|
|
Rootsis suri legendaarne eesti
vabadusvõitleja
LIETTA SANDER DE BARRERO
1930–2015
tekst ja fotod:
Tamara Jegorov
|
Lietta Sander
|
„Läksin
punaste korraldatud suurele rahukongressile uhkes maani kasukas.
Mulle öeldi bitte, bitte, madam ning juhatati aupaklikult
esiritta istuma. Kui kongress algas, lõin ma oma kasuka
hõlmad valla ning kõik said šokiseisundi, kui
nägid seal all olevat triibulist vangikostüümi,
millel oli eestlasest poliitvangi nimi koos vabadusnõudega
nii talle kui Eestile. Loomulikult vedas politsei mind lavalt
ära, aga pressi tähelepanu oli pööratud okupeeritud
Eestile ning järgmisel päeval seisis mu foto kõigis
ajalehtedes.” – nii on meenutanud Lietta Sander.
Pärnus
elanud Lietta põgenes Rootsi 1944. aastal koos perega,
olles 14-aastane. Tema vanaisa major August Sander oli noore kadetina
osalenud Vabadussõjas. Rootsis lõpetas Lietta Kalmari
Gümnaasiumi ja Stockholmi Riikliku õdede kooli. 1958.
aastal ta abiellus ja kolis abikaasa juurde Kolumbiasse, kust
on pärit ta perekonnanimi de Barrero. Ta sai poja ja kahe
tütre emaks. Leseks jäänuna kolis ta 1970. aastatel
Rootsi tagasi ja asus tööle Malmös öö-õena,
töötades päeval hispaania ja eesti keele tõlgina.
Ta kasvatas üksi üles oma lapsed ning leidis ka aega
tegutsemiseks Ida-Euroopa Solidaarsuskomitees ja Eesti organisatsioonides.
1978. aastal valiti ta Rootsi Eestlaste Esinduskogu saadikuks.
Lietta üks esimesi demonstratsioone oli 1978. aastal, kui
Rootsi kuningapaar sõitis ametlikule visiidile Nõukogude
Liitu. Hiljem võis teda korduvalt näha Pärnumaa
rahvariietes piketeerimas Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval,
nõudes teisitimõtlejate vabastamist. Ta oli aktiivne
Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskomitees ning
tegi koostööd Rootsi tuntud poliitikutega.
Mida iganes see kaunis pisikest kasvu tikk-kontsadel sale ja elegantne
daam ka elus ette ei võtnud, kõikjal saatis teda
edu.
Nägin teda esmakordselt 1983. aasta mais Göteborgis
Estivalil, kus ta hoidis koos oma tütrega poliitvangide vabadusnõudega
loosungit eestlaste vabadusdemonstratsioonil. Isiklikult tutvusin
Liettaga alles 25. juulil 1985 Kopenhagenis toimunud rahvusvahelisel
Balti Tribunalil, kus kõik ajakirjanikud kaameratega tema
ümber tunglesid. Liettal oli seljas pikk must kleit ja peas
väike must leinaloorikesega kübar. Leinaleedi hoidis
käes pisikest musta surnukirstu kolme Balti riigi lipukestega,
millel seisis tekst: „Human Rights in USSR” (Inimõigused
NSVL-is). Ta pilt illustreeris hiljem peaaegu kõiki tribunali
puudutavaid artikleid üle maailma.
|
Helsingi-3 jätkukonverentsil, Viini Hofburgi ees 5.
novembril 1986. Lietta Sander ja Tamara Jegorov.
|
Öeldakse,
et mõtte ühtsus loob sõpruse – Tribunalile
järgnenud Balti Vabadusristlemisel olime juba lahutamatud.
Läksime koos peale ametlikku baltlaste demonstratsiooni Helsingi
kesklinnas koos mõningate teistega Nõukogude Liidu
suursaatkonna ette demonstreerima. Kuna tegemist oli meile keelatud
alaga, sai just see aktsioon seal rahvusvahelise meedia kajastuse
osaliseks. Jällegi ilus Eesti rahvariietes naine oma surnukirstuga,
millest ta jagas asjast huvitatuile infovoldikuid. Aasta hiljem
läksime Euroopa Julgeoleku ja koostöö teemal koos
demonstreerima Viini 3. Helsingi jätkukonverentsile, mis
leidis aset Viinis Hofburgis 4.–5. novembril 1986. Seadsime
ennast plakatitega sisse Hofburgi ette, kuhu saabusid kõik
riigipead. Kuigi seal oli protesteerimas paljude ikestatud riikide
inimõiguslasi, sai Lietta jällegi maailma tähelepanu
fookusesse. Vene karu (kostüümis Ivar Raig) hoidis keti
otsas Eesti vangi (Lietta), kelle vangiürbil võis
näha Lagle Pareku nime ning teksti „Moskva rikub inimõigusi”.
Teisel päeval seisime seal ilma karuta, aga ka siis ei tulnud
intervjuudele lõppu.
|
Lietta koos Tamara koera Ramoniga Genti vanalinna baaris
Mai, 1987. Mu koer pole ühessegi inimesesse nii armunud
olnud kui Liettasse – nad olid lihtsalt võrratu
paar!
|
Lietta
oli aastaid enne Viini käinud koos oma lätlannast sõbratari
Dzidra Veverisiga demonstreerimas ka Helsingi jätkukonverentsil
Madridis, kus kaks rahvariietes näljastreiki pidavat naist
vallutasid uudised. Seal kulus marjaks ära ka ta perfektne
hispaania keele oskus. Jällegi sõitis Lietta sinna
oma väikese palga eest.
Hilisematel külaskäikudel Malmösse Liettale külla,
vaatasin seal pakse fotoalbumeid kõikvõimalikes
keeltes ajaleheväljalõigetega ta tegevuse kohta, mis
jättis tõesti sügava mulje. Ta ulatas oma abistava
käe kõigile abivajajatele. Temalt ei tulnud kunagi
midagi paluda – ta nägi seda ise ning oli ruttu platsis.
Olen ka ise üks selle kuldse südamega inimese tänuvõlglane.
Sama kangelaslikult nagu ta võitles Eesti vabaduse eest,
võitles ta viimastel aastatel ka oma ellujäämise
eest. Uskumatu, et ta elas aastaid vaid ühe kopsuga, millesse
oli vähk sisse roninud. Ta ütles mulle: „Tõusen
üles, vaatan, et on ilus ilm ja sisendan endasse, et mul
ei ole valusid sees ja naudin iga hetke."
1. märtsil kustus ta eluküünal selles maailmas.
85 aastaks meie sekka maale elama saadetud ingel kutsuti taevasse
teiste inglite juurde tagasi. Kahju, et taoline kuldaväärt
inimene lahkus ilma ühegi kodu-Eesti ametivõimude
tänusõnata, rääkimata Teenete Ristist. Ise
ta sellest numbrit ei teinud: „Ma tegin seda kõike
oma sünnimaa armastusest."
|
|
|
