100 aastat Ilse ja Kaljo Raidi sünnist

tekst: Jaanika Kressa
fotod: erakogu

Kaksikud Ilse ja Kaljo Raid

Märtsi alguses 100 aastat tagasi sündisid Tallinna külje all Nõmme linnas kaksikud Ilse ja Kaljo. Perenimi oli neil sel ajal veel Ramann, mis eestistati aga peagi Raidiks. Kodus ootas kaheaastane „suur” vend Evald. Kaksikute nimed polnud juhuslikud: Saksamaal Harzis on Ilse-nimeline kalju, mis inspireeris vanemaid panema lastele nimed Ilse ja Kaljo.

Kaljo läks venna Evaldi eeskujul õppima Jakob Westholmi gümnaasiumi, seejärel omandas ta muusikalise hariduse Tallinna konservatooriumis August Karjuse tšello- ja Heino Elleri kompositsiooniklassis, orkestreerimist õppis Olav Rootsi juures. Lõputööna kirjutas ta sümfoonia do-minoor, milles püüdis edasi anda sõjaaja rasket olukorda ja selle tõttu inimese eemaldumist Jumalast. Samal ajal töötas ta Estonia teatri orkestris ja Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris ning tegutses koorijuhina Nõmme Baptistikoguduses, kirjutades ka koorilaule.
Kaljo lahkus Eestist 1944. aastal Rootsi, kus õppis Stockholmi ülikoolis usuteadust. 1946. aastal liikus ta Ameerika Ühendriikidesse, jätkates enese täiendamist nii usuteaduse, tšello kui heliloomingu alal. 1954. aastast alates elas ja töötas Kaljo Raid Torontos. Ta pidas 35 aastat Toronto Eesti Baptisti kiriku pastori ametit. Kaljo oli päikesena särav evangelist, kelle ilmumine tõi igal pool südametesse rõõmu ja esile inimeste parimad omadused. Ta rändas palju mööda maailma ringi, külastas eestlasi igas sadamas ja jäädvustas nende olemust lennukates reisikirjades.
Ilse jäi esialgu okupeeritud kodumaale vanemate eest hoolt kandma. Isa Juhan suri 1956. aastal, emakene Martha Helene elas kuni 1960. aastani. Mõlemad vanemad olid pärit Pärnumaalt ja puhkavad Tallinn-Nõmmel Hiiu-Rahu kalmistul.
Nüüd jäi Ilse täiesti üksinda. Tal oli küll palju sõpru ja isegi ustav teenijanna, kuid ta elas ikka täiesti vales maailmas ja igatsus kaksikvenna järele oli suur. Pisut leevendas olukorda laulmine Nõmme Baptisti­koguduse laulukooris, esinemine nii klaverisaatja kui solistina. Venna laule lauldes sai ta olla tema ligi. Korra õnnestus Ilsel venda külastada ja seejärel oli peas vaid üks soov: pääseda sinna päriseks.
Eesti Raadio fonoteegis on säilinud helisalvestis kuulsa raadiomängu RAMETO 1966. aastal toimunud kevadkarnevalist, kus kostab ka väike intervjuu mänguasjadevabrik Teguri kunstnik Ilse Raidiga, kes on selleks puhuks valmistanud meetrikõrguse ronk Jaagupi. Ilse lubab seal, et kuna Jaagup on saanud väga populaarseks, võiks hakata ka lastele väikeseid Jaagupeid tegema.

Vabasse maailma

Toronto ajaleht Vaba Eestlane avaldas 12. oktoobril 1968. aastal loo „Kunstnik Ilse Raid saabus Torontosse”: „Tallinna mänguasjade tööstuse „Tegur” kunstnik-kavandaja Ilse Raid jõudis 30. septembril Moskvast Torontosse, kus ta asub elama oma kaksikvenna pastor ning helilooja Kaljo Raidi juurde. Ilse Raid on lõpetanud Tartu Pallase Kunstikooli prof. Vabbe maaliklassi ja tema poolt kavandatud kummist laste mänguasjad on suure populaarsuse võitnud nii Eestis kui ka mujal. Tema lelud on eksporditud enam kui kümnesse maasse. Samuti on tema töid esitatud mitmetel näitustel Venemaal ja mujal idariikides. Pühapäeval 13. oktoobril kell 6 õhtul laulab Ilse Raid Toronto baptisti koguduses 883 Broadview Ave.”. Lugu on ilmestamas pilt kaksikutest Toronto lennuväljal.
Pääsenud vabasse maailma, külastas Ilse võimalikult sageli okupeeritud kodumaad. Tema vennad sel ajal arusaadavatel põhjustel siia veel tulla ei saanud. Minu lapsemälestused tädi Ilse tulekust on, et see oli rohkem kui jõulud ja laulupidu kokku. Ta rääkis vähe, oli reserveeritud ja samas nii loomulik ja vaba ühtaegu, et tundus täiesti ebamaise olendina. Kõik see, mis ta ütlemata jättis, kõnetas rohkem kui ükskõik milline jutt. Just tema järgi sai alati fookust võtta, ta oli kompass, mis kinnitas, et väljaspool raudset eesriiet on reaalsus ja siinpool toimuv on uni.

Ilse ja Kaljo Raid

Helilooja, muusik, jutlustaja

Kaljot õppisin tundma palju hiljem. Temast räägiti Nõmmel legende. Kui ta esimest korda tuli, olin juba suur. Okupatsioon küll veel kestis. Kaljo tulles oli Eesti rõõmu ja sära täis, teda lausa jumaldati ja ta vastas samaga, liigutades inimeste südameid.
1989. aastal pani Kaljo pastoriameti maha, pühendudes täielikult muusikale. Muidugi oli ta ka oma varasematel külaskäikudel Eestis sageli esinenud tšellistina, näiteks Nõmme Baptistikoguduse keelpilliorkestris, kus tema looming alati au sees ja esitamisel oli olnud. Selle orkestri looja ja juht, minu isa Harri Kressa, pidas Kaljo Raidi oma esimeseks muusikaõpetajaks, kelle juhatusel ta poisikesena sõja ajal pilli oli mänginud.
20. märtsil 1990 oli Estonia kontserdisaalis Kaljo Raidi autoriõhtu. Esitati tema loomingut, millest mitu pala oli kirjutatud tema õpetajate ja eeskujude mälestuseks. Esimeses osas said nimeliselt meeles peetud Kirill Tatar, Heino Eller, August Karjus, Ludvig Juht. Oli ka palve rahva pärast. Instrumentideks ikka ta lemmikpill tšello, lisaks viiul, kontrabass, klaver, orel ja inimhääled.
Helilooja Kaljo Raidi 75. juubelisünnipäeva tähistati 1996. aastal nii tema uuel kui ka vanal kodumaal. Torontos tuli esiettekandele ooper „Tulised vankrid”. Libreto aluseks on kirjanik Ain Kalmuse samanimeline romaan, mille tegevus toimub kaugel ajaloos. Ometi oli Kaljo seda teost luues mõtetega 1944. aasta Eestis. Täpsemalt märtsipommitamise aegses Estonias. Kahjuks pole meie rahvus­ooper seda temale endale pühendatud teost tänaseni esitada soovinud, ­„Tulised vankrid” esitati kontsertversioonina Tartu Ülikooli aulas.
Kaljo Raidi loomingu nimekirjas on umbes 500 teost. Sinna kuuluvad neli sümfooniat, kammermuusikat, soololaule, kantaat „Õpetussõnad” ja koorilaulud. Tema muusika on kõlanud Euroopa ja Põhja-Ameerika kontserdisaalides, kirikutes, raadios ja televisioonis. Kaljo Raidi looming on maailmas kõlanud Neeme Järvi dirigeerimisel, suure ja tänuväärse töö oma kasuisa loomingu tutvustamisel on teinud dirigent Viljar Puu Weimann.
Kaljo Raidi häält on võimalik leida Pereraadio arhiivist, tema imelist sõnakasutust nautida lugedes 1998. aastal kirjastuses Logos ilmunud raamatust „Rännu-Raidi päris päevik”. See koosneb kahest osast: „Reisipäevik päikesest ja pilvedest” ning „Reisipäevik merest ja mägedest”. Esimene neist sisaldab ülestähendusi 1964. aastal toimunud ligi kolm kuud kestnud maailmareisist. Teine on päevik 1966. aastal tehtud 30-päevasest Lõuna-Ameerika matkast. Mõlemad raamatud olid Välis-Eestis ilmunud muidugi juba varem.
Ilsest kui kunstnikust on täna internetis jälg, et Toronto Eesti virtuaalne kunstigalerii müüb tema kahte natüürmorti hindadega 300 ja 800 dollarit tükk.
Kaljo lahkus igavikku 21. jaanuril 2005 oma kodus Richmond Hillis, Ilse 6. detsembril 2012 Ehatares. Rohkesti ilu ja harmooniat loonud, oma sära ja soojusega paljusid südameid mõjutanud kaksikud on maetud Toronto Yorki kalmistule.