Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 

 


Rukkilillest ja suitsupääsukesest

Taasvabanenud Eestis on rahvuslikkuse halvustamine kujunenud üldiseks tooniks. Võib arvata, et see on nõukogulikust süsteemist kaasa tulnud pahe, 50-aastase okupatsiooni ja kommunistliku ideoloogia pärand. Teiseks paheks on sotsialistlikust diktatuuririigist kaasa võetud silmakirjalikkus ja kahepalgeline käitumine, käibetõdede kasutamine ja vaba mõttevahetuse pelgamine, ütleb Memento liige Peep Varju. Eesti Elulood lavastanud Merle Karusoo: „Et osata ellu jääda, peab mäletama. Me ei ole palju asju lahti rääkinud.”

Aga miks? Gulagi endine kommunismivang Mart Niklus ütleb oma arvamuses olukorrast riigis, et Isamaalise ilutsemise ja „eesti asja” ajamise eufoorias unustati hoopiski vajadus lahti saada nõukogude kommunistliku okupatsiooni pärandist Eesti riik desovetiseerida, dekoloniseerida ja derussifitseerida, lahti saada kollaborantidest. Poliitilise naiivsuse ja lullilöömise kurvad tagajärjed on meil nüüd käes.

Plats jäi puhtaks tegemata. Praegu domineerivad meedias isehakanud arvamusliidrid ja endised okupatsioonirežiimi teenrid või nende võsukesed, ning rahvale vorbivad poliitkorrektseid artiklikesi Euroopa fondi rahadega ülalpeetavad ajaloolased. Koos korraldatakse natside tagaajamisi ning ehk minnakse koos sel suvel äsjaavastatud natsilillekesi – rukkililli – põllult välja rookima?

Väide, et Eestis tõstetakse fašismi ja fašiste ausse, tuli Venemaal peaaegu kohe pärast Eesti taasiseseisvumist käibele. Fašistideks hakati sõja ajal ja pärast sõda nimetama eranditult kõiki neid, kes võitlesid NL-i vastu või ei olnud nõus NL-i tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega. Näiteks ei kiitnud heaks väiksemate naaberriikide okupeerimist ja annekteerimist NL-i poolt ning nõukogude okupatsioonivõimude kuritegusid okupeeritud riikides. Kõik NL-i vastased olid fašistid – ülimalt lihtne ja mõnus määratlemine. Seda traditsiooni on jätkanud ka tänapäeva Venemaa. Need rahvad ja isikud, kes julgesid NL-ile vastu hakata ja kommunismikuritegudest avalikult rääkida, olid ja on igal juhul fašistid.

Seega on asi lihtne – eestlased saksa mundris võitlesid NL-i vastu, püüdes oma kodumaad vene terrorirežiimi vastu kaitsta – tähendab, olid fašist ja jutul lõpp. Eesti mehikeste poolt praegusel ajal sarnase jutu veeretamine on mage tähelepanu vajadus, õukonna narrid võiks jääda nõukogude aega.
Minge vaadake filmi „1944“. Ootame ja loodame, et tulevad ka „1939“, „1940“, „1941“ jne.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv