Kultuur ja Elu 1/2015

Kultuur ja Elu 4/2014

Valgustagu küünlad meie sangarite kalmeid

tekst: Kadri Tera

Meenutus ühiselt sünnipäevapeolt: leegionär Harald Mäepalu (91) ja walküür Kadri Tera (30). FOTO: GETTER SARV

Eestlastel on ilusaks kombeks käia esivanemate haudadel ja läita küünlad. Et hinged, kes on teispoolsusest maa peale tulnud, saaksid sooja; et nad teaksid koduteed ja tunneksid, et on oodatud.
Me läheme oma esivanemate haudadele. Nemad on meile ligidal ja neile oleme tänulikud. Tänulikud ilusa lapsepõlve ja hea hoolitsuse, kuid ennekõike selle eest, et nad olid olemas ja andsid võimaluse olla olemas ka meile. Me tunneme vastutust, et minna ja hoida. See teeb meid nendega sarnaseks. Toob meid ligemale iseendale. Annab meile hetke meenutada, kust oleme tulnud ja missuguseks saanud.
Sealsamas kalmistu raudsete väravate taga puhkab osa neist, kes on kunagi võidelnud selle eest, et ka meie võiksime olla ja kasvada Eestlasteks. Nad seisid, et mõned meie seast võiks minna Vabasse Maailma. Nad seisid selle eest, et vaenlaste hordide jõud raugeks, et nad ei jõuaks meile liiga teha.
Ja ka hiljem, kõige kiuste tegid nad kõik endast oleneva, et meil oleks võimalik jääda eestlasteks.
Kõik sünged surmaaastad käisid just nemad, kui head vaimud, meie kõrval. Nad olid alati olemas. Mõnda me aimasime, teist teadsime ise. Kõik teadsid natukene, aga keegi ei rääkinud. Enamik austasid, aga keegi ei tervitanud.
Ajad said uueks, vabadus saabus meie maale tagasi. Ja me justkui arvasime, et meie esivanemad on meie esivanemad ja meie asi on neid mäletada. Kui uhkeks said siis need, kelle vanaisa oli kunagi Eestit kaitsnud! Need loomulikult, kes teadsid. Kelle vanaisa jäigi rindele, ja oh kui paljud jäid, ei pruukinud kunagi teada saada, kes oli tema vanaisa. Algul ju ei tohtinud rääkida, hiljem tekkis juba harjumus salata. Ennekõike tõusid need tummad sangarid meie armsa Eesti riigiisade staatusesse, eesti kultuuri ja rahva hoidjateks ja kaitsjateks.
Inimmõistuses veeres surma-aastatele eelnev aeg kuhugi hämarusse ja tekkis eeldus, et riik peab hoidma neid, kes on alati hoidnud riiki.
Aga riik ei hoidnud. Paljud on lõplikult tundmatutena uinunud. Paljusid mäletatakse, aga ei meenutata. Neid, kes alles on, ei tunta.
Ja kui küsimus ei olegi ehk nimedes – kuid kuidas muidu sa oma sangareid tead kui ehk ainult nime järele – siis palju olulisem on, et tuleb teada ja mäletada nende tegusid. Neid me ju ometi mäletame ja teame. Härdusest vakatame, niivõrd suur on meie austus nende vastu. Nende tegude ja vapruse vastu, nende ennastsalgavuse vastu. Kuid ikka ja jälle on nad tihti kogu oma võitmatuse juures nimeta ja näota.
Kadedusest ja hirmust kurjad inimesed tõstavad oma pead niipea, kui tunduvad oma positsioonis kindlad olevat. Nad muudkui räägivad, kuidas meil tuleks need kanged mehed unustada. Egas ma räägigi ainult II vabadussõja sangaritest, räägin ka vabadussõja sangaritest, kes tegid vägitegusid, aga kes juba Vaikiva Ajastuga said täiesti teenimatult musta pleki külge!
Ei Päts ega Laidoner ei võidelnud rindel, siis kui seda vaja oli. Neid me mäletame. Aga neid, kes võitlesid?
Meie isad ja emad on andnud meile elu ja meie esivanemad on meid loonud sellisteks nagu oleme, ja suures tänulikkuses elule läheme ja asetame küünlad nende kalmudele, siis me unustame kui suur roll neil samadel unustuse hõlma surutud sangaritel on selles kes me täna oleme ja mida südames kanname.
Me ei saa neile tagasi anda seda, mida nemad on andnud, me ei saa korvata nende tööd ega ohvreid. Me saame olla ainult tänulikud ja hoida seda habrast õnne, mida meile ajast aega salajas tallel on hoitud ja põlvkonnast põlvkonda edasi on antud.
Ja kui ka iga veepiisake taevas ei anna kokku veel kosutavat vihma, siis terve pilve täis piiskasid seda ometigi teeb. Ning iga tillukene küünlake, mille asetame selle sangari hauale, mis asub meie kaimudele kõige ligemal, läidab valgust ja mälestust neile kõigile, kes kord ühise eesmärgi eest võitlesid. Need annavad meile võimaluse olla ligemal neile, kelle poole vaadates pöördub pea iseenesest kummarduseks. Kui me ka uinunud sangarit ei tunne ega tea, saab tema teekond meile tuttavamaks, tema ajastu hõng meile selgemaks ja ehk me siis mitte ainult ei taha olla vaprate Eesti meeste ja julgete Eesti naiste väärilised, vaid olemegi seda.