Harry Erm – lootus oli kuni lõpuni

tekst: JAANIKA KRESSA

Haryy Erm. Foto: Väino Lumi

Harry Erm (97) õppis põllumajandust, sest temast pidi saama taluperemees. Saatusel oli aga teised plaanid: selle asemel sai ta võidelda Eesti Leegionis ja viibida Siberi vangilaagris. Tagasi tulles ootasid kolhoosid ja sovhoosid ning muu nõukogude reaalsus, aga ka noorpõlvepruudid ja abieluõnn.

Eesti vabanedes on Harry olnud tegev Viljandi Represseeritute Klubis ja Memento Viljandi ühenduses, kirjutanud kaks koduuurimuslikku raamatut „Viiratsi vald ajaloo tuultes” ja „Minu koduküla Järavere mu südames kullana kumamas”. Ta on Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu kauaaegne liige.

Milline oli sinu lapsepõlv, millise taustaga kodus sa kasvasid?
Miks või kuidas ma üldse sündisin, seda teavad mu isa ja ema, aga mulle tundub, et ma sündisin neile üllatusena. Isa oli 49, ema 42 aastat vana, kui ma sündisin. Mind ei oodatud tegelikult, aga et ma tulin, siis olid nad väga õnnelikud selle valge peaga poisi üle. Minu vennad ja õde olid minust 20 aastat vanemad.
Mu isa, kes oli pärit Kõo vallast, rääkis, et kui tema oli saanud 18-aastaseks, oli tema isa talle andnud 10 kuldrubla ja käskinud katsuda, kuidas hakkama saab. Isa läks Tallinna, sai raudteele tööle. Paberivabrikus ja kus ta veel töötas. Hommikuti tööle minnes vaatas, et ärimehed ringu­tavad ukse peal, ahmivad värsket õhku, tema aga peab tööle kiirustama. Otsustas, et tahab ka niisuguseks hakata. Ja sai kah. Oli peagi restorani ja võõrastemaja omanik Kalamajas. Seal sündisid XX sajandi algusaastatel minu vennad Augustin ja Aleksander ning õde Elisabeth.
Siis tuli aga Esimene ilmasõda, isa oli küllatki tark mees, müüs selle kupatuse ära. 1916. või 1917. aastal. Pani osa raha panka, tsaari panka, mis tundus kindel koht, aga osa tasku kah. Kui Eesti Vabariiki loodi, oli ta sõjaväeteenistuses, samuti vend Augustin.
Mu ema sündis Imavere vallas Järavere külas Kople talus. 1902. aastal nad seal abiellusid. Arussaare kirikus nad laulatati. 1921. aastal ütles mu emaisa mu vanematele: kui tahate, tulge. Mina enam ei jõua. Kui te ei tule, siis ma müün talu maha.
Emal hakkas lapsepõlvekodust kahju ja nad otsustasid, tulidki põllu­meheks. Isa oli ju ka talust pärit.
Mina sündisin kahe aasta pärast. Aleksander ja Augustin olid lõpetanud Westholmi gümnaasiumi, Elisabeth Lenderi. Õde õppis Tartus arstiteadust, aga haigestus astmasse ja pidi ülikooli pooleli jätma. Vennad ei läinud edasi õppima, olid kodus. 1936. aastal ütles Augustin isale: talu sa mulle ei anna, selle oled Harryle mõelnud, ja läks ära oma äri peale.

Harry Erm 16 a. 1939

Sind, pesamuna, kasvatati taluperemeheks?
Peale Imavere algkooli lõpetamist 1936. aastal olin ma 13-aastane, aga Eesti Aleksandri Olustvere Põllunduskeskkooli võeti alles 15- või 16-aastaselt. Siis otsustati, et kaks aastat käin Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Tegin veel eksameid, et sain teise klassi, progümnaasiumi. Lõpetasin teise ja kolmanda, siis tulin ära. Lõpetasin ka Olustvere, nagu kokkulepitud oli, selle lõpetasin juba saksa ajal.
1941. aastal, kui mina sain 18-aastaselt peremeheohjad oma kätte, põlesid taluhooned maha. Õnneks anti taludesse appi sõjavange; mul oli üks ukrainlane, selle poisiga koos vedasime talve jooksul peaaegu 200 tihumeetrit palke metsast välja ja ehitasime uue karjalauda, 34 meetrit pikk ja 14 meetrit lai. Vundament jäi ju alles. Ehitasin kaks aastat, sain valmis ka ja loomad sisse. Kaks aastat elasime vanematega naabrimehe juures.

Kas 1941. aasta küüditamine läks teist mööda?
1941. aastal meid ei puudutatud. Imavere vallast viidi üldse ära ainult kolm perekonda. Ma ei tea, millega see seotud oli. Võimalik, et seda sai mõjutada mu vanaisa vend, kes oli küüditamise komisjoni esimees vallas. Poliitiliselt olid vennad aga kui tuli ja vesi.

Mille peale sa noore (talu-pere)mehena lootsid, kas arvasid, et elu läheb vana rada edasi?
Lootsin, et vana eesti kord tuleb tagasi, selle peale mina mängisin. Arvasin, et punased ei tule enam tagasi, aga näe Roosevelt arvas teisiti ja tulid.

Kuidas ja millal sa sõtta läksid?
1944. aasta alguses. Jüri Uluots pidas minu sünnipäevahommikul (7. veebruaril) raadios kõnet. Tundsin, et tuleb minna. Nii palju jutte oli räägitud, mu vanem vend oli olnud Vabadussõjas, teine läks juulis 1941 kohe vabatahtlikuna Idarindele, teenis välja Raudristi ja oli sõjas kuni lõpuni. Elas hiljem Prantsusmaal.
Meie esimene kogunemine oli Põltsamaal Aleksandrikooli juures Kaarlimõisas. Tilkusime seal niisama, siis viidi meid Viljandi. Hiljem on selgunud, et oodati 15 000 – 20 000 meest, aga prof. Uluotsa kutse peale läks 45 000. Nii palju polnud arvestatud, polnud mundreidki, oodati, millal Saksamaalt tuleb.
Siis viidi meid Tallinna, paigutati Kevade tänava koolimajja (Westholmi gümnaasiumi uus maja, mis oli valminud 1940, arhitekt Herbert Johanson).
Märtsipommitamise ajal olin ma Tallinn-Väike jaamas, tahtsin koos sõbrapoisiga koju hüppesse tulla. Oli õhtu kell 7, luurelennukid jälgisid õhus, ükskord järsku märkasime: jõulupuu on taevas! Rong andis vilet ja pani ajama. Tundus, nagu hakataks seda rongi taga ajama. Ragin siin ja seal. Rongiuks oli lahti. Relsid lendasid üles. Männiku jaamas jäi rong pidama, kõigil kästi vagunist välja hüpata, aga rong ei saanud pihta ja peagi kutsuti meid uuesti vagunisse.
Kui olime seal Männikul pohlade sees maas, võtsime sõbraga teineteisel ümbert kinni ja mõtlesime, et saame surma ja sureme koos.
Rongiga sõitsime Võhma jaama, sealt jala koju 20 kilomeetrit. Hommiku kella 5 aeg läksin uksest sisse kööki, ema nuttis pliidi ääres. „Vähemalt sinagi oled elus,” rõõmustas ta.

Sakala ühingu sõjamehed Alfonse Rebase mälestustahvli avamisel Mustlas 2018. Fotol vasakult Harry Erm, Harald Mäepalu, Endel Luik, Boris Takk, Evald Arder ja Albert Sarapson. Foto: Aare Leinpere

Kas su sõjatee oli ainult Eesti pinnal? Aga väljaõpe?
Väljaõpe oli ka ainult Eesti pinnal. Märtsikuus saime oma vormi kätte ja meid saadeti Jägala õppelaagrisse, seal jaotati meid väeosadeks. 20. diviis, 20. suurtükiväe rügement, seal oli neli abteilung’it, mina sattusin kolmandasse abteilung’i. Hiljem pandi mind ambulantsi velskriks, sest ma olin keemiat õppinud.

Mis tundega rindele läksid?
Kui kaua oli veel lootus, et kõik läheb hästi? Rindele saadeti meid mai keskpaigas, kaks kuud olime seal. Narva oli siis veel sakslaste käes.
Ikka lootus oli ega me muidu sinna ei läinud. Lootus oli kuni lõpuni! Peale võitlust Sinimägedes oli meeleolu ikka väga kõva. Aga kui taganema hakkasime, siis oli asi selge. Siis hakati ära hüppama.
Septembris hüppasin ka mina metsa. Ma ei tahtnud Saksamaale minna, otsustasin kodumaale jääda. Ei ole seda ka hiljem kahetsenud. Ega Lääneski polnud kerge. Lahingud käisid ju kogu aeg, Eesti Leegion taganes ja pidas lahinguid Saksamaal ka. Sinna jõudmine ei tähendanud tingimata pääsemist.

Mis edasi sai?
Langesin sõjavangi, meid oli 60 meest. Mingi polkovnik lasi lõpuks nimed kirja panna ja siis ütles: nüüd minge kõige suuremat teed mööda koju. Kui teepeal keegi küsib, siis ütelge, et ehitasime Kanaküla silda ja selle eest lubati meid koju. Nii rääkisimegi. Kolm päeva ja jõudsimegi koju.
Täitevkomitee esimees oli üks mu koolivend, ütles kohe, et mind on vaja maakorraldajaks. Rahvamaja direktoriks ka. Kõigeks sobisin. Järavere rahvamaja juhataja sain olla paar kuud. Siis kutsuti sõjaväkke, sõjakomissariaati. Seal jälle täitevkomitee esimees ütles, et seda meest on mul vaja. Järgmine kord aga oli tema juba ära viidud ja seal olid teised mehed.
15. märtsil 1945. aastal tuli kohalik miilits ja üks vene leitnant mulle järgi ja viisid ära. 24. detsembril 1945 mõisteti mulle 10 + 5. Reaalselt olin aga vangis kuni 31. juulini 1956, see on minu isa sünnipäev. Siis tulin koju.

Kodus aga ootas sind ainult ema?
1949. aasta küüditamise aegu tuldi õhtul hoiatama, et öösel tullakse teile järgi. Mina olin siis juba neli aastat vangis, Augustin niisamuti.
Isa oli 75-aastane, ta oli öelnud, et on haige ja ei saa kuskile minna. Ema aga otsustas, et tema end nende kätte ei anna. Oli külm märtsikuu, ta võttis oma kepi ja pambu ning hakkas üksinda vastu ööd Paia tee ristist Tallinna poole astuma. Pojanaine elas Tallinnas. 110 kilomeetrit. Ja päike läheb looja.
Tuli üks masin, pidas kinni ja juht küsis: „Mammi, kus sa tahad minna?” Kuuldes, et Tallinna, aidati ema veoauto peale kõrge koorma otsa, anti kasukas ka peale. Ta jutustas, et vajus sinna pakkide alla, kolme tunni pärast oligi Tallinnas. Pääseski ära! 12 aastat elas veel.
Ema oli tookord kahe nädala pärast tagasi koju läinud, täitevkomiteesse sisse astunud ja küsinud: te olite mind vahepeal taga otsinud? Jah, aga nüüd minge rahulikult koju, vastati talle.
Isa suri aga rongis enne sihtjaama jõudmist 13. aprillil.

Kuidas ema rõõmustas, kui sa jälle koju tagasi tulid?
Palju vana inimene ja nii suure südamega inimene kui ema on, seda välja näitab, aga sa tunnetad, et tal on tõesti hea meel.
Vanem vend oli saanud varem koju, ta sai aastaid ka vähem. Minul oli 10 + 5, vennal asumist ei olnud, oli Siberis ainult 8 aastat.

Lehte ja Harry. Fotod: erakogu

Kuidas Siberist tagasi tulles elu edasi läks?
Täitevkomitee esimees, üks naine, vaatas mind nii tigeda pilguga kui vähegi võimalik. Ütlesin, et puhkan vahepeal. Et pole 12 aastat puhata saanud.
Sain kodus olla aprillikuuni 1959. Siis saadeti mulle sõnum, et kui kolhoosi tööle ei tule, saadame Siberi tagasi.
Ma ei läinud kolhoosi, vaid hoopis sovhoosi. Seal tahtis direktor mind ametisse panna, tema oli kah Olustvere lõpetanud, aga mina leidsin vahepeal oma Olustvere koolipõlve pruudi ülesse, kellega me kaks ja pool aastat, 16–18-aastastena kurameerisime.
Mina temale ei kirjutanud, kui ma vangi langesin, sest ma ei teadnud, kas ma üldse pääsen ja ma ei tahtnud tema elu ära rikkuda. Tema sai selgeks, et ma olen vangis ja et ma ühendust võtta ei taha. Nüüd aga olin ääri-veeri teada saanud, et Lehte elab Vana-Võidus, ta oli abiellunud Olustvere sõjalise kasvatuse õpetajaga, kes määrati hiljem traktorijaama direktoriks. Too sõitnud villisega Pärnu mingile nõupidamisele, millegipärast sõitnud auto kraavi, mees saanud surma.
Mõne kuuga sai nüüd meile asi selgeks, et ühel on meest vaja ja teisel on naist vaja. Viisin 1958. aasta jaanuaris avalduse direktori lauale: ma abiellun ja lähen Vana-Võitu naise juurde.

See kõlab nagu muinasjutt!
Armastus on suur lehekülg elus! 1940. aasta vabaduspäeva aktus ja pidu oli veel Olustvere rahvamajas. Mina saatsin Lehte esimest korda peolt koju. Ta elas Olustvere mõisa sepikojas. Mul oli vormimüts peas ja tema haaras selle mütsi ja jooksis tuppa, ütles, tule järgi, saad kätte. See oli meie armastuse algus. Kestis pool sajandit!
Noorepõlvearmastus oli mulle niivõrd hinge läinud, et enne metsa minekut tõin toast ära just Lehte kirjad! Ja need on mul praegugi alles, neid on paarikümne ümber.

Viljandi külje alla Vana-Võitu sa elama jäidki ja uurisid hiljem põhjalikult siinset kodulugu. Kuidas raamat „Viiratsi vald ajaloo tuultes” sündis?
Selle raamatu algus ulatub aega, mil ma Olustvere põllutöökeskkoolis õppisin ja koostasin seal uurimuse 1939. aasta põllumajandusloenduse teemal. See loendus pakkus ametliku piiri olnu ja meile peale sunnitud muudatuste vahel. Teine piir oli üheksakümnendate aastate algul, mil reformikomisjonid olid oma töö teinud ja maakondlik komisjon tunnistas endised talunikud õigustatud subjektideks. Nad said oma maa tagasi ja kaotatud vara kompenseeriti.
Ma olin aastatel 1976–1983 suurmajandi peaökonomist, sealt viis aastat edasi majandusdirektor ning veel kaheksa aastat reformikomisjoni sekretär. Kui see töö lõppes, mõtlesin, mida pensionärina oma ajaga peale hakata, ning igasugust teatmematerjali oli mul palju käes.

Harry Ermi kirjutatud raamatud: „Viiratsi vald ajaloo tuultes” ja „Minu koduküla Järavere mu südames kullana kumamas”. Foto: Peeter Arro

Kas sul oli okupatsiooniajal ka mingi lootus, et Eesti võib uuesti vabaks saada või uskusid, et Nõukogude Liit on igavene?
Lootus oli täitsa kadunud. Mina enam ei lootnud. Kui kolhoosid hakkasid elama, sovhoosid hakkasid elama, autod tulid juba maale. Vene värk oli see kõik küll ja vene värgiks ta jääb tänapäevani minu silmis, aga et Eesti Vabariik tuleb tagasi, seda ma siis enam küll ei lootnud.

Aga kui tuli aasta 1988 ja hakkasid puhuma uued tuuled?
Ilus oli! See oli väga tore! Need sündmused, mis siis hakkasid tekkima. Üliõpilaste rahutused ja kõik muu, see oli väga teretulnud. Siis tekkis uuesti lootus, et võib-olla tõesti sünnib ime!

Ja ime sündis. Vaba Eesti pakkus sulle uusi võimalusi nii ühiskondlikus kui ka isiklikus elus.
Lehte suri 2001. aastal ja 2003. aastal tuli minu ellu tagasi lapsepõlvearmastus. Kui me esimest korda teineteist nägime, oli Silvia 5, mina 10. Nüüd aga saime vanast peast uuesti kokku ja elasime 11 aastat (Silvia suri 2016). Tõdesime, et need olid elu ilusaimad aastad!

Harry ja Silvia. Foto: erakogu

Oled kaua aastaid juhtinud Represseeritute Viljandi klubi ja Memento Viljandi ühendust.
Represseeritute klubi sai alguse 1996. aastal. 124 represseeritut kogunes Viljandi kultuurimajja, valis juhatuse ja hakkas tegelema vaba asja sisustamisega.
Hulka tööd on seal ära tehtud, palju pidusid peetud. 9 x aastas on olnud klubi peoõhtud, alati on meile tantsuks mänginud Karksi-Nuia „Lustipill”.
Oleme palju ekskursioonidel ja üleriigilistel kokkutulekutel käinud. Nüüd käib koos vähe, elus on veel viimased lapsena küüditatud.
13. detsembril pidi olema pidu. Ma pole sinna enam aasta aega saanud.
Memento Viljandi Ühenduse asutaja oli Siim Mandre. Kui tema 2002. aastal suri, valiti esimeheks mind. Memento asutati selleks, et mälestusi kirja panna, tegeles peamiselt nende küsimustega. Meie Memento hing oli Ants Salum. Tema tegevus oli raamatute väljaandmine.

Lihula 2018. Fotol paremalt Harry Erm, Boris Takk, Harald Mäepalu ja Albert Sarapson. Arhiivifoto

Hiljuti ilmus sinu teine kodulooline raamat: „Minu koduküla Järavere mu südames kullana kumamas”.
Minu kodu oli küla keskel, sisuliselt valla keskmes. Mul kui väga uudishimulikul poisil ei jäänud miski mällu sööbimata. Aastad 1928–1944, julgen väita, et minu pilgu ja arvamuste järgi kirjapandu on tõele väga lähedal, sest see kõik on vahetu kooselamise tulemus. Edasi aastail 1945–1949, mil õppisin sütt kaevama, toimus küla täielik hävitamine. Aastakümneid ehitatud kodutalust sai kindluse asemel kuriteo paik.

Mis on sinu armsast Kople talust alles täna?
Vundament. Ja keller ka. Ma pole seal palju aastaid käinud.

Sul on läbi pika elu olnud ka mitu hobi.
Elu on pikk olnud küll, varsti 98, uskumatu lugu. Hobide ori olen ma olnud kogu elu. Poisike olin, kui marke hakkasin korjama. Mul oli Eesti markidest päris ilus kogu. 1941 põles kõik ära. Kui tulin Venemaalt tagasi, siis hakkasin Vene marke korjama. Arvan, et neid on mul 10 000 ümber. Selle jätsin järgi ja hakkasin uuesti Eesti marke korjama, neid on mul 800 lähedal.
Kolm marki läks kuidagi saatmistega kaduma. Helistasin Silvia tütrele Tallinnas, et mine filateelia poodi Toompeale, järsku on seal ja oligi! Täna sain!
Kirglik kalamees olen ma ka olnud. Pidasin 30 aastat päevikut, kui palju täna kala püüdsin, mis kaalus jne. Ikka Võrtsjärvest püüdsin, paadiga ma järvel ei käinud, vaid istusin kaldal. Enam ei istu. Külamehed panid mulle nimelise pingi sinna muuli peale paar aastat tagasi.
20 aastat mängisin bridži Viljandi bridžiklubis. Seal oli teisi Sakala sõjamehi ka. Oskar Vares, Otto Põrk, Jaan Luhaäär. Eugen Jents mängib tänaseni.

Kui saaksid oma elu otsast pihta hakata, kas oskaksid midagi teisiti teha?
Ma tahtsin teisiti, aga ei tulnud välja. Mul oli ikka kindel plaan. Peale keskkooli I klassi lõpetamist mõtles iga inimene, et mis saab edasi. Sõlmiti lepingud, Soomega, Rootsiga Saksamaaga. Enne lõpetamist käidi praktikal. Mul oli sõlmitud leping Holsteini liidumaaga Põhja-Saksamaal Hollandi piiri lähedal.
Sel ajal juba oli jutuks, et Hollandi friisi kari lüpsab seal 7000–8000, kui meie siin oleme kimpus 3000-ga. Oli võimalik põllumajandusministeeriumi kaudu ka loomi tellida Hollandist. Ma pidin minema sinna 1941. aasta kevadel.
Siis oli ka plaan, et ma lähen sõjakooli, et ohvitseriks saada. Seejärel Tartu Ülikooli põllumajanduse teaduskonda õppima. Ja siis lõpuks pidin ma Kople talu üle võtma.

Eesti Sõjameeste Sakala ühingu jõulupidu 2019. Foto: erakogu

Sa jälgid ka meie nn päeva­poliitikat, mis mulje on?
Täna loen lehte: presidendid, endine ja nüüdne, kirjutavad Õhtulehes: Helmed ei salli pederaste! Nemad tunnevad muret! Mõtlesin, et Riigikogu võiks võtta sellise presidendi maha ja saata ta mõneks ajaks vangi. See on minu arvamus.

Kuidas sinu nooruses pederastidesse suhtuti?
Ma olin 14-aastane. Naabripoisiga, Silvia vennaga, uudistasime ikka külavahel. Selles vanuses tantsida veel ei oska, pruuti pole. Aga magasiaidas peeti pidu. Oli laupäeva õhtupoolik, Põltsamaa rahvatantsurühm tantsis. Järsku tuli meie juurde üks mees, silmad kilasid peas, viinalõhn oli juures, ta võttis püksitaskust kaks kommi, pakkus meile.
Issand, kuidas Vambola jooksis vallamaja poole, pani otse üle aia! Mina jooksin mööda pikka heina kodu poole. Imelik tunne oli: pederast ründas mind!
Hiljem selgus, et Viljandi maaliinibussijaamas, mis eesti ajal asus põllumeeste seltsi hoovis, oli leitud keskööaeg üks poiss rentslis magamas, püksid rebadel. Politsei oli ajand maast lahti Suurtükiväe 5. grupi linna peale taga ajama, kus ta, kurat on, aga kätte ei olnud nad teda saanud. Ega neid tol aal palju polnud. Seesama, kurat, ründas ka meid.
Ma tulin Vana-Võitu 1958. aastal. Andsin põllutöö praktikatunde, rääkisin taimedest ja nende kasutamisest, panime heina rõuku. Jalakas Mihkel oli üks sõnakas poiss kolmandas klassis. Tuli ja küsis, miks kooli direktor ära saadeti. Mina ei teadnudki, et uus direktor oli tööl esimest aastat. Hakkasin uurima. Tuligi välja, et eelmine direktor oli poisse meelitanud. Kinni teda ei pandud, saadeti Võrru rahvamaja juhatajaks. Sealt aga järgmisel aastal sai juba neli aastat.

Mida sa ütled oma põlvkonna nimel praegustele valitsejatele?
Võtke ometi mõistus pähe, mida te teete eesti rahvaga? Milleks te hävitate?
Sotsiaalminister Kiik ähvardab rahandusministrit, et raha olgu olla. Kuidas saab niisugune inimene valitsuses olla? Ka Sakalas kirjutavad, nõuavad aina õigusi.
President ja teised selle teema kirjutajad, saage ometi aru, et pederastid ei mahu eesti moraalikoodeksisse! Eestimaa kultuurimaailma ammugi mitte!
Need inimesed on haiged ja nad on ravitavad. Miks neid ei ravita?
Ma lihtsalt ei kujuta ette. Eriti meeste abielu. Mis seal magamistoas toimub! Neil on nüüd ühingud olemas igas linnas, Viljandis ka. Ma küsisin Seedri käest, mis tema arvab. Jah see ei ole ilus, vastas. Tema ei poolda, aga erakonnas on tal palju kes pooldavad. Ma küsisin Helmen Küti käest. Vastus oli nii ja naa.
Viis aastat tagasi tõstis Vootele Kuusik (endine Viljandi nukuteatri juht) oma sünnipäeval küsimuse pereväärtustest. Jaak Allik teatas, et see jutt ei kõlba kuskile, Vooglaiu paberid tuleb kõik prügikasti visata.
Õhtulehes oli mõni aeg tagasi pilt: kaks meest ja lapsed. Nüüd hakkavad siis need kaks meest neid lapsi kasvatama – pederastideks!
Mul ei tule mõnikord tundide viisi uni peale, siis mõtlen, miks ma läksin Sinimägedesse ja naerusui olin vangis. Viljandi ausambale oli kirjutatud: ma tõusen ka hauast kui sa vajad mu abi, kodumaa! Nüüd oleks meil küll Kalevipoja või Lembitu abi vaja!