Jüri Kotšinev
Poeesia ja ajalugu on lahutamatud

tekst: JAANIKA KRESSA

Jüri Kotšinev, mai 2008. Foto: Andres Lepp

Ajalugu on mõnikord palju rohkem elus kui tänapäev. Oleneb vaatenurgast. Või võimest olnut vahendada või julgusest vaba ja valge olla. Jüri Kotšinev (60) on neljanda põlve vene emigrant, kes kirjutab eesti keeles imelisi raamatuid, ta on poeet ja literaat, nähtus, kes vähemalt oma mõttemaailmas viibib 19. sajandis, kus elavad veel aated, üllad tunded ja esteetika. 

Sul on viimasel ajal ilmunud nii palju raamatuid! Mida sa sööd, et sel vaimuvaesel ajal nii produktiivne oled?
Söök on kibe, aga samal ajal rammus. Viimaste aastatega olen ma vormistanud raamatuteks seda materjali, mida olen kogunud ja süstematiseerinud viimase kolme-neljakümne aasta jooksul. See materjal, mis kogutud, on raamatuteks vormistatud teemade järjekorras, mis on mind kõige enam huvitanud kogu minu teadliku elu vältel. Otsisin kunagi ammu vastuseid küsimustele, miks hävis minu ajalooline kodumaa, Vene keisririik. Alustasin väiksemast ja lihtsamast, liikudes keerulisema ja suurema poole.
Selleks, et saada ammendavat vastust küsimusele, miks kadus maailma poliitiliselt kaardilt minu ajalooline kodumaa, pidin hakkama süvitsi uurima kogu selle kadunud tsivilisatsiooni ajalugu. Nüüdseks on aeg sealmaal, et peagi on ilmumas minu kahekümnes raamat teemal Venemaa ajalugu. Nälg teadmiste järele ja vastuste saamise vajadus on teinud minust oma esivanemate ajaloo uurija ja mõnes mõttes „oma isikliku haigusloo krooniku”. Haigus kannab nime kodumaatus.

Kuidas saavad omavahel läbi poeet ja ajaloolane sinus?
See küsimus on igati põhjendatud ja vastus sellele küsimusele on üpris lihtne. Tegelikult olen ma tegelenud väga paljude asjadega, mis esmapilgul omavahel mingit seost ei oma, kuid ometi ei ole minu jaoks mingit vastuolu selles, et olen publitsist, literaat, poeet, kirjanik, miniplastika viljeleja, illustraator, lektor ja veel palju muudki. Ma ei erista ajaloo käsitlemisel erinevaid mooduleid ega saa olla esmaspäevast teisipäevani publitsist, teisipäevast kolmapäevani literaat, kolmapäevast neljapäevani kirjanik, neljapäevast reedeni poeet jne. Minu sees on see kõik võrdsel määral olemas ja kord ilmneb minus üks, kord teine tahk. Kõik see kokku moodustab terviku, mille koondnimi on „inimene, kes elab minevikus, inimene kes elab minevikust”.
Tänapäev on minu jaoks lihtsalt liiga läbune, hingetu, ideetu ja ilma igasuguse eetikata, esteetikast rääkimata. Just siis, kui on maha peetud järjekordne lahing ümbritseva õudusega, tekivad luuleread iseenesest. Siis tuleb lihtsalt võtta tükk paberit ja need read kirja panna. Ajaloolane olen ma olemuslikult. Minu sise-
orgaanika toitub kaugete aegade kajast ja ma lasen sellel kajal endast välja voolata. Ma olen tihti tunnetanud ennast peaaegu kuivanud ojakesena, kellest ajalugu välja niriseb. Vahel niriseb ta luulevormis.
Aeg on tegelikult ainus, kus me saame tegutseda ja ainus, mis loeb. Aeg on ainus, mida keegi osta ega müüa ei saa, samas ei saa ka varastada. Aeg kaob igaveseks ja veel alles jäänud aega tuleb kasutada hästi. Antiikmaailmas peeti ajalugu kunstiliigiks. Poeesia ja ajalugu on tegelikult lahutamatud.

Jüri Kotšinev 2007. aasta oktoobris oma näituse "Valged" avamisel Deco Galeriis. Foto: erakogu Jüri Kotšinev Vene keisririigi 1825. aasta ratsaväekindrali mundris. Foto: Jaak Siirak

Mis on Eesti Wabariik Sinu jaoks?
Eesti Wabariik on minu jaoks see riik, mis vaatab mulle vastu vanadest perekonnaalbumitest. See on eelkõige nende inimeste riik, kes elasid sellel kaugel ja samas mulle nii armsal ja mõistetaval ajal. Nende inimeste näod ja hoiakud vanadel fotodel on väärikad. Eestlased saavutasid läbi iseolemise ja punase katku alt pääsemise 1918. aastal väärikuse, mida ei suutnud neist välja juurida punaterror, mis algas 1940. aastal.
Eesti Wabariik on minu jaoks Gerd Neggo balletistuudio, Kawe kommivabrik, Feisneri ja Kultase kohvikud, härrasmehed ja daamid, kelle sünniaasta jääb eelmise sajandi algusesse, vana ja traditsiooniline euroopalik vaim ja vaimsus.
Eesti Wabariik oli vaba ja väärika, ajaloolisele hingusele toetuv riik, kus osati olla oma maa isandad. See oli kõige algus eestlaste jaoks ja see oli aeg, kus suudeti vastu seista omaaegsele sotsiaaldemokraatlikule mürgile.
Eesti poliitiline maastik oli juba Vene keisririigi kubermangu staatuses olemise aegadest sotsiaal­demokraatlik. Sellel on konkreetsed ajaloolised põhjused. Juba keiser Aleksander III ajal hakkasid Tartu Ülikoolis õppima need Venemaalt tulnud tudengid, kes pidasid nimetatud ülikooli vabameelsemaks kui Moskva ja Peterburi ülikoolid. Tudengid üürisid endale kortereid Tartu keskkodanluse käest ja seal siis mängiti peretütardega klaverit ja oldi üürileandjate lastele repetiitoriteks ja koduõpetajateks ning levitati tollal Vene riigis „edumeelset” poliitilist voolu – sotsiaaldemokraatiat.
Keisririigi rüpest väljamurdmist peeti võimalikuks läbi sotsialistlike-utopistlike aadete elluviimise. See kõik oli justkui segu muistsest vabadusest ja tuleviku ajastu täielikust sotsiaalsest paradiisist maa peal. Ei Eduard Vildel, ei Tuglasel ega vendadel Kreuksidel, nagu hiljem Vares-Barbarusel ja Paul Rummol ei olnud tegelikult mingit ettekujutust sellest, mida sotsialistid ja marksistid endast rakenduslikult kujutavad. Neil puudus kogemus punasest hakklihamasinast selle toimes. Tegemist oli naiivsete parketirevolutsionääridega.
Eesti kultuurieliit oli seega algselt sotsiaaldemokraatlik. Tänapäeval on pilt täpselt samasugune. Nüüd juba kolmkümmend aastat taasiseseisvust ei ole kultuuriinimeste seas sotsiaaldemokraatlikku mõtteviisi mitte mingil moel välja tuulutanud. Üha uued põlvkonnad kultuuriinimesi on lennult omaks võtnud sotside maailma-tunnetuse ja maailma­nägemuse, kus on ikka ja jälle au sees sellised kahjulikud loosungid nagu „vabadus, võrdsus, vendlus”.
Siinkohal tuleb ära märkida, et vabadus sotside redaktsioonis on vabadus kohustustest, mis igas ühiskonnas on selle ühiskonna liikmetel kui kodanikel oma riigi ja rahva ees. Sotside jaoks on vabadus pigem vabadus moraalist ja eetikast. Veel hiljuti süüdistas mind üks kultuuriinimestest liigses tõekuulutamises, unustades, et just sellepärast ta minuga üldse suhtleski. Sotsiaalplaanis on kultuurirahvas liberalismist niivõrd läbi imbunud, et pole vahet, kas tegemist on paduliberaalidega nagu Indrek Saar või leebe kõikidega nõustuja ja kõikidele „andestaja” Jaak Johansoniga.
Minu jaoks on Eesti Wabariik Artur Alliksaar ja Ernst Enno. Minu jaoks on Eesti Wabariik Georg Stude kondiitriäri ja „Kuld Lõvi” hotell.

Millised näevad välja punabojaarid tänapäeval?
Punased bojaarid – need, kes olid kollaborantidena punavõimu sabarakud, on tänaseks päevaks ilusti ümber profileerunud ja kannavad erinevates erakondades, nagu reformikommunistid, isamaalitsikud või sotsid oma isikliku heaolu eest väga head hoolt. Nad hoiavad kõrgel oma karjäärilippu ning „teenivad rahvast” sõnades ning isiklikke huvisid tegelikkuses. Raha on neil kõigil pikkade aastate jooksul kogunenud palju. Nüüd huvitab neid mitte isegi võim, vaid see, et nad saaksid koha „rahva südames”.
Vanema põlvkonna kollaborandid on välja mõelnud kavala kilbi oma sigaduste õigustamiseks, öeldes, et just nemad hoidsid Eesti tulevaste põlvede jaoks alles ja tõkestasid eestlaste täieliku hävimise punasel ajastul. Nii et mitte kollaborandid, vaid suisa rahvuskangelased ja vabadusvõitlejad. No tore on. Tuleb välja, et kõik komissarovid ja allikud olid tegelikult nõukogude võimu õõnestajad ja kangelased, kuna pidid ennastohverdavalt komparteisse astuma selle õõnestamiseks seestpoolt. Tõeline eneseohverdus, tuleb nende endi arvates välja.
Uue põlvkonna liberaalid ja sotsid võitlevad aga rahva helgesse europaabelisse viimise nimel meie kõigi hüvanguks „helge homse nimel”, meilt selleks luba küsimata. Nad ei küsi seda luba, kuna arvavad, et teavad paremini, mida rahval vaja on. Nende päralt on nende arvates tõe monopol. Midagi ei ole teha, kaabakate, reeturite ja karjeristide protsent on läbi inimkonna ajaloo alati sama olnud. Meie võime neile vastu panna ajaloo objektiivse tõlgenduse ja
vankumatu seismise oma tõeks­pidamiste eest. Kui me ei suuda teha muud, siis seda ikka, et lahkume siit ilmast samade traditsioonide kaitsel, mis ümbritsesid meid esivanemate poolt pärandatuna. Lahinguta me lahkuda ei või. See oleks kapitulatsioon neomarksistide ja liberite ning sotside ees. Loobumisvõitu neile anda ei tohi.

Jüri Kotšinev oma miniplastika näitusel „Tuhandeaastane Venemaa“ Peetri majas. Juuni 2007. Foto: Eve Pärnaste

Nõukogude Liit on ammu otsa saanud, kuidas meil Eestis aina sünnib ja kasvab juurde uusi nõukogude inimesi? Kas nad paljunevad pooldumise teel? Kuidas taassünnib sovetlik mõttelaad?
Prantsusmaa peaminister Louis XIII ajal ütles hertsog Richelieu, et rahvas on oma valdavas enamuses loll ja alatu. Inimene on reeglina laisk ja maias. Mitte iga inimene, aga valdav enamus inimesi küll. Sellega ei ole midagi parata. Nõukogulik mõttelaad on jätkusuutlik, kuna enamik inimesi meenutab lambaid. Nad ei taha muud kui seda, et keegi nende eest mõtleks. Mugav on ju vooluga kaasa minna ja kooris kaitstult kaasa määgida. Tähtis ei ole inimese võimekus ega tema tõekspidamised, tähtis on koostöövalmidus. Amorfne inimkooslus, massinimene, see on uute poliitiliste voolude suunajate ideaal. Ühiskond, mis suunatud vaikivale ja alandlikule tarbimisele, peavooluga kaasavooklemisele, on ühiskond, mida maailma uued isandad inimkonnast voolida tahavad. Sovetiajal oli kolhoosnik juba eelmise sajandi seitsmekümnendatest aastatest alates suhteliselt jõukas tegelane. Eestlane suutis väga hästi kohaneda nõukogude võimuga ja paljud nutavad seda aega kui turvalist ja stabiilset aega taga. Vabadus tähendas paljudele 1980. lõpus vabadust juua Pauligi kohvi ja suitsetada Marlboro sigarette. Mõnes mõttes hävitas nõukogude võimu raudbetooni just see tarbimisvajadus, mida nõukogude majandus oma kodanikele kindlustada ei suutnud. Teksapüksid ja kiired ning ilusad autod, õigemini ihalus nende järele, hävitasid nõukogude võimu. Inimene aga ei ela aga ainult ainelistest väärtustes, juhul kui ta muidugi inimene on.
Paljud nendest, kes ise nõukaaega ei näinud, arvavad, et sel ajal polnud elu üldse nii hull ja troostitu kui ta tegelikult oli. Ei usuta küüditamise koledustesse ja vaat et stalinistlikesse repressioonidessegi. Paljud arvavad, et kõik, mida vanema põlvkonna inimesed sellest õudusest räägivad, on liialdus ja mingi jonn. See, kes pole ise vanglatingimustes elanud, ei tea sellest tegelikult midagi. Tänapäeva noored arvavad, et vabadus on varnast võtta ja elu on tarbimiseks, et kõik on justkui nende tarbeks ja nende jaoks nautlemiseks ja edukuse võidujooks on ainus väljakutse, mida peab vastu võtma. Laias ilmas haihtuda ja tarbimiskultuuri edendada on justkui kogu olemise mõte omaette. Isamaatus on hoiak, isamaatus on tänapäeva surmatõbi. Nivelleeritud väärtused ja rahvusriigi naeruvääristamine on praeguse sajandi surmatõbi. Eesti väljaspool rahvusriigi raame on teostamatu. Eesti saab olla ainult rahvusriik, muidu kaotab ta oma mõtte. Seda Eestit peab kaitsma neoliberite poolt pealesurutava lambateadvuse ja koostöövalmi sõnakuuletumise vastu. Sovetlik mõttelaad tänapäeval loodab, et kõik asjad lahenevad iseenesest või et need lahendatakse tarkade sotside ja reffide ja liberite poolt ära, ja ise ei pea mitte kui midagi peale sõnakuuleliku tarbimise tegema. Raske on ehitada ja hoida õigel kursil oma riiki, kergem on kellegi sõna kuulata. See laiskus ja vaimline lodevus ongi tänapäevase sovetliku mõtlemise vundament ja põhjus.

Valik raamatuid Jüri Kotšinevi sulest.

Kas sa tõesti usud, et midagi saab veel päästa, et eesti poisid üle tulevad ja jõuluks koju saavad?
Ma loodan seda. Kas tulevad või ei tule, seda ma ei tea. See ei ole usu küsimus. See on üleskutse, mida pidin tegema. Kas tulevad – eks see paistab üsna varsti. Kui ei tule, siis tuleb võidelda ilma nendeta kuni lõpuni. Ega võitlus siis pidamata jää.

Mis on need elukestvad teemad, mis alati jäävad sind saatma?
Elukestvad teemad ehk tegelikult üks elukestev teema on tunnel tänapäeva ja mineviku vahel. Käin seda tunnelit pidi edasi ja tagasi kogu oma teadliku elu ning jään järjest kauemaks ajaks pidama sinna, sealpool tunnelit olevasse minevikku.
Seal on Liivimaa ja seal on Saksa-Rooma keisririik ja seal on minu ajalooline kodu keskvöötme kasemetsade keskel. Tagasi sealt tulla kuidagi ei taha. See on sama, mis viibimine Tüüringi põlislaantes Baieri piirimail. Sel on maetud Germaania süda, seal tunnen ennast sama hästi kui Moskva lähistel kaskede all.
Saksamaa tammed ja Vana-Liivimaa viljapõllud, orud ja jõekäärud, see on samet minu silmadele ja palsam minu hingele. Teema, kuidas alles hoida ja edasi anda tänapäeva inimestele neid kaugeid aegu ja inimesi, kes ise enda nimel rääkida ei saa. Inimesed, kes elavad täna, peavad täitma oma kohust siit lahkunute ees, kes seda väärt on. Inimene sureb, perekond sureb, suguvõsa sureb, aga ei sure elavate kohustus surnute ees. Kohustus rääkida nendest, kes seda väärt on ja edasi anda kadunud maailma väärtused.

Miks on minevik meile nii armas?
Minevikku olen ma võrrelnud vanade fotode vaatamisega. See on väga rahulik ja kaitstud tegevus. Vanadel fotodel, nagu ka möödunud aegadel, on see võlu, et nad on lõplikult fikseeritud. Midagi ei muutu, ja see staatika rahustab. Kõik, mis vanadel fotodel näha, on muutumatu ja läbi selle kindel ning paigal olev. Minevik ei ähvarda meid, ta ei saa meisse mõjuda muidu kui illustratiivselt. Ta on midagi kindlat ja konstantset. Ta on õpetlik ja usaldav. Ta avab ennast meile ega sekku meie ellu.
Minevik kõnetab meid vaikides ega lärma kunagi. Minevik ei käitu nagu karjapoiss mässu ajal, kes lõhub isanda mõisasüdames mööblit ja roojab isanda diivanile. Kes torkab täägi või vikatiga välja maalil kujutatud figuuri silmad ja peksab puruks isanda veinikeldrist varastatud veinipudelid, need, mida enam ära juua ei jaksa. Plebeid ei saa tungida sellest ajaloost, nagu ka vanadelt fotodelt, meile kallale, ja mis kõige tähtsam – ajalugu ei kisenda, ta sosistab meile kõrva väga-väga vaikselt, meelitades meid sisenema vaevalt paotatud ukse vahelt sinna, kust me kõik pärit oleme.
Mineviku radadele kutsub meid möödunud aeg. Sinna, kuhu me kuulume võib-olla rohkem kui tänasesse päeva. Sinna, kus me olime õnnelikud. Kui inimene on kunagi kusagil olnud õnnelik ja omas elemendis, siis on ta olnud ka vaba. See mälestus kaotatud vabadusest paelub ja kutsub mind oma vastupandamatu jõuga tagasi oma õigele kohale selles universumis.
Seal ootavad mind Turgenevi kirjeldatud sentimentaalsed kaunitarid. Seal on sõna tähtsam kui elu ja seal valitseb rahu, kord ja väärikus ning puudub matslik maneer, mida kõige rohkem praeguses elus põlgan. Seal ei ole Kaerajaani, kes kakab kaera välja ja Vingerpussi Aadusid, kes natuke valetavad ja natuke varastavad ning on alati täitsamehed. Seal ei pea ma kellelegi aru andma, miks on siiani täitmata jäänud vanapaberi kogumise plaan, seal ei karga mulle kannule eilne partorg, kellest sai vahepeal skautmaster. Seal ei ole plebeisid ega lumpenit. Nad ei mahu minu ajalookäsitluse pildile, nagu ei mahtunud perekonnaalbumite fotodele. Seal istun ma oma hea ja truu ratsu selga ning ei pea olema Liivimaa parim ratsutaja, vaid saan olla Baltimaade vabahärra...
See kõik on minu jaoks ajalugu. See kaotatud muinasjutt on mulle lõpmatult armas. Seda ma armastan ajaloos ja üldse siin elus.

Jüri Kotšinev abikaasa Eve Pärnastega Gruusia saadiku vastuvõtul. Sügis 2014. Foto: erakogu

Millal läks kõik untsu?
Minu jaoks siis, kui sündisin. Ma ei tahtnud siia ilma kuidagi sündida ja oleks äärepealt kohe surnud. Siiski läks teisiti ja nüüd siis vaevlen ja olen saavutanud oma elu mõttetuse ülima astme. Ajaloos läks kõik untsu, kui rääkida Euroopast 1789. aastal, kui lahvatas ajaloo „uue aja” perioodil Prantsuse revolutsioon. Eesti „uusima aja” vaatevinklist vaadatuna läks kõik untsu, kui Isamaaliit otsustas võidelda oma poliitilise võimule jäämise eest vahendeid valimata ja pragmatismi eelistati aadetele. Samal ajal rehabiliteeriti rahvuskaaslastest punafunktsionääre ja kõike seda hakati nimetama reaalpoliitikaks.
1998. aastal oli kõik veel parandatav, käesoleval sajandil oli aga juba hilja – seega pean murranguks aega, mis oli vahetult sajandivahetuse eel. Siis läks kõik nihu ja seda pöördumatult. Euroliberite pealetung valge inimese põlisväärtustele ja USA neomarksistide revolutsiooniline mäss tänasel päeval vaid süvendasid illuminaatide suure pealetungi mõju meie väikeses riigis.

Kas praeguses Eestis on inimesi, kellest sa lugu pead?
Neid on väga vähe. No Tea Kurvits on austust väärt ja Jaanika Kressa on austust väärt ja Helju Tauk oli austust väärt ja Eve Pärnaste on austust väärt ja veel nii mõnigi, aga neid on vähe, väga-väga vähe.
Ja Hjalmar Mäe oli austust väärt. Temaga on üldse üks huvitav lugu. Teda on kohalikud uurijad nimetanud topeltagendiks ja Kremli luurajaks. Eks see on vana ja tuntud nipp – laimata ajaloolist isikut ja loota, et halb maine külge jääb. See on selles mõttes hea näide, et omasid kangelasi eestlased eriti ei hinda. Sama oli lugu ka Harald Nugiseksiga, keda omal ajal sõimasid tänapäeva sõjaajalooga tegelevad särtsakad seltskonnategelased.
Aeg muudab inimesi ja maailmas pole midagi võimatut, nagu ütlevad filosoofid. Aga Hjalmar Mäe, kellel järgmisel aasta oktoobris täitub 120 aastat sünnist, väärib eraldi uurimist ning ajaloolist rehabiliteerimist.
Eesti panteon on siiski olemas ja seal ei küsita, milline on soovituskirja blankett ja kes on konkreetsed soovitajad. Seal on kõik tegelikud eestlaste kangelased ja eestluse edendajad ja hoidjad ükskord koos. Ajaline taandub ajatu ees. Kaduvik taandub igaviku ees ja sinna ei saa midagi parata ei reformierakond, ei sots-demokraadid, ei Paul Rummo ega Jaak Johanson.