Kultuur ja Elu 2/2015

Kultuur ja Elu 1/2015

Jüri Kukk teadustööl Prantsusmaal 1975. aastal Foto: http://isekiri.blogspot.com

Eestlaste kodanikuväärikusest

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus

Aus ja õiglane hinnang kodumaa minevikule aidaku meil olla väärikas kodanik. Ettekanne Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartus 22. märtsil 2015.

Märtrisurma läinud teadlane Jüri Kukk on kangelane. Tema iseloomustamiseks võib ütelda, et ta oli üks ja ainus selle ülikooli tuhandest teadlasest, kes astus sellisel viisil välja inimvabaduste kaitseks.
Kartmatult ja avalikult keerata selg oma kommunistlikule minevikule ning asuda üksinda vaba inimese teele – see nõuab ääretut mehisust ning enesesalgamist, eriti nõukogude terrorirežiimi arvestades.
Märtrisurmaga tõestas Kukk nõukogude süsteemi valelikkust, nõukogude konstitutsiooniga pidulikult deklareeritud inimvabaduste täielikku puudumist selles ühiskonnas. Seda mõistavad meiesugused, kes on olnud 50 aastat nõukogude süsteemi ohvrid. Ma arvan, et Jüri Kukk on eesti rahva jaoks võrdväärne kangelane aasta tagasi lahkunud meie viimase sõjakangelase Harald Nugiseksiga. Kuid kumbagi neist ei ole taas vabaks saanud Eesti riik julgenud avalikult tunnustada. Eesti rahvas on siiski teistsugusel arvamusel, ning selle tunnistuseks sai tehtud rahvaalgatuse korras Harald Nugiseksile Eesti Rahva Tänumedal. Sõjamees nimetas seda enda jaoks suurimaks tunnustuseks. Niisamuti peaks olema näiteks postuumselt jäädvustatud Jüri Kuke mälestusplaadiga meie teadusetempel Tartu Ülikool. Uskuge mind, tulevastele põlvkondadele oleks sellel märgil palju sügavam tähendus, kui me praegu mõistame. Igal rahval on oma kangelased ning nende mahavaikimine ja häbenemine praegusel keerulisel ajal on häbiväärne. Rahva ühtsuse jaoks on kangelastel hindamatu tähendus.

Ma ei esinda siin üksnes enda arvamust. Mul on selja taga 12 aastat meeskonnatööd grupi väljapaistvate Eesti kodanikega omaaegses repressiivpoliitika uurimise riiklikus komisjonis. Nimetan meie esimest esimeest Jaan Krossi. Nimetan kaheksa aastat komisjoni juhtinud auväärset vaimulikku Vello Salot. Nimetan kolmekordse kõrgharidusega poliitvangi, juristi ja majandusmeest Enn Sarve. Harukordselt terava mõistusega inimest. Nimetan meie hulgast lahkunud akadeemikuid Juhan Peeglit ja Erast Parmastot. Ja veel mitut vaimuinimest. Nende silmapaistvale elutööle toetudes ja nende eeskuju hinnates tahan rääkida Eesti kodaniku väärikusest. Väärikusest välja astuda oma rahva ja riigi kaitseks nii sõnas kui tegudes, nagu talitasid meile eeskujuks saanud Harald Nugiseks ja Jüri Kukk. See on asi, millest algab ja mis määrab riigi väärikuse. Nüüd, kui on möödunud ligi 25 aastat kolme ränga okupatsiooni haardest vabanemisest, tohutuid kaotusi põhjustanud poolsajandist, alles nüüd hakkab selgeks saama, kui raske on vaimselt vabaks saada kommunistlikust ideoloogiast. On saanud selgeks, et nn kuldsete kuuekümnendate seltskond on esimene uus põlvkond, kes oli kaotanud elava sideme eelnevatega. Nende meie aja põlvkondadega, kes olid visalt ja ennastsalgavalt võidelnud kolme okupatsiooni režiimidega. Uus põlvkond aga kohanes nõukogude süsteemiga. Näib, nagu oleksid nad otsekui geenidega kaasa saanud väärtõdede pisiku. Rahvuslike väärtuste tunnetamiseks puudub neil kindel jalgealune ja samal ajal ilmneb ebamäärane usk, et midagi totaalsele valele rajatud süsteemis võis ehk tõepärane olla. Vabaks saanud Eestis on ebakindlusele lähimineviku suhtes lisandunud nüüd lääneeuroopalik poliitkorrektsus. See aga sunnib maha salgama meie tegelikku vastupanuvõitlust vaba Eesti eest. Teise maailmasõja võitjariigid suruvad meile peale Hollywoodi varianti sõjast, nagu kirjutas inglise ajaloolane Laurence Rees. Ta rõhutas Lääne sõjaliitlaste häbiväärset käitumist Poola suhtes ning pidas vajalikuks loobuda senisest ühekülgsest võitjate sõjaajaloost. Meie jagame Poola ja teiste Ida-Euroopa riikidega sama saatust, sest suurim agressor ja rahvastiku hävitaja Nõukogude Liit oli sõja võitjate leeris ning Lääne vaikival nõusolekul valitses meie üle ligi viiskümmend aastat. Ja seepärast ei ole läänemaailma jaoks poliitiliselt korrektne, kui me räägime tõtt oma rahva vastupanust. Nad lihtsalt ei mõista meid. Kuid meie endine riiklik komisjon ORURK ei võtnud omaks niisugust tõde ja ilmselt seepärast lõpetatigi meie töö enne, kui see valmis sai. Riigikogule esitatud Valge raamatu aruanne jäi pilootprojekti tasemele, nagu nimetas tookord komisjoni esimees Vello Salo. Ometi on meie meeskond suutnud avaldada 40 trükist uurimusi lähiajaloost ja need jäävad tulevastele põlvedele sellistena, nagu meie rahva ühismälu on fikseerinud. Me oleme püüdnud jäädvustada eesti rahva väärikat vastupanu.
Mis puutub Teise maailmasõja mõistmisesse, siis siin on eesti autorite poolt ületamatuks jäänud emeriitprofessori Herbert Lindmäe kaheksa maakonna raamatud 1941. aasta Suvesõjast. Need on tohutu faktilise materjaliga ning tuhandete tolle ajastu ja hilisema perioodi allikate nimetamisega uurimused. Haruldaselt usaldusväärne ja täpne töö. Meie uurimistööde sarjas nimetan veel Enn Sarve raamatut „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus” (1997). Väga põhjalik analüüs, mis on tehtud rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt nendest kaotustest, mida põhjustasid eesti rahvale üleelatud okupatsioonid rahvastiku kaotustega kuni 20%.

Vastukaaluks meie komisjonile alustas 1998. aastal president Lennart Meri algatusel ja Max Jakobsoni juhtimisel tööd Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon. Uurimistöö materjalid valmistas ette grupp eesti ajaloolasi, kes olidki kuldsete kuuekümnendate põlvkonnast. Nende esimest raportit 2004. aastast nimetas auväärne ajaloodoktor Vello Helk Taanist poliitiliselt korrektseks tekstiks. Mina aga nimetan meie komisjoni töödega võrreldes seda ainsat emakeeles 2005. aastal avaldatud raportit negatiivseks ja moonutatud looks. Veel enam, see on eesti rahva vastupanuvõitlust häbistav dokument. Seda just nimelt 1941. aasta suvesõja ja Saksa okupatsiooni perioodi osas. Omal ajal andis kriminalistikaprofessor Herbert Lindmäe ajakirjas Kultuur ja Elu raportile kui ebateaduslikule ja tõestatud faktide asemel „uskumustele” rajatud uurimistööle väga kriitilise hinnangu. Oli tõesti hämmastav lugeda, et internetis eesti, inglise ja vene keeles avaldatud tekstidest oli venekeelne esitatud täpselt KGB formuleeringuid matkival viisil. Suvesõjas hävituspataljonidega lahinguid pidanud vastupanuvõitlejaid võrdsustati vastastega, nimetades mõlemaid pooli ühetaoliselt etniliste eestlaste bandedeks, kes olid erinevate poliitiliste vaadetega. Professor Lindmäe on rahvusvahelise õiguse alusel väga täpselt defineerinud Eesti kaadriohvitseride Karl Talpaku, Friedrich Kure jt juhtimisel Tartus sõdinud partisanide staatust. Siin, Tartu ülikoolis, on piinlik rääkida rahvuslikult meelestatud ajalooprofessorite Sulev Vahtre, Helmut Piirimäe jt juures õppinud ajaloolastest, kes oleksid pidanud teadma, kuidas toimusid lahingud Tartu linnas 1941. aasta sõjasuvel. Andis ju raamat „Suvesõda Tartumaal 1941” (1999) täpse ülevaate kaks nädalat Emajõe rindejoonel toimunud Punaarmee lahingutest Eesti partisanidega. Miks oli vaja nõustuda Jakobsoni komisjonis töötanud eesti ajaloolastel meie vabadusvõitlejaid rängalt solvava valega? Nad pidid teadma ka seda, et 18. juunil 2002 võttis riigikogu vastu avalduse okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis. Selles dokumendis fikseeriti hävituspataljoni ja nn rahvakaitsepataljoni üksused inimsusevastaste kuritegude täideviijatena. Võrdsustada neid kurjategijaid Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameestega on liig mis liig!
Kuid pinna meie ajaloolaste eksi­teele oli ette valmistanud 1996. aastal ilmunud Indrek Jürjo sensatsioonimaiguline raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal”. Eelmisel aastal avaldatud kordustrükk nimetatud raamatust vaid kinnitab fakti, et eesti rahva eksitamine KGB dokumentidesse uskumise ja nende ümberkirjutamisega jätkub tänaseni. Hoolimata sellest, et endine kriminaalpolitsei ametnik Rauno Võsaste avaldas 2014. aastal raamatus major Ain Merest veenva tõestuse, et Mülleri nimega agenditoimik on täielik võltsing. Sellest võltsingust lähtudes on nii I. Jürjo kui ka M. Jakobsoni komisjon tunnistanud Ain Mere sõjakurjategijaks. Ainus argument niisuguse vale toetuseks on rahva ühismälu eitavate ajaloolaste väide, et Mülleri toimik olevat mõeldud sisemiseks kasutamiseks KGB töötajate jaoks ja nemad ei saanud ju iseendale valetada!! Kuuskümmend aastat Läänes eestlaste lähiajalugu selgitanud Vello Helk kirjutas 1999. aastal, kuidas Nõukogude Liidul ei õnnestunud pärast sõda Nürnbergi Tribunali jaoks eesti sõjamehi sõjakurjategijateks kuulutada. Nüüd aga teevad eestlased ise oma võitlejad kurjategijateks, imestas ta ajalehele Sirp kirjutatud artiklis. Ei ole liigne juurde lisada, et Sirbi toimetus jättis selle artikli avaldamata. Nii rändasid paberikorvi siin kodumaal V. Helgi sõnul mitmed teisedki tema ülevaated meie lähiajaloost. Õnneks on need artiklid trükitud meie pagulaste abiga Läänes ja see 15 aasta jooksul trükitud materjal on vajalik Eesti lähiajaloo mõistmiseks. Aasta tagasi 90-aastasena meie hulgast lahkunud auväärse ajaloodoktori Vello Helgi pärand ei tohiks kaduma minna.

Poliitkorrektsusest kramplik ja sageli naeruväärne kinnipidamine on eestlaste enesehinnangule mõjunud halvavalt. Nüüd ei julge tavakodanik avalikus meediaruumis isiklikku arvamust avaldada sellistes küsimustes nagu holokaust, natsid, eestlaste väidetav süükoorem juutide hukkamises Saksa okupatsiooni aastail, samasooliste omavahelised suhted jms sallivusena kilbile tõstetud mittekristlikud väärtused. Tahan meie rahvale kaelamääritud negatiivset hinnangut tagasi tõrjuda kahte Eesti patriooti tsiteerides. Nende hinnang näitab selgelt, kuidas Iseseisvuse Manifestist alates hakati rajama sellist Eesti riiki, kus tegudes püüti kaitsta kõigi siinsete rahvuste huve. Sõjaeelses Eesti Vabariigis emakeelse hariduse saanud juudi rahvusest Eesti kodanik Elhonen Saks kirjutas avaliku vastulause tuntud internatsile Jevgeni Koganile. Kui Tallinna linnavolikogusse valitud Kogan alustas juutide kaitsmise sildi all järjekordset laimukampaaniat eestlaste vastu, siis E. Saksa vastus oli selline: „Nüüd järsku on seltsimees Koganist saanud judaismi kaitsja ja pealegi olevat ta „Jeruusalemma templi pühakute järeltulija”? Artiklit lugedes veendusin, et Koganil pole elementaarseidki teadmisi ei juudi rahva ajaloost ega Eesti juutide saatusest lähiminevikus. Veel vähem teab ta eestlaste ajaloost. Ta pole ilmselt kuulnudki, et Eesti riigi eksisteerimine lõppes 17. juunil 1940 ja taastati alles 20. augustil 1991. Et vahepeal see õnnetu maa okupeeriti kolm korda, et okupandid viisid ellu enneolematuid inimsusevastaseid kuritegusid, et läbiviijate hulgas oli mitmest rahvusest pärit metslasi ja, oleme ausad, ka juute. Värdjaid leidub iga rahva hulgas.” Veel kirjutas E. Saks: „Olen põhjalikult tutvunud oma rahva ajalooga, vestelnud nii Klooga laagrist eluga pääsenud juutide kui ka seal töötanud eestlastega. Ühe küsimuse esitan talle avalikult: miks peab Eesti valitsus ehitama uue sünagoogi selle asemele, mille purustasid Nõukogude Liidu lennukid 9. märtsil 1944 oma barbaarse ja mõttetu õhurünnaku ajal?”

Teine juudi rahvusest Eesti patrioot on minu Siberi saatusekaaslane Jakob Kaplan Tartust. 14. juunil 1941 küüditati ta 14-aastase koolipoisina Siberisse Vasjugani soodesse, kus massiline näljasurm tabas üheainsa aastaga paljusid. Pärast sõda põgenes J. Kaplan Eestisse ja teenis selle eest hilisema vahistamise ning sunnitöö Venemaa vangilaagrites. Hiljem õnnestus tal emigreeruda Iisraeli ja 1967. aasta sõjas võitles ta ohvitserina uue kodumaa eest. J. Kaplan on kirjutanud mälestusteraamatu, milles täpselt samuti nagu E. Saks nimetab Eesti riiki enne okupeerimist Euroopa üheks kõige demokraatlikumaks riigiks. Tartus polevat olnud märke mingist rahvustevahelisest vaenust eestlaste, venelaste, sakslaste ja juutide vahel. J. Kaplan kirjutas, et sellist Eesti riiki, mille hävitasid kommunistid 1940. aastal, ei tule enam kunagi. Tema positiivne hinnang on parim, mida ma olen paljude tolle aja inimeste mälestustest lugeda saanud. Nende kahe Eesti patrioodi aus ja õiglane hinnang oma kodumaale aidaku meilgi olla väärikas kodanik.