Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 



Heldur Viires aktiga ateljees.

Värviusku Heldur Viires

küsis: Ly Lestberg
fotod: Ly Lestberg

Konrad Mägi ateljee asub Tartus, otse Raekoja platsil, ühe väga väärika hoone viimasel korrusel. Sinna viib üks väga kitsas ja kägisev puidust keerdtrepp, millel on väga palju hästi järske astmeid. Juba rohkem kui veerand sajandit on selle ateljee-stuudio juhatajaks ja õpetajaks Heldur Viires (87). Tema ja modell on iga tööpäeva kõige valgemal ajal õpilaste jaoks alati olemas. „Kui jõuate sellest trepist üles, siis leiate end hoopis teises, palju vaimsemas maailmas. Kõik mured jäävad alla, ukse taha. Need trepid ongi minu proov. Niikaua, kuni saan neist üles, seni ma eksisteerin. Peaasi, et stuudio minuga ei lõpeks, vaid ikka jätkuks," muheleb Heldur Viires endamisi.

Kust pärineb teie kunstihuvi?
See lihtsalt tekkis. Olin kaheteistkümnene, kui ühel päeval palus üks mu õdedest, et ma teda joonistaksin. Tegin seda pisikest portreed suure hoolega. Kui õde pilti nägi, siis ta hüüatas, et see on väga sarnane. Kiitus ärgitas edasi proovima. Nii tuli teistel pereliikmetel hakata samuti poseerima. Kuid enamasti polnud kedagi teist päeval kodus. Nii seisin tihti peegli ees ja joonistasin ennast.

Kirjeldage oma kunstiõpinguid, mis algasid ju kohe peale sõja lõppu?
Kui tulin Tartusse 1945. aasta sügisel maali õppima, siis see oli nagu endine Pallas, ainult Tartu Riikliku Kunstiinstituudi nime all. Nagu tol ajal kõikides kõrgemates õppeasutustes, tuli ka meil õhtuti kuulata partei lühiajalugu, dialektilist ning ajaloolist materialismi. Seevastu kunstiõpetus oli täiesti ideoloogiavaba. Seal kehtisid täpselt samad suhtumised ja arusaamad, nagu need olid õndsa Konrad Mäe ajal. Õppejõududeks olid Ado Vabbe, Johannes Võerahansu ja Aleksander Vardi. Ideoloogilised repressioonid algasid 1948. aastal, kui rektoriks sai Eduard Einmann. Nii, et ma sain viimasel otsal hea hariduse. Neljandal kursusel olin Elmar Kitse monumentaalateljee õpilane. Sel aastal läksid mul lõpuks, peale pingsat töötamist silmad lahti ja ma sain aru, millega tegelen. Viimane suvi oli veel kõige ilusam. Suvepraktikal nägin korraga igal pool motiive, mida maalida. Ei olnud mingisugust tähtsust, mis asi selleks on. Täiesti lihtne külavahetee või saunanurk võis tunduda ehtsa ja ilusa kompositsioonina.

Kuidas te hoidsite end Tartus õppides kursis muu maailma kunstiajalooga?
Tartu kunstimuuseumi peavarahoidja Tui Koort tuli vastu meie sõpruskonna palvele, kui igal laupäeval esitasime talle nimekirja kunstnikest, kelle töid me näha tahaksime. Nii me õppisime eesti kunstiajalugu tundma. Paljusid nendest autoritest jooksvatel näitustel hästi ei tahetud näidata. Kui rinne Tartust üle läks, oli kunstiteadlasest kunstimuuseumi direktor Voldemar Erm teinud suurt päästetööd. Ta teadis millised professorid-kunstnikud olid sõja eest ära põgenenud. Ta tõi nende korteritest ära paremaid mööblitükke ja ilusamaid asju. Ka raamatuid toodi.
Ühes muuseumiruumis seisis üks ilus suur puhveti moodi kapp, mille laekast avastasime kunstiraamatud. See kapp oli kuulunud professor Peeter Arumaale, raamatutel olid tema nimega eksliibrised sees. Erilist huvi tekitas aga üks prantsuskeelne moodsa kunsti ajaloo raamat, mis oli välja antud otse enne Teist maailmasõda. Seal oli ülevaade autorite kaupa.
Raamat algas Paul Gauguini tsitaadiga, mis oli valitud sisse juhatama moodsa kunsti aluseid: „Tehke, mis te tahate, aga olgu see intelligentne.
Nüüd algas teine osa meie missioonist. Kuna Henn Roode valdas vabalt prantsuse keelt, siis otsustasime kogu raamatu eesti keelde tõlkida. Minul tuli istuda laua taga ja muudkui kirjutada, kui Roode seda tõlkis, rida realt eesti keeles ette lugedes. Meie kursusel oli ka üks masinkirja spets, kes minu poolt kirja pandu omakorda ei tea kui paljude koopiapaberite abil trükimasinal paljundas. Tol ajal oli ju Pariis maailmakunsti tsentrum.
Tui Koort aga lasti üsna varsti, osaliselt ka meie pärast oma koha pealt lahti.

Septembris 1949 saite pooleks aastaks Ministrite Nõukogu stipendiaadina suunamise Repini nimelisse Leningradi Kunstiinstituuti. Millised on mälestused sellest ajast?
Ma ei olnud varem Venemaal käinud. Leningradis pandi mind teist korda neljandale kursusele, kuna ma polnud kunsti eelkoole lõpetanud. Õige pea tuli välja, et uhket professor Jogansoni ateljeed juhtis igapäevaselt hoopis keegi kribu vanamees Ivanov. Professor elas Moskvas ja sõitis kaks korda kuus Leningradi palga järele. Siis käis ta meiegi juurest läbi ja rääkis ilusat selget juttu. Ainult, et kasu sellest polnud, kuna ülejäänud aja valitses Ivanov. Esimese portree tegin nii, nagu olin õppinud. Kõigepealt markeerisin varju, et vaadata, mis edasi saab. Ivanov aga hurjutas, et nägu ei ole ju must ometi, kõik tuleb teha ühtemoodi ilus roosa. Kui aga Joganson tulemust nägi, siis ta vaid ohkas, et lapsed-lapsed, mis te küll teinud olete, vaadake, milline kontrast modelli näos on. Ta võttis laia žestiga paleti ja tõmbas pildile jõulise lilla tooniga varju. Kohe oli vorm olemas.

Mis juhtus siis, kui te Leningradist tagasi Tartusse tulite?
Kui ma 1950. aasta jaanuaris koju tagasi jõudsin, olid kõik mu sõpruskonna poisid – Lembit Saarts, Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Henn Roode ja Esther Potissep – juba puuris.
Oodati mind. Mulle lihtsalt ei viitsitud Leningradi järele tulla. Nüüd oli Tšaika koos. Otsest poliitilist süüd meil ei leitud. Me ei lasknud midagi õhku ega valmistanud ka lendlehti. Siis mõeldi välja, et me tahtsime hoopis välismaale põgeneda. Ja oligi kõik. Moskva erikomisjoni kohtuotsus saabus 1950. aasta septembris või oktoobris. Alles siis viidi meid Tartust Tallinna tapivanglasse.

Kas kunsti tegemine tuli peale vangistust täielikult unustada?
1950. aasta sügisel me niisama lebasime ja kosutasime tervist Lasnamäe tapivanglas. Seal olid kastid akende ees, aga nende alt paistis ilusasti kätte Tallinna uhke panoraam koos merega. Selles vanglas olid paber ja pliiats lubatud. Kord nädalas sai välja kirjutada ja vastu sai kirja ka. See oli väga mõnus. Me olime Henn Roodega ühes kambris, lesisime ülemistel naridel ja muudkui joonistasime. Ega seal palju muud kui kaasvange joonistada polnud. Tookord ma kasvatasin pikad vene vangi vuntsid. Roode joonistas ka mind ja mina omakorda teda. Siis olin ma Soosteriga ühes kambris. Sooster joonistas mind. Mul on need portreed ilusasti alles.
Ja süüa sai seal hästi. Kiluhooaeg oli, värske sügisene kilu tuli. Küll oli mõnus Tallinna kilusid süüa.


Ülo Soosteri portreed Heldur Viiresest: visand Lasnamäe tapivanglas 1950 ja portree-maal 1946.

Kuhu teid peale tapivanglat viidi?
Ühel ööl hakati meid kambritest ükshaaval välja kutsuma. Vangla tagant läks tee Ülemiste jaama. Seal olid tapivagunid juba valmis pandud. Meid pressiti sinna jõuga, et transportida Leningradi. Sealses tapivanglas tuli taas oodata. Igatahes jõuludeks olin Vorkutas. Ma olin ainukene meie pundist, kes põhja poole sattus. Kõik teised viidi Kesk-Aasiasse, Karaganda oblastisse.
Vorkuta linnas tuli jälle tükk aega oodata. Mind saadeti kõige põhjapoolsemasse rajooni. Vorkuta oli suur ovaalne ala, kus paiknesid söekaevandused. Iga söekaevanduse juures oli vangilaager. Kui kohale jõudsin, võeti minult ära ka komps joonistustega.
Igas laagris oli oma KGB osakond. Ühel öösel kutsuti mind välja kohaliku operatiivosakonna ülema jutule. Tema juuste piir läks kusagilt poole lauba kohalt, nagu orangutanil. Jube oli vaadata. Ta viskas mu joonistused lauale ja hakkas pärima, mis need on? Tema sai aru, et ma olen kusagil laipu joonistanud. Kui ütlesin, need on tavalised vangid ja meile anti seaduslikult paberid ja pliiatsid, siis sain vastu ähvarduse, et kui mu juurest leitakse kasvõi imepisike jupp pliiatsit või tükk paberit, siis lähen kohe kartsa.
Nii levis kuuldus, et olen hudožnik ja ülemused käskisid mul teha kõikvõimalikke Ukraina küla pilte, aga see oli väga vastik, kuna sunnitööst see ei päästnud.
Enamus mehi töötas kaevanduses, aga siis oli veel terve rida erilisi brigaade. Mul oli palju erinevaid ameteid. Näiteks alguses pandi mind lund rookima. Seal olid õudsed purgaad. Me pidime suurte metall-labidatega lund kui suuri marmorplokke tee kõrvale lükkama. Töötasin ka ehitusbrigaadis. Peale seda olin gaasimõõtja. Sõitsin, lambid rinna peal, alla šahti ja mõõtsin, kas gaasi sisaldatavus on kriitiline või mitte.
Eestlased olid seal omaette punt. Ühel talvel sain väga hea otsa tänu kaevanduse elektrotsehhis töötanud toredale mehele, kel Kasterpalu nimeks. Isa oli tal Harju maavanem olnud. Ta oli sinna küüditatud, kuid oludega igati kohanenud – võtnud vene naise ja elas omaette nagu natšalnik. Tema sokutas mind elektri alajaama transformaatorite peale. Minu ülesandeks oli ülepinge korral tõmmata kang tagasi alla, et vool taastuks. Sealsed amprimõõtjad olid aga väga ilusad – nagu peeglid – tume põhi kuppelklaasiga kaetud. Aega seal oli ja nii tegin enda klaasile peegelduvast näost ühe väikese, kuid väga põhjaliku autoportree. See seisis pikka aega Tartus mu töölaual. Nüüd see mu noorema poja kodus hoiul.


Autoportree maalitud Vorkutas.

Millal te vangilaagrist koju tagasi jõudsite?
Rahutused hakkasid kohe peale Stalini surma. Aga Vorkuta söebassein oli ilmatu suur ja kõik protseduurid võtsid aega. Peale pikka-pikka ootamist jõudsid minu süüasja dokumendid mingi süsteemiga sinna punkti, et said uue pitsati peale ja kõik läks uuesti uurimisele. Selle aja peale olid teised poisid juba vabanenud. Mind, õnnetut, aga viidi Moskvasse. Sealses tapivagunis olin vangidest ainuke. Kogu teenindav meeskond looderdas niisama. Mina lugesin. Tollal oli juba luba kodunt raamatuid saata.
Tallinnasse jõudes, leidsin end Pagari keldrist. Jälle ainukesena. Lesisin seal ja olin kurb. Juulikuus 1956 tehti kõik vanglad tühjaks, aga mind paigutati üksi istuma ühte Patarei vangla suurde kindlusse, kus muidu oli mitusada meest. Lõpuks viidi mind koos ühe Võrumaa poisiga kambrisse, mis oli Eesti Vabariigi ajal ehitatud riigikukutajatest poliitvangide jaoks. Tualett ja pesemisruum oli eraldi. Kord nädalas käis raamatukoguhoidja küsimas, kas soovime midagi lugeda. Võru poiss nõudis kohe „Kalevipoega. See toodigi kohale ja lebas puutumatult kui sümbol laua peal. Augusti lõpul aeti seesama suvine komisjon taas kokku ja lõpuks tuli käsk – laupäevaks olgu plats puhas! Kokku sai vangis oldud kuus ja pool aastat.

Kui te vanglast lõpuks vabanesite, mida siis esimesena ette võtsite?
Niisiis, laupäeval sain välja. Ja juba esmaspäeval läksin Tallinna kunstiinstituuti, sooviga sinna õppima saada. Ütlesin sealsele ametnikule, et minu kallid kaasvangid on kõik juba siia vastu võetud ja maalivad, mina tahan ka. Vastuseks sain, et heakene küll, kui teil on vanu töid, tooge siia, siis otsustame. Mul olid kõik viimase kursuse Elmar Kitse monumentaalmaali ateljees valminud tööd ilusasti olemas ja rulli keeratud. Viisin need komisjonile hindamiseks. Mõne päeva pärast teatati, et olen vastu võetud. Kolmas kord sattusin neljandale kursusele, see kord Valerian Loigu maaliklassi, kuna muud hetkel pakkuda polnud. Järgnevad kolm aastat olid minu elu absoluutselt kõige tühjemad. Mitte midagi erilist ei toimunud selle aja jooksul. Kohe kurb oli.


Kompositsioon, monotüüpia 1961.

Kas ja kuidas te siis end muu maailma kunstielu uudistega kursis hoidsite?
Aeg-ajalt käisin Moskvas, olin seal ikka kaks-kolm kuud jutti. Elasin Ülo Soosteri ateljees. Öösel tegin pilte ja hommikul läksin linna peale, peamiselt võõrkeelsete raamatute raamatukokku. Omaette osakonnas oli kogu žurnalistika, ka kõikvõimalikud kunstiajakirjad. Oli vabam aeg juba, nõnda sai ikka väga hea ülevaate mujal toimuvast.

Mis teile sealt eriti meeldis, mis tundus huvitav?
Hüperrealism oli päris vahva.

Kas peale vangilaagrit oli tsiviileluga raske kohaneda?
Eks ta oli nii, jah. Olin laagrieluga jõudnud ära harjuda. Ma olin kunstiinstituudis oma nudipeaga omaette number. Mulle tundusid loomulikud mitmed asjad, mis teistele mitte. Näiteks, kui professor Leo Soonpää juhtus ülevalt treppidelt tulema, suits näpus, siis mina küsisin kohe, et lubage, kas tuld saaks. Tavatsesin võtta oma suitsule tuld teise põleva suitsu otsast. Ikka nii kui vangid seda teevad. Üks meie kursuse karikaturist tegi sellest seinalehte väga vaimuka pildi.

Kas teie sõpruskonna teisi tüdrukuid peale Esther Potissepa ka represseeriti?
Kõige enam kannatas Kaja Kärner. Ta lõpetas instituudi 1948. aastal ja sai kohe samasse joonistamise õppejõuks. Aga kui meid kinni pandi, siis visati ka Kaja kunstnike liidust välja ja ta jäi tööta. Ta läks kaubandusvalitsusse poesilte maalima. Ka Silvia Jõgeveri väntsutati natuke, kuna ta töötas keskkoolis joonistusõpetajana ja korraldas oma koolis meie sõpruskonna töödest kunstiharidusliku näituse. Lüüdi Mark ja Valve Janov pääsesid repressioonidest.

Kuidas te oma abikaasaga kokku saite?
Eks ikka Tartus, kohe esimesel maalikursusel. Ethel Tammist oli tema nimi. Ta oli sääraste pikkade brünettide juustega kena noorik. Hakkasin temaga kurameerima ja kõik käis väga kähku. Abiellusin 1945. aasta augustis, kohe peale esimest kursust. Järgmise aasta märtsis oli juba ka esimene poeg käes. Tõin nooriku vanemate juurde Nõmmele. Ise läksin Tartusse tagasi. Kuus korra ma ikka Tallinnas käisin.
Kui tulin vangilaagrist tagasi ja Tallinnas instituudi vahet käisin, et diplom saada, siis selle aja sees sündis teine poeg. Abikaasa jäi päevapealt töölt koju ning sellest ajast peale ­pidasin kogu peret üleval mina.
Siiamaani on nii, et mina elan Tartus ja mu naine Tallinnas.

Kas oskate öelda, millal oli teie elus kõige õnnelikum periood?
(väga pikk paus) Kui kõik need sõjamadinad olid möödas ja kunstnikudiplomi 1959. aastal kah lõpuks kätte sain. Maandusin otsustavalt teadusliku illustratsiooni peale, kui Tartusse tehti uus kirjastus Valgus. See hakkas välja andma teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust. Tegin kõvasti tööd, sain kõvad rahad ja ninaesine oli kindel. Kõik suved olid maalimiseks. Kui ma olin sealsamas Tartus tagasi, kus ma alustasin, vot siis ma olin õnnelik.


Vaade Karlovast Emajõe luhale.

Millist kohta te näete oma loomingul eesti kunstiajaloos?
Ainukeseks panuseks meie sõpruskonna kunstipildis võib pidada minu monotüüpiaid. Kuidas ma neid teen, see on firmasaladus. Need on ületrükid, kus mitu värvi kantakse üksteise peale. See protsess vajab eelsoojenemist. Tükk aega võib olla nii, et ei tule mitte midagi huvitavat. Kui aga korraga hakkab juhtuma, siis tuleb neid juhuseid järjestikku ja väga ilusaid.
Harilikult on kõigepealt pilt ja siis alles nimi. Mõnele tööle ei leiagi kohe nime. Mäletan, et mul oli üks töö, kus oli õrn roosa toon koos kahvatu pehme sinisega. Näitasin seda Lembit Saartsile. Ta hüüatas, et ohoo, blond ja roosa, see on ju „Ruutu kuningas!

Kas te praegu ainult õpetate või tekib aeg-ajalt endal ka tahtnine pintsel haarata ja maalima hakata?
Mulle piisab õpetamisest. Ma olen niigi kogu aeg kunsti sees. Peamiselt seletan maalikunsti aluseid. Kahekümne viie aastaga on see süsteem ennast väga õigustanud. Alustasime Kaja Kärneriga, nüüd olen üksi. Kaja oli esimene, kes hakkas suure rõõmuga pihta.
Tegelikult ma maalin kogu aeg, ma elan ju iga päev seda õpilaste kõrval seistes kolm tundi läbi. Jälgin ja analüüsin tervikut. Vaatan, kuidas erinevadvärvipinnad mõjuvad. Annan nõu, millega neid omavahel tasakaalustada. Põhitõed on need, mida ei tohi ära unustada. Kõik algab värvist. Niisama õhku ei ehita midagi. See on väga ilus protsess. Igal inimesel on oma karakter ja igal karakteril on oma pilt. Mida sa hing veel tahad!

Kuidas te armastust defineeriksite?
Filosoofiast ma suurt ei hooli. (pikk paus) Armastust ei saa peale sundida.Ta kas on või ei ole. Kui ta aga korraga välguna sisse lööb, siis pole midagi parata. Minu suur armastus oli Kaja ja nii see on jäänudki. Tänase päevani.

Äkki meenutaksite lõpetuseks mõnda oma elu eriti tähenduslikku hetke?
Esimest korda elus sõitsin Tartusse, kui tahtsin kunstikoolis õppimise kohta informatsiooni saada. Mäletan, et tulin rongi pealt maha, läksin läbi jaamahoone ja korraga leidsin end trepilt, kust avanes vaade linnale. Kui ma seal trepil seisin, siis korraga valdas mind eriliselt selge, lausa nägemuslik tunne. Päike oli pigem madalal kui kõrgel. Ja ta oli punane. See oli kergelt sürreaalne pilt. Pärastlõunane õhk oli nagu punast telliskivitolmu täis. Nii see linn võttis ja embas mind enda sisse. Ma pole ei varem ega hiljem tundnud nõnda selgelt, et sooh, nüüd olen koju jõudnud. See on üks kõige helgemaid, aga kindlasti ka määravamaid hetki mu elus.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv