Rünnakus Tallinnale osalesid Ил-2 tüüpi ründelennukid, millest Saksa õhutõrje suutis alla tulistada kolm lennukit. Arhiivifoto

Viimane õhurünnak Tallinnale 21. septembri pärastlõunal

tekst: Hanno Ojalo

TALLINN SEPTEMBRIS 1944 Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar, 2020

Sel päeval oli Tallinn viimast korda pommirahe all. Seekord ründasid linna, eelkõige sadamat ja seal seisvaid Saksa laevu Nõukogude Balti laevastiku õhujõud. Võrreldes sama aasta 9. märtsi õhurünnakuga on hoopis vähemtuntud 21. septembri pärastlõunal-õhtul sooritatud pommitamine.

Tallinna sadamat ründasid kolme kaardiväe ründelennukite polgu (nr 7, 8 ja 35) lennukid. Saksa õhutõrje suutis alla tulistada kolm Il-2 tüüpi ründelennukit: neist kaks tegid häda­maandumise Aegnast 10–15 km idas, sadamapiirkonnas kukkus üks lennuk otse merre.
Sel päeval paiknesid Lasnamäe lennuväljal veel Saksa hävituslennukid.
Tallinnas viibinud Saaremaa Omakaitse pealik kapten Peeter Kangro kinnitab, et õhurünnak algas juba kella 16 paiku.
Taas hakkasid tööle õhuhäire­sireenid ja lennukitelt puistati esmalt alla „jõulupuidˮ, millele järgnes pommirahe. Kuigi rünnak oli suunatud küll eelkõige sadamas seisvatele lahkumisvalmis Saksa laevadele ja sadamapiirkonnale, tabas see juba jälle pigem elumaju ja muid hooneid. Raskemalt said kannatada kesklinn, Raua ja Gonsiori tänava piirkond, üksikud pommid kukkusid ka Viru tänavale kino Bi-Ba-Bo juurde, Mere puiesteele, Pärnu maanteele Urla maja ette kaalukoja juurde ja Tõnismäele Roosikrantsi tänavale. Linnas katkes elektrivool.
Sadamas seisnud sõjalaevade õhutõrjekahurid andsid tugevat tõrjetuld ja laevad tõsiseid vigastusi ei saanud. (Venemaal on siiamaani ajaloolasi ja muid isikuid, kes kinnitavad tänapäevalgi, et selles õhurünnakus uputati Tallinna sadamas 16–21 laeva!).
Kuna samal ajal toimus linnast üldine pagemine ja lahkuvad Saksa väed õhkisid sõjalise tähtsusega (ja ka muid nende arvates olulisi) objekte, ei ole võimalik selle õhurünnaku ohvreid ja purustusi täpsemalt fikseerida. Igal juhul puhkes linnas hulk tulekahjusid.
Paljude tallinlaste mälestustes on lisatud, et õhurünnak jahutas tunduvalt segast olukorda Tallinna tänavatel, kus toimus eestlaste-sakslaste vahelisi stiihilisi ja mõttetuid relvakokkupõrkeid. Kohe, kui pommid langema hakkasid, tühjenesid tänavad inimestest kibekiiresti.
Mitme allika väitel toimus kaks teineteisele järgnevat õhurünnakut: esimene kella 15 paiku ja teine kella 19 või 22 ajal.
On ka väiteid, et teine õhurünnak toimus öösel, kuid see eksitus võis tuleneda lakkamatust öiste plahvatuste seeriast, kui sakslased sadamarajatisi ja ladusid õhkisid.
Tollane Draamateatri näitleja Voldemar Panso pidas sõjapäevil päevikut ja võttis sõpradega Estonia teatris napsu, kui pommitamine algas:
„Teatrist läbi minnes kutsuti Kalmeti tuppa jooma ja õhtul algas kõva pommirünnak. Olime varjendis, küünlad olid taevas. Maja värises. Künnapuu ja Lüüdik magasid, pead teineteise süles ja hommikul olid väga üllatunud, kuuldes pommirünnakust. Ka mina olin purjus ja küll on palju kergem olla. Pommide peasuund oli sadam, aga ka linna langes pomme. Kõige lähem oli Urla maja ees. Soldatenkino põles. Panime Alevi ja Mandriga kiivrid pähe, Raudvee valvas püssiga teatri uksel, et keegi võõras ei saaks sisse ja majale miine alla panna. Kino juures oli üks haavatu, kelle tassisime üle hobuselaipade haiglasse. Arste haiglas ei olnud, kõik olid laevadele läinud. Õde ja Alev sidusid haavatu ja siis läksime tagasi teatrisse kanderaami viima. Hiljem olime Heinoga taas kino juures, juhtisime kustutustööd ja tegime tuletõrjujaile korraldusi. Automaatpüssid nagisesid üle linna, sakslased ja eestlased lõid omavahel. Oli palju ohvreid. See nagin käis päevad ja ööd läbi.ˮ

Selline nägi välja Tallinna sadamaala pärast pommitamist. Arhiivifoto

Lasnamäel viibinud lennuväepoiss (luftwaffenhelfer) Nony Salasoo kirjeldas õhurünnakut niimoodi:
„Varsti pärast Lasnamäele jõudmist toimus õhurünnak Tallinna reidil seisvatele laevadele, milledest mõned olevat uputatud. Igatahes nägime hiljem küll merelt suitsupilvi tõusvat. Lennukid pikeerisid õige madalalt üle meie ja arvasime esialgu päris põhjendatult, et rünnak on sihitud just lennuvälja vastu.
Ronisime algul ühte väikesesse punkrisse, mis lähedale langevate pommide tõttu lausa kõikus ja värises. Jäime sinna kuni esimese rünnakulaine lõppemiseni. /…/ Rünnak paistis seks korraks olevat lõppenud. Meie juurest vaadates paistis linn viiest või kuuest kohast põlevat.ˮ
Pärastlõunal enne õhurünnakut jõudis Miinisadamasse poliitilise politsei ametnik Uno Andrusson koos abikaasa ja mõne sõbraga, et asuda kahemastilise purjeka Ellen pardale. Purjekat valvas püssimees, kes teisi põgeneda soovijaid õhkutulistamisega eemal hoidis.
„Sakslased olid Miinisadama laod põlema pannud ja leegid olid igal pool ümberringi. Vaevalt olime Liaga laevalael koha leidnud, kui algas õhuhäire. Mõned minutid hiljem kuulsin lennukite põrinat ja siis hakkasid venelased pommitama. Pommid lõhkesid ümberringi ja vesi laeva ümber kees kildudest.ˮ
Öise õhurünnaku ajal tegelesid tulevane vaimulik Vello Salo ja teised sakslaste vangistatud soomepoisid sadamas laadimistöödega.
„Ja kui esimesed pommid potsatama hakkasid, kadus meie valvur kuhugi ära. Meie aga kasutasime juhust ja tegime ühe pappkarbi lahti – sees olid väga maitsvad ploomikonservid. Vaenlase valgustusrakettide ehk „jõulupuudeˮ ilutulestiku, pommiplahvatuste ja õhutõrje ragina saatel nautisime paar tundi lõbusasti nii vaatemängu kui ka ploomikonserve.ˮ
Jätkus sakslaste purustustöö, kusjuures lisaks ladudele ja sadama­rajatistele lasti õhku ka muid hooneid – koolimaju ja teisi tsiviilhooneid. Purustati Hiiu ja Paldiski raudteejaam, Kivimäe sanatoorium, viljaait-silo, raudteelaod, Männiku laskemoonalaod. Pimedas kerkisid õhku määratud tulesambad.
Tallinlaste õnneks jäid enam-vähem terveks elektrijaam ja veevärk. Esmajoones hävitasid sakslased muidugi nende endi valduses olnud hooned: Merivälja helgiheitjate jaam ja meeskonnaruumid, rannapatareid ja kasarmud Randveres, Rohuneemes ja Viimsis, Pirita jõe sillad, põlema pandi Pirita suure kivisilla juures paiknev uus kohvikuhoone (kus oli saksa sõjaväelaste puhkekodu). Kuid purustamise meisterklass teostus siiski Tallinna sadamates. Maatasa tehti kõik, mis oli veel alles jäänud 1941. aasta hävitustööst – otse öeldes 100%. Miinid ja muud lõhkekehad pandi plahvatama aegsütikute abil. Plahvatused kestsid 21.–23.septembrini. Sadamarajoonile ei julenud keegi läheneda, isegi saabunud punaväelastel olevat olnud keelatud sinna minna.