood on tegelikust elust võetud. Kui teil õhtul und ei tule, siis lugege seda. Muhedate lugude hulka on siiski eksinud mõned kurvemad ka – eks elu ole selline.

Sándor, millest sai alguse teie kirg loomade ja nende joonistamise vastu?
S: See loomadehullus on pärit väga varasest lapsepõlvest, Budapesti loomaaiast, mis asus kodust umbkaudu kahe kilomeetri kaugusel. Vanemad tegid niisuguse saatusliku “vea”, et viisid meid vennaga sinna. Selles loomaaias kunstnikud töötasid aedikute ees – joonistasid ja voolisid loomaskuptuure. See hakkas külge. Nii olen neid loomi loomaaedades ikka joonistanud ja uurinud. Tulin ka kunstiinstituudist nõnda läbi, et põhiliselt rõhusin loomajoonistuste peale. Mu emapoolne suguvõsa oli küll Eestist pärit, aga põhiliselt baltisakslased. Kunstnikud Karl ja Paul Burman on kaugelt-kaugelt sugulased. Ka minu vanavanaisad ja nende vennad oli päris arvestatavad isetegevuslikud kunstnikud, väga head maalijad.

Aga kuidas te Kuressaares oma huvi loomade vastu välja elasite – seal ju loomaaeda polnud?
S: Hakkasin ratsutamisega tegelema. Esimesed, kelle juurde ma trügisin, olid hobuseparisnikud. Neil oli väga hea meel, kui leidus niisugusi poisse, kes vabatahtlikult viisid hobused hommikul karjamaale ja tõid õhtul tagasi. Muidugi ma ei osanud siis ratsutada. Kukkusin õige mitu korda ja ei pääsenud valutava tagumikuta. Loomaaia-igatsuse leevendamiseks lõikasime vennaga žurnaalidest ka loomapilte välja ja kogusime neid mappidesse. Kui oli võimalik, siis ostsime zooloogilise sisuga raamatuid.

Mida te sõjaeelsest ajast veel mäletate?
S: Kui kamp tegelasi haaras 1940. aastal võimu ja kuulutati välja ENSV, tekkis üks tõeline kainenemise aasta. Järgnes küüditamine, algas sõda ja mobilisatsioon, mis oli samamoodi küüditamine, sest siis läksid mehed. Ka minu vennas. Koos uue riigikorraga algas hirmus propaganda. Igal pool pidi olema näitlik agitatsioon. Koolis pidi igal klassil olema oma seinaleht. Meie klassi poisid ja tüdrukud olid suured Eesti patrioodid. Esimese seinalehe pealkirjaks valisime „Pauk ja puusärk”. Juba siis olin oma klassis tuntud joonistaja. Maaalisin teksti kõrvale suure tuldpurskava puusärgi. Muidugi keelati see jalamaid. Naaberklassis olid väga viisakad tüdrukud. Nemad panid oma seinalehe nimeks „Iridinoid”. No, väga kena, need olid tol ajal ühed paremad kirjutussuled. Mõtlesime, mis teha. Äkki tuli kellelegi meelde, et on olemas redissulg ka. Nõnda pakkusime kavalasti nimeks „Redis”, kuna redis on pealt punane ja seest valge. Ka see ei läinud läbi. Milline variant lõpuks jäi, ei mäleta.
1943. aastal läks valdav enamus meie klassi lõpetanud poistest Eesti Leegioni. Kes nii ei teinud, need sattusid tööpataljoni, said labidad ja suunati kohe rindele. Leegionäridele lubati pool aastat väljaõpet.


Kadedus lapselapsed Martin ja Mihkel. Eda foto

Sándor, kas teie peres läks siis nii, et kaks venda sõdisid eri pooltel?
S: Jaa, üks oli siin ja teine teisel pool rindejoont. Jõulude aegu kaevasime idarindel parasjagu mingisugust kaevikut, kui üks venna sõber mulle möödaminnes ütles, et tal on kurb uudis, mu vennas olevat surnud Vene tagalas. Nii, et esimest korda matsin mõttes oma venna, Karoly maha 1943. aastal. Aga ma väga kaua rindel polnud, sest haigestusin ja mind viidi haiglasse. Peale seda olin jälle rivis. Kuremäel. Taganemise segaduses sattusin aga Lihula lähedal Punaarmee tagaslase. Kaks nädalat jõudsin olla ühes talus isegi sulaseks, siis tuli uus mobilisatsioon Nõukogude armeesse. Kõik kohad olid minusuguseid Saksa sõjaväelasi täis, kes kõik mobiliseeriti. Mina sattusin Kopli vangilaagrisse. Miinisadamat ehitama. Seal ma nägin pärast sõda esimest korda oma venda, kes tuli mind vaatama. Kodustega tol ajal side puudus. Kust vennas minu kohta infot sai, seda ei tea. Kokku läks neli aastat selle “ilusa” asja peale.

Sándor, mida te siis tegite, kui lõpuks sõjavangist vabanesite?
S: Kui ma 1947. aastal Saaremaale tagasi sain ja mind Kuressaarde sisse kirjutati, siis esimene töökoht oli teemeistri abi. Teemeistriks oli aga see sama mees, kes mulle ütles, et mu vend on surnud. Kuna teati, et olen kunsti- ja muusikahuviline, siis kutsuti mind kultuurimajja kunstiliseks juhiks. Organiseerisin seal orkestrit, näitemängu värki, kõikvõimalikke huviringe. Enamus asju tuli teha tööväliselt, puhtast entusiasmist. Kuna minu ülemus ja tema mees olid juhtivad parteitöötajad, anti käsk ka partei komitee saali dekoreerida. Muud selleks polnud, kui punast sitsi ja valget paberit. Tuli teha ka monumendi kavand langenute mälestuseks. Minu võhiklike kavandite järgi vorbiti seda 50–60 kohta Saaremaal. Hiljem võeti muidugi need maha.
1949. aastal tahtsin minna kunstiinstituuti graafikat õppima, aga mu 1943. aastal saadud küpsustunnistus oli kehtivuse kaotanud. Nii ei jäänud muud üle, kui minna Tallinna Muusikakooli. Ja selle daami siin, mu kõrval, sain tasuks nähtud vaeva eest.


Sándori tehtud portee Edast, 1958

Eda, mida teie mäletate sõja ajast?
E: Sõja ajal, no kuidas ma oskan ütelda, ma ei olnudki siin, olime perega Saksamaal paar aastat. Vanaema kaudu sai sinna sõidetud. Kui Eestisse tagasi tulime, siis olid sakslased sees. Mu isa sai veel lühikest aega olla Nõmme Rahu koguduses abiõpetaja, aga kõik lõppes muidugi õnnetult. Ta arreteeriti ja mõisteti 1945. aastal surma.
S: Minu tulevane proua pidi ka Siberi avarustega tutvust tegema.
E: Jah, mind koos ema ja õdedega saadeti sinna aasta pärast isa hukkamist. Nii, et läksime ikka “korralikult”, küüditatute vagunitega ja puha. Kuidas ma siis muidu oleksin Siberit näinud! Veetsime seal veidi üle kahe aasta, kuna oli seadus, et kuni 18-aastased lapsed lastakse tagasi. Meid tõi sealt ära kasuisa. Ta lasi kirjutada meid oma nimele – muidu me poleks kooligi saanud. Läksin sama klassiga edasi, kust mind ära viidi. Õppida tuli tagantjärele. Ka ema sai hiljem tagasi, kui kasuisaga abiellus.

Eda, aga kust pärinevad teie loomingulisuse geenid?
E: Meie suguvõsas on enam-vähem kõik arstid, muusikud ja kunstnikud. Ema õppis konservatooriumis laulmist, aga aasta või paar enne lõpetamist läks kirikuõpetajale mehele ja Sangastesse elama. Imetlen teda eelkõige sellepärast, et ta valdas vabalt vene ja saksa keelt. Ka prantsuse keeles pidi haritud inimene oskama lugeda. Isa mängis suurepäraselt klaverit. Improviseeris ja kirjutas isegi ühe opereti „Roheline konn”. Lapsena see lausa vapustas mind oma ilusa pealkirjaga. Mu kaksikõde (Made Põlluaas 1929–2003) on lõpetanud kunstiinstituudi tekstiilikunstnikuna. Noorem õde (Tiiu Parmas) on kopsuarst. Noorem tütar Marika on samuti muusik. Ta on raadios helirežissöör. Kui keegi mängib viiulil kolm vigadega varianti sisse, siis tema monteerib sellest teose, nagu mängiks Paganini. Tal on absoluutne kuulmine. Kui koos kontserdil käime, siis tema ütleb, kus midagi viltu läks.

Kas olite oma kaksikõega nagu kaks tilka vett?
E: Kaksikute elu on vist vähe erinev kui teistel. Lapsepõlves olime Madega aina kahekesi. Ettevõtmisi oli kohutavalt palju. Ema lasi meid üsna vabalt omapead toimetada. Meil oli umbes nii, et juba siis oli halb, kui me ei olnud teineteist päeva jooksul näinud. Muusikakoolis oli minu klassis klaasuks. Kord ühe tunni ajal vilksatas­ ootamatult Made nägu sealt. Kui tund lõppes, läksin kohe õde otsima, aga teda enam polnud. Kodus küsisin, miks ta mind ei oodanud. Made aga vastas, et ta nägi mind ära ja rohkem ei olnud vaja. Mul on ka olnud vahel tunne, et just täna tuleb Made maale. Siis ma küpsetan ja Made tuligi. Ju see kaksikute asi on.

Kas teie kaksikõde ka luuletas?
E: Oh ei! Kui keegi küsis temalt, kas ta luulet ka loeb, siis vastas ta ikka, et seda soigumist mina küll ei jõua lugeda.


Lapselaps Mari rahvariietes. Eda foto

Sándor, te olite oma vennaga (Karoly Stern 1921–1975) samuti äärmiselt lähedased, peaaegu nagu kaksikud. Aastast 1961 kuni surmani töötas Karoly Tallinna loomaaia direktorina. Just selle aja jooksul muutus see rahvusvaheliselt arvestatavaks loomaaiaks. Kuivõrd olite teie selles osaline?
E: Karoly’ga kahekesi olid nad sihukesed semud, et midagi hullu. Ütleme nii, et kui Sándor oli kadunud, siis võis teda leida lõvipuurist. Ta oli kindlasti siis loomaaias.
S: Ma olin siis nagu mittekoosseisuline asedirektor. Puhastasin puure, lutitasin väikesi loomi. See oli üks väga huvitav ja õnnelik aeg. Põhiliselt töötasin siis juba pedagoogilises instituudis, mis asus loomaaiale väga lähedal. Sinna sai otse mööda kitsarööpmelise raudtee tammi. Kui vennas läks komandeeringule ja midagi loomaaias korrast ära oli, siis telefon kohe helises meil. Aga seal juhtus midagi kogu aeg, sest puurid olid vanad ja loomad pääsesid välja alatasa. Tallinna loomaaeda külastasin põgusalt juba 1939. aastal. Ka muusikakooli õpilasena vahel joonistasin seal. Kõik tegelased, kes siis loomaaeda juhtisid, olid amortiseerunud parteitegelased, kes vajasid kõlavat nime ja võimalikult väikest vastutust. Mina katsusin segada igale poole vahele, püüdsin anda nõu, kuidas midagi paremini teha. Muidugi visati mind kabinetist välja.
Meil vennaga oli lapsepõlvest mälestus tõelisest loomaaiast, kuhu olid ehitatud suured kaljud ja paljusid loomi nägi ilma võredeta. Kui direktor Kasesalu suri, hakati taas otsima uut. Lasin siis Tallinnas kõlaka lahti, et Kuressaares on mul vanem vend, kes on loomade ja loomaaedadega kursis. Ja ennäe imet, kuskil otsustatigi, et teeme proovi ja võtame tema. Ilmselt tundus neile see ohutu, kui provintsist tuleb keegi. Mu vennasel oli juba tol ajal zooloogiline raamatukogu, mida andis Eestis teist sarnast otsida. Tal oli väga hea silm loomade peale, ta joonistas hästi. Ta oli küll iseõppija, aga võis professoritega zooloogia küsimustes nagu võrdne võrdsetega pikki tunde rääkida.

Sándor, kas te pole mõelnud oma teoreetilisi teadmisi, mis teil loomade kohta on, kas või osaliseltki üles kirjutada?
S: No, ma panin kirja need oma üliõpilaste pähe. Mul on väga palju õpilasi. Oma elu üheks tähtsamaks asjaks pean pedagoogilist tegevust. Pedagoogilises instituudis õpetasin kümmekond aastat.
Aasta tagasi, mu juubelil, ilmus terve punt kunagisi õpilasi kohale. Istusime lauas, kui öeldi, et kõrvallaual on kingitus ka. See nägi välja nagu šokolaaditahvel, aga seda polnud. Pakkusin, et see on siis sibula hakkimise laud. Kõik hakkasid naerma. See oli hoopis iPad, tahvelarvuti, kuskilt Ameerikast kohale saadetud.
E: Ta on selle taga hommikust õhtuni.
S: Mida kõike ma sellega kätte saan – olen käinud selle kaudu Budapestis. Ja keeli tuleb sealt. Inglise keelt hakkasin õppima 65-aastaselt. Kui on mingi keel, mida oskad, siis on see varandus, mida tuleks alles hoida. Kui lähen turule, siis räägin heameelega vene keeles. Peab saama praktikat, muidu läheb keel väga ruttu rooste. Kui muud võimalust ei ole, siis aitab kirjandus. Võtan raamatu ja loen. Aga tegelikult pole ma muud, kui üks laiskvorst ja naljahammas. Maal on minu käest küsitud, millega ma tegelen. Ütlen, et loomi joonistan. Nemad vastu, et väga tore, kui ma joonistan, aga ikkagi, mis TÖÖD ma teen. Sama on juhtunud mu prouaga.
E: Mina tunnen kogu aeg end kole hästi. Olen meie suvekodus Toritammel pidanud logiraamatut aastast 1970. Neid on kokku neli. Iga päev, mis me maal veedame, on sinna sisse kirjutatud. Sándori margid panen ka sinna, et need kaduma ei läheks.
S: Seda logiraamatut on endalgi põnev lugeda. Võtan mõne suvalise aasta ja päeva ette ja kõik tuleb meelde.

Eda, kas te mõtlesite Sándori peale, kui kirjutasite oma viimases kogus „Tuule puudutus” ühte luuletusse read: Kui julged olla mu laul, siis selle laulu sõnad ma oleks?
E: No, miks ei, täitsa vabalt! Päris palju luuletusi olen teinud Sándorile meie pulmapäevaks, 3. maiks.
S: See oli väga ammu, sest me oleme juba 63 aastat abielus. Ja see on uskumatu! Ikka tohutu juhus valitseb maailma. Kui poleks olnud sõda, kas see naine oleks siis minu naine olnud? Kõik asjad ja inimesed on omavahel juhuste kaudu seotud. Nii just huvitav ongi.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv