Diplomaat ja Liivimaa rüütelkonna liige
Carl Friedrich Theodor von Waeber

tekst: Jüri Kotšinev

Von Waeber. Foto Wikimedia Commons

Venemaa üks tuntumaid diplomaate Carl Friedrich Theodor von Waeber oli pärit Liivimaa rüütelkonda kuuluvast aadlisuguvõsast. Baltimaade rüütelkondade liikmed ja aadlisuguvõsad mängisid riigimeeste- ja sõjaväelastena olulist rolli Venemaa ajaloos.

Von Waeber sündis Kuramaa rüütelkonda kuuluvasse aadlisuguvõsa perekonda Libaus (Liepajas) 17. juunil 1841. aastal. 1865. aastal lõpetas von Waeber Sankt-Peterburi ülikooli ning suundus kohe diplomaatilisse teenistusse. Tema esimeseks lähetuskohaks oli Hiina Keisririik, kus tal tuli täita Vene Keisririigi saatkonnas ametniku rolli Pekingis. 1882. aastal sai temast Vene Keisririigi konsul Hiinas. 1884. aasta 25. juunil sõlmis von Waeber Vene Keisririigi nimel kaubanduslepingu Venemaa ja Korea Keisririigi vahel. 1884. aastast alustas von Waeber esimese Vene Keisririigi ametliku esindajana tööd Koreas. Soulis töötades sõbrunes von Waeber Korea keisri Hodžoniga (Gojong).
Kui Venemaa võimud otsustasid saata von Waeberi teise riiki teenistusse, palus Korea keiser Venemaa keisrit Nikolai II jätta von Waeber Souli. Korea keiser kirjutas Nikolai II-le isikliku kirja, mis oli dateeritud 2. juuliga 1895. Selles kirjas kiitis Korea valitseja vene diplomaadi arukust ja palus jätta ta endisesse ametisse. Nikolai II tuli Korea keisrile vastu ja von Waeberit asendama pidanud Aleksei Nikolajevitš Schpeier saadeti hoopis Jaapanisse saadikuks.

Venelased pakkusid abi

Korea keiser Hodžon (Gojong) elas aastatel 1852–1919 - 1863–1897 Joseoni dünastia 26. valitseja - 1897–1907 Korea keiser Foto Wikimedia Commons

Peale seda kui jaapanlased mõrvasid 1895. aastal Korea keisri abikaasa, keisrinna Mini, tegi von Waeber Korea keisrile tema ohutuse nimel ettepaneku üle kolida Vene saatkonda Soulis. Jaapanlased mõrvasid Korea keisrinna kättemaksuks selle eest, et viimane korraldas lääneriikidest sõjaliste instruktorite kutsumist Koreasse, et korraldada Korea sõjaväelaste ettevalmistamist sõjaliseks konfliktiks ja nõustama Korea ohvitserkonda võimaliku Jaapani sõjalise invasiooni puhuks.
Jaapani salamõrvarid olid ümber riietatud Korea politseinikeks ja pääsesid keisri residentsi. Ka Korea keisri enda elu ei olnud kaitstud ja ta võttis Vene saadiku von Waeberi ettepaneku rõõmuga vastu. Keiser Hodžon elas Vene Keisririigi saatkonnas vahemikus 1896. aasta veebruarist kuni 1897. aasta veebruarini. Sellel ajal oli Vene Keisririigi mõjuvõim Korea Keisririigile kõige suurem. Isiklikku sõprust kasutades suutis von Waeber mõjutada Korea keisrit sellisel määral, et viimane nõustus nimetama tema näpunäidete järgi uue Korea valitsuse. See oli mõistagi venemeelne valitsus ja selle etteotsa sai peaminister Lee Wangjong.
1896. aasta maikuus sõlmis von Waeber lepingu Jaapani peaministri Komura Dzjutaroga. See oli leping, mida hakati kutsuma Waeberi-Komura memorandumiks. Selle memorandumi kohaselt nõustus Jaapan, et venelased paigutavad Korea poolsaarele neli väegrupeerinut.
1897. aasta septembris tuli von Waeberi asemele Souli Aleksei Nikolajevitš Schpeier.
1903. aasta aprillis külastas von Waeber veel kord Koread. See oli enne Vene-Jaapani sõda. Von Waeber pidas Vene Keisririigi nimel läbirääkimisi oma vana sõbra, keiser Hodžoniga. Enne lahkumist andis ta Korea keisrile üle talle Vene Keisririigi annetatud püha Andreas Esmakutsutu ordeni.
Carl Friedrich Theodor ei jõudnud näha 1917. aasta õudusi, kui puhkes verine oktoobriputš, mis hävitas 1917. aastal Vene Keisririigi ning lõpetas ka Kuramaa rüütelkonna olemasolu. Ta suri 1910. aasta 8. jaanuaril Saksimaal Meisenis, olles 68-aastane.

Tuntuim Venemaa diplomaat idas

Tegemist oli Venemaa ühe tuntuma diplomaadiga, kes tegutses idas. Tema diplomaatiline taju ja võimekus ning tüüpiline, Liivimaa rüütelkonna liikmele omane kasvatus ja esteetika avasid talle kui diplomaadile niivõrd vana ja väärika riigi, nagu oli seda omal ajal Korea, valitseja uksed. Sõprus Korea keisriga oli suur haruldus ka nimekate titulaaraadlike jaoks. Von Waeber kirjutas oma nime kuldsete tähtedega nii Vene Keisririigi diplomaatia kui üldse Venemaa riigiametnike auraamatusse. Kuramaa rüütelkonna liikmete järeltulijad võivad jätkuvalt uhkust tunda, et nende esiisade ajal olid rüütelkonna liikmeteks sellised kõrgema klassi diplomaadid.
Baltimaade rüütelkondade liikmed ja aadlisuguvõsad olid Venemaale üheks suurimaks ja tähtsamaks riigiametnike, sõjaväelaste ja riigiadministratsiooni ametnike kaadrite tarnijaks ning seda alates Põhjasõja aegadest, kui Peeter I Balti rüütelkonna liikmete näol endale korraga nii palju „välismaa spetsialisteˮ teenistusse sai. Baltisakslased ei mänginud seega olulist rolli ainult Liivimaa kultuurilises ruumis, vaid jätsid oma aegumatu ja kustumatu jälje suure kolossi – Venemaa ajalukku. Nii riigimeeste ja sõjaväelaste kui ka kultuuri edendajatena. Au ja kuulsus neile selle eest.