Parasiitluse bumerang Tallinnas
Sotsiaaltoetuste süsteemi mustas augus

tekst:K&E

Toimetulekutoetusteks on käesoleval aastal Tallinnale eraldatud 67,9 milj kr. 2002. a I kvartaliks eraldatud summast jäi puudu 9,4 milj. kr, mis võeti esialgu IV kvartaliks ettenähtud summa arvelt. Praeguste arvestuste järgi jääb puudu 20,1 milj. kr. Niisiis läheb 88 miljonit krooni maksumaksja raha toimetulekutoetusteks Tallinna linnas. Mis toimub?

Kui vaba ühiskond ei suuda aidata arvukaid vaeseid,
siis ei suuda ta päästa ka väheseid rikkaid.

J. F. Kennedy

Poliitikauuringute Keskuse Praxis poolt hiljuti teostatud uuringu

“Sotsiaaltoetuste efektiivsus ja mõju tööjõupakkumisele” järeldused pole sugugi rõõmustavad, vaid peaksid meid sügavalt mõtlema ja lahendusi otsima panema. Töö autorid Arvo Kuddo, Reelika Leetmaa, Lauri Leppik, Mai Luuk ja Andres Võrk leiavad, et sotsiaaltoetused on Eestis madalad, nende reaalväärtus on pidevalt langenud, toetuste maksmise tingimused on suhteliselt leebed ning toetused on ebaolulised ka vaesuse leevendamisel. Teisalt selgub, et vaatamata eeltoodule, on nii mõnelgi juhul kasulikum elada toetustest kui asuda tööle miinimumpalga või selle lähedase summaga. Uuringust selgub ka selline jahmatav tõsiasi, et üle poole toimetulekutoetuste saajatest on tegelikult mittevaesed pered.

Keda me tegelikult toetame?

Kui raha on vähe, nagu meie riigiisad pidevalt korrutavad, siis seda otstarbekamalt ja sihipärasemalt tuleb kasutada iga senti. “Praegune laialivalgunud sotsiaaltoetuste süsteem on tohutu must auk, mis imab lõputult maksumaksjate raha, kuni lõpuks vajavad turgutust maksumaksjad ise,” kritiseerib praegust süsteemi Nõmme linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja pr Aina Parve.
Toimetulekutoetuste saajate kontingent on lai. Nende hulka kuuluvad pensionärid, töötud, madalapalgalised töötajad, paljulapselised ja üksikvanemaga pered ning üliõpilased. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on õigus saada toimetulekutoetust EV-s elavatel isikutel, kelle kuusissetulek peale alaliste eluasemekulude katmist normpinna ulatuses, on alla vabariigi valitsuse poolt kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri.
Toimetulekupiiriks on alates 01.11.1997 üksi elava täiskasvanud inimese kohta 500 krooni kuus. Mitmeliikmelistes leibkondades on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks perekonna summaarne tarbimiskoefitsient, mis on esimese perekonnaliikme puhul 1, kõigil järgnevatel 0,8. Näiteks üheliikmelise leibkonna toimetulekutoetuse maksimaalseks suuruseks on 500 krooni, 2-liikmelisel leibkonnal 900 krooni jne. Normpinnaks loetakse 18 m2 üldpinda perekonnaliikme kohta ja täiendavalt 15 m2 perekonna kohta. Juhul kui korteri tubade arv võrdub seal alaliselt elavate elanike arvuga, kuid korteri üldpind on normpinnast suurem, võetakse aluseks korteri üldpind. Kui korteri üldpind on normpinnast väiksem, võetakse aluseks tegelik pind. Välja on töötatud ka piirmäärad, mille alusel kompenseeritakse kommunaalkulud (vt. TLV määrus lk 25).

Kui suurtest summadest on jutt?

“Kultuur ja Elu” võttis luubi alla Tallinna linna. Tallinna linnavalitsusest saadud andmetel kinnitati Tallinna linna eelarve kogumahuga 4 miljardit 522 milj 330 tuh krooni. Sotsiaaltoetusteks on linnaosadele eraldatud linna eelarvest 16 milj 229 tuh kr (vaata allolevast tabelist).
Lisaks on linnaosadele eraldatud Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti eelarve kaudu 2 milj kr toetuste maksmiseks paljulapselistele peredele EV aastapäevaks ning ühekordsete lastetoetuste maksmiseks 2,5 milj krooni. 2002. a makstakse veel Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti eelarve kaudu ühekordset toetust kolmanda lapse sündimisel 5000 kr. ja ühekordset lapse sünnitoetust üliõpilastest emadele 5000 kr.
Eelmisel aastal maksti Tallinnas 14 882 perele 70 milj 856 tuh 955 kr toimetulekutoetust, sh eluasemekulude normpinna katteks 18 milj 832 tuh 492 kr. Kogu aasta (12 korda) sai toetust 1587 peret, ainult ühe kuu said toetust 2074 peret. Toetust saanud 14 882 peres oli 25 651 pereliiget. Peretüübi järgi oli 3902 pensionäriperet, 2868 üliõpilasperet, 6329 töötutega peret, 4284 lastega peret, neis elas 6116 last. Tähtajalise elamisloaga peresid oli 7528, kellele maksti toetust kokku 6 milj. 972 tuh.955 kr. Eelmisel aastal oli töötuid toetuse saajate hulgas 7491.
Olenevalt linnaosast on sotsiaalregistris 30- 40% linnaosa elanikest, st üle kolmandiku linna elanikest, kes kas või korra on vajanud sotsiaalabi või toetust.
Toimetulekutoetusteks on Tallinnale eraldatud 67 milj 900 tuh kr 2002. a I kvartaliks eraldatud summast jäi puudu 9 milj 400 tuh kr, mis kaeti esialgu IV kvartaliks ettenähtud summa arvelt. Esialgsete arvestuste järgi jääb puudu 20,1 milj kr.

Maksame parasiitlusele peale
Toetuse määramise aluseks on leibkonna või ühise majapidamisega isikute jooksev sissetulek. Ent toetust taotlevate isikute varaline seisund, pere säästud või teiste eraldi elavate pereliikmete toetused ei mängi toimetulekutoetuse määramisel rolli. Arvestades toimetulekutoetuse määramise kriteeriume, käsitletakse puudusena just jooksvate sissetulekute puudumist või vähesust. Selline olukord võimaldab mitmeid viise saada õigustamatult sotsiaaltoetusi.
Ei ole midagi imestada, kui sotsiaalhoolekande osakonna ette sõidetakse uhkete autodega, taskutes tirisevad mobiiltelefonid ja arveid võidakse esitada ühe korteri kohta, kuid tegelikult elatakse teises. Pole välistatud, et üks korter on “mustalt” välja üüritud ning tagatipuks käiakse veel “mustalt” tööl ja oma aiamaad harimas, s.t varjatakse sotsiaalhoolekande osakonna ja tööhõiveameti eest tegelikke tulusid. Eesti riik ja meie kõik saame mitmekordselt tõmmata. Bumerangi tagasilöök annab valusalt tunda eelarvetes, kui jälle millegi olulise jaoks raha ei ole. Vähe sellest, et riigil jäävad maksud laekumata ja meil teenused (rahapuudusel on ju vähenenud arstiabi kättesaadavus, mis puudutab meid kõiki!) saamata, me maksame ju parasiitidele peale!
Pirita linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja pr Aime Vaggo oli hiljaaegu kuulnud juhtumist ühes teises linnaosas, kus toimetulekutoetuse saaja soetas endale 200 000 krooni eest kinnisvara. See, et inimesed elavad tegelikult mujal, on ju esitatavatelt arvetelt näha, sest vett ja elektrit ei kulu. Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Tatjana Sarzanova tõi näite vallasemadest, kes elavad tegelikult koos elukaaslastega eramajades. Kui sotsiaaltöötaja läheb kahtluse korral dokumentides näidatud aadressi järgi kodu külastama, siis loomulikult ei ole vallasema kodus, sest ta “oli lapsega parajasti õues”. Kui lepitakse kokku konkreetne aeg, on ema kodus ning elamine jätab tõepoolest väga tagasihoidliku mulje.
On juhtumeid, kus inimene on pärinud kinnisvara või on see talle kingitud või kellegi poolt ostetud, ning siis tullakse ja nõutakse aru, et miks talle kahte korterit kinni ei maksta. Ta ei tule ju toime! Paraku ei ole paberite korrasolu korral ametnikul õigust toimetulekutoetuse maksmisest keelduda. Õigustamatu toetuse maksmine aga jätab kellegi tõelistest abivajajatest ilma.

Kui vaene on vaene?

Soome saatkonnas töötava ajakirjaniku Arja Korhoneni sõnul ei ole Soomes näiteks toimetulekutoetuste subjektiks need inimesed, kes lisaks olemasolevale eluasemele veel midagi omavad, olgu selleks siis mets, maatükk, suvila, auto vms. Neil soovitatakse vara maha müüa. Samuti on Soomes ametnikul voli otsustada, kas inimene on õigustatud toetusi saama või mitte. Meie riik oma ametnikku ei usalda, andes tuge teisele poolele. Lisaks on täpselt välja arvutatud, kui palju kulub inimesel vahendeid, et tõepoolest minimaalselt toime tulla, siia kuuluvad ka kulutused informatsiooni hankimisele, transpordile jne. Meil aga ei ole veel selgeks vaieldud, kui vaene on vaene, kuigi sellele teemale on pühendatud mitu seminari. Kas inimene, kes tuleb toimetulekutoetust taotlema ja suudab omada mobiiltelefoni, on ikka nii vaene, et olla selle toetuseliigi subjekt? Vaesus on suhteline mõiste, mõni tunneb ennast vaesena, kui tal ei seisa näiteks kahte autot ukse ees.

Me lõikame sotsialismiaja vilju

“Meie inimestele on omavastutus veel suhteliselt võõras mõiste. Eriti vanemale põlvkonnale, kellele on omane nõukogude inimese saaja mentaliteet,” leiab Nõmme linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Aina Parve. “Me lõikame sotsialismiaja vilju ja sotsiaaltöötajatel tuleb olla oma nõudmistes julgemad ning konkreetsemad.” Nõmme sotsiaalhoolekande osakonna töötajad külastavad aktiivselt kodusid ja on saavutanud häid tulemusi inimeste nõustamisel. A. Parve ütles ka, et ta sooviks ajakirjandusele südamele panna, et enne kui kedagi kaitsma tormata, tuleks selgeks teha, kas see inimene on ikka tegelikult toetuse subjekt või mitte. Hiljuti tormas meedia kaitsma näiteks üht vene vanaprouat, kes läks poodi vargile, sest üürivõla tõttu keelduti talle toimetulekutoetust maksmast. Kas talle tõesti ühtegi ausamat mõtet pähe ei tulnud?
Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Tatjana Sarzanova tõi näite, et pärast seda, kui elamuvalitsused erastati ja kinnisvarahooldusfirma “Minu Vara” Haaberstis majade haldamise üle võttis, oli üürivõlglaste pidu läbi. “Minu Vara” andis inimestele kirjalikud hoiatused ja võlglased olid varsti sotsiaalosakonna ukse taga küsimusega: ”Kes minu võla kinni maksab?” Esiteks pole vahendeid, et plekkida maksumaksjate raha eest kinni luuserite mitmekümne tuhande krooniseid võlgu. See on nõukogude ajast pärit suhtumine, et küll keegi teine minu eest tuleb ja teeb ja maksab. Ajad on muutunud, enam ei tulda, tehta ega maksta. Tuleb ise teha ja maksta.
Sotstöötajate käest on küsitud ka, et mul on laps, kes teda toidab? Jah, kes küll peaks lapsi toitma, kui mitte tema vanemad? Kes küll peaks minu võlgu kinni maksma, kui mitte mina?

“Me ei suuda aidata omigi vallasante...”

Pirita sotsiaalhoolekandeosakonna juhataja A. Vaggo kritiseerib mõtet anda luba abivajavatele lähisugulastele Eestisse elama asumiseks. Venemaalt siia tulevatel vanematel inimestel puudub seaduse järgi nõutav 15 aastane tööstaaþ Eesti Vabariigis, et isegi rahvapensioni saada. Järelikult on nad kohe meie aidata. Me ei suuda tagada juba praegu oma abivajajatele inimväärset elustandardit. Tallinnas tiirleb suur hulkuv parv illegaale, kelle üle on kontroll kaotatud ja kellel pole ühtegi dokumenti. Kuidas nad on siia niimoodi jäänud? Ilmselt on omal ajal peo peale laotud väljakolimisrahad suures osas lihtsalt maha joodud. Keegi ju ei kontrollinud, kas inimene lahkus Eestist või mitte.”
“Ühele kildkonnale tehakse head, kuid teiste suhtes põhjustatakse suur ebaõiglus,” leiab ka Aina Parve. “Arvestades seda, et elanikkond prognooside järgi pidevalt vananeb, ei kannata Eesti riik ja maksumaksja seda koormust lihtsalt välja. Varsti satub toetuse subjektiks maksumaksja ise.”
Tuletame siinkohal meelde, miks Soome soovib isehakanud “ingerlaste” ees piiri koomale tõmmata. Olles seda kontingenti lähemalt tundma õppinud, leidis Soome riik, et ei suuda neid senises mahus vastu võtta, sest koormus sotsiaalsüsteemile läheks liiga suureks. Kardeti, et kui kogukond liiga suureks läheb, ei suudeta “ingerlasi” enam integreerida, nad ei ole enam motiveeritud keelt õppima ning seetõttu tööd leidmata hakkavad tegelema kuritegevusega.

Mul on paberid korras, te peate vormistama

Eestis on toetusesummad, võrreldes elukallidusega, nii pisikesed, et mida kauem toetustest elatakse, seda kahtlasem. Minimaalne, 41 toiduainest koosnev füsioloogiline toidukorv maksis I kvartalis 705 krooni. Kõige kahtlasem kontingent, kes tõenäoliselt võib saada õigustamatult toimetulekutoetusi, on pikaajalised töötud, kellel ei ole enam õigust töötu abirahale. Töötute puhul on toimetulekutoetuse maksmise aluseks Tööhõiveametist väljastatud töötu kaart. Tööhõiveamet ja Maksuamet teevad sotsiaalametnike sõnul väga tihedat koostööd. Kui inimene on läinud ametlikult tööle, kuid tulusid varjanud, siis saadakse sellele peatselt jälile. Kuid mida teha siis, kui inimesed töötavad “mustalt”? Kontrollida on seda raske ja tõestada võimatu. Sotsiaaltöötaja küsimusele ”Aga Te ju töötate?” on ka vastatud: “Kus ma töötan? Mul on paberid korras, miks te mulle toetust ei vormista?!”

Üliõpilased õpivad varakult riiki petma

Mustamäel on omaette probleemiks üliõpilased, kellest paljud käivad “mustalt” tööl. Seda kinnitavad Maksuametile esitatud järelepärimiste tulemustena avastatud petturid. Probleemi olemasolu kinnitas ka Tallinna Linnavalitsuse Sotsiaal- ja Tervishoiuameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Ljudmilla Leius. Talle oli hiljuti helistanud murelik tööandja, kes tahtis üht tudengit tööle võtta, kuid tudeng ei soovinud ametlikku töölevormistamist, sest muidu jääb ta toimetulekutoetusest ilma. Siit koorub välja veel üks probleem: kuna toimetulekutoetust saavatele tudengitele kompenseeritakse ka ühiselamutoa maksumus, siis ei ole ka kuulda protestihääli ühiselamutoa maksumuse tõusu üle, mis võimaldab jällegi kinnisvarafirmal üüri pidevalt ilma protestideta kergitada.
“Tegemist on meie ühiskonna tulevase eliidiga, kes…õpib varakult riiki petma. Rääkimata sellest, et tudengid ei peaks mitte mingil juhul olema sotsiaalhoolekande subjektid ning olema sel moel võrdsustatud kõige vaesematega, vaid õppimist tuleks toetada väljatöötatud stipendiumite ja õppetoetuste süsteemi abil Haridusministeeriumi kaudu,” leiab L. Leius.
“Mustalt” töötamisse suhtuvad sotsiaaltöötajad, tundes tegelikku elu, liberaalselt. Pirita sotsiaalhoolekande osakonna juhataja pr A. Vaggo leiab, et inimene vähemalt tegeleb millegagi ega ela ainult toetustest. Samas ei suuda ta mõista, miks välismaal ei ole tööandjad huvitatud “mustast” tööjõust, kuid meil nii mõnigi firma ei võtagi teistmoodi tööle. A. Korhonen Soome saatkonnast selgitab, et Soomes on süsteem päris range, vahelejäämine ülimalt tõenäoline ning sanktsioonid nii rängad, et tööandjale ei ole see lihtsalt kasulik. “Kontrolli “mustalt” töötamise üle aga ei saa sotsiaalhoolekandele panna, sellega peaksid tegelema teised asjaomased ametkonnad. Sotsiaalhoolekandel on eelkõige abistav funktsioon ning ühe käega aitamine ja teisega karistamine läheks vastuollu sotsiaalhoolekande olemusega. Inimesed kaotaksid usalduse ega tuleks enam meile abi saama,” kõlab A. Vaggo seisukoht.
Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonna juhtivspetsialist pr Katrin Gorelov aga reageeris küsimusele emotsionaalselt ning tõi näite teismelist poega kasvatavast emast, kes saab toimetulekutoetust ning töötab turul väga väikese palga eest müüjana. “Tal on selle 900 krooni eest ju võimatu poega kasvatada ja no kui ta teenibki natuke lisa, kas ma peaksin ta siis üles andma või?”
Kõige levinum on ümbrikupalkade maksmine ning paberite järgi ametlikult minimaalpalka saav inimene võib taotleda ka toimetulekutoetust. “Olen üllatunud, et isegi päris suured, soliidsed ja tuntud firmad maksavad ümbrikupalku,” imestab A. Vaggo. Võib tuua näite, kus mees töötas direktori ja naine raamatupidajana ning ametlikult said mõlemad miinimumpalka ja käisid toetust taotlemas.

Praegune süsteem toodab parasiitlust

Puudub toimiv kontrollmehhanism toetusesaajate üle, mis võimaldab inimestel kasutada seadusandluse poolt jäetud auke ning meie kõigi kulul õigustamatult sotsiaaltoetusi saada. Süsteem, mis annab inimesele kala, mitte õnge, toodab pidevalt juurde õppinud abituid. Kas see ongi meie eesmärk?
Poliitikauuringute keskus Praxis artikli algul mainitud uuringu autorid panevad ette tõsta toetuste määrasid regulaarselt, tagades vähemalt toetuste reaalväärtuse säilimise. Samaaegselt toetuste määrade suurendamisega oleks töötu abiraha ja toimetulekutoetuse puhul otstarbekas muuta toetuse saamise kriteeriume rangemaks, asetades suurema rõhu tööotsijaid aktiviseerivatele elementidele nagu näiteks osalemine tööturuprogrammides.
Teisalt peab töötamine olema võrreldes toetuse saamisega majanduslikult kasulik. Selles kontekstis on võtmeküsimuseks palgapoliitika sh miinimumpalga tase ning toetuste ja miinimumpalga vaheline proportsioon. Üheks võimaluseks madala palgaga töötamise toetamiseks on ka toetuste maksmise jätkamine teatud suuruses, kui inimene on nõus vastu võtma madalapalgalise töö. Mitmed Euroopa riigid, sh Belgia, Saksamaa ja Inglismaa ning USA võimaldavad kindlaksmääratud tingimustel saada sotsiaaltoetust paralleelselt töötamisega.
Peretoetuste puhul võiks suurendada valikuliste toetuste osa kogu süsteemi sees, suurendades eelkõige neid toetusi, mis on mõeldud kõige suuremas vaesusriskis olevatele leibkondadele, näiteks paljulapselised ja üksikvanemaga pered.

Kommentaarid

Anders Tsahkna
Tallinna abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiualal

Kui suur probleem on linna jaoks nn “õppinud abitud”, kes elavadki sotsiaaltoetustest? Kuidas ning kas üldse oleks võimalik seda probleemi lahendada?
“Õpitud abituse probleemi ei ole suutnud täielikult lahendada ükski riik. Probleemi on võimalik leevendada osaliselt, asendades rahalist toetust teenuse osutamisega. Arvatavasti on kõige vähem õpitud abitust pensionäride hulgas. Tihti vajatakse õpetust ka raha otstarbekaks kasutamiseks. Kõige rohkem on linnal pakkuda teenuseid lastega peredele: juriidiline, sotsiaalne ja psühholoogiline nõustamine. Linn on juba mitu aastat kasutanud töötuid heakorratöödel, mis on ka üks õpitud abituse vältimise ja tööharjumuse taastamise võimalusi.”

Kuidas oleks võimalik tõhustada kontrolli toetuste saajate üle, et vältida õigustamatut sotsiaaltoetuste saamist ja riigi petmist?
“Sotsiaalhoolekanne ei suuda teostada inimeste sissetulekute üle muud kontrolli kui kahtluse korral kontrollida sissetulekut Maksuametis ja vajadusel nõuda valeandmete alusel makstud toetus tagasi. Eelmisel aastal saadeti Maksuametile mitu tuhat arupärimist. 2001. aastal kanti riigile tagasi 147 456 enammakstud krooni. Vastavalt kokkuleppele Maksuametiga, lubati k.a sotsiaalregistri volitatud töötajatel teha päringuid Maksuameti registrisse, mis annaks võimaluse kohapeal kontrollida inimese sissetulekut.”

Millised on Teie silmis põhiprobleemid sotsiaalpoliitikas ja sotsiaaltoetuste jagamisel? Millised oleksid lahendused?
“Keskendun sellele küsimusele vastamisel toimetulekutoetuse maksmisele, sest omavalitsuse kehtestatud tingimustel makstava sotsiaaltoetuse puhul ei ole “õpitud abituse” küsimus nii terav, kuna reeglina on tegemist ühekordse toetusega, mille saamise peale lootes ei saa oma elukorraldust rajada. Küll on see praegu võimalik riigi poolt kehtestatud tingimustel makstava toimetulekutoetuse puhul, sest ajalisi piiranguid toetuse saamise puhul ei ole. Positiivse muutusena tuleb küll märkida seda, et alates 2002. aastast kehtima hakanud Sotsiaalhoolekandeseaduse muudatusega on sätestatud omavalitsuse õigus jätta toimetulekutoetus määramata, kui toetuse taotleja on korduvalt keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast rehabilitatsiooniprotsessis, s.t pole ilmutanud aktiivsust ja soovi abivajaja olukorrast väljatulemiseks. Tegemist on n-ö negatiivse sanktsiooniga, kuid lahenduseks võiks olla ka positiivne stiimul, mille korral aktiivsust üles näidanud, s.t ümberõppes osalenud ja tööd otsiv/leidnud toetuse taotleja võiks mõne aja jooksul saada toetust suuremal määral või lisaks palgale. Võimaldamaks pikaajalistel toetuse taotlejatel abivajaja olukorrast välja tulla, tulekski praegu suuremat rõhku panna erinevate rehabilitatsioonisüsteemide väljaarendamisele (nõustamine, ümberõpe, tööalase harjumuse ja sotsiaalse sidususe taastamine), sest tuleb tunnistada, et selles osas on praegu vähe tehtud.
Mis puudutab toimetulekutoetuse maksmist neile, kes saavad toetust n-ö õigustamatult, siis selle puhul toetuse maksmise tingimused negatiivseid sanktsioone ei sätesta, kui mitte arvestada ebamäärast formuleeringut, et omavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata isikule, kelle puhul vastav komisjon leiab, et isikul on toimetulekuks piisavalt vahendeid. Mis on antud kontekstis piisav, ei ole välja öeldud, seetõttu on selle võimaluse kasutamine problemaatiline, silmas pidades tõenäolisi kohtuvaidlusi. Toimetuleku saajate sihtrühma määramine võiks tulla kohaliku omavalitsuse pädevusse koos vastava tulubaasiga.”

Siim Kallas
EV peaminister

Kes saavad praegu Eesti riigis õigustamatult sotsiaaltoetusi ja millised oleksid võimalused kontrolli tõhustamiseks?
“Eesti seadustega ei ole kehtestatud põhjendamatuid sotsiaaltoetuste liike, küll aga antakse õigusaktidega sotsiaaltoetusteni liiga kerge ligipääs. Sellest tulenevalt saavad toimetulekutoetust, mis idee poolest on viimane võimalus vaesuse leevendamiseks, paljud sellised inimesed, kes seda tegelikult saama ei peaks. Poliitikauuringute keskus Praxis viis hiljuti läbi uurimuse, mille järeldustes seisab, et üle poole toimetulekutoetuste vahenditest saavad mittevaesed pered. See on ka põhjuseks, miks ei ole võimalik tõsta toimetulekutoetuste ja muude sotsiaaltoetuste summasid nendele peredele, kes seda tegelikult vajavad. Teine probleem on süsteemi keerukus ning mitmete erinevate toetuste omavaheline kooskõlastamatus. Mustal tööjõuturul töötav inimene võib saada ka mitmeid erinevaid toetusi. Tal puudub huvi legaalse töö vastu, sest sellisel juhul kaotaks ta toetused.
Probleeme on ka omavalitsustes toimetulekutoetuse liiga kergekäelise maksmisega. Et raha jõuaks tegelike abivajajateni, tuleb muuhulgas motiveerida toetusi määravaid sotsiaaltöötajaid inimese tegeliku olukorra suhtes huvi tundma ja seda kontrollima ning tegema tihedamat koostööd teiste spetsialistide ja talitustega. Samuti on vajalik toetuste, eriti toimetulekutoetuse ja töötu abiraha maksmine siduda vastavalt sotsiaal- ja tööturuteenuste või muude aktiveerivate meetmetega, lähtuvalt konkreetse inimese probleemist, abivajadusest ja potentsiaalist.”

Merle Malvet
Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja -toetuse osakonna juhataja

Milline saab olema sotsiaaltoetuste jagamise süsteem ja põhimõtted Euroopa Liidus?
“Euroopa Liidul ei ole sotsiaaltoetuste – nagu seda on näiteks Eesti toimetulekutoetus – kohta kehtestatud ühtseid põhimõtteid ega muid liikmesriikidele siduvaid nõudeid.
Euroopa Liidus on loobutud kunagistest katsetest sotsiaalse kaitse süsteeme ühtlustada. Sotsiaalse kaitse areng on tihedalt seotud iga riigi ajalooliste ja kultuuriliste traditsioonidega, mistõttu hüvitiste ja toetuste põhimõtted on liiga erinevad, et neid ühtlustada.”

Toimetulekutoetuse määramiseks alalise eluruumi alaliste kulude piirmäärad Tallinna haldusterritooriumil asuvate eluruumide suhtes:

1. Toimetulekutoetuse arvestamisel võetakse arvesse Elamuseaduse § 7 lõike 1 punkti 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ning jooksval kuul tasumisele kuuluvad alalise eluruumi alalised kulud järgmiste piirmäärade ulatuses:
1.1 tegelik korteriüür või omandiõiguse alusel kasutatava eluruumi majandamiskulud, kuid mitte üle Tallinna Linnavolikogu poolt kehtestatud üüri piirmäära eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta ühes kuus ja mitte üle 20 krooni eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta ühes kuus Tallinna linna poolt ehitatud või renoveeritud eluruumide üürile andmisel, mis on valminud pärast 2000. aasta 1. juunit;
1.2 kütteks tarbitud soojusenergia maksumus;
1.3 tahkekütus (turbabrikett) 13 kg eluruumi ruutmeetri kohta kuus ajavahemikul 1. oktoobrist kuni 30. aprillini või mitte üle nimetatud turbabriketikoguse 1,2- kordse maksumuse olenemata tegelikult tarbitavast kütuseliigist (gaas, vedelkütus, puit või elektrienergia);
1.4 soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia maksumus kuni 105 liitri vee soojendamiseks ühe elaniku kohta ööpäevas;
1.5 tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse maksumus kuni 300 liitrit ühe elaniku kohta ööpäevas;
1.6 tarbitud majapidamisgaasi maksumus kuni 25,0 kuupmeetrit ühe elaniku kohta kuus, iga järgmise elaniku kohta lisandub kuni 15,0 kuupmeetrit kuus;
1.7 tarbitud elektrienergia maksumus statsionaarse elektripliidi puhul:
1.7.1 tsentraalse soojaveevarustuse korral kuni 80 kWh ühe elaniku kohta kuus, iga järgmise elaniku kohta lisandub kuni 15 kWh kuus;
1.7.2 tsentraalse soojaveevarustamise puudumisel kuni 90 kWh ühe elaniku kohta kuus, iga järgmise elaniku kohta lisandub kuni 25 kWh kuus;
1.8 tarbitud elektrienergia maksumus eluruumi üldvalgustuseks kuni 100 kWh perekonna kohta;
1.9 tegelik maamaksukulu, kuid mitte üle kolmekordse elamualuse pinna;
1.10 hoonekindlustuse kulud kuni 0,35 krooni eluruumi ruutmeetri kohta kuus.
2. Alalise eluruumi alaliste kulude hüvitamine toimub teenuse osutaja või kauba müüja poolt esitatud arvete alusel.
3. Linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekandeosakonna ettepanekul on linnaosa vanemal õigus oma korraldusega anda luba rakendada punktides 1.5 ja 1.7 kahekordset piirmäära juhul, kui tegeliku tarbimise mõõtmiseks puuduvad tehnilised võimalused.
allikas: Tallinna linnavolikogu määrus nr.12 vastuvõetud 07. 02. 02.
Erandiks on tagastatud majades elavad pensionärid, kus on suuremad korterid. Neile kompenseeritav normpind on 51 m2.