Kultuur ja Elu 1/2015


Kultuur ja Elu 4/2014

 

 

 



Eestlaste Jaani kirik Peterburis sai tagasi oma algse kuju, kirikuhoone taaspühitseti 20. veebruaril 2011. Pühakoda on avatud jumalateenistusteks ja kontsertideks. Foto: Wikipedia.org

Peterburi Jaani kirik – Eesti kultuuri tugipunkt Venemaal

Tekst: alo põldmäe

7. detsembril 2014 toimus Peterburi Jaani kirikus kontsert nimetusega „Eesti heliloojad – Jaani kiriku organistid ja kooride juhid”. See oli juba seitsmes üritus sarjast „Eesti heliloojad Peterburis”, mis tutvustab Peterburis õppinud ja töötanud eesti heliloojaid.
Kontsertide eestvedajaks on olnud Peterburi Eesti Kultuuriselts ja selle juhatuse liige Nikolai Peitš. Algusest peale on kontsertide eestipoolseks läbiviijaks ja ettekannete tegijaks olnud selle kirjutise autor Alo Põldmäe.
Jaani kirikus toimus taoline kontsert esmakordselt. Senised on toimunud Peterburi teatri- ja muusikamuuseumi väikeses saalis.
Kõnealuse kontserdi erilisus seisnes selles, et nii muusika kui ka sõna seostusid eesti muusika suurkujudega, kes otseselt või kaudsemalt olid siinsamas, selles kirikus muusika alal tegutsenud 100–120 aastat tagasi. Need olid heliloojad Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Miina Härma, Mart Saar ja Cyrillus Kreek.
Kontserdil kõlanud helitöid esitasid Peterburi muusikud. Tobiase Koraaliprelüüdi c-moll ja Lüdigi Fuuga C-duur esitasid organistid Tatjana Turtšanovitš ja Sergei Varšavski.
Tobiase klaveripalu mängis noor pianist Jelena Fedorenko. Kõigi viie autori koorilaulud kõlasid Eesti kultuuriseltsi segakoori „Kaja” esituses (dirigent Anastasia Tšernjajeva). Paljud laulud nagu Lüdigi „Koit”, Tobiase keerulise koega „Eks teie tea” ja Härma „Veel kaitse, kange Kalev” kõlasid, paljuski tänu orelisaatele, lausa ülevalt. Ilusa soololaulude ploki pakkus sopran Janina
Kiiko koos pianist Natalja Platonovaga. Neist eriti südamlikult mõjus Tobiase eesti rahvaviisitöötlus „Miks sa nutad, lillekene? ” Kõik laulud esitati eesti keeles.
Alo Põldmäe ettekande sisu puudutas kõlanud muusika autorite seotust Jaani kirikuga, seda saatis heliloojatele pühendatud slaidiprogramm, mille pani kokku N. Peitš. Nii kontserdi nootide kui ka ajalooliste fotode hankimisel oli abiks Eesti teatri- ja muusikamuuseum.


Peterburi Jaani kirikus esineb Peterburi Eesti Kultuuriseltsi
segakoor “Kaja”. Foto: Nikolai Peitš-Auster

Kontserdi heliloojate seotusest Peterburi ja Jaani kirikuga

Kõige pikem ja põhjalikum side oli Jaani kirikuga heliloojatel Rudolf Tobiasel ja Mihkel Lüdigil. Rudolf Tobias (1873–1918) lõpetas 1897. aastal Peterburi konservatooriumi kahel erialal väga tunnustatud pedagoogide käe all: oreliklassi Louis Homiliuse ja kompositsiooniklassi Nikolai Rimski-Korsakovi juures. Jaani kiriku organistiks oli ta aastail 1898–1904.
Organisti ülesanne oli mängida kirikus jumalateenistustel. Kuna Jaani kiriku liikmeskond ulatus 30 000 inimeseni, siis toimus pühapäeviti koguni kolm jumalateenistust. Lisaks veel mäng laulatustel ja matustel. Veel juhatas Tobias kirikukoori. Koor pidi andma aastas kaks avalikku vaimuliku muusika kontserti. Tobiase kuupalk oli tagasihoidlik – 25 rubla.
Ebapraktilise inimesena valis Tobias mõnikord koorile esitamiseks liiga raskeid laule või komponeeris ise üsna keerukaid lugusid. Nii sündis mitu eesti muusika pärlit: kuulus „Eks teie tea” ja mitu helitööd, mis said osaks hilisemas monumentaalses oratooriumis „Joonase lähetamine”. Mõnigi kord figureeris juba trükitud ja levitatud kontserdiprogrammis Tobiase uus laul, mille komponeerimist polnud autor veel alustanud. Siis kutsus Tobias appi noote kirja panema sõbra Mihkel Lüdigi. Kui kirikukontserdil esinesid koos orkester ja koor, siis dirigendiks oli tavaliselt Tobias, orelil saatis aga Lüdig.
Kord, ühe Tobiase teose ettekande ajal, jättis Tobias dirigeerimise, tormas oreli juurde ja palus orelit mängivat Lüdigit, et see läheks dirigeerima, ise aga istus orelipuldi taha ja mängis teose oreliga lõpuni. Tobiase kummaline käitumine selgus hiljem – nimelt olid kontserti kuulama tulnud Peterburi konservatooriumi professor Nikolai Rimski-Korsakov ja läti muusika suurkuju Jzeps Vithols. Tobiasest oli Peterburis levinud kuuldus kui suurepärasest orelil improviseerijast. Ilmselt soovis Tobias jätta oma õpetajale Rimski-Korsakovile.tugevat muljet oreli valdamises. See olevat ka õnnestunud. Kirjeldatud episood pärineb M. Lüdigi „Mälestustest”, mis on ilmunud raamatuna 1969. aastal.
Mihkel Lüdig (1880–1958) huvitus orelimängust juba lapsepõlves. Oli tal ju sünnikodus Pärnumaal kasutada koduorel. Tol ajal, 19. sajandi lõpul oli harmooniumide ja koduorelite muretsemine kodudesse, koolidesse ja kirikukoguduste juurde kujunenud üsna tavapäraseks. Lüdigi koduorelil on läinud hästi, ta on leidnud koha Eesti teatri- ja muusikamuuseumi kogus.
1897. aastal astus 17-aastane Lüdig Moskva konservatooriumisse orelit õppima. Oreliõpetaja aga haigestus ja Lüdigil soovitati jätkata õpinguid Peterburi konservatooriumis L. Homiliuse oreliklassis. Siin sõbrunes Lüdig Tobiasega. Tobiase orelimäng ja eriti tema improvisatsioonid said Lüdigile suureks eeskujuks, ületades kõike, mida noormees oli seni kuulnud.
Korduvalt kutsus Tobias Lüdigit kaasa lööma Jaani kiriku kontsertidel ja jumalateenistustel nii organisti kui ka koorijuhina. Pärast Tobiase lahkumist 1904. aastal Tartusse, sai Lüdigist tema töö jätkaja Jaani kirikus. Samal aastal lõpetas Lüdig Peterburi konservatooriumi.
Eriti paelus Lüdigit töö kooridega. Ta laiendas oluliselt kirikukoori repertuaari. Hea taseme kinnituseks oli see, et koori kutsuti sageli esinema Eesti ühingute üritustele. Huvi pakkuvaks kujunes töö Jaani kirikukooli lastekooriga, kellega kanti ette koguni F. Abti lasteooper „Lumehelbeke”.
Lüdig viis Jaani kirikus sisse uue traditsiooni – kohe pärast jumalateenistusi alustas ta oreliteoste mängimist. Inimesed hakkasid jääma kirikusse edasi ja kuulama orelimängu lõpuni. Nii kujunes aja jooksul omaette publik, kes tuli kuulama just Lüdigi orelimängu. Arvukamalt hakkas käima neil kuulamistel Peterburi konservatooriumi üliõpilasi. Kuna Lüdig oli äsja lõpetanud konservatooriumi organistina, siis oli ta mängutase kõrge ja paljud orelihuvilised linnainimesed said sellest osa.
Jaani kiriku orel, 17 registriga saksa pill „Walcker” oli küll vana, kuid mängis hästi ja mitmetel registritel oli võluvaid helivärve. Organistidele meeldis sellel esineda. Peagi andis Lüdig „Walckeri” orelil ka menuka iseseisva kontserdi.
Lüdig oli hea suhtleja. Tal tekkisid sõprussuhted mitme eesti kunstniku, teiste seas maalikunstnik Johan Köleri ja skulptor August Weizenbergiga. Weizenberg kirjutas laule, kuid ei suutnud neid vajalikult noodistada. Üks, kes talle appi tuli, oli Lüdig, kes kirjutas rida laule üles ja varustas need klaverisaatega. Mõned neist ilmusid trükist Peterburi kirjastuses Nicolai Krug kogumikus „10 laulu häälele klaverisaatega”.
Miina Härma (1864–1941) – esimene muusikalise kõrghariduse saanud eesti naine lõpetas Peterburi konservatooriumis L. Homiliuse oreliklassi 1892. aastal ja jäi mõneks ajaks elama Peterburisse. Juba üliõpilasena sai ta palju esineda orelikontsertidel, sest organiste oli vähe ja naine oreli taga kutsus tol ajal alati esile hämmingu ja samas erilise huvi. Nii oli see Peterburis, nii oli ka Eestis, kuhu Härma korraldas mitmel aastal suvise kontsertturnee. Kontserdid toimusid reeglina Eesti kirikutes ja Härma tuntus kasvas kiiresti. Orelikontsertidega külastas Härma ka Saksamaad ja Inglismaad.
Härma algatusel asutati Jaani kiriku juurde lastekoor, mille koosseis ulatus kuni 80 eesti laululapseni. Ta kirjutas koorile hulga laule. Veel juhatas Härma Peterburi Eesti Seltsi segakoori. Eriti suvisel ajal toimusid koori harjutused Jaani kirikus. Aastail 1903–1915 elas ja töötas Härma Peterburi-lähedases Kroonlinnas. Selgi perioodil säilis tal tihe side Jaani kiriku ja eesti seltsidega.
Mart Saar (1882–1963) oli viimane eesti heliloojate grupist, kes sai muusikalise kõrghariduse Peterburi konservatooriumis nii oreli- kui ka kompositsioonialal. Suheldes nii Tobiase kui Lüdigiga, käis Saar sageli asendamas neid Jaani kirikus orelimängijana.
Cyrillus Kreek (1889–1962) õppis Peterburi konservatooriumis trombooni ja kompositsiooni. Aastaisse 1912–1916 langes Kreegi aktiivseim tegevus Peterburi eesti kooride dirigendina. Korduvalt tuli tal eesti koore juhatada ka Jaani kirikus.

Jaani kirikust


Selline nägi välja Jaani kirik enne taastamist 2010. aastal. Nõukoguliku ideoloogiaga mitte sobiv kiriku torn lammutati 1930-ndatel ja fassaadi välisilmet muudeti tundmatuseni, hoones tegutsesid erinevad riiklikud asutused.

Paljude eesti kultuurinähtuste otsustavad algpunktid (nagu ka majanduse, sõjanduse, kirikuelu, põllumajanduse jm elualade omad) seostuvad Peterburiga. Miks just Peterburiga? Aga sellepärast, et Tsaari-Venemaa impeeriumi pealinnana oli Peterburi nii mitmekülgse haardega suurlinn ja Eestile nii lähedalasuv, et eesti inimestel polnudki vajadust minna õppima või tööd otsima kaugemale. Ka eesti muusika esimesed professionaalid – heliloojad, instrumentalistid, lauljad – tulid just Peterburi õppeasutustest.
Üheks eestlasi ühendanud keskuseks Peterburis, oli 1842. aastal moodustunud Eesti kogudus. Jaani kiriku hoone valmimisega 1860. aastal tekkis juurde uus nii kogudust kui ka tervet Peterburi eestlaste kogukonda haarav tugipunkt. Vaimulikena on Jaani kirikus teeninud eestlaste suurkujud Jakob Hurt, Rudolf Kallas ja Villem Reiman.
Tähtsündmuseks kiriku ajaloos oli 1917. aasta 26. märts, mil kiriku juurde kogunes umbes 40 000 eestlast, et marssida rahvuslippude lehvides laulukooride ja orkestrite saatel Tauria palee juurde ja nõuda tolleaegselt Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat.
Nõukogude ajal kirik suleti, hoonet ehitati korduvalt ümber. Kord asus seal ladu, siis töökoda, siis ehitustrust.
1997. aastal sai taastatud Jaani kogudus kirikuhoone tagasi ning algas pikk ja vaevarikas tee kiriku taastamiseks. 20. veebruaril 2011 toimus kirikuhoone taaspühitsemine. Tänasel päeval on kirikuhoone üheaegselt nii jumalatempel kui ka Eesti Kontserdi haldusalas olev kontserdisaal. Igal nädalal toimub siin mitu kontserti, kus esinevad peterburi ja eesti muusikud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv