Viljandi lossihärra Viktor Siilatsil oli au võõrustada von Ungern­Sternbergide ja von Mensenkampffide järeltulijat, Ameerikas elavat Rhona Villanuevat. Foto: Sven Tupits

Schloss Fellin –
muinasjutuloss, mis teeb väikese Viljandi suuremaks

tekst: JAANIKA KRESSA

Viljandi lossihärra Viktor Siilats võõrustas hiljuti von Ungern-Sternbergide ja von Mensenkampffide järeltulijat. 5-aastaselt kodumaalt lahkuma sunnitud ja praegu Ameerikas elav Rhona Villanueva (88) viibis Viljandis neljandat korda ja selle saabumise põhjus oli vanaema lapsepõlvekodu Schloss Fellini uus ilme.

Viljandi on oma ligi 800 aastase teadaoleva ajaloo jooksul olnud kord suurem kord väiksem. Wiliende linnuse kõrvale kerkis kivikindlus, mis sai nime Fellin ja nii ta on sammunud läbi ajaloo oma kahe nimega. Vanadelt kaartidelt leiame veelgi erinevaid nimekujusid nagu Felin, Velin ja Velyn, kuni meie suurkirjanik Nikolai Baturin romaanis „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“ talle ka kolmanda, poeetilise nime – Phoenixburg – andis.

Kuulsa ajalooga väike linn

Rhona Villanueva on olnud oma pere mälestuste hoidja. Foto: Martin Raid

Tänapäeva Viljandi on kuulsa ajalooga väike linn, kes renoveeris kunagise mõisa aida ja täitis selle rahvamuusikaga. See on muidugi tore, kuid kahjuks ei ole linna valitsejatel jätkunud aru, et säilitada teisi varem mõisale kuulunud abihooneid, mis oleksid võinud samuti leida kaitset ja teenida meid edasi igaüks omal viisil.
Meie mõisapark on tükeldatud ja mõisa härrastemajale, mis müüdi eraomandisse, kuulub ainult mõni jalatäis maad maja ümber. Selles olukorras oli aastaid õhus küsiumus, et kes siis ometi teeb korda Viljandi mõisa härrastemaja ehk Uue Lossi, nagu rahvasuus ennist hüüti hoonet, milles ligi 80 aastat erinevad miilitsad olid möllanud ja mis nüüd nukralt lagunes.
Mõne aasta eest jõudis hoone taas müüki ja küsiti jälle murega: kes ostab? Kas keegi, kes päriselt hoolib? Või keegi, kellel on suva? Rõõm oli suur kui selgus, et Oswald von Ungern-Sternbergi ehitatud ja 1880. aastal valminud Schloss Fellini ostis Viljandi mõisa aidamehe Tõnis Nordeni järeltulija Viktor Siilats. „Suure südamega mees,“ ütles tema kohta mõisnike järeltulija Rhona Villanueva.
Oma pere ja meie linna mälestuste hoidja
Rhona Villanueva on olnud oma pere mälestuste hoidja. Tänu temale on meieni jõudnud tema vanaema Alexandrine Emily von Mensenkampffi (sünd. von Ungern-Sternberg) lühikesed, ent väga olulise kaaluga mälestused, samuti mitmed Esimese ilmasõja eelsed fotod, mis on mitmeid kordi olnud põgenikekohvrites ja teinud maakerale tiiru peale. Tänu Rhonale teame me täna, millised nägid välja Viljandi Uue Lossi ehitanud parun Oswald, tema naine Emely ja nende tütar Alexandrine. Kuid need mälukillud on rohkem kui ühe pere lugu, need on ka meie linna lugu.
Oswald von Ungern-Sternberg suri 1907. aastal ja tema lesest sai perepea, kelle juhtimisel tulevad hullud ajad üle elati. 1917. aastal oli ta pööbli poolt aadli vastu korraldatud genotsiidi eest sunnitud koos tütre ja tütretütardega Viljandist põgenema. Tagasi koduseinte vahele ei saanud ta enam kunagi, sest tema kodumaale tagasi pöördudes oli loss ammuilma üle võetud. Kuid ta toetas jõuliselt oma nõrga tervisega tütart, samuti poega, kes kõigele vaatamata oli ikkagi Viljandi viimane parun.

Rhona (Brasche) Villanueval tuli 5-aastaselt kodumaalt lahkuda. Foto: ERH

Kui Rhona Teise maailmasõja ajal lapsena Berliinis elas nii, et gaasimask oli kogu aeg kõrval ja ta suutis seda kiiresti ise pähe panna, samuti oli tal väike kohver, kus sees tema nukk ja nukuriided, siis ema Karin Braschele oli sama olukord tuttav ajast, kui ta teismelisena Dresdenis toidu eest ehetega pidi tasuma, sest raha ei maksnud enam. 1923. aasta Ülestõusmispühade ajal kinkis Karin oma emale märkmiku, kuhu palus panna kirja mälestused.
Alexandrine, Rhona vanaema, rändas Dresdenis olles oma meeltes tagasi armsasse Fellini ja kirjeldas kodulossi igat ruumi. Südamevalu ja igatsusega meenutas ta Saksamaa kuuski, mida nad koos isa Oswaldiga häärberi ette istutasid: „Kas nad kasvavad veel?... Või langesid väga kurbade aegade ohvriks nagu kõik muu, mida peetakse kalliks ning armastatakse ja austatakse?“

Tõeline muinasjutuloss

Viktor Siilats avas Schloss Fellini, mis sisaldab butiikhotelli, SPA-d, restorani ja raamatukohvikut, möödunud suve lõpus. Olulised ruumid on sisustatud Alexandrine’i mälestusi mööda: laes on Murano klaasist kroonlühtrid, sest Veneetsiast pärist lühtrid rippusid seal ka varem. Seintel on samade maalide reprod, mis Ungern-Sternbergide ajal, raamatukogust loomulikult ei puudu Goethe büst.
Schloss Fellin on tõesti nagu muinasjutuloss. Väärikas, ajalooline atmosfäär ühendatud moodsa luksusega. Restoran ja raamatukohvik koos suveterrassiga, väike ja imeline SPA, kus peatub aeg. Nüüd lõpuks on ka Viljandi nende linnade seas, kus tõelist luksust ja privaatsust armastavad inimesed on oodatud ja oma koha leiavad.
Kunagises mõisa juurviljakeldris, kus aastakümneid asusid vangikongid, ei kummita mitte. Kurjad vaimud ajas sellest majast välja EELK peapiiskop Urmas Viilma isiklikult. Ka lossi avamisel ei puudunud von Ungern-Sternbergide perekonna esindaja, tookord viibis Viljandis pidulikul sündmusel Heinz von Ungern-Sternbergi tütrepoeg Ettore von Ungern-Sternberg Lõuna-Saksamaalt.

Ajalugu on oluline

Lossi raamatukogus on seintel Ungern-Sternbergide pilte. Heinz ja tema lennuhuvi on aga saanud eraldi ruumi, aviaatori lounge’i, kus külastaja saab osa tema tegevusest ajal, mil Viljandi oli Eesti lennunduse pealinn.
„Schlossi rajanud paruniperekonna järeltuljad lisavad sellele suursugusele hoonele kuni tänase päevani elu. Ilma nendeta oleksid ju vaid seinad,“ kinnitab Siilats.
Ajalugu on talle oluline. Lossi renoveerimisega tegi ta kummarduse nii paruniperele kui omaenda esivanematele. Ajal, mil Rhona ja Ettore vanavanaisa oli parun, oli Viktori vanavanaisa aidamees. Elu Viljandi mõisas oli toona ilus, nagu on oma mälestustes meenutanud Viktor Siilatsi vanaema, Mary Elfriede Norden, abieelunimega Siilats.
1927. aastal abiellus aidamehe tütar Võrumaalt pärit endise sõjaväelase ja kooliõpetaja Daniel Siilatsiga, samal aastal sündis nende poeg Hain. Daniel ja Mary pidasid Viljandis Lossi tänaval raamatupoodi ja kirjatarvete äri. Daniel kuulus vabadussõjalaste liikumisse ja andis välja ajalehte „Uued Ajad“. Kunagi oli Viljandi suurem kui täna ja „Sakala“ ei olnud ainuke ajaleht... See oli enne seda, kui Eesti peale langes Vaikiva Ajastu Vari. Enne seda, kui sõgedus sai normiks.

Vaikiva ajastu vari

1934. aastal haaras diktaatorite tandem Päts-Laidoner ebaseaduslikult riigis võimu. Riigikogust ja kohalikest volikogudest visati vabadussõjalaste saadikud välja, peagi juhtivad vabadussõjalased vangistati, teiste seas ka Daniel Siilats. Samal aastal vangistati ka Viljandi lendurid Ulrich Brasche ja Heinz Ungern-Sternberg (Rhona Villanueva isa ja vanaonu). Neid hoiti 5 kuud üksikvangistuses, ilma et neile oleks süüdistust esitatud, kuid vabanedes ei tohtinud nad enam tegeleda lennundusega ega pakkuda õhutakso teenust, vaid pidid hakkama otsima uusi lahendusi, kuidas peret toita.
Vaikival ajastul süvenesid riigis saksa-vastased meeleolud, Eesti Vabariigi kodanikest baltisakslastele tehti igas eluvaldkonnas aina enam takistusi. Plaan ajalooliselt kodumaalt lahkuda hakkas lendurite peades küpsema kohe pärast seda, kui Luxemburgis mõrvati nende ea- ja aatekaaslne, Eesti Vabadussõjalaste Liidu juht Artur Sirk.
„Ilma Artur Sirgu juhitud opositsioonita, olid Konstantin Pätsil vabad käed,“ meenutab Rhona Villanueva oma isa sõnu. Tegelik eemaldumine võttis veel aega, Ungern-Sternbergid ja Brasched lahkusid alles viimasel hetkel, 1939. aasta sügisel.
Daniel Siilats ja tema pere küüditati Viljandist 1941. aastal. Hain Siilats oli siis 14- aastane. Tema poeg Viktor nägi ilmavalgust juba Siberis.

Vaikus oli vali

Schloss Fellini Viljandi pärliks muutmine oli vaieldamatult möödunud aasta suurim tegu ja Viljandi linnavolikogu andis Viktor Siilatsile selle eest tänavu aasta alguses üksmeelselt ka aastapreemia.
Mullu lossi avamise päeval kostitas peremees oma sõpru ja külalisi omaloodud heliteosega „Vaikiva ajastu vari“, mille kontsertettekanne oli Kirsimäe vabaõhulaval.
Sakala kirjutas küll lossi avamisest, aga kontserdi vaikis mõistagi maha. Nagu poleks olnudki. Ometi oli! Laval oli proge-supergrupp Andrus Rannaääre juhatusel, Konstantin Pätsi osa laulis Sepo Seemann, Artur Sirgu osa Valter Soosalu. Laval astus üles ka autor ja peoperemees Viktor Siilats ise.
Artur Sirgu karismaatilise kuju varjust välja toomine oli suur samm, eriti Viljandis, kus seni pimesi ja kohustuslikus korras Laidoneri on kummardatud. Need olid ajaloolised hetked, mil Valter Soosalu Artur Sirguna Viljandi lossimägedes laulis, taustal ekraanil suur-suur sini-must-valge... See oli nii õilis ja ülev ja ilus...
Heliteos andis kunstilises võtmes aimu sellest, mis toimus Eestis 1930. aastatel, mil vaikus oli vali!
„Kes vanakuradi vanaemale käe annab, sellele tullakse varem või hiljem järele,“ kinnitab Viktor Siilats, kelle loomingu hulka kuulub dokumentaalfilm „Tants vanakuradi vanaemaga“. Ta on üks väheseid, kes ka ajakirjanduses arvamust on avaldanud, reeturitele ja kurjategijatele ei peaks ausambaid püstitama.

Kui ajalugu oleks läinud teisiti

Rhona Villanueva elas pärast sõda koos isa ja emaga Tšiilis, kus lisaks tädi Ritale õppis tundma ka onu Kurt Justus von Mensenkampffi, meest, kes Eestist ja ka Euroopast lahkus juba noorena. Kurt Justus võitles koos isa Karl von Mensenkampffiga Vabadussõjas Balti pataljonis, kuid eestlaste maareform jättis nad mitme põlve jooksul armastusega hoitud Tarvastu mõisast ilma. Olles saanud Saksamaal insenerihariduse, ei leidnud Kurt Justus seal aga tööd, sest oli oma balti dialektiga võõramaalane.
„Milline oli see mees, kellest, kui ajalugu oleks läinud teisiti, oleks saanud Tarvastu järgmine parun?“ küsisime Rhona käest Tarvastu koduloomuuseumit külastades.
„Ta oli väga rõõmus ja lahke inimene, kes armastas muusikat ja lõi Tšiilis oma orkestri. Ta tegi palju tööd ja elas 99-aastaseks. Pärast Teist maailmasõda võttis ta enda juures vastu palju baltlasi, abiellus teist korda ja oma noore pere kõrvalt ei olnud tal aega vana olla! Aga kui ajalugu oleks läinud teisti, oleks me kõik olnud siin, me poleks siit iialgi ära läinud,“ kinnitas daam, kelle vanaisa on kinkinud Viljandile rippsilla.
Omaenda ja oma vanemate mälestused on ta mõne aasta eest pannud kaante vahele. Järeltulijatele mõeldes inglise keeles. Ent nagu vist kõik baltlaste mälestused, on ka Rhona Villanueva algselt vaid perele kirjutatud raamat palju enamat. Ta annab läbilõike nelja põlvkonna eluteest, lisaks tagasivaatavad peatükid vanavanemate sugupuu-liinidele, kust balti põlisaadlile lisaks leiame pastoreid, apteekreid ja laevakapteneid.
See kõik on meie ühise kodumaa ajalugu, mille soovime tuua ka eestikeelse lugeja lauale.

Raamatu ilmumist on võimalik soovi korral toetada, kandes teile sobiva summa MTÜ Wana Wiljandi arvele EE801010220293752223, märkides selgituseks „mälestused“.