Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 



Patriarh Kirill. Foto: en.wiki2.org

Vene õigeusu kirik
kui Kremli imperialismi käepikendus

Tekst: Georg Kirsberg
Reservohvitser ja kaitseliitlane

Nii Krimmi annekteerimine kui ka olukorra destabiliseerimine Ukrainas said võimalikuks ainult tänu Kremli-truule kohalikule elanikkonnale. Seda truudust on rajatud ja vannutatud Venemaa korrumpeerunud meediaga. Selle on hiljuti välja öelnud nii Kremli-meelne ajaloolane, riigiduuma liige Sergei Markov, Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov kui ka eestivenelasest uudisteankur Maksim Rogalski.

Kuna Venemaa propaganda relv ei ole enam salajane, siis sellel käesolevas artiklis rohkem ei peatu. Küll aga mõtiskleme, mis võiks Kremlil veel varuks olla? Mis on tema suur salarelv, mida on kommunistliku ajaloo jooksul küll kõvasti represseeritud ning püütud isegi riigist välja rookida, kuid mis ikka ja alati on jäänud? Isegi Stalin pidi omaks võtma, et õigeusku on rahvale vaja, et innustada teda võitlema meeleheitlikus sõjas oma eksistentsi nimel. Kord Kreekalt kopeeritud usk on saanud nii vene rahva identiteedi määrajaks kui ka Kremli šovinismi tööriistaks.
Kirikuloolane Toomas Schvak on seisukohal, et õigeusu kirik on alati olnud Venemaa riikluse ja hiljem ka rahvusliku identiteedi nurgakivi, ning et poliitilises mõttes on kirik täitnud ilmaliku võimu käepikenduse rolli. Toomas Schvak toob esile, et kaasajalgi on Moskva patriarhaat säilitanud niivõrd tihedad sidemed riigivõimuga, et selle eristamine Venemaa ilmalikest võimustruktuuridest on vahel raske.(1)
2013. aasta lõpus käisid Vladimir Putin ning Venemaa patriarh Kirill Rahvusliku ühtsuse päeval mälestusmärgile koos lilli viimas, misjärel patriarh Kirill Kremlis Putini imperialismile kiidusõnu jagas: „Me teame, et teie [Putin] olete alates 20. sajandi lõpust, rohkem kui keegi teine teinud selle heaks, et Venemaa võimsaks saaks ning oma endised positsioonid taastaks”.(2) 2014. aasta jaanuaris, kui Ukraina opositsioon Janukovitši režiimi vastu protestis ning Euroopaga suuremat integratsiooni nõudis, süüdistas patriarh Kirill neid rahvuse lõhestamises.(3) Sama aasta märtsi alguses toetas patriarh Putinit, nimetades relvastatud üksuseid, mis viidi Lõuna-Ukrainasse, enesekaitse vägedeks, mis Venemaad Kiievi uue valitsuse eest kaitsema peaksid.(4) Samuti kontakteerus patriarh Kirill isiklikult Ukraina tollase presidendi Oleksandr Turchynov'iga ning avaldas muret selle üle, kuidas koheldakse Ukrainas elavaid venelasi.(5) Nagu näha, on patriarh teinud mitmeid poliitilisi avaldusi ning soosib otseselt Venemaa imperialismi. Putini ja patriarhi suhted pole midagi uut. Peale presidendiks saamist (2000) hakkas Putin tihti patriarhi juures käima. 1999. aasta 31. detsembril kutsus patriarh Aleksius II Kristus Päästja kiriku altariesisel seistes „palvetes toetama Vladimir Vladimirovitši”.(6)

Õigeusust on saanud Venemaa identiteedi oluline osa

Venemaa patriarh on läinud väga selgelt üle oma võimupiiride ning kasutab kõrget positsiooni kirikupeana vene šovinismi läbi surumiseks. Kirikupea „ametijuhend” sellist asja kindlasti ette ei näe, kuid ajapikku on õigeusust saanud Venemaa identiteedi oluline osa, mis on läbi põimunud venelaste peamise identiteediga – vallutused. Siinkohal meenutaksin patriarhile, kus on tema juured. Venemaa õigeusk on teatavasti lihtsalt kopeeritud Kreeka õigeusu pealt, mis omakorda on aga välja kasvanud Rooma katoliku kirikust. Hilisemas ajaloos läks katoliku kirik teatavasti õigeusu kirikuga riidu. Kannustatuna soovist ületada sajanditevanust lõhet, on paavst Johannes Paulus II läinud isegi nii kaugele, et on vabandanud Konstantinoopoli rüüstamise eest katoliku kiriku ristisõja käigus aastal 1204, mis õigeusu kirikule siiamaani haiget on teinud. Samuti palus ta islamiusuliste käest andeks ristisõdade eest üldse.(7) Sama suunda jätkas paavst Franciscus, kes külastas 2014. aastal Albaaniat, mille käigus väljendas seisukohta, et keegi ei tohi kasutada religiooni ettekäändeks tegudele, mis alandavad inimväärikust ning on vastuolus põhiõigustega. Paavst kiitis Albaaniat selle eest, et riik 1967. aastal demokraatiale üle läks (samal aastal kuulutus Albaania end ka esimeseks ateistlikuks riigiks maailmas) ning nentis, et inimõiguste jälgimine „mille hulka kuulub ka religioonivabadus ning arvamusvabadus” on riigis „eeltingimus sotsiaalsele ja majanduslikule arengule”.(8) Vene õigeusu patriarhid ei ole aga sellest veel aru saanud ning kalduvad rohkem õigustama just inimõiguste rikkumisi, millega Kreml koguaeg tegeleb.
Ortodoksi kirik on aktiivselt sekkunud ka Venemaa territoriaalküsimusse Jaapaniga. Teise maa­ilmasõja käigus vallutas Nõukogude Liit Jaapanilt Kuriili saared ning need on kuni tänini Venemaa võimu all. Tänu sellele pole ka Jaapanil ja Venemaal siiani piirilepingut. 2004. aasta lõpus (enne Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva) tegid seitse Vene õigeusu kiriku piiskoppi avalduse, et Kuriili saari ei tohi Jaapanile tagasi anda. Nende sõnutsi on Venemaal nii moraalselt kui ka juriidiliselt õigus seda territooriumi endale hoida.(9) 2005. aastal ehitati Kuriili saarestiku kõige Jaapani-poolsema (umbes 7 km Jaapani rannikust) saare Tanfilyev'i(10) (kuulub Habomai saarestiku alla) peale Vene õigeusu kabel.(11) Selle saare peal ei ela kedagi (kui, siis ainult Vene piirivalvurid). See on otsene provokatsioon Jaapani suunal. 2007. aastal rajati sama saare peale õigeusu pühaku 3,2 meetri pikkune pronksist monument.(12) – imetegija Nikolause mälestusprojekti osana. Projekti käigus on kujusid ehitatud ka mujale. Tähele tuleks aga panna seda, et "Imetegija püha Nikolai” oli 1929. aastal Nõukogude Liidus kommunistide loodud aumedal (epaopc Boe Ope Ce Hoa yoopa)(13). Lisaks sellele meenutagem, et kui punaväed 1944. aastal Tallinna suuresti maatasa pommitasid, jäeti Nevski katedraal täiesti puutumata. Ja see ei olnud juhus!
Tähelepanuta ei saa jätta ka tõika, et Suures Isamaasõjaski oli õigeusu kirikul oma roll mängida. Noil päevil oli Stalin küllalt terane mõistmaks, et meeleheitlikus võitluses püsimajäämise nimel pole üksnes kommunistlikust ideoloogiast küllalt. Appi tuli võtta traditsioonilised uskumused ja sümbolid, et innustada Venemaa rahvast võitlema ka määratute ohvrite ja kannatuste hinnaga lõpuni. Nii lõpetati sõja-aastatel üldiselt usklike tagakiusamine (kommunistliku režiimi üks peamisi sihtmärke oli teatavasti usk ühiskonnast välja juurida, revolutsiooni päevil tehti seda eriti agressiivselt, poodi preestreid kirikutornidesse üles jne) ja õigeusu kirikut õhutati andma oma patriootilist panust võitlusse. Sakslaste kallaletungist Nõukogude Liidule sügavalt vapustatud Stalin pöördus rahva poole raadiokõnega, milles ei kasutanud ta üksnes sõna „seltsimehed”, vaid kasutas ka väljendit „vennad ja õed”.(14) Samamoodi alustas ühte oma kõnet 2008. aastal näiteks paavst Benedictus XVI.(15)

Vastandab ennast Läänele õigeusu baasilt

Peale fašismi purustamist jäi kirik ühiskonnas pigem tagaplaanile, kuid ei kaotanud siiski iial oma tähendust venelaste jaoks. Brežnev, olgu ta muidu kui hädine ja seniilne tahes, sai vähemalt ühest asjast aru. Õigemini kahest. Esiteks, et „kogu see jama kommunismist on rahvale tarbimiseks mõeldud muinaslugu” ja teiseks, et „Me ei saa ju rahvast ilma usuta jätta. Kirik võeti neilt ära, tsaar lasti maha ja midagi tuli asemele anda. Nii et las rahvas ehitab kommunismi”.(16) Peagi võeti vene rahvalt aga ka kommunism ära, mis tegi kirikule jälle rahva südamesse tee vabaks.
Huvitava tähelepaneku võime veel teha Kremli kõva-käe-ideoloogi Dugini ühest 2013. aasta väljaütlemisest: „Kui vaja, siis mina kui sügavalt õige­usklik inimene, ohverdan oma elu, et tekitada kahju USA hegemooniale, libe­raalsele ideoloogiale ... või Euroopa Liidule, sest ma ideoloogiliselt vihkan seda kõike... ”.(17) Ta vastandab ennast Läänele õigeusu baasilt!

Tallinna valitseb Aleksander Nevski katedraal

Tallinna linnapea Savisaar-Burešini 2013. aastal Venemaalt saadud musta rahaga Lasnamäele ehitatud vene õigeusu kirik ei ole sugugi süütu kirik, vaid teenib otseselt Eesti venestamise huve. Õigeusu kirik on oma tegevusel ka väga aktiivne. 2011. aasta rahvaloenduse alusel on vene õigeusk kõige suurema liikmete arvuga usuline kogukond Eestis.
Toompeal kõrguv Nevski katedraal ehitati just Eesti venestamise eesmärgil. Selle projekti eestvedaja oli Eestimaa tollane kuberner, vürst Sergei Šahhovski, kes ajas aktiivset venestamispoliitikat. Ehitust toetas keiser Aleksander III. Kirik ehitati aastail 1894–1900 arhitekt Mih­hail Preobraženski projekti järgi. Eeskujuks olid Moskva ja Jaroslavli 17. sajandi kirikud. Hoone ehitati kohta, kus enne oli aed, mille keskele rüütelkond tahtis paigutada Martin Lutheri ausammast.(18)
Esimest korda tehti juttu vajadusest lam­mutada Aleksander Nevski katedraal vahetult pärast Vabadussõja lõppu. Admiral Johan Pitka avaldas artikli, mille peateravik oli suunatud otseselt Peeter I mälestussamba vastu Tallinnas, kuid vihjas ka Nevski katedraali sobimatusele. Järgmiseks tuli Aleksander Nevski katedraali lammutamisest juttu augustis 1921, kui Tallinnasse jõudsid teated Riia linnavalitsuse kavatsusest maha võtta Aleksander II-le pü­hendatud õigeusu kirik.(19)
1920. aastatel oli Eestis päevakorras Vabaduskiriku mõte. Algul plaaniti seda rajada Politseiaia ümbrusesse Tallin­nas. Burmani arvates jäänuks kirik seal liiga kinnisesse kohta ja pidanuks mõju avaldamiseks hästi suur olema. Vabaduse mälestussambaks sobis tema arvates hoopis iseseisvuse panteon, mis peaks asuma „meie iseseisva riigielu kesk­kohas”. Tema ettepaneku järgi pidanuks see mälestuspanteon valitsema üle kogu Tallinna – valitseb aga Aleksander Nevski kate­draal, mis kuidagi sinna ei sobi. Rahukohtunik Rudolf Lesta soovitusel pakkuski Burman välja idee ehitada õigeusu katedraal ümber „vabaduse ja iseseisvuse mälestussambaks”. 1928. aasta oktoobris esitatigi Riigikogu juhatusele seaduseelnõu „Tallinna Aleksander Nevski katedraali likvideerimise seadus”.(20)
Sõjaminister Nikolai Reek ütles, et see, mis ei käi kokku Tallinna stiiliga ega ole eestipärane, tuleks koristada – mida varem, seda parem. Teda toetas ka kirjanik Eduard Vilde. Seega põhjustas Nevski katedraali teema tollases Eesti ühiskonnas üllatavalt elavat poleemikat, nii et Postimees pidi 1928. aastal nentima: „Pealinnas on nüüd päevahuvi punktis Toompea vene kiriku lammutamine. Sellest kõneldakse parlamendis, kuluaarides, trammivagunis, perekonnas, ooteruumis, lokaalis ja turulgi.”(21) Tulised vaidlused sellel teemal kestsid mitu aastat. Paljud astusid ka kiriku kaitseks välja. Saabunud majanduskriis ja poliitilise õhkkonna muutumine võtsid Aleksander Nevski katedraali lammutamise idee selleks korraks päeva­korrast maha.(22) Taasloodud Eestis ei ole seda teemat enam tõstatatud.

* * *

Allikad:
1 Schvak, T. Kui usk ja poliitika segunevad. Delfi. 11.06.2013.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/toomas-schvak-kui-usk-ja-poliitika- segunevad.d?id=66269618
2 Kalt, skruppellos-erfolgreich. Der Spiegel. Nr. 51. 16.12.2013. Lk. 74.
3 Paraszczuk, J. Russian Orthodox Patriarch Slams “Euromaidan” Protests In Ukraine.
EA Worlv View. 07.01.2014.
http://eaworldview.com/2014/01/russian-orthodox-patriarch- slams-
euromaidan-protests-ukraine/
4 Baczynska, G. Russian Orthodox Church sings from Putin hymn sheet on
Ukraine. Reuters. 07.03.2014.
http://www.reuters.com/article/2014/03/07/us-ukraine-crisis-russia- church-idUSBREA260Q520140307
5 A Lenten plea for peace. The Economist. 03.03.2014 http://www.economist.com/blogs/erasmus/2014/03/russia-ukraine-and- church
6 Mletšin, L. KGB. Riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused.
Varrak 2003. Lk. 821.
7 Dozier, R.W. JR. Miks me vihkame. Eesti Ekspress Kirjastus, 2004. Lk. 268.
8 Papst besucht Albanien. Frankfurter Allgemeine Zeitung. 22.09.2014. Lk. 5.
9 Orthodoxe Kirche warnt vor Rückgabe der Kurilen. Russland-Aktuell. 07.12.2004.
http://www.aktuell.ru/russland/politik/orthodoxe_kirche_warnt_vor_
rueckgabe_der_kurilen_2542.html
10 Selle saare Jaapani pärane nimi on Suse
11 Monument to St. Nicholas the Wonder-worker to be erected on one of the Kurils disputed islands. Interfax. 24.07.2007.
http://www.interfax-religion.com/?act=news&div=3379
12 http://www.stnicholascenter.org/pages/russia/
13 http://en.wikipedia.org/wiki/Order_of_Saint_Nicholas_the Wonderworker
14 Brown, A. Kommunismi tõus ja langus. Kirjastus Varrak 2011. Lk. 174.
15 Papst Benedikt XVI.: „Liebe Brüder und Schwestern, lassen wir uns von Christus heilen!”.
Zenit. 03.05.2008.
http://www.zenit.org/de/articles/papst-benedikt-xvi-liebe-bruder- und-
schwestern-lassen-wir-uns-von-christus-heilen
16 McDaniel, T. The Agony of the Russian Idea. Princeton University Press 1996. Lk. 136.
17 Piirsalu, J. Kremli taustaideoloog: Baltikumi valitseb idiootne eliit.
Eesti Ekspress. 11.07.2013.
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/valisuudised/kremli-taustaideoloog-
baltikumi-valitseb-idiootne-eliit.d?id=66424438
18 Lääne, M. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna 2/2009. Lk. 148.
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2009/2009-2_sisu.pdf
19 Ibid. Lk 148–149.
20 Ibid. Lk 149–150.
21 Ulm, K. Toompea säravad kuldkuplid. Postimees. 13.06.2009.
http://arvamus.postimees.ee/131209/kalmar-ulm-toompea-saravad-kuldkuplid
22 Lääne, M. Aleksander Nevski katedraali lugu. Tuna 2/2009. Lk. 156.
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2009/2009-2_sisu.pdf


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv