Kultuur ja Elu 4/2020

Kultuur ja Elu 3/2020

 

 

 

Maestro oli kuulus mees, aga meie ainult lapsed

tekst: marvi taggo
arhiivifotod


Maestro Voldemar Tago

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi direktor küsis kunagi, et miks ma oma isast ei kirjuta? Vanasti tundsid ka teatri eakamad orkestrandid huvi, kas dirigent Tago (Taggo) on minu sugulane? Jah, minu isa. Eks seegi ole juhuste õnnemäng, milliste vanemate lapseks meist keegi juhtub sündima.

Olen loominguliste vanemate laps. Kodus oli külluses ideid, isikupära, huumorit, totrust ja drilli. Isa (Voldemar Tago, snd 1887, srn 1960 toim.) oli üllatavalt andekas dirigent. Ta vaim oli loov elu lõpuni. Ema (Anna Jaamets, snd 1907, srn 1988 toim.) oli laulja, kes kutsus isa tunnustava huumoriga – Tago. Tago ütles, Tago tegi... Kui meie küsisime, et millal Tago koju tuleb, ütles, et olete lapsed ja teile on ta isa. Klaar!
Mulle tundub, et kui isa suri 1960. aastal, siis ei olnudki õiget leina. Peied peeti meie söögitoas ümber tammepuust laua. Räägiti igasuguseid lugusid. Lein tuli hiljem, kuskil kümne aasta pärast. Ja nüüd, kui olen mõnikord omadega puntras, mõtlen, mis isa ütleks: räägi vähem, tee rohkem. Nii ütleski!
Kui lapsevanemad teatriga jälle ringreisile sõitsid, jäime vanaema hoida. Vanaema, helde lahke! Suur vabadus ja vaba voli kõike teha. Õhtul hüüdis vanaema kõrge-kõrge häälega läbi koridoriakna: pesema, sööma, magama! See aga oli nagu kurtidele kõrvadele – ei teinud meie kuulmagi. Mängisime naabrionu Juhani vanade autonumbritega autot ja kihutasime põrinaga päev otsa mööda Komsomoli tänavat. Kui kõht heledaks läks, närisime lehmakooke. Ei, mitte neid, mida arvatakse! Maja perenaisel olid kuked, kanad ja lehmad, ja need koogid olid pressitud kokku maisist ja õlist, ülimagusad briketi-moodi kamakad. Andis närida! Naabrionu Juhanil oli Pärnu peal vaat et esimene auto – Moskvitš. Teine auto oli Vardo Rumessenil, vineerist ja pedaalidega, isa tehtud. Hiigla uhke auto! Kui Vardo selle vineerist autoga, lipp lehvimas, mööda Karuselli tänavat pedaalis, seisime ja vaatasime pärani silmade ja vesiste suudega pealt.
Et mis mängud need on, mida teatriinimeste lapsed mängivad? Eks ikka teatrit, mida seal näinud olime. Ükskord mängisin kodumaja ees kerjust. Kusjuures ema uhke kübar muru peal maas. Pärast läks see isale kätte: maestro, teie laps kerjab! Isa ähvardas rihma anda, aga jättis karistuseks pimedasse vannituppa...

Kullatükk ja rajakas

Kuidas siis olla või mitte olla, kui oled ainult laps, kes jääb koju oma kuulsaid vanemaid ootama. Näitlejate lastega on asi just nii – suur vabadus. Terve varajane lapsepõli oli suur vaba kasvamine, üksipäini ootamine. Ja kui siis ema-isa jälle ringreisilt saabusid, ei tundnud neid kohe äragi ja panin jooksu vanaema juurde.
Vanaemad leiavad ju ikka hea sõna. Ütles, et olid lapsena mul nagu kullatükk. Seda polnud kauaks. Varsti olin rajakas. Ema ütlemiste järgi tatraveski ja nagu elavhõbe; isa ütles, et kõnetüdruk ja pani söögilaua juurde ka kõnetooli: las räägib oma jutud ära, söögi ajal ei räägita! Muul ajal olime vennaga mögggamardid kolme „g”-ga.
Kui ema laulis Butterfly aariat, teadsid naabrid, emb-kumb, kas dirigendi proua võtab toas tolmu või teeb süüa. Kui isa tegi saalitoas orkestri proovi, käidi kikivarvastel ja siis seal meid vennaga polnud. Kui proovisidki ukse vahelt hiilida ütles maestro: ärge toppige oma nina igale poole! Ja see oli käsk.
Kui laps hakkab käima, võib ta kaugemale minna, näiteks kuuri puid tooma. Mina läksin peegli ette lõõritama. Isa ütlemiste järgi – „vigurdama”. Ema küsis, kas sa otsid sealt, kadunud ilu või eilset päeva, isa lausus möödudes parajalt parastavalt nojaa, ema oli sul laulja... Et astu nüüd kõrvale.
Neljateistkümneselt viis isa oma sugulaste juurde maale kanakarja. Paar päeva istus maestro ka ise, partituur käes, päikese all ja käsutas: vaata, et kanad lepikusse ei lähe. Siis tuli suur vabadus! Sealsamas Vihula mõisas olid igasugused koosviibimised, peeti pidu ja mind toodi otse voodist neile laulma. Kui üks külanaine kaebas, et laps tiritakse poolest ööst joomalastele laulma, sai mu laul lauldud ja karjapõli otsa.
Ema me ei kartnud. Ta ajas märja käterätiga ümber söögilaua taga, pihta ei saanud, enne hakkas naerma. Maestrot kartsime. Nagu hirmuvalitseja! Lubas rihma anda, aga seda hirmu ei jätkunud kauaks. Isal oli tähtsamatki teha ja ainult hirmutas. Kui vend sai vastu kukalt, tuli vanaema oma „teietamisega” vahele: maestro, ärge lööge oma last! Kes siin majas on peremees!?
Oli suur vabadus. Sai käia laulu­tunnis, näiteringis. Tantsutundi minna hästi ei lubatud, mis sa keksid. Läksin ikka. Poolsalaja. Kui tahtsid uut koolivormi või midagi ilusat selga, mine koolivaheajal tööle. Sai mindud. Oli ka oma raha ja puha...
Mäletan, et isa küsis minult pommis peaga alati korrutustabelit. Viiega tabel oli mul peas. Vastasid õigesti, andis viis rubla. Järgmisel päeval küsis, kus raha on? Pole ju! Seda ma kartsin!
Minu meelest oli tal kodus igasuguseid pille, mida parandas ja poleeris. Ükskord tõi kahekeelse viiuli, õpi mängima. Kui kahe keelga viiuliga mängida ei oska, nagu Paganini, siis ei mängi midagi välja! Sealsamas see lõppeski – viiuldaja karjäär.
Aastakümnete pärast töötasin teatris, kuhu ühtäkki tuli tšellist ja helilooja Kalju Raid ja ütles: Tago andis tšello võlgu: maksad siis, kui rahal on väärtus. Seda aega eluajal ei tulnud ja Kaljo Raid maksis oma võla – 200 rubla mulle. Missugune austus ja ausus!
Vennale üritas isa õpetada trompetit: puhud nagu herneteri vastu seina. Gunnar leidis, et pillimehe töö pole midagi ja hakkas tehnikameheks. Õde Aino on seitse aastat minust noorem. Pesamunale oli lubatud kõik: isa pärlikee! Kui isa-ema ta haiglast koju tõid, olid uudishimulikud akende peal vaatamas, kas tõesti maestro laps?!


Kuperjanovi partisani pataljoni (puhkpilli-orkestri) ohvitserid 1919. Tagumises reas vasakul kapellmeister Voldemar Tago.


Tallinna sümfoonia-orkester, ees keskel orkestrijuht Voldemar Taggo, 1931.

Kuperjanovi partisani pataljoni kapellmeister

Elasime Pärnus, neljatoalises verandaga korteris. Vee ja Komsomoli (Esplanaadi) tänava nurgal. Maja omanik oli Ameerika alam, nii ta ütles. Ja kujuta pilti – Nõukogude Liidu ajal sellel majal pühade aegu lehvimas kaks lippu: Ameerika ja Vene lipp. Sellest uhkest majast tuli kõigil välja kolida, väljaarvatud perenaine. Mingi võimuesindus-oblastikomiteed tulid meid välja viskama.
Mäletan, kui siis veoauto kolikoorma peal vanast korterist uude, Karja tänavale sõitsime, oli kahju küll ära tulla. Koolilapsele on kõik huvitav, kõik põnev ja üks suur avastamine. Aga mida see isale-emale tähendas? Ainult ühte. Voldemar Tagole anti mõista ja näidati koht kätte, mis tegelikult oleks puu all. Noor mees oli Kuperjanovi partisani pataljoni kapellmeister. Neid üksikasju kodus ei räägitud –, siis laps ei tea karta.
Meil käisid külas ka Gustav Ernesaks ja Moskva Suure Teatri dirigent Boriss Haikin. Selleks puhuks toodi aeda korvtoolid ja sätiti mind dirigent Boriss Haikini sülle istuma, tehti pilti ja puha...
Maestro tähendab ju meistrit, aga millegipärast kutsutakse nii ainult dirigente. Kirjutasin sel teemal muinasjutu „Vana trepp”, mis algas tõsilooliselt: pianist tuli meile ja küsis, kas maestro on kodus. Ja tädi Marta, meie naaber, kes kõiki teadis, võttis mõttes läbi – Huubert elab siin, Robert seal... Ei, sellenimelist meil ei ela... Kuidas, elas ju, imestas pianist, kuhu ta siis kadus?

Valges frakis härrasmees

70 aastat tagasi otsustati Pärnu Endla operetile lõpp teha. Teatri kunstiline juht ja dirigent Voldemar Taggo (siis juba kahe „g”-ga) sai pika ametinimetuse: Üleliidulise Autoriõiguste Kaitse Valitsuse Eesti vabariikliku osakonna Pärnu volinik.
Helilooja Valter Ojakäär kirjutab (21. august1987, Sirp ja Vasar, „Voldemar Taggo 100”) lehekülgedel: „Kui arvestada Endla-eelse perioodi muusikalist kirevust, siis kujutab
V. Taggo endast peale muu ka Eesti esimest estraadidirigenti. Selles valguses on tema muusikaline tegevus väärt senisest hoopis põhjalikumat valgustamist.”
Valgustame siis ja läheme endise viiuldaja Arnold Antoni vahendusel Pärnu Ranna kõlakotta, nagu Pärnus tavatseti öelda – muusikale. Altviiuldajat Arnold Antonit ajendas kirjutama kalendris üks kuupäev 22. august 1997, mil Pärnu muusikaellu sügava jälje jätnud Voldemar Tago sünnist möödus 110 aastat. (Pärnu Postimees, 23. august 1997)
„Seisatades Ranna kõlakoja juures, kangastub silmade ette mu noorusaastatest sügavalt mällusööbinud vaatepiltpilt. Ilus suveõhtu...Järjekordse igapäevase kontserdi alustamiseks veerandsada pillimeest stardivalmis, puudub veel kapellmeister.
Vaikus.
„Pingiridu täitva publiku pilgud on naelutatud kõlakoja tagaseina, sinna, kus kava järjekorranumbri „1” kõrval asetsev uks avaneb.”
Sealt siseneb halli koheva juuksepahmakaga, imposantse välimusega legendaarne kapellmeister Voldemar Tago, laveerides mängijate ja pultide vahelt juhatajale ettenähtud kõrgendile. „Kerge klõpsatus dirigendikepiga vastu puldiserva ja avapala helid hakkavad voogama.”
Valdava osa veerandsajalisest kollektiivist moodustavad Tallinna ja Tartu kutselised muusikud, kirjutab Arnold Anton.
Ja et ka kohalikest paistavad mängijate ridadest alatine abikontsertmeister, näpitsprille kandev viiuli­pedagoog Ferdinand David, teatri- ja restoraniviiuldaja Peter Solo, kõhetu mustlasevälimusega Dubrovski...Kontsertmeistri toolis aga istub pärnakatele juba vana tuttav, punaste lokkidega golfipükstes Hugo Shüts, kelle pilgud libisevad noodilehtede vahelt esiridades istuvatele kenadele daamidele.
Kui viies pala jõuab lõpule, algab vaheaeg. Orkestrandid väljuvad selga sirutama ja suitsu tegema. Pingiridade taga kasvava kase küljes ripub kontserdi kava, mida aeg-ajalt vaadatakse.
„Maestro Voldemar Tago komplekteeris suvemuusikaorkestri ja juhatas kontserte veel kolmekümnendatel aastatel, kasutades mitmekülgsete kavade kokkupanemiseks isiklikku mahukat noodikogu. Tema temperamentse juhatamismaneeri juurde kuulusid vahel ka väikesed „trikid”, nagu mängu ajal selja taha publikusse vaatamine, tervitades kerge kummardusega esiridades istuvaid daame valges... „Tempo üleskruvimiseks jalaga vastu põrandat löömine jms, mis andsid muusikale veelgi värvi ja emotsiooni juurde. Kavad koostati valdavalt maestro tahtel kuulajaskonnale meelepärastest platzmusik-palasest. Tago juhatas tavaliselt peast, sest suvemuusika repertuaar oli pikkade tööaastate jooksul kümneid kordi läbi mängitud ja mällu salvestatud.”
Vahel aitas kava mitmekesistada mõni laulusolist, rääkis Anton. Ja mitmel korra viiulikunstnik Herbert Laan, esitades Mendelssohni viiulikontserdi.
„Maestro väikesed „vembud” kuulusid asja juurde. ”Kõlakoja ees aitavad kaasa ka agaramad mehe­hakatised takti lüüa.
„Kontsertplatsi ja rannasalongi vahel saalib jalutajaid, peamiselt noorrahvas kahe-kolmekaupa reas,” kirjutab Anton lisades n-ö tähtsamatki: „Veidi mere pool on välikäimla, kutsutud ja seatud rahuldama nii rannasalongi kui kontserdikülastajate vajadusi. Ahjaa!”, meenutas Anton. „Milliseid möödujate ninasõermeid kõditavaid kontiitritoodete ja kohvi lõhna levitas siinsamas läheduses pisikohvik-kiosk.”
Meenutuskütkes uneleja ei unusta neid müstilis-romantilisi kontserte sumedalt pimenevatel augustiõhtututel, kui kõlakoda hiilgas kümnete elektripirnide säras kui võluloss. Ja muusika köitis meeli nii sisult kui esituselt.
Aga ükskord.
Seekord olnud vabakontserdil kaastegev ka noor Endel Pärn. Teadagi, et Pärn ei saanud läbi ilma naljata. Nimelt oli maestrol tol ajal Roosi tänaval korter, igavene uhke elamine, mis kahjuks maha põles, roosi- ja mahagonipuust mööbliga.
Kogu see toredus käis loomulikult ka ajakirjadest läbi ja oli üldsusele teada. Endel Pärn haaras sellest kinni ja teadustas publikule, et dirigent Tagol on kodus makaronipuust mööbel! Järgnes lakkamatu naer!


Pärnu suvemuusikaorkester ja orkestrijuht Voldemar Taggo, 1925.


Haapsalu suveorkestrit juhatab dirigent Voldemar Tago, 1930-ndad.

Kroonikaraamatus kirjas

Maestro pika muusikutee kroonikaraamatus on hulganisti sissekandeid. Muusikaelu uurija Arnold Anton avab Voldemar Tago mahuka registri:
„Õpingud 1903–1908 Peterburi Konservatooriumis eestlase Jaan Tamme juures. Pärast lõpetamist töötas Tago mõnda aega Neevalinnas orkestrijuhina. Järgnesid õpingud Eestis õpitud erialal – metsasarve­solistina. Sealhulgas 1910. aasta seitsmendal üldlaulupeol koos mitmete tolleaegsete tippmuusikutega.
Vabadussõja päevil oli Tago Kuperjanovi Partisanide Pataljoni kõrgetasemelise puhkpilliorkestri kapellmeister ning sõja lõppedes Kalevi Maleva nimeliseks kollektiiviks ristitud kontsertorkestri eesotsas. Pararalleelselt käis töö Vanemuise teatri muusikajuhina, kuni 1926. aastani. Seejärel möödus viis aastat Tallinna luksuskino Gloria orkestri juhina.
Alates 1931. tegutses Voldemar Tago suvemuusika juhina mitmel pool Eestis ja oli ühtlasi Raadio Ringhäälingu orkestri dirigent (1937–1940).
1940. aastast elas Pärnus. Järgnesid kümme pingsat tööaastat teater „Endla” muusikajuhina”.
Eelöeldut iseloomustades märkis Arnold Anton, et üksnes 1945–1950 toodi lavale 12 operetti. Võib siis ju ette kujutada, milline oli eaka mehe töökoormus tingimustes, kus orkestri koosseisus oli vaid 14–16 mängijat. Neist paljud tagasihoidlikke võimetega harrastusmuusikud. Aga reperuaar teadagi oli nõudlik ja tuli väikese koosseisu tarvis ringi korrastada ning noodid kõigile häältele välja kirjutada.
Tago oli võimekas aranzeerija ja suurepärane noodigraafika valdaja. Tema kirjutatud noodilehed sarnanesid ligilähedaselt trükitutega.
Ajal, kui maestro Neeme Järvi juhtus suviti Pärnus vastu tulema, oli ta huvitatud ja ütles, kas läheme isa noote vaatama?
Partituurid ja noodid Wold. Tago ovaalse pitsatiga olid ja on vast veelgi Estonia teatri noodikogus. Muu olemasolev materjal: taktikepp, metronoom, noodid, raamitud, orkestripilt vägeva viiulivõtmega autogrammiga on koha leidnud Teatri- ja Muusikamuuseumis.


Perepilt. Tagaplaanil: vend Gunnar, ema Anna ja mina. Paremal: õde Aino, maestro pereisa Voldemar ja vanaema.

Neevalinnas orkestrijuhina

Helilooja ja endise pillimehe Valter Ojakääru arvates oli Voldemar Taggo tegevuses erilisel kohal kümme aastat dirigendiametit Pärnu „Endlas”.
Kalendaarselt alates aastast 1941.
„Olles mänginud ühe hooaja (1944–45) V. Taggo taktikepi all, luban endale ka mõned mälestused. Lõpetanud 1908. aastal Peterburi konservatooriumi metsasarvemängijana, alustas Voldemar Taggo üsna pea tegevust ka dirigendina, juhatades muu seas ühe Venemaal gastroleerinud itaalia ooperitrupi esinemisi. Meenutagem, et Raimund Kull oli pisut varem saanud Peterburist diplomi trompetistina, trompetistina oli lõpetanud omaaegne Tallinna garnisoni orkestrijuht Georg Reder. Taktikepi võttis pihku mõni teinegi Peterburis puhkpillimängu õppinud eestlane, jäämata aga püsivalt dirigendipulti. Taggo ei jätnud mitte kohe metsasarve, ja et nii leiame ta nime 1910. aasta VII üldlaulupeo solistide kontsertidel esinejate hulgas, koos Juhan Avikuga, kes mängis trompetit. Järgmistel aastatel juhatas Voldemar Taggo orkestrit Tallinna kinoteatrites „Grand Marina” ja Gloria Palace” illustreerides tummfilme ja täites seansside vahelisi pause orkestrimuusika ja solistide saatega.”
Üks vahepala. Endine pedagoog ja sümfoonia orkestri trompeti mängija Robert Tavas rääkis loo, kuidas restoran Gloria nurgal tuleb talle vastu, Taggo ja küsib, et miks mul pillikast on lahti ja huulik otsapidi väljas? „Ma ei saanud huulikut otsast. Kus Taggo haaras huulikust kinni ja tõmbas selle ühe ropsuga välja. Korras! ning seadis sammud ümber nurga „Gloriasse”.”
„Endla” aegadest edasi rääkides, olid Valter Ojakäärul elavalt meeles naudingut pakkunud operetid „Silva”, „Mariza”, „Rose-Marie” ja lava ees saali põrandal kitsukesse aedikusse kokkusurutud orkestrit juhatamas hallipäine dirigent.
„Orkester oli üsna väike. Töö pingeline – 19 mängijat olemasolevate võimaluste juures kõlas esitatu aga hästi. Orkestris oli võimekaid mängijaid: viiuldaja Peeter Solo ja Harri Hunt, trombonist Artur Aola, pianist repetiitor Agnes Raina, kes muuseas võis mängida ka noot tagurpidi ees jt.”
„Kuna pooled muusikud olid tsaariaegsed orkestrandid, siis käisid proovid eesti ja vene keeles. V. Taggo oli nõudlik dirigent, teadis jooksvat repertuaari peast ja võis mõnele patustajale üsnagi mürgiselt öelda.” Ja ütleski.
„Olime etendustega ringreisil ja esinesime seal ühes kultuurimajas. Ja siis... Täpselt ei mäletagi, mis operett meil parasjagu mängimiseks oli, aga nagu maestro avaakordiks käed üles tõstis, kukkus suure juhi, Stalini pilt seinalt maha – prõmm! Orkestris käis kahin läbi: lopp-lopp-lopp, lendasid noodilehed ja otsiti pingsalt oma partii õiget järjekorra numbrit. Taggol murekorts kulmude vahel, aga – ei midagi! Kui etendus lõppes, ütles Taggo range tooniga hääles: homme on proov, hakkame numbreid õppima!”
Eks situatsioonikoomika ajas tedagi naerule, aga üks maestro ei saanud endale seda luksust lubada.
„Kui suvemuusika proovis tuli midagi mitu korda tagasi võtta, ei tulnud see tema juures kõne allagi,” rääkis Ojakäär.
„Taggo lahkus proovist, käed risti seljal ja aeglasel sammul mereranna poole: kui tagasi tulen, olgu kõigil partii selge! Orkester juba teadis tema nippe. Taggo oli nõudlik dirigent. Tema Žest oli täpne, jutt lühike ja lööv,” rääkis Valter Ojakäär ja pidas ise peenikest naeru.

Operett Mariza vallutab südamed

Operetis Mariza, kus särasid Therese Volmer, Ellu Meister, Viktor Taimre ja Friedrich Tilk, käidi ka Tallinnas ja saadi üle ootuste head arvustused. Puuduvad mängijad värvati Estoniast ja Leo Soonpää kirjutas Rahva hääles (27. mai 1945): „Mulle tundub, et meie teatril on Endlalt õppida. Mõtlen siin pärnakate esinemisest ilmnevat mängurõõmu ja vitaalsust. Siin olid suured teened ka Voldemar Taggol, kes lavastuste muusikalisest küljest ei rahuldunud keskpärasusega.”
Mariza 58 etendust nägi ligi 21 000 vaatajat. Nii palju võis Pärnus tol ajal elanikke olla. Muidugi käidi ka kõvasti ringreisidel.
1950. aastal, kui otsustati Endla operetiga lõpp teha, kutsuti dirigent Taggo koos lauljannast abikaasa Annaga Estoniasse. Aga Taggo eelistas perega Pärnusse paikseks jääda.


Voldemar Taggo 1951. aastal juhatamas Pärnu kultuurimaja puhkpilli­orkestrit.

Koloriitne kuju

Nii Valter Ojakäär kui ka Arnold Anton ei saanud mõttes meelest dirigent Taggo väljendusrikast miimikat.
„Üldse oli ta inimesena ja muusikuna väga koloriitne kuju. Populaarne kogu Pärnus,” rääkis Arnold Anton. Millegipärast ei kutsutud teda kunagi eesnime pidi Voldemar, vaid Tago – hilisemalt Taggo.
Nagu tänapäeval, nii ka kolmekümnendatel huvitas kohalikke ajalehti persoonide eraelu ja maesro Tagolt küsiti – käes on maikuu, kas olete armunud? „Jaa”, ütles dirigent Tago, „aga ärge seda mu abikaasale öelge.”
Isa esimene abikaasa, Ida Põdram Tago, oli draamanäitleja Estonias. Hiljem pühendas end näitejuhina karsklusseltsi tegevusele. 1944. aastal põgenes Eestist.
Kokkuvõtvalt on hea lõpetada Pärnu Postimehes ilmunud ridadega: „Voldemar Taggo oli Eesti silmapaistvamaid muusikategelasi, kes enam kui poole oma märkimisväärsest elutööst pühendas Pärnule. Tema mälestust jäädvustavaks märgiks on memoriaaltahvel maestro viimase elukoha Karja tänav 19 hoone
seinal.”


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv