Kultuur ja Elu 4/2020

Kultuur ja Elu 3/2020

 

 

 

UGANDI
Võru koolinoorte põrandaalune leht aastast 1945

tekst: Hans Tammemägi



Julgete Võru koolinoorte loodud Ugandi-nimeline vastupanugrupp käivitas 1945. aasta sügisel põrandaaluse ajalehe Ugandi. Need eestimeelsed poisid ei paistnud silma Vene võimu omaksvõtmisega.

Tolleaegne noor põlvkond oli sündinud vabas Eestis, Eestimaa õhust, veest, mullast ja päikese kullast. Nad olid legendaarse Vabadussõja võitnute lapsed või lapselapsed, pärinud oma vanematelt hingejõu, ohvrimeelsuse, õilsuse ja isamaa-armastuse.
Nendele läks korda eelkõige Eestimaa saatus ja tulevik, nad olid valmis minema võitlusse ülekaaluka vaenlase vastu. Neid ei hirmutanud silme ees terendav võimalik häving, nad olid enamuses valmis end eesti eest ohvriks tooma viimseni, mis ka paljudele osaks sai. Nad olid algharidustki mõned aastad saanud vabas Eestis, olnud noorkotkad või kodutütred. Samas osutusid ka suure bolševismivastase sõja noorteks ja kaasaegseteks, ehk küll oma sünniaastate (1927–1936) tõttu enamasti sõtta ei jõudnudki.

Õnneks või õnnetuseks?

Olid üle elanud ja kaasa elanud vabariigi hukule. Näinud ja tunnetanud punase õuduste aasta kannatusi: hirmu, 14. juuni küüditamist, vangistamisi, tapmisi, röövimisi, valetamist, alandavat lollitamist. Aga tundnud ka siirast vabanemisrõõmu Saksamaa alustatud sõja käigus punase põrguriigi haardest vabanemise üle.
Eesti noored sõdurpoisid osalesid vabatahtlikena koos teiste Euroopa vabatahtlikega punase vene mõrtsuk­riigi vastses sõjas, Eesti noored neiud osalesid Eesti Rahva Ühisabi ridades agaralt rinde ja tagala heaks korjandusi ja üritusi korraldades.
Venemaa bolševike „Kõigi maade proletaarlased, ühinege” loosungi rakendamiseks kavatsetud maailmavallutamise varjus toimunud „vabastamine” sai paljudele maailma rahvastele ja riikidele saatuslikuks selle kõige õudsemas tähenduses, sealhulgas ka Eestile. See „vabastamine” varjutab arvutul hulgal ühishaudu ohvritega mitte tuhandetes, vaid miljonites; Venemaa 20, Põhja-Korea 2, Hiina 65, Vietnam 1, Kambodža 2, Serbia ja Palestiina 1, Kuuba ja Aafrika 2 jne. Paljud riigid ja rahvad nakatusid kommunismiviirusest, põevad tänaseni, tekitades vihkamist ja vaenu, ebastabiilsust ja kaost, seda meiegi Maarjamaal.

Loeti ja tehti lendlehti

Aga 1945. aasta sügisel tuli siiski elada edasi. Võrus, Kreutzwaldi 39a rõhtpalkidest ristnurkadega „metsamoori” hoovimajakese omaniku ja perenaise Elisie Blumi hoolealused ilmusid koolitöö alguseks 1. novembril taas kohale.
Esimeses toas keskkoolipoisid Evald Tomson, Endel Sikk, Hans Tammemägi, teises toas Valter Paju­mets ja Volly Peri. Ei need poisid paistnud silma Vene võimu omaksvõtmisega. Samuti nende poiste sõbrad ja sagedased külalised Valev Kaska, Heino Veski, Heino Mõtus, Ilmar ja Olev Palo, Kalju Liin, Elmut Laane, Henn Pihlapuu, Raimond Terasmägi, Heldur Tormiste ja paljud teised.
Kõik need poisid olid õpi- ja lugemishimulised, eestimeelsed. Eelkõige loeti käest kätte liikuvaid Eesti Vabariigi ja Eesti Omavalitsuse ajal ilmunud kirjandust ja ajakirju.
Aeg-ajalt saime pooleleheküljelisi õhukesele paberile masinakirjas trükitud 10. Rohelise Partisanide Pataljoni templiga varustatud lendlehti, peamiselt Valev Kaska vahendusel. Lendlehti liikus teisigi, nagu Vivat Estonia, Demokraatia Hääl jne.
Kahe „lugemishullu” poisi, Evaldi ja Hansu kätte sattus ajakirja Nädal Pildis 1938. aasta kenasti köidetud aastakäik. See Eesti ühe tippajakirja rikkalik pildimaterjal ja tekstid kajastasid Eesti õnneaastasse mahtuvaid sündmusi, samuti ka Euroopas toimuvaid ärevaid ajaloolisi sündmusi.
Näiteks pildid vene piirivalvurite provokatiivsel ajendil Peipsi jääl tapetud Eesti piirivalvurite matustest, kus kirstude taustal tapetute leinas abikaasad nutvate lastega. Paju lahingu ja Julius Kuperjanovi surma kirjeldus, samas pildid Paju lahinguväljale mälestusmäe-monumendi rajamise üleriigilistest talgutest, talumehed hobuvankrite ja rahvas käsikärudega mulda kuhjamas. Mitut artiklit kasutasime tsitaatidena lühendatult hiljem Ugandis avaldamiseks.
Põhimaterjaliks oli meil mõeldud 10RPP lendlehte välisraadio informatsiooni, kogutud kohalikud uudised ja Eestiga seotud tähtpäevade meelde tuletamine.
Kuigi Ugandi, meie ühine panus kõige muu kõrval on tühine või väike võrreldes relva- või vaimukangelastega, tuli see heast tahtest ja südamest. Valeria Villandi on kirjutanud: „Kui ma teragi kruusa tulevalt teelt olen tõstnud – tühja pole siis läinud minugi töö”.
Minevik kuulub tuleviku juurde, katsed neid lahutada või unustada on hukatuslik ning viib organiseeritud kaoseni. Kuigi süda ja mõistus keelduvad kirjutamast, et tänane või homne Ugandi number võib olla viimane, võib see osutuda tõeseks.
Toonela väravad on avatud viimastelegi tegijatele ja jääb vaid lootusetu lootuse lootus Ugandi jätkumisele. Aga lootus kustub viimasena – jätku Sulle Ugandi! Väärikalt edasi!

Lühendatult lehest: Ugandi,
Nr 93, 20. oktoober 2010, XVI aastakäik


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv