Turupäev Petseris, 1925

Sajand Setumaa kojutulekust II

tekst: Valdur Raudvassar
fotod: ajapaik.ee

Tänavu möödub sada aastat Setu ehk Petserimaa liitmisest Eestiga. Tänu Vabadussõjale vabanes Setumaa aastasadade painest.

Artikli algusosa saab lugeda KE 3-2020.

20. sajandi Vene revolutsioonide ja maailmasõja mõjul hakkas Setumaa rahvas üha enam pöörduma näoga Eesti poole. Bolševike võimuhaaramise järel Peterburis järgnes setudele ka alalhoidlikum osa venelasi. Autonoomse omavalitsusega Eestimaa kubermang tundus ainsa kindla saarena möllavas maailmameres eriti oma distsiplineeritud relvajõudude loomise järel. Vaevalt küll ükski venelane igatses iseseisvat Eesti riiki, mis oli tundmatu veel enamjaole eestlastelegi, kuid kindlasti tahtsid nad tagasi rahulikumat elu, millele tegid lõpu kolm üksteisele järgnevat revolutsiooni. Oli ka idealiste, kes korralikes Eesti ja Soome relvajõududes nägid vaid vahendit tsaaririigi taastamiseks.
Erinevalt venelastest kuulsid setud tõusvas Eestis kodukutset maailma, mis elas edasi vaid lauluemade loomingus. Tallinna saabus Petserimaalt kirjalik pöördumine Eesti Asutava Kogu poole dateeringuga 1. juuni 1917 ja kinnitatud 74 allkirjaga, milles paluti Pihkva kubermangu Petseri kreisi kuuluv ala liita Eestiga, kuna selle elanikest 80% ei oska vene keelt.
Segane olukord sõgenes veelgi Bresti rahuga 3. märtsil 1918, millega Lenini valitsus lõpetas sõja, kuid keeldus ka rahulepingule alla kirjutamast. Sellega said kohalikud bolševikud vabad käed omavoliks baltisaksa elanikkonna ning läti ja eesti kodanlike natsionalistidega. Punane terror tõusis haripunkti, aga andis ka teretulnud ettekäände Saksa sõjajõule okupeerida humanistlikel kaalutlustel kogu Baltikum, Pihkvamaa ja Peterburi kubermangu lääneosa. Nõnda jõudis Petserimaa esmakordselt Saksa võimu alla, mida teostasid sõjaväelastest komandandid.

Üleöö taheti Petserimaa rahvast sakslased teha

Otse jantlikke lugusid ajajärgust meenutab P. Fr. Kõiv (1899–1985), tollal lihtne vallakooli õpetaja Petserimaal, hiljem tuntud teadlane ja literaat Paulopriit Voolaise nime all. Ilmselt hea saksa keele oskus tõstis ta noorest koolmeistrist Petserimaa koolijuhiks. Otseseks ülemuseks oli komandant keegi von Goltz. Too oli märganud kohaliku rahva mahajäämust Euroopa tasemest ja küsis selle põhjust. Kõiv vastas: vene keele pealesurumine rahvale. Sakslane imestas, mis nende emakeel siis on? Kõiv kostis – eesti keel. Kõrge ülemus tegi kohe otsuse: kõikides Petserimaa koolides olgu õppekeeleks nüüd eesti keel! Vene keele tunnidki tulid ära jätta. Justkui kättemaksuks vaenlasele kästi põletada isegi Venemaa geograafiaõpikud. Pisut hiljem küsis von Goltz: mis tähendab „Petseri Kõrgem Algkool”? Kõiv tõlkis tähenduse sõna-sõnalt. Sakslane pahandas: jätke selline totrus, nüüdsest peale olgu nimeks Petseri Keskkool – Petschursche Mittelschule. Kuid tänu vabastamise eest asiaatlikust türanniast tuli kooli tunniplaani kirjutada üheksa saksa keele tundi nädalas. Kõiv nentis: üleöö taheti Petserimaa rahvast sakslased teha. Õnneks polnud kõik ametnikud nii enesekindlad ja maakonna koolide inspektoriks pandud Graf (arvatavasti Arnold Graf, snd 1887 Pärnumaal, tsaariohvitser, Võru pastor 1927–1939, lahkus Saksamaale) tegi Kõivule ettepaneku jätta vene koolidele õppekeeleks vene keel. Järgmine kooliaasta jõudis vaevalt alata, kui sakslastelgi tuli minek.
Ülepingutusele vaatamata on saksa kool Setumaal võrratult kõrgem veneaegsest koolist Petserimaal, mis koguni polnud kohustuslikki, peegeldades haridustaseme erinevust Saksa- ja Venemaal. Rahvakooli tunniplaani ilmusid nüüd füüsika, geomeetria, käsitöö ja võimlemise tunnid. Välja arvatud komandandid, ei sekkunud saksa ohvitserid millegagi kohaliku rahva ellu ega jäänud ka mingit mälestust rahvale Saksa sõdurite omavolist. Erinevalt Baltimaadest polnud Petserimaal saksa mõisaid, polnud pealekaebamisi ega välikohtute karme otsuseid. Kuid sakslaste kannul tulid jälle venelased.

Setu rahvarõivastes kauplejad.

Vene riigi kukutajad ja punavägi

Seekord esindasid vene võimu Vene riigi kukutajad ja punavägi, mis oli omaette riik riigis – paguniteta ja distsipliinita. Teatavasti on nõukogude võimu alusmüüriks propaganda, mis toetub kahele nurgakivile: valele ja vägivallale. Kooli seintele riputati plakatid tekstidega: 1. Võitlus sotsialismi eest, 2. Hoiduge neist, kes suhtlevad kodanlaste ja pappidega!, 3. Ei mingit halastust pappide vastu!; 4. Ei mingit kokkulepet lepitajatega!; 5. Kindla ja täieliku vabaduse annab sulle vaid kapitali võimu hävitamine ja sotsialistlik revolutsioon kogu maailmas. Koolidesse saadeti ka kohustuslike laulude nimekiri: „Kooli Marseljees”, „Oh sa vabadus, minu vabadus!“, „Ei kola, ei talu!”, „Punane lipp“, „Internatsionaal”.
Kui Saksa komandant oli teinud mingi korralduse, siis selle täitmist ta kontrollimas ei käinud, vähemalt koolis ja kirikus mitte. Nõukogude võim nii kergeusklik polnud: õpetajal peeti pidevalt silm peal. Neid trahviti, vangistati, lasti maha. Papid kuulutati rahvavaenlasteks, kirikud suleti, kloostrid rüüstati ja lubati peagi õhku lasta. Laura uude koolihoonesse kolisid ka punaväelased – ühel pool seina õpetati lapsi, teisel pool keedeti samagonni ja jorutati roppe laule (kogu­teosest „Setumaa”, 1928).
Õnneks kadusid bolševikud Petserimaalt veelgi rutem kui sakslased. Juba veebruari esimestel päevadel 1919 jõudsid kodumaa vabastanud Eesti väed Setumaa piiridesse. Täna­päeval on oluline meenutada: isegi Soome sangariarmee ridades kuuldus nurinat, kui see augustis 1941 Rajajoge ületas – miks peavad soomlased minema võõrale maale oma verd valama? Kuid Piusa jõe ületamisel veebruaris 1919 Eesti Rahvaväe ühestki üksusest nurinat kuulda ei olnud. Kõik teadsid, et jõe teisel kaldal elab sama rahvas, mis siinpoolgi, ainult 1000 aastat olnud Vene võimu all. Sellast meeleolu tõendab luuletus koolipoisist vabatahtliku Juhan Jaigi sinelitaskus:

Nüüd tasutakse ülekohut vana
Õnn tunda enda rahvast tugevana
(„Sõjasonetid”, 1919).

Eesti sõdurid läksid rõõmsa elevusega vabastama oma maad ja rahvast, kes oli võõra võimu all säilitanud keele ja mälu.
3. veebruari õhtul kohtas Eesti 2. rügemendi luure Piusa oru parempoolsel nõlval vanameest ja küsis, kas Petseri on veel kaugel. Vana viipas käega: „toh tah samah!” (2. jalaväepolgu päevikust).
Võitlus jõudu kogunud Vene punaväega Petserimaal osutus Vabadussõja peatükina pikemaks ja verisemaks kui sõda Landeswehriga Lätimaal. Neli kuud kestnud ägeda võitluse käigus veeres Eesti rinne kaks korda üle Petserimaa: Vastseliinast Vana-Irboskani. Praegugi peab meenutama, et võideldi Vene punaväe, mitte Petserimaa rahva vastu. Eesti vägede tulek tõstis setude iseteadvust, aga ei äratanud vaenu ka venelastes. Üks Eesti löögirühm tegi veebruari keskel 30 km sügavuse sissemurde vaenlase tagalasse. Rühmaülem leitnant Särevi kirjutas ettekandes rügemendiülemale: ..teadustan Teile, et Laura mõisa lahingus võtsid ka kohalikud elanikud meie poolt osa. Pankjavitsa vallast tuleb iga päev kümnete viisi inimesi palvega, et neile sõjariistad antaks, nemad saaks meid igal pool aitama. Pankjavitsa vallavalitsus lubab selliseid Eesti poolel võitlejaid väeossid täielikult ülal pidada. Lenini revolutsioon oli Petserimaal jõudnud oma õiget nägu näidata..
Teisiti tulid Eesti väed. 2. rügemendi ülem Hans Kurvits pöördus Petseri vallutamise järel juba 4. veebruaril rahva poole käskkirjaga, mis lõppes lausega: „Kõikidel kohalikel omavalitsustel oma töö juurde asuda!” Ja kohalik rahvas hingas kergendatult.
Petserimaale jõudes sõda ägenes. Ka Lenini revolutsioon tahtis „varjaagid mere taha ajada” ja rahvaid ise valitseda nagu 1000 aastat tagasi. Eestlased tahtsid jälle oma hõimu vanast ikkest ja vastsest vägivallast vabastada. Tolle meeleolu valas taas värssideks oma sinelitaskusse vahepeal lipnikuks tõusnud luuletaja Juhan Jaik:

„..jääb meile, mitte muile meie maa..”
(„Sõjasonetid”, 1919).

Viimase löögi ülekaalukale vaenlasele andis Eesti kagurinde hoogne pealetung jalaväe, soomusrongide ja Peipsi laevastikuga 24. mail 1919, millega vabastati kogu Setumaa Irboskani ning vallutati Pihkva – kolmandat korda sel aastatuhandel eestlaste poolt. Nüüd pöördus Lenin ise rahuettepanekuga Eesti valitsuse poole, et vabaneda kõige tülikamast lülist „kontrrevolutsiooni ahelas”, mis piirasid Nõukogudemaad läänest, lõunast ja idast. Kuid Lääneriikide survel kestis Vabadussõda veel kaheksa kuud, küünlapäevani 1920.

Petseris käis 1920–1930. aastatel vilgas seltsielu. Fotol rattavõistluse start.

Vabadussõja võit

Tasuks Tartu Rahu eest loobus Vene valitsus igaveseks Eestist koos selle külge kuuluva Petserimaa ja Narva-taguse Ingerimaa ribaga. Petserimaa külge liideti ka Ostrovi maakonnast sootagune riba, mis kulges nüüd suurte soode läänenõlval – kokku 1777,3 ruutkilomeetrit. Tähtsam kui uute alade suurus oli Eesti riigile idapiir, mis kõikjal kulges suurte soode lääne­piiridel, nii et kohe oleks märgatav vaenujõudude koondumine soolagendikul. Sama vajadus oli ka veepiiril, mis 21 kilomeetri pikkuselt poolitas Pihkva järve. Jaan Poska nõunikeks Tartu rahukonverentsil polnud asjata kindral Jaan Soots ja Jaan Ainelo, sõjaasjanduse ja kohalike olude parimad tundjad.
Vabadussõja võit tõstis eesti rahva enesetunnet ja elurõõmu, kuid ei toonud mugavust ega muretut elu. Keerulisemaks ülesandeks jäi Petserimaa liitmine, mis erines Eesti maakondadest ajaloolise pärandi, majandusliku arengu, rahvastiku koosluse ja looduse poolest. Lisaks oli Petserimaa ka tihedama asustusega: 33 inimest ruutkilomeetri, keskosa koguni 46 inimest ruutkilomeetri kohta, kui Eesti keskmine rahvastikutihedus oli ainult 23 inimest ruutkilomeetri kohta.
Olulisem kõigest oli Petserimaa rahvuslik kirevus: 58 850 elaniku hulgas 63% ehk 36 933 venelasi, 26% ehk 15 058 setut ja 7,4% ehk 4354 eestlast-asunikku. Muid rahvusi oli 1232 inimest, neist enim lätlasi Laura ümbruses. Petserimaa eestlased erinesid kohalikust rahvast luteri usu poolest, kuna setuvelled olid õigeusku.
Esmakordselt ajaloos tuli eestlastel valitseda võõrrahva üle. Seda tehti targalt: ei solvatud vene hinge ega õigeusku. Igaüks võis Petserimaal valida oma esindajad valla- ja linnavolikokku ja Riigikokku. Säilis Petseri klooster ainsana Venemaal, kuna kõik teised hävitati bolševike võimu alla jäänud riigis.
Ometi pidi Eesti valitsus teostama mitu reformi ühtlustamaks Petseri­maad riigi teiste maakondadega. Eelkõige omavalitsusreformi. Vene ajal oli Petseri maakonnas kuus valda, nüüd tehti 11 valda: Meremäe, Petseri, Irboska, Vilo, Senno, Rootova, Saatse, Järvesuu, Kulje ja Mäe vallad ning Petseri linn. Vallad vastasid suuruselt Eesti valdadele ning jagunesid eesti, vene ja segavaldadeks.
Abi eestlusele Petserimaal tuli ajaloo viimasel hetkel. Jakob Hurda uurimisretked Setumaale 19/20. sajandi pöördel tunnistavad, et Petserist Irboskani laiuvates külades rääkisid venelased, et nende vanaisad-vanaemad olid setud, kes vene keelt ei osanud. Sama tõde kinnitab Villem Ernits oma aruandes „Setu piiripostid idas” (Võru Teataja 11.–13.03.1922).
1930. aastail käivitus juba ka vastu­pidine areng: paljud venelastest Kaitseliidu ja omavalitsuse tegelased eestistasid oma nimed, ka luuletaja Aleksei Dolgašev (1914–1985), kes Aleks Ranniti nimega luuletajana ja kunstiajaloolasena sai tuntuks Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Koolireform ja perenimed

Eesti valitsuse järgnevaks sammuks oli koolireform Petserimaal. Üle 80% elanikest, nii vene- kui eestikeelsed olid kirjaoskamatud, kuna Vene ajal polnud kooliskäimine sunduslik. Kuid Eesti valitsuse arvates oli kirja­oskus ja koolikohustus hädavajalik sulandumiseks Eesti ühiskonda. Selle teostamisele asuti juba Vabadussõja ajal. Kehtestati üldine koolikohustus kõikjal, kus seisis Eesti sõjavägi.
Sügisel 1919 hakkas Petserimaal tööle enneolematu hulk – 66 kooli 3700 õpilase ja 104 õpetajaga. Enamik koolimaju oli hädakorras kohandatud ega vastanud nõuetele, enamik õpetajaist tuli sõjaväest ja enamik õpilastest jäi kooli tulemata. Enamik koole olid venekeelsed, kuna venelasi oli Petserimaal rohkem ja Eesti valitsuse eesmärgiks polnud nende ümberrahvustamine. Järgmisel kooliaastal, 1920. aasta sügisel avati Petserimaal 78 kooli 5200 õpilasega, mis moodustas siiski vaid 55% kooli­kohuslastest. Kuid algus oli tehtud ja haridusreformi jätkati kindlameelselt. Sügisel 1921 avas Petserimaal uksed juba 105 kooli 235 õpetaja ja suurenenud õpilaste arvuga. Nüüd oli koole juba vajalikul määral ning valitsuse tähelepanu võis pöörduda koolikohustuse täitmisele ja õppetöö tasemele. Põrkuti veelgi suurematele raskustele.
Petserimaa oli alalhoidlik – mõlemad rahvad vaatamata omavahelisele erinevusele. Üks Petseri kloostri juhtidest püstitas 19. sajandil doktriini: kõik maailm võib muutuda, me jääme ilma muutmata. Selle koolkonna rajajaks võiks pidada 16. sajandil Pihkvas elanud munka Filofeid, kes kuulutas: ...kaks Roomat on langenud (s.o Lääne- ja Ida-Rooma ehk Bütsants), kolmas Rooma (st Moskva riik) püsib ja neljandat ei tule. Selline sügav usk oma riigi ja rahva tulevikku ärataks imetlust, kuid järgnev ajalugu paneb kahtlema: kord 17. sajandil ja kaks korda 20. sajandil oli Venemaa lagunemas. Ja kas ei valitse maailma juba pool sajandit „neljas Rooma” (USA)? Samasugust konservatismi täheldas kirjanik ja ohvitser Peeter Lindsaar (1906–1990) ka Petserimaa põlisrahva juures: „setu on sajandite vältel kelleltki toetust saamata Eesti rahvuspiiri kaitsel rängalt heidelnud, seda edukalt teinud tänu oma põikpäisele kangekaelsusele koguni kirjaoskamatuna… Setu pole tõtanud paremaks peetud võõra vastu oma vahetama.” (P. Lindsaar „Värska”, Lund, 1977). Kas ei kõla viimasest lausest tänapäeval ka etteheide meile?
Pihkva kubermangu konservatiivsust iseloomustab perekonnanimede puudumine, v.a aadel ja linnakodanikud. Eesti valitsuse määrusega 29. maist 1921 tuli Petseri maakonna elanikel võtta perekonnanimed ja kui 1. jaanuariks 1922 pole võetud, antakse need sundkorras. Abiks saadeti Setumaale tuttav Samuel Sommer (1872–1940), kes leidis kõigile ilusad nimed: Ellervee, Kuldnokk, Järvelill, Lennuk, Ilosaar jt. Ise teenis Sommer ka endale nimeks „Ristija Johannes”. Venelased võtsid reeglina vene nimed, keegi võttis nimeks koguni „Lenin”. Kohanimed Setu aladel eestindas Julius Mägiste: Verskast sai Värska või kinnistas ta setupärase vormi: Irboska (Izborsk), Kulkna (Kolpino) jt.

Setumaal valmistatud savipotid olid tuntud üle kogu Eesti. Fotol potimüüjad Petseri tänaval 1930ndatel.

Setumaa tuntuim maavara

Petserimaa tähtsamaks maavaraks oli maakonna idaserval Irboska ümbruses kips, millest toodeti kipsijahu, skulptuuri-, vormi- ja krohvikipsi ning spaati. Tooted leidsid ka välisturu Soomes. Kipsitöötlemise jäätmeid müüdi Kunda ja Aseri tsemenditööstusele. Tegemist oli suurtööstusega: 1920. aastal ehitatud Irboska kipsivabrikus töötas 30 töölist, Krääkova kipsikaevanduses koguni 100 töölist.
Lääne-Setumaa tähtsaimaks maavaraks on tulekindel savi, millest keeruka protsessi tulemusena toodetakse hinnalisi šamotitelliseid. 1933. aastal ostis Taani geoloog Claussen 60 000 krooni eest Tuhkvitsa orus maad, millele rajas šamotitehase. Savi kaevati sealtsamast, liiva veeti hobustega mõne kilomeetri kauguselt Piusa orust. Jõuallikaks oli vesiratas ojal, mis käivitas segumasina ja telliste vormimisseadme. Toorikud läbisid nädalaga neli ahju, milles kuumus tõusis 100 kraadist 1700 kraadini ja kuumad tellised lõpetasid teekonna keerukas jahutusmenetluses. Toodang leidis ka välisturu, kus hind tõsteti kolmekordseks. Šamotitööstuses töötas kuni 130 inimest ja tehas oli käigus maist septembrini. Talvel rakendati hulk töölisi ka metsalõikusel. 1940. aasta sügisel põgenes Claussen Taani, nõukogude võimu verejanu oli taanlasele teada – tema naine oli tsaariohvitseri tütar. Sakslaste tulek aasta hiljem tõi taanlase Setumaale tagasi. Seekord töötas tehas vaid kolm aastat: rinde lähenemiseni 1944.
Tavaline savi on üle Setumaa tuntuim maavara, mille töötlemine kujunenud põlvkondadega lausa rahvuslikuks tööstuseks. Eriti kausside-pottide valmistamine oma pere inimestega, jõuallikaks vaid värvijahvatusel ringitammuv hobune. Aastatoodang sellises perefirmas ulatus 25 000 kausi-potini („Setumaa” lk 304–305).
Petserimaa loodusvarana on kala­rikkal Pihkva järvel arvestatav osa rahvamajanduses, kalandusega tegelevad siin rannakülade venelased.
Kaugemale on aga Setumaa olemasolu kandnud rändkaubandus, millega tegeleb eranditult maakonna põlisrahvas. Habemes mees, väike hobune ja vanker savikausside-pottidega oli tuntud Võru-, Valga-, Tartu- ja Mulgimaa kaugetel teedel ning külatanumail juba paar sajandit. Kauplemine käis rahata, põhimõttel „täus täue vasta” – st kausi või poti hinnaks oli sama anumaga mõõdetud teravili. Kaubandus jätkus kodupaika jõudes vilja realiseerimisega: öeldi „Petseris juuti pole, setu on nutikam”.
Üks setu sai suurärimehena tuntuks koguni Helsingis. Grigori Pawlow (1891–1957) teenis Esimese maailmasõja ajal Soomes ja jäigi sinna, soomendas oma nime Reko Pauloks. Hoolsa tööga tõusis sööklapidajast kohvikuomanikuks ja juba 1922. aastal uhke restorani Bellevue peremeheks.

1929–1930 ehitatud Eesti Panga hoone oli eestiaegse arhitektuuri üks silmapistvamaid näiteid Petseris. Tänapäeval asub majas Petseri rajooni administratsioon.

Petseri muutus moodsaimaks Eesti linnaks

Eesti aeg oma 20 aastaga kinnistas ja ka kõigutas tõekspidamisi Petserimaal. Säilis mõlema rahva emakeel, rahvustunne, rahvakultuur, õigeusu kirik ja Petseri klooster, aga lagunes külakond. Hingemaadele tekkisid talud, taluperemehed ja talulapsed, kelle päralt oli sama koolivõrk nagu mujalgi Eestis. Aastail 1919–1944 õppis Tartu Ülikoolis 135 üliõpilast Petserimaalt: 65 eestlast (neist 38 setut), 51 venelast, 13 lätlast, 5 sakslast ja üks poolakas. 17. oktoobril 1924 asutati Petserimaa Üliõpilaste Selts, värvid: violett-hõbe-punane.
Peenenesid kõnekeel ja elukombed, aga säilisid rahvarõivad ja kirmaskid (külapeod). Petseri muutus moodsaimaks Eesti linnaks uute majade ja parkidega. Kasvas pindala ja elanike arv. 1922. aastal oli Petseris elanikke 2013, aga 1940. aastal 5694. Seega oli elanikkond kasvanud 18 aastaga 3681 inimese võrra. Kevadel 1926 Eesti Panga nurgakivi panekul ütles Kaitseliidu Võrumaa maleva propagandapealik pastor Jüri Martensen (1867–1941): „Vaadake vasakule! Näete vene küla, mida ehitasid slaavlased 400 aastat. Vaadake paremale! Näete euroopalikku linnaosa, mille ehitasid eestlased kümne aastaga.” 20-aastase Eesti aja jooksul muutus Petseri ja maakonna ilme veelgi.
On öeldud: tänu Vabadussõjale vabanes Setumaa aastasadade painest. On öeldud ka: tänu setu rahvakillu põlvest põlve kestvale olelusvõitlusele sai Vabadussõda Setumaale tulla ja jõuda ka õnnistatud Tartu rahuni.
Õiged on mõlemad väited, sest need täiendavad teineteist.