Põgenemine mootropurjekal Triina 1944. Arhiivifoto

1944. aasta suurpõgenemine Läände
Ühe paadipõgeniku lugu

tekst: Tiina Timusk (sÜndinud Viilup)
Kogumikust „Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal”

1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist II maailmasõja pöördelisel hetkel sissetungiva Punaarmee eest Läände ligi 80 000 inimest. Mindi väikeste paatidega üle tormise mere peamiselt Rootsi. Läinute hulgas oli palju inimesi, kes ei näinud oma kodumaad enam kunagi.

Ma olen sündinud 8. juunil 1938 ja minu sünninimi on Viilup. Me elasime Tallinnas ühes korteris Tulika tänav 1. Ma olen käinud seda kohta vaatamas, seal on ikka veel üks väike kortermaja. Isa nimi oli Konstantin, kuid ta eestistas selle Rihoks. Ta oli õppinud Tartu ülikoolis juurat ja kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. ­Eesti Okupatsioonimuuseumi andme­baasist sain teada, et ta oli Eesti leegioni ohvitser ja 1944. aastal peale seda, kui meie ära tulime, elas ta Tallinnas fiktiivsete dokumentidega. Ta vahistati, kuid esimesel ülekuulamisel võttis ta mürki, mille järel toimetati haiglasse, kus ta suri teadvusele tulemata. Kõik need 50 aastat ma ei teadnud, mis mu isast oli saanud. Me otsisime teda mitukümmend aastat. Kuigi alguses Rootsist kirju ei saanud saata, katsus ema kuidagi Punase Risti kaudu ikka uurida.
Mina olin 1944. aastal kuueaastane ning õde Kersti oli kaks ja pool. Ema oli meile korraldanud piletid viimase laeva peale, mille nimi oli Triina. Alles nüüd hiljem sain teada, et selle laeva peal olid kõik Estonia näitlejad nagu Rudolf Lipp, Riina Reinik, Teet Koppel ja Betty Kuuskemaa. Aga enne, kui me sinna laeva peale saime, olime Lagedil mu onunaise Ira juures.
Iral oli Lagedil talu või mingi suurem maakoht. Tema ema ja isa olid jõukad, Kohila apteek oli vist nende oma, kuid ta vanemad küüditati. Ira ise käis Lenderi gümnaasiumis sel ajal ja talle oli tuldud kooli ütlema, et ära koju mine, kuna su vanemad on juba ära viidud. Siis ta abiellus 17-aastaselt kiiresti minu ema kõige noorema vennaga, et oma nime muuta. Igatahes tema kutsus meid Lagedile ja sealt me põgenesime. Üks ratsahobune, kelle nimi oli Tralla, pandi vankri ette ja selle hobusega hakkasime minema. Vankris olid õled ja nende õlgede otsas me siis istusime – mina, mu õde ja ema, onunaine Ira ning tema väike kahe ja poole aastane poeg. Ma mäletan, et tee peal lasti vene vangid lahti, kes jooksid vankrile järgi ja proovisid peale saada ning tirisid õlgi vankri pealt maha. See oli niisugune kohutav ja hirmuäratav sõit. Kuigi Lagedi on Tallinnale päris lähedal, võttis sõit tükk aega, kuna see hobune ei olnud vankri ees enne olnud ja ta ei tahtnud nagu tõmmata. Ira käis hobuse ees ja meelitas teda, et ta ikka edasi läheks.
Lõpuks saime Tallinna sadamasse ja ma uduselt mäletan, et seal oli jube palju inimesi. Valitses täielik kaos ja öeldi, et laev on täis ning peale ei saa. Minu emal olid piletid, aga Iral ei olnud. Me olime päris selle köie lähedal, mida valvas üks Saksa sõdur, et seda rahvamurdu tagasi hoida. Ira poeg Juho hakkas üle kai ääre vette kukkuma ja pani õudselt röökima. Saksa sõdur tõstis selle köie ülesse ja ütles: „Gehen Sie!”. Me lipsasime köie alt läbi ja saime niiviisi peale.
Seda ma ise ei mäleta, aga Ira on mulle rääkinud, et järsku tuli suur segadus ja inimesed hakkasid kõik laeva pealt maha minema. Öeldi, et see laev läheb Saksamaale, mitte Rootsi ja inimesed ei tahtnud Saksamaale minna. Minu ema ütles, et tema nägi ühte Rootsi halastajaõde, keda ta tundis. Ema vaatas talle näkku ja nägi, et tema istub nii rahulikult kohapeal ja mõtles, et kui tema jääb, siis kindlasti ei lähe laev Saksamaale, vaid Rootsi. Me jäime ka peale. Ira jooksis laevalt maha ja kohtas kai peal kedagi, kes ütles talle kaks sõna: „Tagasi, mine tagasi!” Ira pööras ringi ja tuli tagasi. Paljud muidugi jäid maha selles suures paanikas.

Tiina Viilup ja Tiina ema vanema tütre Heljuga. Fotod erakogust

Kohvritäis kingi

64 või mitu tundi me seal mere peal olime, enne kui saime Stockholmi. Meid võeti rootslaste poolt vastu ja saadeti täisaunast läbi. Siis pandi meid ühte koolimajja, mis oli tehtud põgenikkude jaoks ja seal olid mitme­kordsed voodid. Seal olid paberist linad ja sellised imelikud asjad. Meile toodi igasuguseid riidepakke, mis rootslased annetasid, kuna me olime ära tulnud nii, et meil ei olnud mitte midagi erilist kaasas. Ira oli krabanud omale ühe seljakoti ja ühe kohvri. Kui ta sai Rootsi, siis selle kohvri sees olid patšokid – terve kohvritäis patšokke. Seda juttu ma olen kuulnud eluaeg, et mõtle kui „kasulik” asi. Kui sa saad võõrale maale väikese lapsega ja sul on patšokid kaasas. Seljakott oli tal täis igasuguseid kingi. Nad olid küllaltki jõukad ja tal oli palju ilusaid kingi. Ma ei tea, kas ta siis alateadvuses võttis need kingad või lihtsalt krabas kiiruga. Ma ei tea, mis minu emal kaasas oli, aga igal juhul me saime rootslaste käest riideid ja igasuguseid asju, mis meil vaja oli.
Muidugi ma ei mäleta, et oleks olnud midagi eriti dramaatilist selles laagrielus. Kui sa oled väike, sa ei pane eriti tähele. Me saime süüa ja mängisime ning õiendasime samamoodi edasi nagu kodus. Laagris tekkisid juba igasugused laulukoorid, komiteed ja koolid. Mõned inimesed olid seal kauem, teised vähem.
Ema sai majapidajanna või maja­teenijanna koha ühe väga rikka Rootsi perekonna juurde. Nende nimi oli Krüger ja nad olid tikuvabriku omanikud. Nad elasid Stockholmist natukene väljaspool. Ema muidugi ei osanud koristada, kuna meil oli omal kodus koristaja olnud. Lisaks oli ta noor ka ja ei olnud eriti harjunud kõigi nende tolmuimejate ja asjadega. Ükskord ta pani tolmuimejale vale otsa külge ja tolm puhus kõik tuppa. See naine hakkas meiega riidlema. Emal sai hing täis ja ütles sellele prouale, et kuna mul oli kodus koristaja, siis pole ime, et ma ei oska. Aga see pererahvas ei lubanud kahte last seal koos emaga elada ja mind saadeti ühte eesti perekonda.
See oli Tedrode perekond Eskil­stunas, mis on päris Stockholmi lähedal. Ma ei mäleta, kaua ma seal olin. Nädalalõppudel ema ei pidanud tööd tegema ja siis nad ei andnud meile süüa ka. Nii et meil ei olnud siis midagi. Seal oli üks Rootsi aednik, kes andis meile maasikaid ja muud, mis ta aiast korjas. Me saime kuidagimoodi teada, et üle järve elas üks eesti perekond, kellel me käisime vahepeal paadiga külas. Nii et sealt on mõned toredad mälestused ka.
Siis me tulime tagasi Stockholmi, kuna ema ei tahtnud Krügerite juures olla ja seda tööd teha. Onu Endel Krepp elas Stockholmis, tal oli kaks last, naine ja väike korter. Ma ei tea, kuidas ema selle korteri nii kiiresti sai, kuna Stockholmis oli õudne korterite puudus. Igal juhul läksime onu Endli juurde, kus oli kaks magamis­tuba. Mina, ema ja Kersti ning tädi Ira Juhoga olime ühes toas viis inimest. Kui me tõmbasime voodid lahti, siis me läksime ainult voodist voodisse. See pidi olema siiski küllaltki suur tuba, et sinna viis inimest ära mahtus. Teises toas oli onu Endel, tema kaks last ja naine. Igal juhul meil oli jube kitsas ja muidugi selline närviline olemine. Ema ei saanud onunaise Helmiga eriti läbi, sest ta oli väga kuri meie vastu. Muidugi see on arusaadav ka, kui sul on nii palju inimesi kaelas kogu aeg.
Oli üks kord, kui ema oli õhtul tööl ja tuli hilja koju ning kuulis juba trepi pealt minu röökimist. Ma olin vannitoas peidus, kuna onunaine tahtis mulle peksa anda. See kõik juhtus sellepärast, et Helmi oli toonud poest maksa ja väristas seda minu ja Kersti nina ees ja ütles, et vaata missugune ilus maks ja teie ema ei jõua teile niisugust osta. Meie Kerstiga vihkasime maksa ja see maks tegi blumps ja kukkus põrandale. Me naersime kõvasti ja Helmi sai nii kurjaks selle peale ja tuli minule kallale. Kuna ta hakkas mu juukseid tõmbama, siis ma jooksingi vannituppa ja muidugi ma röökisin. Lihtsalt näitlesin rohkem, kui mul valus oligi. Ema tuli sel momendil just koju ja siis oli suur draama. Peale seda me kolisime sealt päris kiiresti minema. Ajutiselt olime jälle kellegi korteris ühes toas.
Ema sai töö rahvatervise laboratooriumisse. Lihtsalt valetas, et ta oli Eestis arstiteadust õppinud mitu aastat ja saab selle tööga hakkama. Tegelikult tal ei olnud õrna aimugi, sest ta ei olnud kunagi Eestis tööl käinudki. Ta tõi igasuguseid raamatuid koju ja õppis sealt. Muidugi nad ei saanud kindlaks teha, kas ta oli Eestis midagi õppinud või mitte, sest dokumente ei olnud kellelgi. Nad pidid inimesi usaldama. Sinna ta jäigi ja õppis selle töö ära. Selle tulemuseks oli, et kui me Kanadasse tulime, siis ta sai väga hea töökoha doktor Charles Besti juurde, kes oli koos dr Bantinguga insuliini leiutaja.
Me jäimegi Stockholmi. Meil oli oma korter, täitsa uus korter. Mina käisin Stockholmis eesti algkoolis kuus aastat ja õde käis kaks aastat. Stockholmis muidugi oli hästi palju eestlasi ja igasugused laulukoorid ja võimlemised. Elu läks meil väga hästi. Ma ei mäleta, et meil oleks mingisuguseid raskusi olnud. Emal oli töö ja Rootsi süsteem on juba nii, et kõikide eest hoolitsetakse. Ma kaua aega ei teadnud, miks me Rootsist ära tulime, aga ma olen kuulnud, et eestlasi, kui nad juba edasi jõudsid Rootsis, päriselt ei aktsepteeritud. Rootslased olid nagu kadedad, et eestlased edasi trügivad ja tihti neil läks paremini kui rootslastel.
Rootsi keel oli meil lõpuks selge, aga ema ei lubanud meil kodus rootsi keelt rääkida. Ütles, et rääkige ikka eesti keelt, kuna me pidime seda harjutama. Muidugi me omavahel rääkisime rootsi keelt kogu aeg, sest see oli meil palju selgem kui eesti keel.

Helju Viilup tütarde Kersti ja Tiinaga Stockholmis 1947.

Kanada. Pidime laulma ja tegema tsirkust

Aga siis tuli mingisugune hirm, sest mõned eestlased saadeti tagasi Eestisse. Rootsi oli nõndanimetatud neutraalne riik ja andis sõdureid välja. Seetõttu me ei tundnud ennast nii kindlana. Kuna ema oli üksinda, pidi meil olema üks sponsor, kes vastutas meie eest siin Kanadas. Ma ei usu, et me pidime ise maksma oma sõidu eest. Mingisugune pagulasorganisatsioon maksis meie sõidu kinni ja 1951. aastal saabusime Halifaxi. Sealt tulime rongiga Torontosse. Kui me rongiga Torontosse saabusime, siis meie sponsor oli meil vastas koos ajalehereporteriga. Minul oli viiul ja ma pidin ühe põlve peal seal raudteejaamas olema ning mängima viiulit. Minust võeti pilt ja ma olin siis ajalehe esimese lehekülje peal, et põgenikud saabuvad Kanadasse. Siis ei olnud Kanadas väga palju välismaalasi, me olime nagu mingisugused imeloomad.
Üks Kanada arst, doktor Griffin, oli meie sponsor. Ta abikaasa oli halastajaõde ja neil oli omal paar last. Nad olid väga jõukad ja elasid Toronto kõige jõukamas rajoonis Rosedale’is, kus alla paari miljoni ei ole mitte ühtegi maja. Igal juhul ta viis meid oma koju ja arvatavasti andis meile midagi süüa. Järgmisel hommikul ütles, et ma viin teid väikesele sõidule. Me ei teadnud, kas ta viib meid veerand tunniks või paariks nädalaks. Tuli välja, et ta viis meid oma suvilasse, mis oli Torontost üks 3–4 tundi eemal. Pani meid autosse ja sõidutas suvilasse, mis oli ühe saare peal. Seal me siis olime – tema, minu ema, Kersti ja mina. Mu ema pidi talle kogu aeg süüa keetma. Tal ei olnud seal isegi mingeid toiduaineid. Doktor Griffin kutsus veel igasuguseid külalisi ja ema keetis neile kõigile sellest, mis ta sealt keldrist leidis. Seal oli purk peete ja mõni kapsapea. Ema tegi suure söömaaja sellest ja toitis nad kõik ära. Muidugi meil oli Kerstiga väga lõbus ja me ei muretsenud midagi. Doktor õpetas meile ühe lolli Kanada laulu „The Maple Leaf, our emblem dear”, mida me pidime laulma külalistele. Olime nagu mingisugused narrid, meile pandi imelikud riided selga. Ma olin umbes kolmteist aastat vana ja mul oli nii piinlik. Seal saarel veel doktor Griffin pani meid oma mootorpaati ja sõidutas mööda oma tuttavaid. Me pidime laulma ja tegema tsirkust. Tema oli siis nagu hästi hea inimene, et kujuta ette, ta võtab oma hoolde need vaesed põgenikud.
Siis me tulime Torontosse tagasi ja olime vist paar ööd Griffini juures, aga ema ütles koha üles, et siia me igal juhul ei jää ja ostis meile korteri. Meil oli lihtsalt üks tuba kuskil koos vanni­toa ja köögiga. Kolisime Griffinite juurest välja ja ükskord õhtul hilja tuli telefonikõne.
Proua Griffin oli linna tagasi saabunud ja süüdistas meid, et me olime kõik nende söögi ära söönud ja suhkru ära söönud, mida neil oli olnud mitu kilo. Kusjuures me ei söönud üldsegi suhkrut! Aga proua oli väga pahane selle peale. Ma mäletan, et ema oli teinud just kotlette. See telefonikõne oli õhtul hilja, pime oli juba. Ema võttis oma kotletikausi ja sõitis trammiga läbi terve linna, et viia sellele prouale süüa. Proua andis talle kaks trammipiletit, nii sai ta öösel tagasi koju sõita. Hiljem tuli välja, et nende oma poeg oli teinud suure peo ja kõik selle söögi ära söönud. Jube mõelda, kuidas inimesed käituvad.

Helju Viilup tütarde Kersti ja Tiinaga oma Toronto korteris 1956.

Kas kassi eest peab ka maksma?

Me olime vist ainult paar nädalat Kanadas olnud, kui me olime Kerstiga juba ühe kassi üles korjanud, kes tuli kohe meiega elama. Võtsime ja panime kassi sellise võrgu sisse, millega sa poodi lähed ja kassi jalad ning saba tulid aukudest läbi. Niimoodi läksime trammiga, kusjuures me inglise keelt eriti ei osanud, teise linna otsa, et näidata seda kassi ühele minu sõbrannale, kes oli ka Stockholmist Torontosse tulnud. Ma juba natukene inglise keelt oskasin, sest ma olin algkoolis paar aastat õppinud ja küsisin trammijuhi käest, kas kassi eest peab ka maksma. Trammijuht pani laginal naerma. Kui me hakkasime tagasi sõitma, olime kuidagi ära eksinud Torontos. Seisime kusagil platvormi peal ja kujutad ette, siis tuli üks naine, kes oli eestlane ja sokutas meid õige trammi peale, nii et saime kuidagi koju tagasi. Mu õde kaotas veel oma jaki selle retke ajal ära ja ma hoiatasin teda aastaid, et kui sa seda ja seda emale räägid, siis ma ütlen emale, kuidas sa oma jaki trammi peal ära kaotasid. See oli nagu terror, mida ma hoidsin üle tema pea kõik need aastad.
Ema sai töökoha doktor Besti juurde laboratooriumisse ja seda tööd tegi ta elu lõpuni. Siis me saime omale magamistoaga korteri, mis asus päris Toronto kesklinnas. Ema oli Rootsist kaasa vedanud ühe Singeri õmblusmasina, kus oli rauast jalg all. Selle masina peal me sõime, kuna meil muud mööblit ei olnud. Veel oli üks kasti moodi kohver, mille peale me istusime. Ema sai kuskilt ühe sohva, mille peal Kersti ja mina magada saime. Emal endal oli üks teine sohva, mille peal tema magas. Kersti ja minu sohva käis lahti ja sellele tekkis avades justkui joon keskele. Me kaklesime kogu aeg, et sa oled üle piiri ja sinu jalg on minu maa peal. Kusjuures magamistoa me üürisime välja ühele Kanada õpetajale, kuna meil ei olnud muidu raha üüri maksta.
Mina läksin keskkooli esimesse ehk üheksandasse klassi. Rootsis ma olin lõpetanud kuuenda, aga seal oligi ainult kuus klassi. Ma ütlesin, et mul on algkool läbi ja ma ei lähe seitsmendasse ja kaheksandasse klassi. Kuna ma olin ainukene välismaalane terves koolis, siis ma olin nagu mingi imeloom ja alguses nad vaatasid, et ma olen mingi lollikene. Kes keelt ei oska, peab ju olema loll. Mul oli päris raske, aga ma tuupisin elu eest, sest Rootsis ma olin ikka hea õpilane ja järsku olla loll! Kuna ma viiulit oskasin, siis mind pandi kohe orkestrisse. Selles mõttes ma olin nagu geenius, kes oskab viiulit. Orkestrist sain omale mõned sõbrad.
Jõulude aeg olid igas aines eksamid. Ma sain kõik eksamid läbi, sest ma lihtsalt tuupisin kõik pähe, kuigi midagi eriti aru ei saanud. Muidugi prantsuse keeles oli hirmus raske, kuna ma pidin vaatama sõnaraamatust prantsuse sõna, siis sama sõna inglise keeles ja lõpuks veel rootsi keeles või eesti keeles, mida ma oskasin. Igal juhul hakkama ma sain. Ma lõpetasin keskkooli, kui ma olin teistest kaks aastat noorem. Siis läksin ülikooli ja õppisin kehalist kasvatust. Mul sai ülikool läbi, kui ma sain just 21. Nii et 21-aastaselt ma olin juba keskkooli õpetaja. Mul olid mõned õpilased, kes olid sama vanad kui mina ja see oli natuke imelik.

Ma olin 17 ja sealt see hakkas

Oma abikaasat kohtasin 17-aastaselt. Mu isa oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja kuigi ta jäi Eestisse, kutsuti ema Torontos nende pidudele. Ema ütles alati, et kui sa saad 17-aastaseks, siis ma võtan sind kaasa. Ega ma eriti ei tahtnud minna, aga mõtlesin, et no hästi, küllap võin minna ka. Mind pandi ühe väga viisaka noormehe kõrvale istuma, kes lükkas vanadele tädidele toole alla ja andis suitsudele tuld, nagu neid oli välja õpetatud. Ma mõtlesin, et jumal hoidku, mis inimesed need on. Nad olid nii teistmoodi, kui siin olid harjunud – liiga viisakad. Ma mäletan veel, et Jaan oli nii igav minu meelest, sest ta pidi pidama peokõne ja terve õhtu läbi ta istus ning harjutas oma kõnet mu kõrval, minuga üldse ei rääkinud. Kui ta lõpuks pidi selle kõne pidama, siis tõusis püsti ja rääkis hoopis midagi muud. Aga pärast pidu ta küsis mu ema käest, kas ta tohib mind välja viia. Ma olin 17 ja sealt see hakkas.
Kui ma olin teist aastat ülikoolis, siis me abiellusime juba. Kümme aastat meil lapsi ei olnud ja me saime hästi palju reisida, iga aasta käisime Euroopas. Ütlesime oma korteri ülesse, panime kõik asjad ema keldrisse ja hoidsime niimoodi kahe kuu üüri kokku. Euroopas sõitsime ringi rongide ja bussidega, käisime igal pool. See oli hästi tore aeg. Siis sai Jaan stipendiumi Londoni ülikooli ja me elasime kaks aastat Inglismaal. Kuna tal oli Inglise valitsuse stipendium, kutsuti meid kuninganna juurde vastuvõtule, igasugused hertsogid ja hertsoginnad olid seal. Hiljem hakkas Jaan ülikoolis õpetama ja tegi oma doktorikraadi just siis, kui meie esimene laps sündis.
Meie lapsed käisid skautides ja hundipoegades, võtsid osa skaudilaagritest. Loomulikult käisid meie lapsed laupäeviti eesti koolis. Terve nädala olid lapsed Kanada koolis ja laupäeval vedasid vanemad neid eesti kooli. Aga see ei olnud nii hull, see oli pool päeva. Vanemad istusid ja ootasid, jõid kohvi ja ajasid omavahel juttu kuni lapsed koolis olid. Enne kooli oli eesti lasteaed, mis hakkas umbes kolme aasta vanuselt. Lasteaed oli ka kord nädalas ainult.

Tiina ja Jaani laulatus Toronto Peetri kirikus 30.08.1958. Tiina ülikooli lõpetamisel 1959.

Kus on su valged kindad!

Kõik mu sõbrannad astusid korporatsiooni Filiae Patriae ja muidugi mina samuti. Alguses, kui mina liikmeks astusin, olid eestiaegsed liikmed need, kes seda asja juhtisid niiviisi, nagu see oli vanal Eesti ajal olnud. Üle aastate me oleme nii palju ära unustanud, kuna eestiaegsed ei ole enam aktiivsed ja neid on ka vähe järgi jäänud. Eks see oli vahest natuke raske ka, kuna veel oli neid eestiaegseid, kes ise enam midagi ei teinud, aga kui siis meie midagi viltu tegime, saime riielda, et miks oli nii, aga mitte naa. Ükskord ma korraldasin ühte juubelit, see oli väga suursugune ja peenes hotellis. Kõik oli meil nii ilusti tehtud ja üle saja inimese oli koos. Peo alguses ma seisin ja tervitasin saabuvaid inimesi, kes kõik olid nii õnnelikud, et pidu oli nii ilusti välja tulnud ja siis tuli üks vilistlane ja esimene asi, mis ta mulle ütles, oli: „Kus on su valged kindad!”. Siis ma olin tõesti pahane ja mõtlesin, et kas ta tõesti ühtegi head sõna ei oska öelda. Aga nii see oli, et me alati kuulsime sellest, kuidas ikka Tartus oli. Küll meile räägiti nende rebaslendudest ja muudest põnevatest asjadest, aga siin on seda võimatu teha, kui inimesed elavad nii suures linnas igal pool laiali. Sa ei saa neid asju samamoodi edasi teha. Tartus terve nende elu tiirles korporatsiooni ümber, see oli peategevus. Siin see on hoopis teistmoodi, sest kui sul aega nii vähe on, siis see ei ole su peategevus. Asju peab kohendama ja ajaga kaasas käima natukene. Aga muidugi on alati raske teada täpselt, mida sa pead muutma ja mida sa pead samaks jätma.
Kui sa oled ülikooli professor, on iga seitsmes aasta sabatiaasta ja sa saad minna kuskile teisele maale. Nii et tänu Jaanile me olime üks aasta Stockholmis. Esimene asi, mis ma mäletan, on see, et me olime Stockholmi Eesti Majas ja üks naine tuli mulle trepi peal vastu. Ta tutvustas ennast ja ütles, et ta on Filiae Patriae’s ning tegi kohe koosoleku. Ma sain niimoodi paljude inimestega tuttavaks, keda ma ei tundnud enne. Siis me olime üks aasta Vancouveris. Jälle sama asi, sain sealsete Filiae Patriae liikmetega tuttavaks. Neil oli päris suur koondis sel ajal. Ma mõtlen, et see on üks hea punkt, miks üldsegi kuuluda kusagile korporatsiooni või seltsi, sest nii sa saad ülemaailmselt omale kohe sõbrad.

Ma mõtlesin, et meid saadetakse Siberisse

Eestisse läksin esimest korda 1970. aastal ja see oli päris varakult. Mu vanaema oli veel elus ja tädi oli ka seal, tädil oli neli last. Mu ema nii väga tahtis minna. Siis oli see minemine muidugi jube keeruline, sest me pidime saama külalisviisa. Mu ema vanem vend oli partei liige ja tema sai korraldada nii, et me saime viisa. Muidugi see oli väga valus punkt mu perekonnas, et tema oli parteis, aga see andis talle võimaluse teatud asju meile korraldada. Igal juhul me läksime see esimene kord siis ema, mina ja Kersti. Minu mees ei käinud, sest tema oli eksiilvalitsuse liige ja ei saanud minna. Esimene kord oli küll dramaatiline. Läksime laevaga ja laeval oli suur hulk soomlasi, kes enam-vähem jõid ennast täis ja laaberdasid ringi. Me olime nii kurjad nende peale ja mõtlesime, et kuidas nad saavad niiviisi käituda. Meile oli Eestisse minek nii emotsionaalne hetk.
Saime Eestisse ja olime kohe Meriväljal, kus mu tädi ja vanaema elasid. Aga me saime ka loa, et minna Lõuna-Eestisse Otepää ligidale, kust mu vanaema oli pärit. Sõitsime bussiga ja meil oli üks bussijuht, kes oli KGB mees, see oli meil klaar. Ta ei lasknud meid silmist ja oli meiega igal pool kaasas. Põltsamaa juures oli Jaani perekonna talu ja me sõitsime just seda teed mööda, mis läheb sealt Põltsamaalt mööda Tallinnast Tartusse. Me ütlesime, et pidage siin kinni, et siin on mu mehe sugulased. Bussijuht pidas kinni, aga me ei tohtinud sinna talusse minna. Me siiski jooksime mööda teed talusse ja esimest korda ma kohtasin Jaani isa, venda, vennanaist ja kolme poissi. Nad andsid meile leiba, piima ja mett. Istusime seal üks veerand tundi ja jooksime tagasi. Sõitsime Otepääle, magasime öösel lakas ja terve suguselts oli kokku kutsutud. Muidugi ema näitas kõiki neid kohti, mida ta mäletas vanaema talust. Öödri oli selle talu nimi.
Siis oli selline aeg, et me ei tohtinud midagi rääkida kuskil. Telefoni peale pandi teekannusoojendaja ja ümber maja käidi mitu korda, enne kui sai midagi rääkida. Meil oli nii närviline olek kogu aeg, me polnud niisugust asja enne kogenud. Ükskord ma läksin oma sugulastega Meriväljale mere äärde ujuma hommikul vara. Panime oma trikood selga ja ujumismütsid pähe ning läksime suure lauluga. Äkki tulid meile seal ranna ääres prožektorid peale ja Vene sõdurid seisid püssid täitsa meie poole suunatud. Ma hakkasin nii värisema ,et mu põlved lihtsalt käisid edasi-tagasi ja ma mõtlesin, et ma minestan ära. Sugulased jamasid vene keeles, mina aru ei saanud, mida nad rääkisid. Ma mõtlesin, et meid vangistatakse ja saadetakse Siberisse. See käis mul peast läbi. Aga sugulased ei teinud sellest numbrit ja ütlesid, et läheme ujume siit natukene eemal. Ma ikka ei kujutanud lihtsalt ette, mis elu Eestis oli ja kuidas asjad käisid.
Ma mäletan, kuidas me Meriväljal poes käisime. Seal poes ei olnud mitte midagi, ainult mõned leivapätsid ja mõni purk mingit imelikku rohelist asja. Aga iga kord, kui sa kusagile külla läksid, olid lauad lookas söögiga. Ma mõtlesin, et kust nad selle söögi küll võtavad. Söögi puudust nagu kodus ei paistnud olevat, aga poodidest mitte midagi osta ei olnud.
Ma olen nii mitu korda Eestis käinud, et ma enam ei mäleta, mis juhtus mis aastal. Aga ma nägin, kuidas kõik läks järjest ikkagi natukene paremaks. Muidugi kui me saime pärast seda esimest korda Kanadasse tagasi, siis mul oli küll niuke tunne, et ma kohe suudleks seda maad. See oli nii kohutav esimest korda Eestis tagasi olla. Lihtsalt hirmuäratav, kuidas inimesed ei usaldanud üksteist ja kuidas nad kuidagimoodi olid kurjad ja ebaviisakad. Ma sain aru, et see on see elu, mis neil on.
Muidugi mu oma sugulased ja sõbrad ei olnud niisugused. Aga lihtsalt võõrad inimesed teinekord olid väga ebaviisakad ja kannatamatud. Mitte kõik loomulikult, aga iga päev sa said kuskilt vastu vahtimist. See oli mulle küllalt ja ma ei kujutanud ette, kuidas võib elada niisuguses kohas. Näiteks üks päev ma proovisin telefoniputkast helistada. See ei olnud kindlasti see esimene kord, kuna see oli siis juba, kui sa pidid ostma kaardi helistamiseks. Kui sa tuled võõralt maalt, siis sa ei tea seda. Proovisin raha sisse panna ja siis mulle seletati, et rahaga ei saa, mine osta kaart. Aga kust seda saab? Jooksed ringi ja lõpuks leiad mingi putka, kust sa saad selle kaardi osta. Lähen uuesti selle kaardiga ja küll ma proovin ühte pidi ja teist pidi ja kolmandat pidi, aga ikka ei saa helistada. Üks naine ootab mu selja taga ja teatab: „Kas te helistate või ei helista?! Kui kaua ma ootan siin teie selja taga?!”. Ma vastasin, et ma ei saa nagu hakkama sellega, kuna see automaat ei tööta vist. Ta lükkas mind eest ära ja hakkas samamoodi proovima. Ma seisin tal selja taga ja lõpuks ütlesin talle samamoodi: „Kas te helistate või ei helista?! Kui kaua ma ootan siin teie selja taga?!”. Ta vaatas mulle otsa ja hakkas naerma. Niisuguseid juhuseid oli pidevalt ja kogu aeg. Ma sain aru, mis see viiskümmend aastat olid inimestega teinud. Kui sarnane asi oleks juhtunud Kanadas, oleks see võõras inimene mu selja taga hoopis abi pakkunud, mitte minuga riidlema hakanud.

Tiina Estonia kooriga Tallinnas laulupeo rongkäigus 1994. aastal. Tiina ja Jaan Eestis 2006. aastal.

Küsid kommunistide käest luba, et oma kodumaale minna

Kui me esimest korda Eestist tagasi saime koju Kanadasse, siis helistas meile Kanada salapolitsei ja tahtis kõike teada. Kus me olime käinud, kellega me olime seal olnud ja tahtsid meie pilte näha. Eriti olid nad huvitatud sellest KGB mehest, sellest bussijuhist. Ma olin imestunud, et nad siiski teadsid. See niisugune salaluure oli ikkagi vastastikune.
Muidugi väga paljud ei käinud sel ajal Eestis, aga mu ema tahtis oma ema näha, kes oli juba väga vana ja väga haige. Aga pärast seda reisi olid emal head sõbrad siin, kes kirjutasid talle kirja, et kuidas me oleme sust alati lugu pidanud ja austanud, kuidas sa oma tütreid kasvatasid ja ülikooli saatsid. Aga nüüd me oleme nii pettunud sinus, sest kujuta ette, sa lähed Eestisse tagasi ja küsid kommunistide käest luba, et oma kodumaale minna. Me ei taha sinuga enam mitte midagi tegemist teha. Enam-vähem kriips pandi sõprusele peale. Niisugune asi lõhestas eesti ühiskonna täiesti ära. Ei tähendanud, mis põhjusel sa käisid. Kui sa tahtsid oma ema või isa või teisi perekonnaliikmeid näha, siis see ei olnud sul justkui lubatud.
Hiljem veetsime sabatiaasta Eestis, mille ajal mu abikaasa õpetas Tallinna Tehnikaülikoolis ja mina õpetasin inglise keelt Eesti Kõrgemas Kommertskoolis, Tallinnas. Oli huvitav aasta, sõitsime terve Eesti risti ja põiki läbi. Mina laulsin Kaarli kiriku kooris.
Kõige liigutavamad Eesti sündmused olid minul, kui tulime esimest korda oma kooriga, Estonia koor või Toi koor, nagu seda kutsuti, 1994. aastal laulupeole. Kui me marssisime rongkäigus, olid inimesed meil lilledega igal pool teede ääres vastas ja hüüdsid meile: „Tere tulemast, eestlased!” Olime kõik pisarates. Ja muidugi olla laululaval rahvaga koos „Mu isamaa on minu arm” lauldes – seda tunnet ei oska kirjeldada. Meil oli veel kontsert Estonia saalis, kus mu tädi Ira oli solist, see on ka väga meeldejääv. Veel võiks nimetada Anu Raua talus toimunud metsaülikooli, mis oli üks huvitavamaid nädalaid. Olime mõlemad abikaasaga mitukümmend aastat tegelenud Kotkajärve metsaülikooliga siin Kanadas.
Kanada eesti ühiskonnas olen olnud aktiivne nii korp! Filiae Patriae esimehena kui ka meie naiskorporatsioonide ühise ettevõtte A.K.E.N.-iga. (Akadeemilised Kanada Eesti Naised). Sellega alustasime aastal 1979, meil tuleb 30 aasta juubel. Alustasime seda põhimõttega, et abistada naisi ja lapsi Eestis. Algusaastatel saatsime koolitarbeid ja raamatuid. Hiljem oleme saatnud, mida vaja on. Kuid põhiliselt oleme rahaliselt toetanud projekte, kus on kõige suurem vajadus, ka siinseid Kanada eesti koole ja lastelaagreid. Raha oleme saanud vanakraami müümisest, mida inimesed meile annetanud on.