Siim Tanel Annuse ja Jaanika Peerna näitus „Rerouted Flight” Haus Galeriis aastal 2020. Foto: Nando Grancelli

Kuidas väärtustada kunsti koduseinal?

tekst: Piia Ausman, Haus Galerii

Aeg on keeruline ja liikumine piiratud ning kodu muutunud tavapärasest olulisemaks elukeskuseks. Paljud meist veedavad päevas märksa rohkem tunde koduseinte vahel kui kunagi varem. Millest need seinad meie ümber kõnelevad, mis neilt vastu vaatab? Istume koos tugitooli ja uurime lähemalt!

Kas neil seintel on pilte, mõtteid, mälestusi, emotsioone – asjakesi siin-seal riiulitel. On seal fotosid, huvitavaid dekoratsioone või on need seinad tühjad ja ootavad kujundusideid. Miks mitte mõnd kunstiteost – otsekui uut akent elutuppa, mille kaudu vaadata seinast sootuks kaugemale.
Jah tõepoolest, me elame oma seinte vahel ja koos sellega, mida need seinad kannavad. Kui seal on kunst, siis mängib see koduses miljöös kõigi arvukate sisustuselementide kõrval märksa olulisemat rolli, kui esmapilgul tundub – pildid, mis on meieni jõudnud isiklike valikute kaudu, saadud kingituseks või muul põhjusel perekonnas olnud. Igal kunstiteosel on oma lugu, mida me ei pruugi enam tihti mäletadagi, ent ometi on see lugu olemas. Mõni kunstiga seotud mälestus on alati ja armsalt meeles, ent mõni ununenud. Mõni maal koduseinal võib muutuda ajas niivõrd harjumuspäraseks, et me unustame seda viimaks märgatagi, samas kui mõnda teist jällegi vaatame peaaegu iga päev heatujulisena, meenutades hetki, mis tema saabumisega seostuvad.
Kunstiteoste emotsionaalne väärtus on oluline. Reeglina olulisemgi kui nende rahaline väärtus, mille peale me enamasti ei mõtlegi. Ja kui mõtleme, siis ehk hetkel, kui kusagil uudisterubriigis räägitakse kunsti hinnatõusust mõnel oksjonil. Või siis, kui meile on jäänud toimetada kellegi pärandvara, mille hulgas ka kunstiteoseid. Tihti puudub meil endil seesuguste piltidega sealjuures selgem suhe ja meil on vaja neid kas edasi müüa või piltide välimust värskendada, et neid siis taas mõnes teises ruumis eksponeerida. Kunsti rahalisele väärtusele mõtleme ehk ka siis, kui peame kolima ja olemasolevaid pilte on saanud liiga palju, või vajab mõni teos lihtsalt uue kodu meeleolude muutmise huvides ringi vahetamist. Või kui meil on vaja kodu kindlustada ja pildid seinal vajavad professionaali hindamist. Põhjused kunstile rahalise väärtuse abil mõelda tekivad ikka siis, kui selleks on konkreetne vajadus, vahel ka mõistagi uudishimust, teadmaks mis kunst meie seinal päriselt väärt on. Nii kummaline kui see ka ei tundu, näitab kogemus, et kaua koduseintel olnud kunsti küljes ollakse emotsionaalselt rohkem kinni, kui arvata võib, ning isegi tungival põhjusel ja vajadusel ei loobuta teostest niisama lihtsalt. Õnneks on meie kunstiturg toiminud juba piisavalt kaua ning kui see vajadus mis iganes ajendil või põhjusel tekib, siis loob usaldusväärne oksjon müügiks vähemasti parimad väärikad võimalused.
Eestis on rajatud oksjonite traditsioon peaaegu veerand sajandit tagasi. Näiteks toimuvad Haus Galerii kunstiklassika oksjonid kaks korda aastas. Teoseid sinna võetakse vastu nii kunstnikelt kui ka eraisikutelt ja need võivad pärineda eesti kunstiajaloo eri etappidest, olgu need siis möödanikust või tänapäevast.

Pilt teeb kodu armsaks. Peeter Mudist, „Väike hing lindudega” 2007. Foto: Piia Ausman

Kunst kui kaaslane

Hea kunst köidab nii motiivi, kompositsiooni kui ka värvide, aga ka mälestustega, mida ta kätkeb. Tihtipeale nagu hea raamat, mille juurde vaataja eri eluhetkedel juba ise muutununa teise pilguga tagasi pöördub, taas ja taas midagi leides, märgates või avastades – nii endas kui teoses. Olenevalt sellest, mida pilt kujutab ja ka isiklikest seostest võivad vaatajas kunsti kaudu esile kerkida vägagi erisugused reaktsioonid.
Esmane visuaalne mulje – meeldib/ei meeldi – on kunsti soetamisel oluline ja võib väga kiiresti määrata meie suhte pildiga, selle hilisema olulise esteetilise ja emotsionaalse väärtuse. Pilt, mis on subjektiivselt ilus või huvitav, tekitab meis üldiselt hea tunde ja pilt mis ei meeldi, on pigem vastumeelne või isegi häiriv. See on hämmastav, kui palju võib mõjutada meid mõni kunstiteos võrreldes mistahes muu esemega.
Elame piltidega koos nagu pikaajaliste kaaslastega, kes hakkavad meid vaikselt ja omasoodu mõjutama. Proovige endaga mängida mõnikord seda mängu, et tõstate seintel harjumuspäraseks saanud pildid korraks kusagile peitu – kogu kodu muutub, kuidas? Seda tunnete juba ise.
Kunst on kaaslane selle kõige otsesemas mõttes, ja on ju oluline, et kaaslased meile positiivselt mõjuksid. Igas pildis avaldub väike maailm, omasoodu lahti rulluv lugu, mille tegelased ja sündmused koduseintelt meieni ja tagasi kulgevad, pilkude ja mõtete, sõnatute dialoogide kaudu.
Kui pildi visuaalne keel mingil põhjusel meie endi esteetiliste eelistustega ei klapi, või on ehk selle lugu ja värvid end lihtsalt ammendanud, ei pruugi kooselu enam sujuda. Siis tuleb igal omasoodu edasi liikuda. Pildile saab galerii ja oksjoni abiga uue kaaslase leida ja seinad taas kord värske tundega üle vaadata. Kunstimaailmas on see täiesti tavapärane, et pildid liiguvad ühest ruumist teise kui elud, olukorrad ja maitsed muutuvad.
Haus Galeriis on oksjonite vahendusel müüdud korduvalt n-ö teisel ringil olevaid teoseid, mis on meie juurest omandatud kümmekond või enamgi aastat tagasi ning mille me oleme taas rõõmuga oma enampakkumistele või müügivalikutesse lisanud, kuna tööd on igati väärikad ja juba korra meie valikusõela läbinud. Kunstioksjoneid koostades tuleb olla äärmiselt analüüsiv ning lisada valikusse vaid meie kunstiklassika paremikku kuuluvad teoseid. Seega maalid, mis on kord galerii kaudu uue kodu leidnud, on alati oodatud.

Kunst kui pärandus

Pärandusena saadud kunstiteosed on omaette teema, millel on palju tahke, puudutades korraga nii emotsionaalseid kui ka materiaalseid väärtusi. Kiindumus inimestesse, kellele pildid on kuulunud, võib muutuda ootamatult armsaks ja soojaks kiindumuseks neist maha jäänud esemetesse, eriti kunsti. Korraga kannavad nad edasi üht olulist inimlikku sidet, pannes meenutama kellegi jutte ja ütlemisi, mis nii piltidega koos kui ka piltide kohta räägitud sai.
Pärandkunsti puhul ei pruugi tihti olla enam esmatähtis, mida kunst oma kujundite ja motiividega pakub, vaid mälestus, justkui omamoodi dokumentatsioon olnud inimestest, aegadest, paikadest ja hetkedest.
Haus Galerii on pärandkunsti hinnanud läbi pikkade aastate. Just siis kerkivad üles arvukad lood ja mälestused, mis korraga kogu pealtnäha ametliku õhustiku emotsionaalselt teiseks muudavad. Muu maailma kunsti kontekstis on käibel sõna provenance – teose pärinemise lugu, mis on selle kõige kindlam autorsuse originaalsust tõendav lugu. Nimekate autorite äärmiselt kalleid kunstiteoseid müüakse koos lugudega neist. Londoni ja New Yorgi nimekate oksjonite kataloogid kaasavad piltide all ka nimede rea teose kunagistest ja järgmistest omanikest. Meie kunstiturul on need lood olemas, ent varjatud, sest siinne maailm on väiksem ja diskreetsem ning enamikul juhtudel jäävad need andmed konfidentsiaalseks ning omanikud tulevad kõneks vaid suurtel muuseuminäitustel, kui pildi all olev silt märgib teose kõrval päritoluks erakogu ja kollektsionääri nime. Galerii ja oksjonikorraldaja jaoks on see info aga hindamatu, aidates järgida pildi ja selle autori lugu. Tihti on paljudki maalid tehtud näiteks kellegi tellimusel või kingituseks ning nende loomise loos on ka juba selle pildi edasise omaniku lugu. Sellel või teisel puhul on pärandkunsti hindamine niisama hinnaline emotsionaalne protsess kui see kunst ise ning Haus Galerii on sellesse alati suhtunud lugupidamise ja teadmishimuga.

Värviline graafika ei jää maalile sugugi alla. Avo Keerendi graafika tuntud headuses. Foto: erakogu

Kunst kui kingitus

Kunsti kinkimisel on pikk traditsioon ja kui rääkida kunsti väärtusest, siis just läbi kingituste on see saanud oma selge hinnalisuse märgi. Ikka kingitakse kunsti siis, kui on tegemist mõne olulisema tähtpäevaga kellegi elus, mida tahetakse suurejoonelise mälestusena jäädvustada. Siinkohal on igati soosimist vääriv stereotüüp, et kui on vaja kinkida midagi kallist ja väärtuslikku, siis esimeste valikute hulgas on kunst. Kunst kingitusena on väärt kahes mõttes:
ühtpidi hinnaline investeering tulevikku, teisalt hinnaline emotsioon kinkimise hetkel ja hiljem kustumatu mälestus ajas.
Haus Galeriisse pöördutakse tihti sooviga kinkida kellelegi kunsti. Kingitusi otsitakse nii pere ja sõprade ringis kui ka ettevõtete poolt. Galerii asub siin mõneti tundliku vahendaja rolli, esitades kingi otsijatele rea pealtnäha ehk liiga isiklikke, kuid olulisi küsimusi. Lakooniliselt kõlab see nii – mis puhul, kellele, kas naine või mees, kui vana, millise iseloomuga, milline on kingi­saaja senine suhe kunstiga? Püüame koos kinkijatega koos ära arvata seda õiget ilusa hetke loojat ja hilisemat hinnatud kaaslast.

Kunst kui investeering

Aja jooksul kogunenud või teadlikult valitud kunstikollektsioon on ühtpidi emotsionaalne kaaslane, aga teisalt ka reaalne kapital, mida võib käsitleda investeeringuna.
Haus Galerii peaaegu 25-aastasele kogemusele toetuvalt on näha, et ka meie väikesel turul ei ole kunst ajas oma väärtust kaotanud. Teosed, mis on näiteks korduvalt galerii kaudu müüdud, on hoidnud oma soetusväärtust või tõusnud hinnas ka enam kui 200%. Need on üksikud ja emotsionaalsed näited, kuid neid esineb oksjonitel korduvalt. Igal kunstioksjonil satub mõni teos seesugusesse õnnerattasse, kus tema 3000–4000-eurone alghind võib lõppeda 30 000-eurose hinnaga. Mõistagi ei saa selliselt lõpphinnast automaatselt kindla kunstniku edasine turuhind, kuid suuremas plaanis tõstab hinda sammu võrra.
Kunsti puhul võib arusaadavalt tunduda, et selle väärtuse kujunemine on siiski pigem nagu raketiteadus kui midagi mõistetavat. Kuidas kunstist tegelikult investeering saab, on küll pühendunud asjatundjatele selge, ent kõrvaltvaataja võib siinkohal tõepoolest arvukatesse peensustesse uppuda. Segadust tekitab peamiselt asjaolu, et kunsti hindamisel on mõõdetavate argumentide kõrval rida emotsionaalseid faktoreid, mis peaasjalikult lähtuvad kunstiteose esteetilisest ja tihti vaid intuitiivselt põhjendatud visuaalsetest näitajatest. Ehk lähemalt selgitades, kunsti hindamisel on ühelt poolt aluseks autori nime tuntus ja tema kunstilooline olulisus. Samuti ka see, kuidas üks autor on kunstistseeni mõjutanud, muutnud, rikastanud või mil määral on ta üldse laiema üldsuse silmis areenile pääsenud. Määravaks saab kindlasti ka tööde tehniline seisukord – kas nad vajavad restaureerimist ja raamimist või on nad heas korras, millises tehnikas nad valminud on ja palju muudki.
Üldjuhul kuuluvad õlimaalid kõrgemasse hinnaklassi kui paberil olevad teosed, kuid samas on ka siin erandeid. Kindlasti vaatavad asjatundjad sedagi, millal teos on valminud, millisesse kultuuriloolisse perioodi või millisesse kunstniku enda loomejärku see kuulub, kas töö pärineb enam hinnatud või tagasihoidlikumast perioodist. Ja lõpuks visuaalne hinnang – analüüs, mis määratleb teose ostjaskonna poolt perspektiivis enim või vähemhinnatud motiivide hulka. Mõni teema on universaalsem ja mõtted aegade ülesed.

Raami, paspartuu ja klaasi vahetus annab vanale pildile värske ilme. Fotodel Richard Sagritsa maal „Pirita Kose vaade” enne ja pärast raami uuendust. Fotod: Älis Grün

Kunsti hoidmine ja värskendused interjööris

Igasugune kunsti inspekteerimine tuleb kodus aeg-ajalt kasuks. Üks oluline moment on tööde väärtusesse süvenemine, kuid vähem tähtis ei ole selle väärtuse hoidmine ja säilitamine. Ülevaatus tuleb kasuks ka kunstiteoste tervisele, mida on kodus aastaid hoitud ja millele on kindlasti vaja tähelepanu pöörata. Tihti on vanades raamides ja klaaside taha vormistatud tööd happelises keskkonnas, mis soodustab nende koltumist. Tagapapid ja pilte ümbritsevad paspartuud on tänapäeval happevabad, mis säilitavad paberi muutmatul kujul, hoides seega kunstniku loodud kujutist võimalikult autentsena. Kaua happelises keskkonnas olnud paberilehed muudavad tooni ning lähevad ajapikku hapraks. Eks ole ju ka vananemisel oma võlu, ent värsked vormistused on vaieldamatult esteetilisemad ning aitavad kujutisel ka paremini esile tulla.
Kunagised vanad raamid võivad olla kunstnike omaaegse rahanappuse tõttu väga tagasihoidlikud. Nii mõnigi pilt võib uue raami abil saada uue elu. Teosed, mis pealtnäha on ajast ja arust ning kusagile enam justkui ei sobi, muutuvad tundmatuseni ning võivad saada ka nüüdisaegseimates interjöörides väärikaks kaunistuseks.
Kaasaegse kunstiga on pisut lihtsam. Tänased võimalused nende vormistamiseks on mitmekesisemad ning materjalide valik lai. Kui moodsat kunsti on vaja raamida, siis aitab tihti juba müüja-galeristi professionaalne soovitus või kommentaar, mis teose raamimise vajaduse määrab. Võib-olla on maali erisuguste toonide väljatoomiseks vaja mõni hele raam asendada hoopis tumedaga või vajab mõni tuhm noot hoopis täiustamiseks kõrvale metalset sära. Vormistuses peitub palju nüansse, mis muudavad pildi üldilmet drastiliselt värskemaks, kõnelemata muidugi selle säilimisest ajas.
Jah nii ta on, et pealtnäha staatiline kunst pakub palju võimalusi elu- ja emotsioonide keskkonda rikastada. Kui mõni kunstiteos ei näi meile enam sobivat, siis on aeg julgeteks uuendusteks. Kui pilt on endiselt armas, siis saab teda värskendada raami vahetuse või ka asukoha muutusega seinal. Müüme vanu ja hangime uusi pilte või siis vormistame olemasolevaid ringi ja anname neile sootuks teise ilme. Mänguruumi on palju. Tihtipeale võib pilt laua kohalt diivani kohale liikudes ümbritseva keskkonnaga teistmoodi suhtlema hakata. Või ehk sobib aastaid magamistoas rippunud maal nüüd hoopis elutuppa, või eri tubades olnud teosed ridamisi mõnda tühjemaks jäänud seina peale üksteise kõrvale. Kodukollektsiooni uuenduseks saab esimesed sammud teha ise, anda piltidele omad emotsionaalsed hinnangud, mida jätta või mida muuta. Küll saab asjatundja anda ka interjööri konsultatsioone ning aidata kodu kujundamisel kunstiga.
Haus Galerii on aastaid nõustanud nii seda, kuidas pilte ruumis paigutada, kui ka seda, kuidas neid vormistada. Nii mõnigi teos, mis on näinud nende omanikele ilmetuna on just raamide vahetuse tõttu muutunud täiesti teiseks. Kui sisu on professionaalne ja kunstniku nimi väärikas, siis on just ümberraamimine olnud see argument, mis on pannud pildiomanikke oma töid uue nurga alt vaatama. Paljud tagasihoidlikud graafilised lehed on meie galeriist läinud mõnda vastvalminud interjööri uues kuues, kandes uut meeleolu. Ise eelistame galeriis müüdavaid pilte tihti pakkuda ostjatele esmalt pigem ilma raamita – võimalusi kunstiga ruumi meeleolusid elavdada on äärmiselt palju ja sellisel juhul saab ka raamid valida vajadusel juba interjöörile vastavalt. Meie kogemus ütleb aga ka seda, et igal pildil on oma raam, just see, mis teose sisu kõige enam toonitab ning eri pildid üksteise kõrval, eriilmelistes raamides loovad lõputuid mitmekesiseid seinu, ruume ja õhustikke.
Kunstil on kiires elutempos tasakaalustav osa, kunstiga tegelemine eeldab tema mõistmist, süvenemist. Kaasaegne elutempo soodustab kõike, mis pakub hetkelisi eemalolekuid ajas, eneseanalüüsi ja põgenemisvõimalusi. Mida rahutum on maailm, seda enam püüab inimene end selles määratleda ja oma kohta teadvustada. Lõuendiruutudele kunagi või kaasajas maalitud väikesed maailmas pakuvad selleks kõigeks lõputuid võimalusi.