Kultuur ja Elu 1/2015

Kultuur ja Elu 4/2014

Petserimaa juunipöörises 1940

tekst: Herbert Lindmäe

Toome lugejateni peatükid õigusteadlase Herbert Lindmäe raamatust "Suvesõda Petserimaal 1941". Kommunistide tegevus piirdus pärast juunipööret esialgu miitingute korraldamise ja miitingutel Eesti Vabariigi siunamisega. Peagi aga hakati korraldama kaadriküsimusi: vallandati asutuste ja ettevõtete juhte ja asendati neid parteile ustavate isikutega ning asuti läbi viima parteilist juhtimist. Järgnes kõigi Eesti organisatsioonide ja seltside sulgemine ning neid juhtinud inimeste vahistamised.

Kui punased olid Tallinnas võimu oma kätte haaranud, alustati üle maa miitingute ja rongkäikudega. Kirjutatakse: Enamal juhul oli meeleavalduse korraldamiseks vaja Tallinnast kohale saata organisaator, kes siis ähvarduste ja lubadustega hooratta käima pani... Isegi Petseris ei saadud esimese miitingu korraldamisega muidu hakkama kui tuli Tallinnast kaks „vabanenud poliitilist vangi kohale saata...
Nii saadeti Tallinnast Petserisse kaks meest – vabanenud poliitvangid Trankmann (Nikolai Trankmann – H.L.) ja Sudarštsikov. Nendega liitus Petseri punane tegelane Duplevski, kes oli punaste poolel osa võtnud Hispaania kodusõjast. Mehed tulid kolmekesi Petseri prefektuuri ja teatasid, et nad korraldavad Maleva saalis (Kaitseliidu majas – H.L.) töörahva koosoleku. Küsiti, kas politsei ei oleks nii vastutulelik ja kleebiks üles nende miitinguplakateid. Sellal olid keelatud igasugused koosolekud ja muud rahvakogumised. Seepärast paluti seltsimehi esialgu oodata, kuni Tallinnast telefoni teel järele päritakse. Politseivõim oli juba löönud kõikuma ja miitingute korraldamiseks takistusi ei tehtud, kuid miitinguplakatid pidid uued võimumehed ise üles kleepima.
Kapten Nikolai Trankmann VR II/3 (01.01.1896-16.02.1990 Tallinnas) osales Vabadussõjas ja teenis Eesti armees (1919-1938). Ta heideti Eesti armeest välja, mõisteti süüdi riigireetmises ja oli 1938-1940 vanglas.
Kolmekümnendatel aastatel alustati Narva jõe läänekalda kindlustamist. Kaldale ehitati betoontulepunktide rida, jõe ülemjooksule Permisküla, Agusalu ja Kuningaküla rajooni rajati betoneeritud suurtükialused ja meeskonnapunkrid. 1939. aastaks jõuti valmis ehitada kindlustused põhja poole Narvat ja nn Narva sillapeale, Keldrimäele. Kokku ehitati ligi 50 tulepunkti. Samasugune kaitsesüsteem kavatseti rajada ka Petseri piiril, kuid rahapuudusel jäi lõunarinne kindlustamata. Kindlustustöid tegi peaasjalikult 1. diviisi pioneerikompanii ülem kapten Nikolai Trankmann. Viin, kaardimäng ja võib-olla ka mingid veendumused viisid Trankmanni selleni, et ta müüs venelastele maha meie kindlustuste plaanid koos betoonrajatiste koordinaatidega ning tulesektorite ja sidesüsteemide andmetega.

1. diviisi pioneerikompanii ülem kapten Nikolai Trankmann. 1938. aastal heideti ta Eesti armeest välja süüdistatuna riigireetmises.

Nikolai Trankmann arreteeriti ja mõisteti riigireetmise eest 15 aastaks sunnitööle. 1940. aasta juunis vabastati ta kui poliitvang... Ta asus kohe truult teenima uusi isandaid, tegi karjääri Eesti Laskurkorpuses, teenis välja polkovniku auastme ja tuli 1944. aastal kangelasena Eestisse tagasi.
Polkovnik Nikolai Trankmann oli Punaarmee eelsalga ja 27. laskurpolgu komandör, kes pidi sulgema Narva rindelt taganevate väeosade tee Avinurmes. Lahingus haavata saanud eesti sõdurid olid viidud Avinurme kirikusse ja seal punaväelaste poolt tapetud. Üks noor haavatud Eesti sõdur, kes redutas ühes teeäärses talus, andis ennast ratsahobusel möödasõitvale polkovnik Nikolai Trankmannile vangi. Polkovnik Nikolai Trankmann laskis Avinurme–Tudulinna tee ääres Savi talus ilma noorele haavatud poisile küsimusi esitamata 20. augustil 1944 nagaaniga maha. Umbes 7 km Avinurmest Tudulinna poole rulliti tankiroomikute alla u 2,5-3,5 kilomeetri pikkune voor. Tankiroomikute all lömastati haavatud ja hobused.
Punaste poolelt kirjutatakse: Kiriku juurest ja isegi selle esikust lajatavad granaadiplahvatused, kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitupugenud hitlerlaste grupi. Need peitupugenud hitlerlaste grupid olid raskesti haavatud Eesti piirikaitserügementide ja Eesti 20. diviisi üksuste võitlejad, keda nende raske seisukorra tõttu ei suudetud enam evakueerida Niimoodi siis tapeti elajalikult kõik raskesti haavatud kiriku altari kõrval. Laudpõrandasse sööbinud tapetute veri, automaadivalangute kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud seintes on veel nüüdki näha, ega lase unustada seda loomalikku veretööd.
Tankid koos automaaturitega saatis kiriku eest haavatute voori lömastama polkovnik Nikolai Trankmann.
Raskelt haavatute mõrvamine ja hobuvoori tankiroomikute alla ajamine olid sõjakuriteod, mida aga pole teatavasti keegi uurinud.
Polkovnik Nikolai Trankmanni haud on Tallinna Metsakalmistul ühes reas Eesti kultuuritöötajatega.

Miiting Kaitseliidu majas ja edasised sündmused

Esimene miiting Petseris toimus Kaitseliidu majas, kuhu kõnelejateks oli saabunud Tallinna tegelased. Miitingu alguseks oli saal rahvast täis. Olid kohal need, kes uut punast võimu ihkasid, aga ka need, kes seda vihkasid. Taheti kuulda Tallinna uudiseid ja tunti huvi päevasündmuste vastu. Kõnelejad olid võõrad. Sel koosolekul kohalikud punased veel etteotsa ei trüginud ega oma häält veel ei tõstnud. Karjuti vaid hurraa suurele Stalinile, siit-sealt hüüti üle saali vahele mõni ähvardus politsei ja pursuide aadressil. Kuuldus ka räuskavaid ja ähvardavaid ütlemisi kodanliku korra ja eestlaste kohta. Muidugi ajas see koosolek kohalikud punased elevile nagu oleks neid herilane nõelanud.
Ajalehes kirjutati, et Petseri Kaitseliidu majas toimunud miitingust võttis osa üle 2000 inimese. Aga saal oli 400 istekohaga, kuhu üle 500 ka seistes sisse ei mahu.
Pärast koosolekut koguneti salkadesse ja püüti korraldada meeleavaldusrongkäik, kuid sellest ei tulnud sel korral midagi välja – see kukkus välja mannetult. Kuigi miitingule oli kogunenud rahvast võrdlemisi palju, enamik häbenes punase riideräbala taha rongkäigule asuda. Inimesed häbenesid seda tsirkust kaasa teha. Küll olid selleks valmis äärelinna venelased ja nende sabas tikkusid sörkima ka mõne eestlased. Eriti torkas silma nende hulgast linnavalitsuse ametnik Tuvik, keda hakati hüüdma mustaks maskiks. Taolise hüüdnime sai Tuvik sellest, et ta ütles ühes oma miitingukõnes, et on pidanud üle 20 aasta maski kandma.
Kirjutatakse: Sel päeval ei saadud Petseris isegi rongkäiguga hakkama ja see tuli jätta järgmiseks päevaks. Oli ju vastav element transporteeritud Tallinna meeleolu looma. Kui rongkäiguga lõppeks toime tuldi, siis olid ka juba kohalikud tegelased platsis ning esikohale tõusis rahvuslik vaen. „Maha eestlased!“ oli lööklause, mida enamus kõnelejaist Petseri turuplatsil peetud miitingul rõhutas.
Juba järgmisel päeval tõid kohalikud tegelased Petseri tänavale välja punalipu ja selle taga sörkis Butõrka poolt mööda Riia tänavat trobikond inimesi turuplatsile, kus pidi toimuma miiting. Selle seltskonna eesotsa olid trüginud nüüd kõrtsi orkestrant Gerasimov ja maaler Elmar Kuka. Turuplatsil lõid naised kõigepealt Katjuša lahti. Siis võtsid sõna töörahva kohalikud juhid. Sõnavõtud olid eestlaste kohta teravad ja kõnedes hüüti korduvalt Maha eestlased!
Peale koosolekut korraldati rongikäik EELK Petseri koguduse surnuaia juures asuva mäekünka juurde. Seal oli ühe Väike-Patškovka külamehe haud, kes 1924. aasta bolševike mässukatse ajal oli siin maha lastud. Hauale pandi püsti punane lipp ja kõnemehed kordasid juba kiiruga pähetuubitud lööklauseid. Püüti laulda ka Internatsionaali, kuid sellest ei saanud asja. Ja siis lauldi jälle Katjušat ning mindi laiali. Hauda jäi ilustama punane lint ja mõni männioks.
Suur oli aga punaste võimuletrügijate üllatus ja pahameel, kui järgmise päeva hommikul leiti, et seltsimehe haud on öösel mingi haiseva saastaga üle kallatud. Sellest teavitati ajalehe sõnul Narvast Petserisse tulnud punategelast, riigiäraandmise eest kinni istunud Traksmani (Nikolai Trankmann – H.L.). Nikolai Trankmann oli tulivihane ja andis politseile kurja käsu süüdlane kohe tabada. Linnavalitsus sai aga korralduse haud samal päeval korda teha. Haud sai korda, aga järgmisel ööl oli see jälle reostatud. Nüüd seati haua juurde ööseks RO valve.
27. juunil ilmus Petseri Maavalitsusse Nikolai Trankmann ja endine Petseri teemeister reservkapten Leonid Tsõgankov, kes oli raharaiskamise pärast ametist vallandatud. Nikolai Trankmann esitles ennast kui vabanenud poliitvangi. Mehed nõudsid maakonnas propaganda tegemiseks oma käsutusse kaht sõiduautot. Paar päeva hiljem ilmus veel kolmas tegelane, Roodva vallast pärit Sudarštsikov ja nõudis ka endale samaks otstarbeks veel üht autot. Need soovid tuli täita, kuna kotimeeste armee tõttu oli linnas meeleolu pinev.
Reservkapten Leonid Tsõgankov (21.07.1895) oli Nikolai Trankmanni naise, baleriin Tsõgankova vend. Ta juhatas Petserimaal teede ja sildade ehitamist. On teada, et sellal läksid kaduma Lõuna-Eesti salajased topo­graafilised kaardid. Süüdlast ei leitud, kuigi Leonid Tsõgankovit kahtlustati NSVL-i kasuks töötamises. Alles pärast juunipööret teatas Leonid Tsõgankov uhkeldades, et tema oli salajased kaardid varastanud ja andnud need koos teedeehituse ja sildade dokumentidega üle venelastele. Võib arvata, et kõike seda ei teinud ta raha pärast: ta oli abielus rikka hambaarsti kapten Rosalki lahutatud naisega ja oli seetõttu majanduslikult kindlustatud. 1941. aastal sai ta tuntuks hävituspataljonlasena, kes osales sildade õhkulaskmises kuni Palamuseni. Eestist välja ta ei läinud ja varjas ennast Tartus. Tema süüks loeti: käis läbi kommunistlike võimumeestega ja politrukkidega, sõitis mööda maakonda ja pidas kihutuskõnesid, asutas maakonna täitevkomitee juurde MOPRi (Rahvusvahelise Revolutsioonivõitlejate Abistamise Ühingu) osakonna. Hävituspataljonlane Leonid Tsõgankov langes Suvesõjas Emajõe ääres vangi ja lasti Julgeolekupolitsei ja SD Eestis (SiPo) otsuse alusel 17.12.1941 Petseris maha.

Kaitseliidu maja Petseris.

Külavenelased kogunevad Peteserisse varanduste õiglasest jaotamist läbi viima

Ajaleht Uus Rada kirjutas: Petseri linna II Algkoolist sai keskus, kuhu kogunesid nii Tallinnast Petseri saadetud (Nikolai Trankmann, Sudarštšikov jt) kui ka kohalikud bolševistlikud tegelased eesotsas linna­valitsuse ametniku Tuvikuga. Siit asuti korraldama miitinguid ja töötava rahva meeleavaldusi maakonnas. Aga ennem kui Petseri seltsimehed jõudsid oma võimu maakonnas kindlustada, otsustasid Linnuse ja Senno valla venelased ise omal käel revolutsiooni teha.
Külades korraldati omapäi koosolekuid, kusjuures sõnavõtud olid palju krõbedamad kui Petseris: otsustati pursuidelt varandus ära võtta ja see ühiselt ja õiglaselt külainimeste vahel ära jagada, politseiametnikud aga maha tappa ja pussnugadega seina külge naelutada. Koosolekute organiseerijaks ja rahva omavolile ässitajaks oli Petseri lähedalt Babino (Babina – H.L.) külast pärit varguste ja kelmuste eest korduvalt karistatud Paraskeja Kuropatkina. Ta kihutas jalgrattal külast külla ja ässitas rahvast Petserisse minema varandusi ja politseilt võimu üle võtma. Venelastele Paraska jutt meeldis ja temast sai nende jaoks tunnustatud juht. Et oma tähtsust tõsta, tungis Paraska ka Petseri tänavatel mitmel korral kallale politseinikele ja püüdis nendelt relva ära kiskuda. Ühelt politseinikult oligi ta relva ära võtnud. Samuti püüdsid kaks Vilo valla venelast 29. juunil Petseris politseinikelt relva ära võtta. Tallinnast Petserisse saadetud tegelastest ei tehtud enam väljagi. Kui ühel päeval sõitsid Petserist punategelased Trankmann, Pälling, Gerassimov jt punase lipu all ja orkestri saatel Vilosse Koshelki (Kosselka – H.L.) külla miitingut pidama, oli sinna kogunenud Irboskast ja selle ümbruskonnnast paarisajapealine Praska poolehoidjate jõuk, kes segas koosolekut ja ähvardas kõnelejad läbi peksta. Sõjakalt meelestatud meestel olid kaasas vajalikud sõjariistad – ­kellel kirves hõlma all, kellel roostetanud vikat käes, kellel teeäärest võetud tubli malakas. Ainult appikutsutud punaväelased suutsid külavenelasi vaos hoida ja omakohust vältida. Vaevu pääsesid Petseri punategelased Koshelkist autodel terve nahaga minema.
Politseile sai teatavaks, et Irboskas ja mujal Praska poolt korraldatud koosolekutel on otsustatud tulla varanduste jaotamiseks ühiselt Petserisse. Sellest teatati kohalikele Petseri punategelastele. Seepeale tuli Sudarštšikov politseisse ja käskis telefonitsi maakonnas kõik Paraska organiseeritud koosolekud laiali ajada ning selgitas, et Petseris ei ole lubatud korraldada mingisugust külarahva üldist miitingut. Samas andis Sudarštšikov korralduse Paraskeja Kuropatkini arreteerimiseks. Samal ööl Paraska arreteeritigi ja viidi autol Tallinna.
Vaatamata keelule pidi järgmisel päeval toimuma üldine külameeste marss Petserisse, kus Vene Haridusseltsi majas pidi toimuma suur miiting. Plaanis oli miitingul teha otsus Petseri äride tühjaksriisumise kohta. Petseri punavõim võttis tarvitusele ettevaatusabinõud: linnas olid öösel väljas politsei kolmemehelised valvepostid ning neljamehelised Eesti sõdurite ja punaväelaste paarispostid. Keelati liiklemine linnas kella 10-st õhtul kuni kella 5-ni hommikul. Küla­venelaste äride riisumise plaan sai teatavaks ka Petseri elanikele. Rahvas oli ärevil.
Kell 3 hommikul hakkaski linna poole valguma külavenelasi. Irboska poolt sõitis punaväe veoautodel umbes 60-meheline jõuk vene surnuaia juurde, kes siis autodelt maha tuldi ja valmistuti linna tulekuks. Nad pidid linnas võimu politseilt üle võtma. Kaasas oli meestel tühjad kotid, kirved ja mitmesugused löögiriistad.
Külavenelaste arvates tähendas revolutsioon varanduste ümberjagamist ja äride rüüstamist. Äridest saadud kaupade äraviimiseks pidigi vaja minema kotte. Seepärast nimetasid Petseri eestlased linna tulnud külavenelasi kotimeesteks.
Venelaste jõuk tuli Poska tänavat mööda linna, osa neist jõudis teiste ees P. Mägi & E. Nassari kaubamaja juurde Turuplatsile. Neile läks vastu politsei valvepost ja käskis meestel laiali minna. Seda käsku ei võtnud sõjakas ja lärmitsev meestejõuk kuuldagi. Samas jõudis kohale Eesti sõjaväepatrull, kuid ka see ei heidutanud külavenelasi. Politsei otsustas kasutada relvi ja üks politseinik viskus tänavale tule avamiseks kergekuulipilduja taha. Sündmuskohale jõudis ka punaväelaste patrull ja suunas oma relvad märatsejate poole. Nüüd nägid kotimehed, et asi läheb tõsiseks ja jooksid laiali.
Kella 5-ni hommikul oli linnas rahulik. Maalt linna vooriv rahvas lõi oma laagri üles surnuaia juures metsas ja ootas hommikut (liikluskeelu lõppemist). Pärast kella 5 aga hakkasid venelased salguti uuesti linna valguma. Tuli vanu ja noori, mehi ja naisi, kõigil kotid seljas. Kuna Petseri ärid olid kaupu täis, loodeti rikkalikku saaki: varanduste jagamisel lootis igaüks saada oma osa. Linn oli rahvast tulvil nagu mõnel suurel laadapäeval. Linnas pidasid korda politsei ja sõjaväe valvepostid. Mitmel pool tehti katset korravalvuritele kallale tungida, kuid relvad suutsid venelasi siiski heidutada.
Kell 11 hommikul kogunesid külavenelased Vene Haridusseltsi aeda, kus pidi Praska eestvõttel algama miiting. Kohale oli tulnud arvata 4000-5000 inimest. Kõik märgid näitasid, et asi võib minna hulluks ja politseihoone kaitseks käsutati kohale rühm sõdureid.
Kui algas miiting, selgus, et Praska on kinni võetud ja Tallinna viidud. Koosoleku juhataja tegi rahvale teatavaks, et Kuropatkini arreteerijaks oli Sudarštšikov. Otsustati ühehäälselt, et Sudarštšikov tuleb arreteerida ja võtta vastutusele. Teda aga miitinguliste hulgast ei tabatud.
Miitingul võeti vastu resolutsioon, et Tallinna tuleb kohe saata telegramm käsuga Kuropatkin vabastada ja ta lennukil hiljemalt kella üheks Petserisse tagasi saata. Otsustati miiting katkestada kella poole kaheni, et ära oodata Praska Petserisse jõudmist. Suure hulga mässumeeleolus rahva valgumine linna hirmutas kohalikke elanikke. Kuna oli selge, et külavenelaste siht oli äride riisumine, suleti kella 10 ja 11 vahel kaupluste uksed. Sellest tekkis paanika. Petseri punased võimumehed andsid politseile korralduse anda ärimeestele käsk kaupluste uksed uuesti lahti teha. Kella kahe paiku päeval olidki ärid uuesti avatud.
Kell pool kaks jätkus Vene Haridusseltsi aias miiting. Tallinna saadetud telegrammist ei olnud tulu ja Praskat lennukil Petserisse ei toodud. Käremeelsel miitingul võeti vastu mitmeid otsuseid ja resolutsioone. Eriti vihased oldi pursuide peale. Üks resolutsioon käis otse nende kohta ja selles öeldi: see muhk, mis „pursuidel“kõhu näol on ees, peab edaspidi olema küüru näol seljal!
Lõpuks hakkas miitingu hoog raugema: saadi aru, et politsei- ja sõjaväevõim on linnas siiski veel küllalt tugev ning ka Tallinnas ei võeta rahva tahet kuulda. Kui miiting lõppes, ei rutanud külavenelased veel koju, vaid luusisid linnas ringi õhtuni. Mõned jäid linna veel mitmeks päevaks. Kuid nähes, et varanduste õiglasest jaotamisest ei tule midagi välja, lahkusid ka need Petserist.
29. juunil Petseris Vene Haridusseltsi aias kella ühe ajal toimunud teise miitingu järele meeleolu rahunes. Linnas liikusid Eesti sõjaväe patrullid ning üks kompanii oli prefektuuri korraldusel alarmivalmis. Miitingul kõneles ka üks vene politruk, kelle sõnad mõjusid kainestavalt.
Siiski hakati oma revolutsioonivaimustuses kasutama nõukogude võimu poolt miitingutel lubatud piiramatut vabadust. Tuli ette omavoliakte. Vilo valla Mitkivitsa küla venelased asusid peale punaste sissemarssi nõudma valla juhtimise üleandmist, kavatseti tungida vallamajja, et üle võtta valla kassa. Selle takistamiseks pandi välja valve ja vallavanem Jaan Sõmmer nõudis neilt maavanema kirjaliku korralduse esitamist. Venelased nõudsid vallamaja seintelt Eesti riigitegelaste piltide mahavõtmist. Vallamaja ülevõtmine toimuski 6. augustil.
Lõuna vallas tormas üks kohalik venelane, järgides põhimõtet, mille järgi kõik on ühiskonna oma, pagari juurde ja kahmas sealt kaasa sületäie saiu, restoranist aga pudeli viina. Teiste hurjutuste peale jättis varade õiglane jagaja oma tegevuse siiski katki.

Bolševike esimeseks sammuks pärast juunipööpret oli kõigi Eesti organisatsioonide ja seltside sulgemine

21. juunil 1940. aastal Eestis kehtestatud uue valitsuse kohtuminister Boris Sepp.

Kui Tallinnas oli moodustatud uus valitsus, lakkas esialgne Petserimaa bolševike juubeldus: oli näha, et varanduste jagamisest ei tahtnud midagi välja tulla.
Kremli erivoliniku Andrei Ždanovi ettekirjutuste järgi nimetati kohtuministriks advokaat Boris Sepp, kes pidi olema ajalehe sõnul silmapaistev jurist.
Boris Sepp (1894-1941) oli setudele vana tuttav. Teati, et see silmapaistev jurist heideti advokatuurist välja ebaausate mahhinatsioonide pärast. Ta elas pikemat aega Petseris ja paljud petserlased said tema kelmuste läbi kannatada. Algul töötas ta siin advokatuuri alal. Ta oli Petseri Töölisühingu esimees ja jõi maha selle ühingu rahad. Temast sai joomar ja kaotas oma klientuuri.
Teatakse, et Boris Sepp oli seotud nõukogude agentuuriga. Tema sidemed vene enamlastega ulatuvad tagasi 1936. aastasse. Pärast Vabadussõda jäi Venemaale hulk eestlasi, kellel oli Eestis varakaid sugulasi. Kui sugulane suri, sokutasid nõukogude võimud pärijateks tema Venemaal elavaid sugulasi, kelle kaudu saadi kätte pärandus. Eestis sai Venemaaga sõlmitud lepingu järgi pärandusasjades vahendajaks Boris Sepp. Ta müüs pärandiks osutunud kinnisvara Eestis maha: osa kinnisvaratehingutega saadud rahast läks Vene konsulaati Tallinnas, osa aga advokaadile Boris Sepale vaevatasuks.
Boris Sepp sai ministriametit pidada vaid mõne nädala. Ta vabastati ametist Vabariigi Presidendi käskkirja alusel 4. juulil 1940: Peaministri ettepanekul vabastan ametist kohtuminister Boris Sepp´a ja panen Kohtuministri ülesanded Põllutööminister Aleksander Jõeäärele.
Boris Sepp arreteeriti 25.11.1940, tribunali otsus – 5 aastat sunnitööd, suri 24.11.1942).
Bolševike esimeseks sammuks pärast pööret oli kõigi Eesti organisatsioonide ja seltside sulgemine. Olid ju organisatsioonid ja seltsid need, kes koondasid rahvuslikud jõud ja arendasid pidevalt rahvuskultuuri. Üheks eesti seltsiks, kellel on väga suured teened Eesti – eriti aga Petseri eestlaste – kultuuriajaloos, oli Petseri Eesti Laulu ja Mängu Selts „Kalev“. Selts keelustati.
30. juunil sai Petseri maavanem Mihhail Tang Tallinnast telegrammi, et ta on Kaitseseisukorra seaduse põhjal riigivastase tegevuse pärast ametist vallandatud. Uueks Petseri maavanemaks nimetati punaste kalduvustega Antsla kooliõpetaja Artur Vainola. Ameti võttis ta Mihhail Tangilt üle 2. juulil.
Abimaavanemateks määrati A. Ojamaa ja Saatse algkooli juhataja G. Valkevitš.
Vabariigi Presidendi käskkiri 28. juunil 1940: Kaitseseisukorra seaduse § 12 p 1 alusel vabastan Mihhail Tang´i Petseri maavanema kohalt, arvates 28. juunist 1940. Käskkirjale olid alla kirjutanud Vabariigi President K. Päts, Peaminister Joh. Vares ja Siseminister M. Unt.
Petserimaa maavanem Mihhail Tang (sünd. 30.01.1895) vahistati 28.10.1944. Ta hukkus 08.07.1946.
Vabariigi Presidendi käskkiri 29. juunil 1940: Nimetan Petseri maavanemaks Artur Vainola arvates ameti vastuvõtmise päevast. Käskirjale olid alla kirjutanud Vabariigi President K. Päts, Peaminister Joh. Vares ja Siseminister M. Unt.
Enne juunipööret oli kaitseliitlane Artur Vainola (20.04.1901) Antslas algkooli õpetaja, Antsla alevivanem ja alevi volikogu juhataja.
EK(b)P liikmekandidaat Artur Vainola töötas hiljem Petserimaa Täitevkomitee sekretärina. Saksa okupatsiooni ajal Vainola tabati ja ta suri 06.05.1944 Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris.
Petserimaal hakkasid kommunistid tegutsema 1940. aasta juulikuus, kui Tallinnast saadeti Petserisse Petserimaa venelane Aleksei Ovsjannikov oma kaaskonnaga.
EK(b)P Petserimaa Komitee I sekretäriks sai Aleksei Ovsjannikov (13.11.1914), II sekretärina asus tööle Petserimaalt pärit Filipp Ristoja.
Filipp Ristoja (sünd. 14.01.1909 Järvesuu vallas), pääses 1941. aastal Venemaale. Ta tuli läbi rinde partisanina Eestisse, võeti kinni ja hukati 10.06.1943 Tallinnas.
Kommunistide tegevus piirdus esialgu miitingute korraldamise ja miitingutel Eesti Vabariigi siunamisega. Siis hakati korraldama kaadriküsimusi: vallandati asutuste ja ettevõtete juhte ja asendati neid parteile ustavate isikutega, ning asuti parteiliselt juhtima kogu maakonna elu.
Partei maakondlikku tegevust juhtis Petserimaa parteisekretär koos maakondliku komiteega. EK(b)P Petserimaa Komiteesse kuulusid Aleksei Ovsjanikov, Ivan Savin (30.10.1902), Albert Ühtigi (16.02.1903), Jakov Dmitriev (1906), Niina Kostina (26.12.1912), Georg Roovik (1907), Maksim Ohotnikov (01.11.1912) ja Nadežda Štšerbakov (14.11.1910). EK(b)P Petserimaa Komitee Büroo oli neljaliikmeline: Jakov Dmitriev, Aleksei Ovsjannikov, Maksim Ohotnikov ja Albert Ühtigi.
EK(b)P Petserimaa Komitee juhtis valdades, asutustes ja ettevõtetes loodud partei algorganisatsioonide tegevust.
ÜK(b)P Peterimaa komitee juhtivad kommunistid pagesid Petserist 7. juulil. Põgenemisel kaasaviidud partei kirjavahetusest ja Petseri parteiarhiivist jõudsid osa punased ise hävitada, osalt langes aga Suvesõjas Põhja-Tartumaal omakaitselaste kätte.
Maakonnas oli 23 parteiorganisatsiooni. Parteiorganisaatori (partorgi) ülesanne oli bolševistliku propaganda tegemine ja järelevalve punaste kampaaniate korraldamise üle, samuti andmete kogumine valla elanike ja asutuste või käitiste töötajate poliitilise meelsuse kohta (neid andmeid läks vaja juuniküüditamise ettevalmistamisel). Partorg töötas käsikäes kohaliku miilitsamehe ja komnoortega. Parteiliikmete värbamine Petserimaal oli hõlpus – parema elu lootuses oli siinne valdavalt vähearenenud ja majanduslikult kehviklik elanikkond vastuvõtlik punasele propagandale. Esialgu värvati uusi parteiliikmeid Aleksei Ovsjannikovile tuntud venelaste hulgast ja ilma liikmekandidaadiks olemata. Mõnigi kiirustamisi parteisse vastuvõetud isik heideti hiljem parteist välja kui juhuslik element. Partei puhastamine toimus maakondliku komitee ettepanekul ja keskkomitee kinnitamisel. Alates septembrikuust 1940 võeti parteiliikmeiks vastu ainult partei liikmekandidaate.
Eesti Julgeolekupolitsei andmetel oli 1941. aasta suvel Petserimaal 423 parteiliiget ja liikmekandidaati. Partei liikmeskonda kuulusid rõhuvas enamuses vene rahvusest isikud ja partei asjaajamine toimus peamiselt vene keeles.

Petseris organiseeriti Rahva Omakaitset (RO)

5. juulil andis president Konstantin Päts dekreedi riiklike ülesannetega vabatahtliku töötava rahva omakaitse organisatsiooni Rahva Omakaitse (RO) asutamiseks. Nii alustas juulis 1940 tegevust Petseri RO. Selle organiseerijaks ja esimeseks juhiks oli Petserimaal autojuht Viktor Raud, tema abiks Vassili Minski, sekretäriks Evald Rebane ja sõjalise kasvatuse instruktoriks Valentin Tulba. Hiljem määrati RO juhiks Julius Skiller, kellest sai Petseri miilitsajaoskonna ülem. Juhtnöörid ja korraldused saadi RO peastaabist Tallinnas.
RO tegutses Petseris kolm kuud. Tema ülesanne oli kaitsta kohalikke punategelasi, pidada korda rahvakogumistel ja toimetada järelevalvet politseiasutuste üle. Samuti abistas RO hiljem NKVD-d ja NKGB-d arreteerimistel. RO-sse kuulus Petserimaal umbes 620 meest, peamiselt venelased.
Sisesjade Rahvakomisariaadi Petserimaa jaoskond (NKVD) alustas oma tegevust juba 1940. aasta juunikuu lõpul, üsna pea peale Punaarmee Eestisse tulekut. Esialgu oli Petseri NKVD ülemaks kohalik Stanovoi-nimeline mees, kelle kohta kirjutatakse: pehme, iseloomuta inimene. Siis saadeti juulikuus Leningradist Petserisse NKVD asjatundjad Afanassi Ostapišenko (Afanasi Ostapishenko), Lavrenti Ostapenko jt.
1941. aasta märtsikuus jaotati Siseasjade Rahvakomissariaat (SARK, venekeelne tähtlühend NKVD) kaheks: Siseasjade Rahvakomissariaadiks ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadiks (RJRK – NKGB). 1941. aasta augustikuu algul liideti need punased sarvilised taas kokku ühiseks Siseasjade Rahvakomissariaadiks ning 1954. aastal moodustati NSVL Ministrite Nõukogu juures liidulis-vabariiklik Riiklik Julgeoleku Komitee (RJK, venekeelne tähtlühend KGB).
Afanassi Ostapišenkost sai Petseris NKVD ülem. Tema abiks oli algul kohalik eestlane Elmar Kukka, siis Lavrenti Ostapenko. Petserimaa oli jaotatud NKVD rajoonivolinike vahel tööpiirkondadeks. Neil oli kohapeal agentide võrk, kelle kaudu saadi andmeid elanike meelsuse, samuti praeguse ja varema tegevuse kohta. Agentidena tegutsesid varjunimede all komnoored ja teised usaldusalused isikud. Andmete edastamine toimus suuliselt või kirjalikult. Agendid said oma teenete eest rahalist tasu.
Kohapealsed võimumehed töötasid käsikäes NKVD-ga. Teatakse, et maavanema jutul käis igapäevaselt keegi venelane (see pidi olema kohalik NKVD ülemus), ja sellal kui ta oli maavanema jutul, tehti ooteruum alati inimestest tühjaks. Hiljem lasti maavanema kabinetile teha topeltuksed.
9. juulil vabastati presidendi käskkirjaga ametist omal palvel Petseri-Võru prefekt Roman Kard (Valgetähe III klassi teenetemärk) arvates 10. juulist 1940. Tema asemele määrati Antsla politseikomissar Jüri Vainura.
Petseri-Võru prefekt Roman Kard (18.09.1898) õppis TÜ õigusteaduskonnas, lõpetas kõrgemate politseiametnike kursused ja oli alates 1. maist 1933 kuni 10. juulini 1940 Petseri-Võru prefekt. Ta vahistati 28. aprillil 1941. Roman Kard suri 09.04.1942 Usollagis, tema surmaotsus tehti surmajärselt.
21. juulil 1940 määrati Petseri poliitilise politsei komissariks NSV Liidust tulnud eestlane Pressmann, kusjuures poliitiline politsei tegutses tihedas koostöös NKVD tegelastega.
Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsoo Ühingu (ELKNÜ) organiseerimine algas Petserimaal 1940. aasta suvel. EKLNÜ Petserimaa komsomolikomiteesse kuulusid Vladimir Graev (Gratšev), Boris Tolbast, Nikolai Moskvin, Anna Bogovski jt. ÜLKNÜ algorganisatsioonid oli igas vallas ja koolis. Neid juhtisid ELKNÜ maakondliku komitee poolt määratud sekretärid. Parteikomitee ja NKVD kasutasid komnoori mitmesuguste ülesannete täitmisel (miitingutel, valmistel, punaste tähtpäevade tähistamiseks korraldatud üritustel ning külvi- ja muudes kampaaniates). Nad osalesid isetegevuses ja spordiürituste korraldamisel, pidasid jõudumööda loenguid ja tegid referaate. Komnoorte arv Petserimaal ulatus enne venelaste suurt Isamaasõda 1000-ni, nendest 95% olid vene rahvusest..

5. juulil kuulutati välja Riigivolikogu valimised

Vabariigi Presidendi otsus nr 175 5. juulil 1940 oli: Riiklikel kaalutlustel määran Riigivolikogu uue koosseisu valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujunemise. Vabariigi Valitsusel teha Riigivolikogu valimise kiires korras läbiviimiseks vastavad korraldused. Otsusele olid alla kirjutanud Vabariigi President Konstantin Päts ja peaminister Johannes Vares.
Uue valitsuse korraldus oli: Erakordsete aegade tõttu valimiste kiiremaks läbiviimiseks pannakse maksma uus lühemate tähtaegadega ja vajalikkude muudatustega valmiskord, mis ei oleks nii raskepärane ja aeganõudev.
Presidendile antud uue peaministri ja ministrite pühalik tõotus vankumatult hoida Põhiseadust ja seadusi oli juba unustatud. Riigivolikogu valimiste kiirustamisi korraldamine ja uus valimiskord määrasid juba ette valimiste õigustühisuse.
Riigivolikogu valimised pidid toimuma 14. ja 15. juulil.
Petserimaa Ringkondade-komitee (valimisringkonnad nr 28-31) asus Petseri maavalitsuses (komitee juhataja – Artur Vainola, asetäitja – Grigori Valkevi, liikmed Elmar Kukka ja Richard Markus).
Richard Markus (18.02.1908) – aktiivne kommunist, hukati juulis 1941 Võru Omakaitse otsuse alusel Võrus.
Petserimaal olid Eesti Töötava Rahva Liidu (ETRLi) kandidaadid Aleksei Janson, Mihail Sõštšikov, Dimitri Kusmin ja Georg Roovik.
Punaste ajal tegi peadpööritavat karjääri Saatse vallast pärit endine külapoiss Georg Roovik. Ta lõpetas Võru seminari ja töötas koduvallas kooliõpetajana, kuid vallandati kommunistlike vaadete pärast. Seejärel sai ta õpetajakoha kusagil Järvamaal. Juba esimestel päevadel pärast juunipööret ilmus Grigori Roovik Petserisse, kus ta seati üles Riigivolikogu kandidaadiks. Kuna kõik vastaskandidaadid olid välja praagitud, saigi Grigori Roovik Riigivolikogu liikmeks. Siis tehti temast Petseri linnapea (hiljem täitevkomitee esimees) ja seejärel Riigi Panga Petseri osakonna juhataja.
Valimiskampaania ajal oli võimuritele ebameeldivaks üllatuseks, et lisaks ETRL-i kandidaatidele oli esitanud oma esitamiskirjad ka mitu vastaskandidaati. Valimised pidid toimuma ju Venemaa valimiskommete kohaselt ja Kremli ettekirjutuste järgi nii, et ühes valimisringkonnas ei võinud olla mitut kandidaati. Mõisteti, et mitme kandidaadi korral on juba ette teada, et valmistel võidavad rahvuslikud plaanivälised vastaskandidaadid, ja seda ei tohtinud lubada.
Vastukandideerijad Petserimaal olid Riigikogu VI koosseisu liige Nigul Kaliste (valimisringkond nr 28), koolijuhataja Paul Vahi (valimisringkond nr 28), Dmitri Beresin (valimisringkond nr 28), vallavanem Gavriil Fedotov (valimisringkond nr 30) ja Riigikogu VI koosseisu liige Aleksis Tsänk (valimisringkond nr 31).
Punavõimurite arusaamade järgi oli kõige lihtsamaks teeks vastaskandidaatidest lahtisaamiseks nende esitamiskirjade tühistamine.
Rahvuslike vastukandideerijate saatusest on teada: Nigul Kaliste (08.05.1884) Mäe vallast, arreteeriti 12.05.1941, suri 25.06.1942 Solikamskis, Paul Vahi (13.12.1911) arreteeriti 23.06.1941, suri Permi obl Ussollagis 05.12.1941, Aleksis Tsänk (12.08.1908) Meremäe vallast, arreteeriti küüditamisel 14.06.1941, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 20.04.1942 Sverdlovski obl Sevurallagis. Dmitri Beresini (05.11.1892) ja Gavriil Fedotovi (02.04.1874) saatus on teadmata.
Moskva käsul lavastatud juulivalimiste näitemängus vastukandideerimise organiseerijad ja kandideerijate abistajad olid Petserimaal agronoon Ivan Bakis, Lõuna-Eesti ühistegelane Ernst-Voldemar Kull, Viktor Seping, Riigikogu IV koosseisu liige, preester Valentin Smirnov ja üliõpilane Viktor Tõnisson.
Valimistel vastuleeri organiseerijate saatuse kohta teatakse: Ivan Bakis (27.02.1892) – teadmata kadunud, Ernst-Voldemar Kull (27.06.1903) – arreteeriti 20.04.1944, vabanes 06.1956, Viktor Seping (1903) Mäe vallast – arreteeriti 10.09.1944, tribunali surmaotsus täide viidud 18.10.1944, Valentin Smirnov (22.04.1887) Kalda vallast – arreteeriti 02.12.1940, tribunali surmaotsus asendati 10-aastase sunnitööga, suri 30.04.1941 ning Viktor Tõnisson (05.01.1920) – arreteeriti 05.01.1920, saatus teadmata.
Petserimaal võttis valimistel 34 173 hääleõiguslikust kodanikust hääletamisest osa 30 519 ehk 89,3% (seega 3 654 isikut hoidus hääletamisest kõrvale – H.L.), ja ETRLi kandidaatide poolt hääletas 29 531 ehk 96,8% valimisest osa võtnud hääleõiguslikest kodanikest (vastu hääletas 988 isikut – H.L). Seega oli vastalisi – valimisest kõrvalehoidjaid ja vastuhääletajaid kokku 4 642.
Pühapäeval, 21. juulil anti Riigivolikogu kokkutuleku puhul käsk panna Tallinn lipuehtesse ja nõuti, et Eesti lipu kõrval lehviks veripunane sirbi ja vasaraga teise riigi – Nõukogude Liidu lipp. Kui sellist verelippu ei olnud, ajas asja ära ka lihtsalt punane plagu. Toompea oli punastes riidekangastes.
Põhiseaduse järgi pidi Riigivolikogu esimese koosoleku avama endine Riigivolikogu esimees. Nüüd aga avas istungi vene kombe kohaselt selle vanim liige, Petseri venelane Aleksei Janson, kes luges paberilt vene aktsendiga maha oma eestikeelse kõne.
Aleksei Janson (04.10.1866 Rakveres - 18.09.1941 Tallinnas) oli ENE andmetel ühiskonnategelane ja pedagoog: haridusnõunik (1921-1922), Vene rahvusasjade sekretär (1922-1927) ja Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi juhataja (1927-1940). Ta tegutses Eesti Õpetajate Liidu juhatuses ja Õpetajate Lehe toimetuses. Demokraatliku meelsusega haritlasena püüdis ta luua haridusalaseid sidemeid Nõukogude Liiduga (võib arvata, et need sidemed ei olnud ainult haridusalased – H.L.).
EK(b)P liige Aleksei Janson hukati SiPo otsuse alusel (Sicherheitspolizei und Sichereitsdienst in Estland; Julgeolekupolitsei ja SD Eestis) Tallinnas 18. septembril 1941.

Johannes Varese nukuvalitsus pärast juunipööret 1940. Esireas vasakult: põllu­tööminister A. Jõeäär, välisminister N. Andresen, siseminister M. Unt, peaminister J. Vares, peaministri asetäitja H. Kruus, majandusminister J. Nihtig, kindral G. Jonson. Teises reas vasakult kolmas: kohtuminister Boris Sepp.

Toompeal toimunud lavastusest kirjutab 22. juuli 1940 Rahvaleht: Kell 12.35 hakkavad üldises pidulikus vaikuses kostma ülevalt rõdult sümfooniaorkestri helid. Samal hetkel astub juhataja uksest sisse riigivolikogu vanem liige Aleksei Janson, võttes aset juhataja toolil. Orkester kannab ette dramaatilise pala – Litolffi Robespierre´ist. Selle lõppedes A. Janson lühikese sissejuhatava kõne järele kuulutab riigivolikogu teise koosseisu esimese istungjärgu esimese koosoleku avatuks.
Oma kõnes tähendas Aleksei Janson: Peaaegu kogu rahvas, 80-90%, on hääletanud uue riigivolikogu poolt, usaldades täielikult tema kätesse oma saatuse ja tuleviku. Mineviku ajaloo 700 aasta jooksul Eesti rahva elu on tema kannatuste, vaeva ja pisarate ajalugu. Maal võttis tema raske töövilja endale mõisnik. Linnas rikastavad vabrikud direktoreid ja väliskapitaliste. Tööliste tasu oli madalaim Euroopas. Arstiabi oli kallis ja puudulik, emade- ja lastekaitse puudub pea täiesti, laste surevus on suur. Hariduse omandamine on takistatud. Poliitilistest vabadustest jäid ainult ilusad mälestused. Rahvahääletus 14. ja 15. juulil näitas, et rahva kannatus on katkenud...
Oma jutus rõhutas Aleksei Janson neid hiigeledusamme, mis on teinud Nõukogude Liidu rahvad, ja milliseid kunagi pole nähtud kapitalistlikes maades...
Aleksei Janson jätkas: Töötav rahvas nõuab meilt, et meie otsustaksime suveräänselt kõiki tema ellu puutuvaid küsimusi: sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi kuni lõpuni... Elagu vaba Eesti rahvas! Elagu vennalik sõprus Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste vahel! Stenogrammi järgi järgnes kestev tormiline aplaus. Rahvasaadikud tõusevad püsti. Mängitakse Internatsionaali. Rahvasaadikud laulavad kaasa.
Nii deklareeriti Moskva käsiku Andrei Ždanovi kohapealse lavastuse kohaselt Aleksei Jansoni suu läbi ja riigikogulastest kaaskonna hurraahüüete saatel, et Riigivolikogu ei ole seotud valimiseelsete lubadustega ja Riigivolikogul on suveräänne õigus lahendada kõiki sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi küsimusi, seega ka riigikorra ja Nõukogude Liiduga liitumise küsimust.
Valiti riigivolikogu 5-liikmeline juhatus. Juhatuse esimeheks valiti Arnold Veimer, abideks Aleksei Janson ja Mihkel Jürna, sekretärideks Olga Lauristin ja Arkaadi Uibo.
Kauakestva tormilise aplausi ja Internatsionaali saatel võeti vastu päevakord: 1. Eesti riigikorra küsimus; 2. Eesti astumine Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks; 3. Maa kuulutamine kogu rahva omandiks; 4. Suurtööstuse ja pankade natsionaliseerimine.
Veel jõudis Riigivolikogu teha tormilise aplausi, elagu- ja braavohüüete saatel oma otsuse Vabariigi presidendi kohta: Ära kuulanud Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi palve volituste mahapaneku kohta, otsustab Riigivolikogu palve rahuldada ja panna Vabariigi presidendi kohuste täitmine peaminister Dr. Johannes Vares´ele.
Ajalehest sai teada: Riigivolikogu teisel koosolekul valiti kahekümne ühest riigivolikogu liikmest koosnev delegatsioon, kes sõidab Moskvasse Nõuk. Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ülemnõukogule ettepaneku edastamiseks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi astumise kohta N.S.V. Liidu liikmeks. Delegatsiooni valiti riigivolikogu liikmed Petserimaalt Aleksei Janson ja Mihail Sõshtshikov (Sõštšikov – H.L.). Delegatsiooni esimeheks valiti delegatsiooni koosolekul presidendi kohusetäitja dr. J. Vares.
Uuel riigivolikogul ei olnud rohkem midagi ühist põhiseadusliku rahvaesindusega kui nimetus ja 80-liikmeline koosseis. Kõik muu oli vene kombe kohane lavastus. Nii sai ebaseaduslikust Riigivolikogust Eesti Vabariigi riikluse hävitamise ja Eesti sovetiseerimise tööriist.
6. augustil 1940 kell 22.40 rahuldasid NSV Liidu Ülemnõukogu mõlemad kojad üksmeelselt Eesti Riigivolikogu palve ja Eesti rahva palava soovi ning Eesti NSV võeti vastu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. See oli Eesti riigireeturitele Moskvast ettekirjutatud soov ja tahtmine ning Eesti rahval polnud sellega vähematki pistmist. Okupeeritud Eesti Vabariik oli nüüd annekteeritud ja liidetud suure Venemaa külge. Ja Pravda kirjutas 8. augustil: Stalinliku konstiutsiooni päike laotab nüüdsest oma kosutavaid kiiri uutele aladele ja uutele rahvastele.
Nii aitasid Kremli tellimust ja korraldust täita ka kaks Petserimaa delegaati Aleksei Janson ja Mihhail Sõštšikov.
Kuna piiri Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel enam ei olnud, siis Eesti piirivalve Eesti-Vene piiril likvideeriti. Piirivalvuritele heideti ette, et nad töötasid käsikäes politseiga. Ametist vallandatud meestel jäi vaid üle pugeda kuskile metsanurka, kus ei teatud ega tuntud, kes sa oled. Paljud arreteeriti ja nende saatus on teadmata.
7. augustil 1940 andsid Petseri linnapea Nikolai Grünthal ja abilinnapea Johannes Gangus üle linnavalitsuse asjaajamise, vara ja rahasummad siseministri poolt ametisse määratud vastsele linnapea asetäitjale Grigori Roovikule ja abilinnapea A. Pällingule. Grigori Roovik lahkus linnapea ametikohalt 10. oktoobril ning asus Eesti Panga Petseri osakonna juhataja kohale. Tema kohuseid asus täitma abilinnapea A. Pälling. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe 28. oktoobri 1940. aasta otsuse põhjal nimetati Petseri linnapeaks Paul Kalevik.
Politseiasutused jätkasid Petserimaal tööd kuni juulikuu lõpuni. Siis korjati politseiametnikelt ära relvad. 30. augustil võeti üle Petseri-Võru Prefektuur ja hiljem (ülevõtmine käis kuni 4. septembrini 1940) kõik alluvad politseiasutused. Ülevõtmise kohta akte ei tavatsetud koostada, sest vene külapoiste kirjaoskusest selleks ei piisanud. Politseiametnikud vallandati.
Kui algas politsei ülevõtmine ja kohtade jagamine RO meeste vahel, tuli partei poolt volitatud isik Grigori (Georg) Roovik koos RO tegelase Julius Skilleri ja NKVD-mehe, endise maalri Elmar Kukkaga prefektilt Jüri Vainuralt prefektuuri asjaajamist üle võtma. Tema ameti sai hiljem T.T. miilitsa (Töölis-talupoegade miilitsa) ülemaks määratud Antslast pärit autojuht Julius Skiller (Shiller). 1941. aasta märtsikuus asendati ta Petseri NKVD ülema kohal kohaliku venelase Mihail Stanovoiga.
Petseri politseisse määrati peamiselt RO mehi. Neile anti RO staabist kaasa paber, mille alusel pidi temale vastav politseiametnik asjaajamise ja varustuse üle andma. Tihti ilmusid uued ametimehed kohale päris räbalais ja pastaldes.
Senist politseid asendas 11. septembrist Tööliste ja talupoegade (T.T. või TT) miilits, ning kõik senised välis- ja kriminaalpolitsei ülesanded loeti üle antuks miilitsale.
Miilitsa organiseerimise ajal hakkas Grigori Roovik oma Viljandimaal talusulase põlve pidanud nooremat venda miilitsasse sokutama, kuigi poisil puudus kirjaoskus.
Nii ilmuski neil päevil Petseri politseijaoskonda Grigori Rooviku vend Peeter Roovik, kes pidi Petseri politseikomissarilt Nikolai Rattaselt ameti üle võtma. Maapoiss ei osanud aga komissari ja konstaabli vahel vahet teha, või siiski arvas ka ise, et komissari ametikoht on tema jaoks liialt kõrge, ja võttis endale konstaabel Viipsi koha. Kui ta aga oli järele mõtelnud ja vennaga asja arutanud, sai talle selgeks, et ta oli petta saanud. Mees läks uuesti politseijaoskonda, et nõuda endale uut kõrgemat kohta. Konstaabel Viips sai ajutiselt oma ameti tagasi ja neljaklassilise kooliharidusega Peeter Roovik võttis endale Petseri politseijaoskonna komissari Nikolai Rattase koha.
Kõige hiljem võeti politseilt asjaajamine üle Petseri arestimajas. Siin toimetas ülevõtmist Vilo valla venelane Skalov (Anton Škalov – H.L.). Tema esimeseks tööks oli arestimaja raamatukogu hävitamine: kõik seal leiduvad vaimuliku sisuga raamatud käskis ta kohe ära põletada.
Kriminaalpolitei etteotsa asus Petseri kiirfotograaf Koemets.
Kõik endised konstaablite kohad said enamuses vene küladest pärit poisid, kelle hulgas oli mõni üksik kirjatarkuse tundja. Petserimaa TT miilitsa koosseisu kuulus 168 teenistujat, neist 126 venelast. Petserimaa venelasi jätkus miilitsateks isegi Tallinna ja mujalegi.
Vastloodud miilitsa kohta kirjutas Leida Kibuvits (80): Ja kui palju lootust oli igas poolikus pilguski, millega mõõtsime mööduvat miilitsameest – oh sa kanavaras küll, mõtlesime üsna sügavas südamesopis – millal ometi tuleb see aeg, mil meil korda kaitseks jälle aus ja tubli täitsamees!
1940. aasta novembri- või detsembrikuus saadeti NSV Liidust Eestisse Petseri sõjakomissariks Vassili Shilov (1901).
Detsembrikuus 1940 loodi Petserimaal prokuratuur. Prokuröriks sai Petserimaalt pärit algkooliharidusega vabrikutööline Mihail Pahomov, tema asetäitjaks eestlane, NSV Liidust tulnud Feodor Siimin ning abiprokuröriks Villu Ilomäe.
31. detsembril andis raadio edasi Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Johannes Varese uusaasta-tervituse. Oma tervituskõnes arvas ta sobilikuks ja vajalikuks rõhutada: Klassivõitlus pole kaugeltki veel lõppenud ja rahvavaenlased ei taltu! Mõistagi pidas ta Eesti rahva tervitamisel meeles ka parteid ja Stalinit ennast, kelle võimsa abi ja targa poliitika tulemusena Eesti rahvas on saavutanud suure õnne ja õiguse jätkata oma elu kurnajateta ühiskonnas. Elagu Lenini-Stalini partei! Elagu kogu maailma töötava rahva suur juht, õpetaja ja isalik hoolitseja – sms. Stalin!
Jaanuarikuus 1941 moodustati Petseri maakonna Täitevkomitee. Petserimaa Täitevkomitee esimeheks sai Nõukogude Liidu eestlane, lihttööline Albert Ühtigi (Juhtigi), esimehe asetäitjaks (abiesimeheks) EK(b)P liikmekandidaat Fjodor (Theodor) Rahuküla (Rohuküla), kes oli ühtlasi Petseri linna täitevkomitee esimees, sekretäriks Artur Vainola, partei esindajaks täitevkomitees oli Aleksei Ovsjannikov. Täitevkomitee maaosakonna juhatajaks nimetati Seraphim Sokolov ja rahvaharidusosakonna juhatajaks Paraskeva Kolk, samuti said paika teiste osakondade juhatajad.
Albert Ühtegi (16.02.1903) töötas Tallinnas lihttöölisena, pages 1922. või 1923. aastal Venemaale ja elas Leningradis. Ta kuulus hävituspataljoni, pääses Venemaale ning teenis 7. Eesti Laskurdiviisis 10. oktoobril nimetati Petseri linna täitevkomitee esimeheks Paul Kalevik. Nüüd olid ametisse pandud kõik vajalikud Petserimaa punase põrgu tähtsamad sarvilised – peasarvik Aleksei Ovsjannikov ning põrgukatelde kütjad ja teised suuremad või väiksemad sortsid.