RAT Vanemuise uue teatrihoone avaaktuse presiidium 1967. aastal. Kõnepuldis on ENSV Liidu rahvakunstnik, Vanemuise direktor-peanäitejuht Kaarel Ird. Foto Ajapaik

Läti hävituspataljoni võitleja Kaarel Ird – Tartu aukodanik!
Kui kaua veel?

tekst: Üllar Reino, jurist

Tartu on tuleval aastal Euroopa kultuuripealinn. Kultuuripealinna kunstiline kontseptsioon on Ellujäämise kunstid. Lähtudes välja käidud kunstilisest ideest ja sellega seotavast inimsusest, minu arvates ka inimlikkusest, esitan ma Tartu linnavolikogule ja linnavalitsusele, aga ka kogu laiemale üldsusele oma arvamuse, mis lõpeb küsimusega – kui kaua veel?

Tartu linna tunnustuse avaldamise kord sätestab, et aukodaniku nimetus antakse füüsilisele isikule erilise auavaldusena Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest. Esimesed aukodaniku nimetused anti 1939. aastal esimesele Eesti Vabariigi presidendile, mitmekordsele peaministrile ja riigivanemale ja Päästekomitee esimehele Konstantin Pätsile ning mitmekordsele peaministrile ja riigivanemale Jaan Tõnissonile. On paslik lisada, et eelnimetatud Eesti iseseisvuse saavutamisel olulist võtmerolli kandnud isikutele andis aukodaniku nimetuse tollane Tartu linnapea Aleksander Tõnisson, kes oli oma töö ja tegevusega tartlaste seas vägagi armastatud.
Olgu nende teiste Tartu aukodanikega nagu on, aga kindlasti neist nimi – Kaarel Ird, minu arvates seda austavat aukodaniku nimetust kohe kindlasti ei vääri. Väidan, et Kaarel Irdile omistatud tunnustused polnud mitte üksnes omistatud tema teatritegevuse eest, vaid tunnustused tulenesid eelkõige tema punaaktivistlikust tegevusest.
Kaarel Ird oli NLKP liige 1940–1986. Päev pärast juunipööret korraldas ta koos August Pringiga Vanemuise seltsi ülevõtmise aktsiooni, koos mindi Vanemuise seltsi asjaajaja hr A. Reisneri kabinetti, kaasas Tartu AÜ keskliidu volitus kogu Vanemuise asjaajamine üle võtta. Ta oli ka natsionaliseeritud ehk ebaseaduslikult võõrandatud Karl Abeli kaubamaja komissar pärast juunipööret, kuni järgmise suveni. Samuti oli komissar Ird vedanud Abeli kaubamajast omale koju nii palju kaupa, et pärast Tartu vallutamist sakslaste poolt said paljud, kelle kodud olid tühjaks põlenud, sealt oma tühjadele korteritele asendussisustust.
Teise maailmasõja rinde Tartusse jõudes räuskas sm. Ird koos Vanemuise näitleja Edmund Aumerega* 1941. aasta suvel koosolekule aetud teatritegelastele „Me tapame kõik, kes on meie vastu ja pole meie poolt!”. Ird oli üks verisemaid läti hävituspataljonlasi. Ta oli läinud üht taluperemeest arreteerima ning pannud talule tule otsa ja pärast seda kui talu oli hommikuks maha põlenud, kaevanud varemetest taluperemehe põlenud laiba välja, võtnud taskust noa ja lõiganud „sea” küljest tüki. Ise öelnud „Siga, mis siga, pole vahet midagi”. Ird oli koos kamraadi Edmund Aumere ja Leida Irdiga** ja Haim Druiga*** küüditamiselt naasnuna uhkelt kuulutanud „käisin sõnnikut vedamas”. Tartumaa hävituspataljoni staabi Tormas liige ja komandant 1941. aastal (Torma mõisas asus lätlaste hävituspataljon, toim.), tulistas Vanemuise katuselt juulis 1941 linna vabastama rutanud metsavendi, Tartu vabadusvõitlejaid ja teisi eraisikuid.
Eelloetletud andmed ja tegevused pole minu poolt pastakast välja imetud, vaid need asjaolud on avaldatud mitmetes väljaannetes. Näiteks Vaba Eesti Sõna (VES) 25.09.1969 artikkel "Kes põristavad Vanemuise trumme" ning Võitleja 1.06.1959 artikkel "Praegne teatrielu ikestatud kodumaal". Seega võib sm Irdi tehtust ja toimetustest välja lugeda (mina vähemalt loen), et tegemist on tõelise Eesti rahvast vaenanud kollaborandiga, kes ei väärtustanud loodust inimsuses, inimsust kunstides ega kunste Euroopas ega Euroopat maailmas. Erinevalt oma kamraadist Edmund Aumerest oskas ta Eesti murrangulistel saatuseaastatel ellu jääda ja punasel karjääriredelil kõrgustesse tõusta tänu inimlikkuse puudumisele ja inimsusevastastele kuritegudele.
Saab veel öelda, et Kaarel Ird oli mutrikesena osaline ka selles, et Tartu esimesed aukodanikud Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts langesid kommunistlike repressioonide ohvriks ning Tartu linnapea Aleksander Tõnisson (väidetavalt 1941) tapeti.
Teise maailmasõja käigus sai eelkõige Punaarmee pommitamise tulemusena kannatada Vanemuise 1939. aastal valminud Baltimaade moodsaim 500 istekohaline teatrihoone. Aastatel 1944–1948 juhtis teatrit Kaarel Ird, kes ei liigutanud sõrmegi teatrihoone korrastamiseks, rääkimata selle taastamisest. Aastatel 1950–1953 oli teatrijuhiks venelane Andrei Poljakov****, kes teatrihoone püstiolevaid seinu lammutama ei kiirustanud. Teadaolevalt olid teatrist alles jäänud varemed veel väga heas seisukorras ja teatri oleks saanud taastada – vastava projekti olid arhitektid Arnold Matteus ja Nikolai Kuzmin koostanud juba 1948. aastaks. Mingil põhjusel, väidetavalt ehitusvõimaluste puudumise tõttu, jäi see mõte aga katki. Uuesti kerkis Vanemuise taastamise mõte esile 1956. aastal, ent siiski püsisid varemed omal kohal kuni 1959. aastani, mil need lammutati ning teatrimaja uuele hoonele pandi nurgakivi 1960. aastal.

1944 aasta sõjategevuse käigus kannatada saanud Vanemuise juugendstiilis vana teatrimaja oleks saanud taastada. Vastava projekti koostasid arhitektid Matteus ja Kusmin juba 1948. aastaks. Foto Ajapaik

Uue teatrihoone loomisel oli suur sõna toonasel peanäitejuhil Kaarel Irdil, kes soovis saada peatselt loodavasse teatrimajja tunduvalt rohkem istekohti kui seda oli olnud vanas teatrihoones. Kuigi senini pole dokumentaalselt olnud võimalik tagantjärele tõestada, kas vana teatrihoone varemete lammutamine sündis kommunistliku partei keskkomitee korraldusel või hoopis Kaarel Irdi isiklikul soovil, kaldun ma arvama, et lammutamine võis olla ka Irdi kinnisidee. Kui 1967. aastal avati endisel Aia tänaval 1944. aastal hävinud teatrihoone asemele uus 682-istekohaline teatrihoone, pidas sm Ird seda eelkõige parteiliseks saavutuseks ja enda teeneks.
Neile, kes väidavad, et sm Ird oli siiski eelkõige kunstnik ja teatrijuht, vastan käesolevale arvamusele aluse andnud seltsimees Irdi enda sõnadega ENSV teatriühingu 5. kongressil 1977: "Parteilisus on minu esimesi põhinõudeid. See on meile nõukogude kunstnikele niisugune tõde, mille üle enam ei diskuteerita!".
Adolf Hitleri sünnilinna Braunau linnavolikogu rõhutas oma 2011. aasta otsuses, millega Hitleri aukodaniku staatus selles Austria linnas tühistati, et natside koledaid tegusid ei saa kunagi unustada, need on kurvaks õppetunniks tulevastele põlvedele. Saksamaa Lindau linnavolikogu hääletas 2005. aastal üksmeelselt Hitleri nime kustutamise poolt. Linnavolinikud leidsid, et Hitlerit aukodanikuks pidada oleks absurdne. Mina leian, et Kaarel Irdi, kes ihu ja hingega sõdis Eesti Vabariigi ja selle kodanikkonna vastu, oleks tänapäeval Tartu aukodanikuks pidamine samuti absurdne.
Kuna Tartu linna tunnustuse avaldamise korra kohaselt otsustab aukodaniku nimetuse andmise linnavolikogu, siis saab volikogu tunnistada ka aunimetuse andmise kehtetuks. Seda enam, et Kaarel Irdile anti Tartu linna aukodaniku tiitel okupatsioonivõimu poolt, kohalike käsilaste mahitamisel.
Siit siis nüüd minu lubatud küsimus: Kui kaua veel sallivad Eesti Vabariigi kodanikkonna poolt seaduslikul teel valitud Tartu linnavolikogu liikmed Kaarel Irdi nime Tartu aukodanike hulgas? 
Ise usun, et praegu on Kaarel Irdi aukodanike hulgast väljaarvamiseks (moodsamalt öeldes tühistamiseks) viimane aeg. Kui Euroopa kultuuripealinnaks oleku ajal ei soovita näha ega kuulda külastajate hämmastunud küsimusi – miks Emajõe Ateena ja heade mõtete linn Tartu sallib endiselt oma aukodanike hulgas stalinisti ja Eesti rahva kvislingit?
Tahaks loota, et väheneb ka ristsõnade koostajate arv, kes oma ristsõnades küsivad ikka ja jälle kolme tähega legendaarse teatritegelase nime, kelle hüüdnimeks oli ja on siiani Vana Hirmus.

EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino kinnitab Kuldtähe ordeni NSV Liidu rahvakunstniku, RAT Vanemuise direktor-peanäitejuhi Kaarel Irdi rinnale aastal 1984. Foto Ajapaik.

* * *

Kaarel Ird

• Kaarel Kirilli poeg Ird sündis 27.08.1909. aastal Riias. Peale ema surma 1915 kolis isa 1917. aastal koos uue naise ja poegadega Eestisse. K. Ird õppis Kilingi-Nõmme algkoolis ja Saarde kihelkonnakoolis (ei lõpetanud), töötas maalrina Riias ja Eestis. Ta oli Pärnu töölisteatri kunstnik, näitleja ja lavastaja 1932–1934. Mängis asjaarmastajana Tartu Sõdurite Kodu näiteringis ja Käsitööliste Abiandmise seltsis. Õppis Tartu näitekunsti stuudios 1934–1936, kust visati kommunistliku maailmavaate pärast välja. Oli Tartu Töölisteatri näitleja ja lavastaja 1937–1939. Osales Vanemuise ooperikooris 1939–1940. NLKP (ÜK(b)P) liige 1940. Vanemuise peanäitejuht ja komissar 22.06.1940–22.06.1941. Teise maailmasõja ajal oli ta Nõukogude tagalas ENSV Rahvakunstiansasmblite partorg. Peale sõda Vanemuise režissöör ja peanäitejuht 1944–1948 ja 1949–1950 ning 1955–1985. Ta jõudis olla ka Tartu ringkonnakohtu kaasistuja 31.12.1940, EK(b)P kongresside saadik 1941–1986, ENSV Kunstide Valitsuse juhataja 1948–1949, Tartu ülikooli näiteringide juhataja 1950–1952; Pärnu L. Koidula nim. draamateatri peanäitejuht 1952–1955, KGB allasutuse VEKSA liige 1959–1986, ENSV Ülemnõukogu mitme koosseisu ja selle presiidiumi liige – ehk kogu karjääri jooksul aktiivselt tegev parteliinis.
• Kaarel Irdile kui nõukogude teatritegelasele on omistatud ka hulk preemiaid ja muid tunnustustusi. Näiteks: ENSV ülemnõukogu presiidiumi aukiri «Aktiivse osavõtu eest revolutsioonilisest liikumisest ning 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni ettevalmistamisest ja läbiviimisest Eestis», Lenini orden (1967), NSVL rahvakunstniku tiitel (1970), ENSV riiklik preemia (1977), sotsialistliku töö kangelase aunimetus ühes Lenini ordeni ning kuldmedaliga «Sirp ja Vasar» (1984) ning Tartu aukodanik 1984. aastast. K. Ird suri 25.12.1986. aastal Viljandi rajoonis Jämejalas.
  

Kes olid Kaarel Irdi kaasosalised:

*Edmund Jakobi poeg Aumere (sünd. Edmund Anton) sündis 10.03.1912 Narvas. Eesti Draamastuudio Teatrikunsti kool. Näitleja Draamastuudio Teatris 1932–1935 ja Vanemuises. 1935–1941 punaaktivist ja 1940–1941 hävituspataljoni võitleja. Tabati 1941 ja hukati Omakaitse poolt.

**Leida Pauli tütar Ird (neiuna Rosenblatt) sündis 15.04.1915 Jäärja vallas Pärnumaal. Tartu Tütarlastegümnaasium 1935. Tartu Näitekunsti stuudio 1936. Näitleja Tartu töölisteatris 1937–1939, Vanemuises 1940–1941. Punaaktivist 1940–1941. Natsionaliseerimise peakomitee komissar Tartus 1940. ÜK(b)P liige 1940. Natsionaliseeritud K. Abeli äri usaldusmees. 1940. aasta küüditaja koos Kaarel Irdiga. Teise maailmasõja ajal N. Liidus ENSV riiklike kunstiansamblite koosseisus 1941–1944. RAT Vanemuine näitleja 1945 ning režissöör ja näitejuht-lavastaja 1944–1976. ENSV Riikliku Vene Draamateatri lavastaja 1958–1959. ENSV teatriühingu liige1953–1976. ENSV teeneline kunstitegelane 1955; ENSV rahvakunstnik 1957. ENSV riikliku preemia laureaat (1948, 1949 ja 1972). ENSV ÜN aukiri „Aktiivse osavõtu eest revolutsioonilisest liikumisest ning 1940 sotsialistliku revolutsiooni ettevalmistamisest ja läbiviimisest Eestis” 20.07.1965. Tööpunalipu ordeni kavaler 2.07.1971. Lavanimi Epp Kaidu. Kaarel Irdi abikaasa suri 23.06.1976 Tallinnas.

***Haim Hona-Jeruchimi poeg Drui sündis 27.08.1909. aastal Tartus juudi rätsepa (Vikipedias – lihuniku) pojana. Juudi eragümnaasium 1926. Tartus riidepoe sell (müüja). Tartus 1923–1940 Vanemuise stuudios. 1926–1934 Juudi isetegevusteatris. 1934–1941. Punaaktivist 1940–1941. NKVD kaastöötaja nn „silm ja kõrv”. Vanemuises 1940–1941. Osales koos Kaarel ja Leida Irdiga küüditamisaktsioonis 14.06.1941 Tartus. Teise maailamsõja ajal N. Liidus. PA võitleja 1941–1945. Vanemuise näitleja ja dramaturg 1945–1970. ENSV Teatriühingu liige. Ütles ENSV ÜN valimistel 16.02.1947: „Olen õnnelik, et mulle langeb osaks au olla üks esimesi Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel. Olen võideldes Nõukogude armee ridades võtnud osa saksa fašismi ja imperialismi kantsi – Berliini vallutamisest. Ma olen veendunud, et ainult kommunistliku partei juhtimisel on meil võimalik viia oma kodumaa vastu õitsengule ja kindlustada kõigile töölistele õnnelik tulevik.“ Suri 7.03.1970. aastal Tartus.

****Andrei Konstantini poeg Poljakov sündis 30.09.1917. aastal Orenburgis Venemaal. Näitleja Pumaarmee teatris Orenburgis 1937. Üleliidulise Kunstitöötajate Liidu liige 1937. Teise maailmasõja ajal GITIS´es. 1942. aastast näitleja ja lavastaja Moskva ja Dušanbe teatrites. Tallinna Vene Draamateatris 1949. 1950 RAT Vanemuine kunstiline juht ja peanäitejuht 1950–1953. NLKP liige. Vilniuse Vene draamateatri peanäitejuht. ENSV teatriühingu juhatuse liige 25.041969. Vene Draamateatri nimekirjas 1972. Stalini preemia laureaat 03.1952 (preemia määrati RT Vanemine" lavastuse Unustamatu 1919" eest). ENSV kultuuriministeeriumi diplom "Aktiivse ja tulemusrikka töö eest NSV Liidu moodustamise 50. aastapäevale pühendatud IX vabariikliku teatrikuu korraldamise eest". Surnud 06.1972.

Kommentaar:
Veel sm Irdist ja tema ihalejatest

Üllar Reino

Asudes kirjutama lugu Kaarel Irdist, olin ma n.ö 90% protsenti seisukohal, et seda Postimees (PM) ei avalda. Läks siiski teisiti. Edastasin kirjutise toimetusele 30.04. ning peale seda kui PM oli saanud Tartu linnapealt antud teemaga seonduva seisukoha, ilmus minu arvamus 13.06 Postimehes. Päev enne 1941. aasta küüditamispäeva.
20.06 ilmutas PM Andres Jaegeri kirja "Minevik kipub korduma", milles viimane küll nendib, et Ird osales aktiivselt 1941. a massiküüditamise läbiviimisel, aga toob Irdi teenena asjaolu, et ta saavutas Vanemuise säilimise ka muusikateatrina. Nädal hiljem (27.06) ilmus PM-s õigusteaduste doktori ja teatrihuvilise Kadri Siibaku arvamus "Ei ole kahtlust, et Kaarel Ird oli väga vastuoluline isik".

Kui lugupeetud linnapea Urmas Klaasi meelest oli Kaarel Ird vastuoluline isik siis teatrihuvilise K. S. meelest oli Ird väga vastuoluline isik. Ei vaidle vastu, seda enam, et sm K. Ird oli ju ka Jämejala Psühhiaatriakliiniku patsient.
Lugupeetud teatrihuviline ja ülikooliõde Kadri Siibak toob hulk näiteid Vanemuise teatriga seotud isikute poolt kirjutatud, sm Irdi kiitvatest, kirjutistest, aga jätab millegipärast mainimata, et tema isa, ENSV teeneline kunstnik (1957), Johannes Lükki, oli kauaaegne RAT Vanemuine ooperi- ja operetisolist. Huvitav oleks teada, kas Johannes Lükki rääkis oma tütrele sellest, et Vanemuist kutsuti rahvasuus hellitavalt KGB pesaks. Tõenäoliselt ei rääkinud isa tütrele ka Vanemuise näitlejast (aastatel 1938–1942) ja tulevasest kirjanikust Veli Kudresest (21.VI.1903–1.VIII.1967), kelle pajatuste läbi sm K. Irdi "sigadused" vahetult punase riipöörde ajal ja järel ilma valla pääsesid. Siinkirjutaja on teadlik asjaolust, et K. Ird 1950 aastal (enne seda ka 1948) vallandati, aga ega see tema palet muutnud ja tema poolt eesti rahva vastu toime pandud kuritegusid pehmendavaks asjaoluks saa olla. K. Irdi tõus parnassile kulges siiski üle laipade.

P.S Veljo Tormise "Meestelaulud" ja "Naistelaulud" olid mõlemad 2015. a Nargenfestivali kavas. Lugupeetud Andres  Jaeger  meenutab  hardumusega  oma  noorusmälestusi  1950. –1960.  aastate muusikalavastustest Vanemuises ja "tänab" Irdi selle eest, et viimasel oli alati võimalik abi saamiseks Moskva poole pöörduda"
Kurb, et isamaalane Andres Jaeger, kes koos õe ning vanaema ja tädiga 1941. aasta suveõhtul olid sunnitud Puhjas tühjas laudalakas hävituspataljonlaste eest varju otsima, ei suuda uskuda, et selline hirmuäratav isend oli ka Kaarel Ird. Ma ei usu, et Kaarel Ird oleks kasutanud palderjani laste hirmupisarate rahustamiseks. Andres Jaegeril soovitaks jõuda selgusele, mille nimel K. Ird ja temataolisid hävituspataljonlased rüüstasid Puhja vallas õitsval järjel olevad Juraku, Sumbaku ja Soova-Veski talud, vallamaja ja teisi majapidamisi. Lisaks eeltoodule soovitan lugupeetud vanemteaduril mõtiskleda selle üle, mille või kelle sunnil pidi kirikuõpetaja Peeter Kohandi (aastatel 1944–1949 EELK Puhja koguduse õpetaja) II MS lõpus ja pärast sõda mööda Eestimaad ringi rändama ning Jämaja ja Anseküla õpetajana 22.01 1960.a Saaremaal Sõrve sääres Jämajal tulesurma surema.

Austatud linnapea Urmas Klaas on seisukohal, et Vanemuise tõusu ja teatriuuenduste eest väärib Ird suurt lugupidamist. Nii linnapea Urmas Klaas kui ka õigusteaduste doktor Kadri Siibak on seisukohal, et kuna Kaarel Irdile andis aukodaniku nimetuse Tartu TSN TK, siis selle tiitli äravõtmine ei kuulu tänase Tartu linnavolikogu ega linnavalitsuse kompetentsi, kuna nad pole õigusjärglased. Sellisest lähenemisest võib välja lugeda, et tänane linnavalitsus lähtub tahes tahtmata oma tegevuses 30 aasta taguse okupatsioonivõimu määrustest, otsustest ja korraldustest. Tõsi, mitte küll de jure, aga de facto!.  Kas tõesti?  Kahju, et mul pole kunstnikukätt, muidu ma joonistaksin repliigi lõpuks pildi, millel laipade otsas kätega vehkiv ja laulev mees ning ühe mööduja küsimusele – kelle laibad need on?, vastab teine – mis neist laipadest, vaata parem kui vägev muusikal seal üleval lavastub!