Nursi vana koolimaja.

Nursi kooli noored vastupanuvõitluses

tekst: Hans TammemÄgi (1928–2014)
arhiivifotod

Nursi koolist võrsunud paljud noored osalesid vastupanuvõitluses kommunistlikule vene okupatsioonile. Nad on seda väärt, et sünnimaale truuks jäämise ja nende vastupanuvõitluse lugu jäädvustada. Oleme oma vabaduses võlglased nende ees.

Rõuge järvistu Kahrila järvest algava Aiju jõe kaldal asuv kaunis mansardkorruseline 1927. aasta 27. veebruaril pühitsetud täispuidust hoone – Nursi koolimaja, on olnud elutee alguseks paljudele Nursi kandi tüdrukutele ja poistele.
Nursi kooli õpilane ja hilisem õpetaja Taivo Tering on Nursi kooli ja haridusloo raiunud raamatusse „Kooliharidusest Nursis läbi aegade 1729–2005”. Taivo nimetab oma raamatus Nursi koolimaja ajalooliseks haridustempliks, mida ta kindlasti ka oli ja on jätkuvalt, Nursi kandi alma mater’iks – heldeks emaks. Koolimaja on Nursi kandi sümbol ja keskus, Nursi rahva kokkusaamise koht. Siin asuvad Nursi raamatukogu, Nursi kandi muuseumi- ja metsavennatuba.
Siinkohal väärib meenutamist tükike ajalugu – Nursi koolist võrsunud noorte kannatustest ja osalemisest vastupanuvõitluses kommunistlikule vene okupatsioonile. Meenutused on väga isiklikku laadi, ühe Nursi kooli lõpetanu nähtu, kuuldu, loetu või enda läbielatu põhjal kirja panud. Ajapikku ongi suurema osa meenutaja kaasaegsete poiste ja tüdrukute nimed ja teod, nende elukäigud unustuste merre vajunud või vajumas. Nad on seda väärt, et sünnimaale truuks jäämise ja vastupanuvõitluse lugu kirjasõnas jäädvustada, oleme oma vabaduses võlglased nende ees.

Julge ja vapper Agnes Eher

Agnes Eher (Telp) ja Salme Tamp (Niidumaa). Kaks head sõbrannat, kes 1945. aastal osalesid ennastsalgavalt vastupanuvõitluses metsavendade abistajatena.

Oma kallitest saatusekaaslastest esimesena meenub kleenuke habras särasilmne kooliõde Agnes Eher, kutsusime teda Agiks. Kuna ta oli minust noorem, ei jäänud sellest vaprast tüdrukust midagi muud meelde, kui et ta oli tark ja headele hinnetele õppija. Järgnev on hilisem teave temast, Agnes on sündinud 2. novembril 1929 ja 1944. aasta kevadel lõpetas Nursi kooli. Agnese isa arreteeriti 1944. aasta sügisel, ema Elfriede Eher jäi nende Nursi Lükka küla asunikutallu tütre Agnese ja kahe pojaga, kes olid 10- ja 11-aastased. Et nende talu asus 10. Rohelise Partisanide Punkri lähedal, lasus nendel ümbruskonna eestimeelsete inimeste abi vahendamine punkri elanikele, samuti metsavendade ja Võru keskkoolinoortest sidemeeste kokku viimine. KGB jälitustegevuse tulemusena toimus 1945. aasta 28. detsembri varahommikul NKVD eriväeosa 4. laskurroodu rünnak punkrile. 12 metsavennast tapeti kohapeal 9, kolm pääsesid veristena põgenema. Kohe järgnes ka Elfriede ja Agnese arreteerimine § 58-1a alusel. Poisid viidi heade tuttavate poolt varjule. Elfriede Eher (snd 22.03.1911) käitus ülekuulamisel kangelaslikult, ei reetnud kedagi paljuarvulistest punkrielanike abistajatest, samuti talus Agnes piinamisi ja mõnitamisi, ent ei reetnud kedagi. 1946. aasta sügisel viis saatus mind Agnesele päris „naabriks” Patarei vanglas, olime kõrvuti kambrites, kuulsin ka seda, et Tallinna-Tartu tüdrukud, kes olid Agnese kambrikaaslasteks, olid teinud toidupakiga saadud küpsistest Agnesele sünnipäevaks „tordi”. Koolinoored olid üldse tollaste vanglakaaslaste, aga ka kogu eestimeelse elanikkonna lemmikud, neid hoiti, imetleti ja austati. Agnese karistusmääraks sai viis aastat vangilaagrit, ema Elfriede seitse aastat. Agnes Eher (Telp) suri 1. märtsil 1989. aastal ja puhkab Tallinna Rahumäe kalmistul. Elfriede Eher suri 2. oktoobril 1995. aastal ja puhkab samuti Rahumäe kalmistul.
Agnese vaprusest saame rohkem teada Agnesega samas külas elanud sõbranna Salme Tampi (Niidumaa) kirjutatud vastupanuvõitluse ajaloole hindamatu väärtusega mälestustest „Meenutusi seoses metsavendade Lükka punkriga”. Salme oli koos Agnesega lõpetanud 1944. aasta kevadel Nursi kooli ja saanud 1945. aasta märtsis 15-aastaseks. Salme isa Vidrik Tamp oli vangistatud 1944. aasta sügisel ja 1945. aasta suveks vist vangilaagris juba elugi kaotanud, tema nime pole leitud represseeritute nimekirjadest ega ole tema kohta mingit teavet tänaseni. Salme kirjeldab üksikasjalikult ohtlikke seiku koos Agnesega küttepuude varumisel punkrile, kogutud suuskade toomisest Võrust, akude laadimisele viimisest, raadiojaama remonti viimisest Võrru läbi miilitsate kontrollpunktide, kus isegi julgel Agnesel oli hirm ja oli sosistanud Salmele, et nüüd oleme küll kadunud ja oma kodu me enam ei näe. Need ja veel paljud teised abistamisüritused said teoks tänu Salme pere hobuse olemasolule. Õnn ei jätnud julgeid tüdrukuid maha ja kõik läks neil ilusti korda. Salme sõnul kandis Agnes alati endaga kaasas püstolit ja nagu Agnes olevat kinnitanud, kuul rauas, sest tal olevat piisav väljaõpe relva kasutamiseks raskesse olukorda sattudes enda eest seismiseks. Salme vanem õde Gertrud Tamp (Ots) on meelde jäänud uhke pikkade patsidega kodutütre vormis kauni tüdrukuna, samuti õde Laine (Roos). Kõik nad olid ustavalt eestimeelsed tüdrukud ning ilmselt on selle pärandanud ka oma järglastele. Salme lõpetab oma mälestused järgmiste ridadega: „Nüüd mõtlen vahetevahel tänutundega inimestele, kes vangilangenute või arreteeritutena peksu ja piinamisi taludes ei andnud välja ei oma kaasvõitlejaid ega neidki, kes neile mõnikord abiks olid olnud. Nii on meie peregi tänu võlgu nii Eherite pere kui ka teiste vangistatute kangelaslikule vaikimisele, tänu millele pääsesime uutest repressioonidest, mis oleksid võinud järgneda, kui ülekuulatavad poleks vastu pidanud.”

Laine Tamp (Roos) metsavendade Lükka punkrilahingu mälestuskohta tähistava mälestusristiga. Kunagine Eherite elamu oli Lükka 10. Rohelise Pataljoni sidemeeste kohtumispaik.

„Rahvavaenlane” Jaan Timkov

Jaan Timkov

Nursi kooli viiendast klassist 1950. aastal arreteeritud Jaan Timkovist ei saa kirjutada sõnagi, avaldamata austust tema eestimeelse perekonna mälestuseks. Jaani isa Vidrik Juhani poeg Timkov (snd 1885) ja ema Helene Karli tütar Timkov (snd 1898) olid Viitinas Ruuksu külas Oru talu omanikud. Nende peres sirgus meesteks kolm poega: Aksel, Lembit ja Jaan. Perekonna ärksast vaimust annab tunnistust kasvõi seegi, et Lembit vahendas oma isa Vidriku ja ema Helene käest kuuldud kohamuistendeid 1939. aastal toimunud kogumisvõistlustele ja leidis ära märkimist. Eestile saatuslikult raskel ajal võitles Lembit Narva rindel, ent rinde kokkuvarisemise järel taganemise käigus jäi kodumaale ja pidi otsima pelgupaika kodukandis ning liitus Viitina-Rõuge kandis metsavendadega. 10. augustil 1946. aastal sattus Lembit reetmise tulemusena varitsusele ja vangistati. 17. jaanuaril 1947. aastal määras sõjatribunal Lembitule kõrgeima karistusmäära. Ka Aksel lahkus kodukandist ja elas vangistuse hirmus teadmatuses. Erinõupidamise alusel määrati 7. juulil 1947 Vidrik, Helene ja Jaan asumisele. Nad küüditati 4. augustil 1947. aastal Tjumeni oblastisse, Tobolski rajooni, kus Vidrik suri 1948. aasta jaanuaris ja Helene 1948. aasta mais ning kuhu nad ka maeti. Jaan (snd 7. aprillil 1935 jäi orvuks. Vidriku õel Saare Maril õnnestus Jaan Siberist Eestimaale saada ning talle vanemaid asendades suunata Jaan Nursi kooli. Sõjaaja noorukitel oli loomulik huvi relvade vastu ja samas ka loomulik viha okupantide vastu. Erandiks ei olnud ka Jaan Nursi ümbruses elavate koolikaaslastega. Läheduses asuvast sakslaste mahajäetud armeegrupi Nord laskemoonalao jäänustest võis leida kõikvõimalikku laskemoona ja isegi käsirelvi. Eks varuti sealt üht-teist ja poisid võisid tunda endid rahvatasujate rollis olevatena, paugutasid metsas, kaotasid reaalsustaju ja ohutunde. Häda ei lasknud end kaua oodata – punavalvurid „koputasid” külanõukogu esimehele ja Nursi kooli direktorile. Direktori, külanõukogu esimehe ja klassijuhatajate ühise haarangu tulemusena anti poisid miilitsaorganite kätte. Ei ole teada, kui mitu poissi arreteeriti või üle kuulati, aga NKVD andis sõjatribunali kätte 14-aastase Jaan Timkovi, kes oli perekonnas viimane ja niigi kõik kaotanud – vanemad, vennad ja kodu. 1950. aasta 10. novembri öisel istungil mõisteti Jaanile § 58-1a alusel 25 + 5. Ilmselt ütles Jaan neile timukatele ka tõtt näkku ja käitus mehiselt, võttis kogu süükoorma enda kanda, reetmata kaaslasi. Jaan kandis seda karistust „Hruštsovi sulani” ja vabanes 20. märtsil 1954. aastal ning tädi Mari toel jätkas oma elu tubli Eesti poisina. Käis leeris, leeripidu peeti Mari pool Saare talus. Jaan ei olnud invaliid ei füüsiliselt ega vaimselt, nagu on tema kohta väidetud Nursi kooli raamatus, küll aga olid seda need, kes Jaani teadlikult hukatusse saatsid. Jaan ostis tagasi oma isakodu, Oru talumaja, abiellus Viive-nimelise neiuga. Veel sai Jaan tunda kaotusvalu – nende esiklaps suri beebieas. Aga sündisid tütar Tea, poeg Janno (kes kahjuks hukkus õnnetutel asjaoludel) ja tütar Leiu. Jaan töötas edukalt traktoristi ja keevitajana kodukandi majandis pensionieani. Jaan suri Tea sõnul parima isana 28. märtsil 2001. aastal. Jaan tõestas oma eluga üleolekut vene julmast terrorivõimust ja selle eestlastest kaasajooksikutest.
Kunagise Nursi kooli õpetaja Adelheid Eheri tütar Asta Eher (Mugra) 17. novembril 1926. aastal sündinud, õppides Võru Keskkoolis, liitus õpilasvabadusvõitlejate grupiga „Skautlus”. Astast kui Nursi ümbruse tundjast sai sidemelooja oma grupi ja Lükka punkri metsavendadega oma lellenaise Elfriede Eheri ning Agnes Eheri abiga nende metsaääres asuvas talus. Jalgratastel sõites viisid keskkoolinoored metsavendadele kirjutusmasina, paberit ja muud vajalikku peidetuna seljakottidesse. Vastu saadi lendlehti, üleskutseid, raadioteateid. Tartu Ülikooli õppima asumisega Asta sidetegevus katkes, ent peale 10. RPP hävingut ja Võru õpilasgruppide vangistamist arreteeriti Asta 1946. aasta 12. jaanuari öösel Tartus „passikontrolli” ettekäändel oma vanatädi korteris. Järgnes § 58-1a, 58-11 ja kümme aastat Komi laagreid Vorkutas.

Heino Mõtus ja Evald Tomson

Kolm kanget õde

Ei saa mainimata jätta kolme Nursi kooli lõpetanud õe Aino, Vengi ja Helju Vaaba saatust seoses vastu­panuvõitlusega. Nendele sai saatuslikuks metsavendadele abi osutamine. Nende vanemad vangistati, samuti vanem tütar Aino, Vengi suri, Helju pääses põgenema ja varjas end pikka aega Lätimaal.
Samalaadne saatus tabas ka Vellakute perekonna noori, Nursi kooli õpilasi Heili ja Elmar Vellakut. Heili Vellak (Kinik) ja Elmar mõisteti koos oma vanematega pikaks ajaks vangi, 25 + 5 kõigile, nagu tollal „moes” oli, vabanesid peale põrguriigi peremehe surma.
Kolm kunagist Nursi kooli lõpetanut ja Võru Keskkoolis edasi õppinut kuulusid sealsesse Ugandi-nimelisse gruppi ning selle grupi liikmetena osalesid põrandaaluse lehe Ugandi väljaandmisel. Need olid Evald Tomson (22.6.1929), Heino Mõtus (15.11.1928), Hans Tammemägi (10.4.1928). Evald Tomsonit ei arreteeritud, lõpetas merekooli, töötas kaptenina, elas Narva-Jõesuus. Suri 5. juulil 1984, puhkab Riigiküla kalmistul Narva ligidal. Heino Mõtust seoses Ugandi grupiga samuti ei arreteeritud, aga vangistati 1953. aastal Vene sõjaväes tema asjade hulgast leitud president Pätsi pildi ja ühe rahvusliku laulu sõnade pärast. Elas ja töötas peale vabanemist Võrus. Suri 2. mail 1980. aastal, puhkab Võru kalmistul. Kalm tähistatud Ugandi mälestustahvliga. Hans Tammemägi vangistati seoses Ugandiga § 58 alusel, 6 + 6, vabanes 1958. aastal, elab Valgas.
Kunagine Nursi kooli õpilane Õie Lehtmets kuulus Võru Keskkooli põrandaalusesse organisatsiooni Eesti Vabaduse Eest. Nendest kuus liiget arreteeriti 31. jaanuaril 1946. aastal, vabastati aga esialgu ENSV siseministri A. Reservi korraldusel, arreteeriti uuesti 1950. aasta veebruari lõpul ja mõisteti neile kõigile tribunali poolt 25 + 5. Kahte neist ei õnnestunud vangistada, Õie Lehtmets oli raskelt haigena haiglaravil ja Lehte-Kai Ojamäe varjas end metsavendade juures ning langes lahingus Puutlipalu punkris 29. märtsil 1953.

Vennad Gailitid

Karl Gailit jun.

Karl (jun.) Gailit lõpetas Nursi kooli 1935. aastal ja sai tuntuks bolševismivastases võitluses osalevate eesti väeüksuste sõjakirjasaatjana. Idarinde taganemiskäigus sattus vangistusse, oli Siberi vangilaagrites, peale vabanemist kirjutas märkimisväärseid mälestusi ja artikleid taasiseseisvumise perioodil. Üheaegselt Karl (jun.) Gailitiga lõpetas Nursi kooli Nursi valla omaaegse sekretäri poeg Ülo Jeret, aasta varem Ülo vend Lembit Jeret. Lembitust teati rääkida, et sõitis suuskadel üle lahe Soome Talvesõtta, olevat lahel ekseldes külmumise vältimiseks põletanud ära ühe suusa ning niimoodi ühel suusal õnnelikult pärale suusatanud, kirjalikku kinnitust sellele aga pole kohanud.
Karl (sen.) Gailit, Nursi veski omanik, Nursi kooli omaaegne toetaja, elektriga varustaja ning seltskonna­tegelane oli määratud 1949. aasta märtsis küüditamisele. Ent kasutades veskihoone keerulisust, pääses põgenema piki Aiju jõe kallast. Varjas ennast esialgu ja legaliseerus Valgas, töötas Valga Raudtee haigla remondimehena. On maetud Valga linnakalmistule. Karl (sen.) Gailiti vend Ernst Gailit (mõlemad kirjanik August Gailiti vennad) aga küüditati koos perega Irkutski oblastisse, viies kaasa kaks Nursi kooli õpilast. Elvi Gailit (snd 24.5.1931) peale Nursi kooli lõpetamist õppis edasi Võru Keskkoolis, oli andekas õppimises, aga eelkõige üliandekas joonistamises. Elvi jäädvustas kogu küüditamise traagika ja küüditajate sadismi ja idiootsuse joonistuste sarjana „Suur reis”, hoolimata riskist sattuda selle eest päriselt vangilaagrisse. Elvi noorem vend viidi koos perega, aga noorem õde Asta pääses küüditamisest, kuna ei viibinud Nursis. Elvil jätkus tahet asumisraskustele vaatamata saada oma andekusele tuginedes õppima Irkutski kunstikooli. Peale asumiselt vabanemist 1957. aasta kevadel saab Elvist Tartu Kunstiinstituudi maali­eriala üliõpilane, mille lõpetamise järel aga ei anta talle võimalust oma maalidega esineda näitusel. Tuli leppida pedagoogitööga. Elvi unistus oma isiklikust näitusest tema eluajal ei täitunudki. Elvi suri 1. jaanuaril 1990 ja on maetud Viljandi Metsakalmistule oma isa ja ema kõrvale. Elvi õde Asta abiellus Tartu Ülikooli tudengina tuntud kahe vastupanuvõitlust käsitleva raamatu autori Valev Kaskaga, elasid Viljandis. Valev on tegev olnud Nursiga seoses Lükka metsavendade mälestuskivi kui ka metsavenna toa rajamisel. Asta suri 2007. aastal ja on maetud Gailitite perekonna rahupaika Viljandi Metsakalmistul. Vend Evald elab Tallinnas.
Perekond Oskar Pihu küüditamine nõudis ohvriks Nursi kooli õpilase Helju Pihu (snd 1930), vabanes asumiselt 2. juulil 1958. aastal.
Perekond Rudolf Tammemägi küüditamine viis kaasa kaks Nursi kooli õpilast: Imbi Tammemägi (snd 14. veebruaril 1932) ja Aldo Tammemägi (2. veebruaril 1938), vabanesid 26. juunil 1958. Imbi (Mõtus) elab Sännas, Aldo Kohtla-Järvel.
Küüditamise või vangistamise ohu eest põgenes Nursi kooli kauaaegne direktor Ferdinand Eelmäe koos oma Nursi kooli õpilase poeg Hansuga Saksamaale.
Samuti põgenes läände Nursi kooli õpilaste lemmikõpetaja Senta Mõõk.
Oma kodu jätsid maha ja põgenesid Nursist Nursi kooli õpilane Melie ja Laine Tõldsepa perekond, samuti Nursi kooli õpilaste Vello ja Rein Teemägi perekond.
Tõldsepa perekonnal oli Nursi kooli ees teeneid kooli vara hoiule­võtmise näol nende maja pööningule. Rinde ülemineku ajal olid seal „vabastajate” poolt kapid lahti murtud ja osa kooli vara hävitatud. Samal ajal oli ka pereisa Kristjan Tõldsepp vangistatud, pereema tütarde Melie ja Lainega põgenesid kiiruga Nursist Viljandisse, vaprad naised leidsid võõras linna endale korteri ja töökohad, Laine jätkas õppimist õhtukeskkoolis. Abistasid raskustele vaatamata toidupakkide saatmisega pereisa Kristjani Siberi vangilaagris, mis tõenäoliselt päästiski näljasurmast. Meliel ja Lainel jätkus veel vaimujõudu pidada meeles oma vangilaagritesse sattunud kooli- ja klassivendi nendele ajalehti või raamatuid saates. Kristjan Tõldsepp ja Melie Tõldsepp (Irval) puhkavad Viljandi Metsakalmistul. Laine Tõldsepp (Ollino) elab Viljandis.
Paljude inimeste austuse pälvis rahvale raskel ajal ümbruskonnas arsti­abi osutanud hea velskripraktikaga kunagine Nursi kooli lõpetanud Hans Turb (tuntud ka Antsuna).

Valev Kaska ja Asta Gailit (Kaska) 1954. aastal. Laine Tõldsepp Aldo ja Imbi (Mõtus) Tammemägi Siberis.

Keeldumine konstitutsioonist

Paljude koolide õpilased või õpetajad on vähemal või suuremal määral kirjeldanud ja jäädvustanud punaikke all möödunud koolielu ja kooliaegset ning -järgset vastupanuvõitlust, katsetele Eesti elus ja koolides hakata tootma koletuslikke barbaarseid bolševistlikke nõukogude inimesi, Pavlik ­Morozoveid. Venemaal see teostus, oleme neid oma silmaga näinud ja tunda saanud, Eestimaal jäi see asi pooleli, Eesti koolinoorus eelkõige astus vastu. Vastupanu vorme oli lugematult palju, passiivseid, aktiivseid, sõnarelvast metsavendluseni, või selleks valmisolekuni. Muidugi leidub „tarkpäid”, kes heitsid noortele siis ja nüüdki ette naiivsust või lapsikust, aga noored teadsid, mida nad tegid ja tahtsid. Nendel oli õigus, lõpus nad võitsid. Kindlasti on Nursi kooli kunagistel lõpetanutel ja õpetajatel sellest ajast paljutki meenutada, on ka kohustus meenutada. Salme Tamp-Niidumaa ja Tiiu Soe on seda põgusalt teinudki, aga väga loodaks enamat. Nursi kooli raamatust Tiiu Soe meenutus: „Tuli kevad ja eksamite aeg, üheks eksamiks oli ka konstitutsioon. Terve klass pidas omavahel nõu kokku, et sellel eksamil ei lausu keegi ühtegi sõna. Õpilasel Helju Maranil oli kõige hullem lugu, sest ema Olga Maran sundis raamatu taha. Eksami päeval kõik nagu üks mees pidasid ausalt sõna – ei piiksugi eksamil. Lausa kivistunult oodati hindeid pärast eksamit. Pikaajalise ootamise järel tuli klassi uksele õpetaja Olga Maran ja teatas: „Me panime teile kõigile viied, sest ei tahtnud ju tunnistusi ära rikkuda ja paljud tahavad minna edasi õppima”.
Salme ja Tiiu meenutused kooliaastatest toovad ilmekalt esile Nursi kooli vaimsuse, mis tagab Nursi koolile auväärse koha Eesti koolinoorte üldises vastupanuvõitluses. Nursi kooli vilistlastel on põhjust tunda uhkust oma kooli eestimeelsuse üle, oma kooliaegade ajast tänapäevani, ausateks eestlasteks jäänute üle.
„Sa Nursi, mu Nursi, nii väike ja armas” – need Lehte Ketsi Nursi kooli laulu sõnad on pisarateni südant soojendavad, nagu kõik helged mälestusedki Nursi koolist, nendest keda tundsin ja enamikust, kes enne mind ja pärast mind tundmatutena, on lähedased mulle Nursi kooli kaudu minule antud aja lõpuni.

Lehest: Ugandi, 20. detsember 2010, Nr 94, XVI aastakäik.