Kultuur ja Elu 3/2020

Kultuur ja Elu 2/2020

 

 

 

Akvarellportree meister Rein Mägar

KÜSIS: Tea Kurvits


Rein Mägar

Akvarellmaali õnnestumiseks on vaja veidi rohkem kannatlikku meelt ja ettepoole mõtlemist. Akvarellist Rein Mägar armastab maalida portreid kokkumiksitud sümbolitega, mis toetavad portreteeritava isikut.

Kes on akvarellist?
Akvarellvärve kasutavat maalijat kutsutakse akvarellistiks. Tundub, et see nimetus vajab täpsustamist. Pakun omapoolse arusaama selle väljendi kasutamisest. Olen oma paarikümneaastase akvarellvärvidega tegutsemise kogemusele toetudes tulnud järeldusele, et seda nimetust on õigem anda sellele, kes pigmendi, paberi ja vee tujukat koosmängu oma idee teostamiseks võimalikult täiuslikult hallata suudab. Ta oskab märgata hetkes tekkinud vee ja värvi kapriisi ning kujundada sellest uue ja oma teosele vajaliku lahenduse.
Kuid jäägu selle nimetuse kasutamist igaühele vabadus tõlgendada nii, nagu ta paremaks peab. Võib ju kenasti kukerpalli tegevat tüdrukukest kutsuda võimlejaks ja värvimisraamatus kahe joone vahelist ala vesivärviga katmist akvarellimiseks.
Kindlasti ei ole akvarellmaaliga tegelemine raskem eriala kui mõni teine kunstiliik. Niimoodi kurdavad enamasti need, kes on esimese katsetuse ebaõnnestumise järel pintsli põõsasse visanud. Akvarellmaali õnnestumiseks on kindlasti vaja veidi rohkem kannatlikku meelt ja ettepoole mõtlemist, sest värvikihid kasvavad heledamast tumedama, nõrgemast tugevama poole. Kärsitult pandud tugeva värviga pintslilööki enam heledamaks teha ei saa, iga suurem vigade parandus on märgatav ja kogu mulje rikutud.

Millal algas teie tee kunsti juurde?
Minu tulek kunsti juurde on üllatuseks ka mulle endale. Polnud mul ju põhikooli ajal mingeid kokkupuuteid kunsti ega kunstnikega. Tee akvarelli juurde algas Tartu kunstikooli ajal. Maalisin värvide ja veega, sest nii oli õpetuses kavas, aga milliseid võimalusi akvarellitehnika pakkuda võib, seda koolitundidest ma kaasa saada ei jõudnud. Kuuekümnendate aastate paiku oli Tartu Kunstimuuseumis Austraalia akvarelli näitus. Mäletan eredalt ühte seika. Imetlesime seal karusnahkset kraed kujutaval maalil üht efektse sulatamisega üleminekut. Meie oma nappide oskuste ja vähekvaliteetse paberiga võisime sellise võtte järele tegemisest ainult unistada. Umbes samal ajal jõudis Tartusse ka esimene Eesti akvarellinäitus, seal oli juba rohkem vaatamist ja oma koolitöödega võrdlemise võimalust. Kooliajast alates on karp akvarellidega jäänud mulle esmaseks abiliseks siiani. Kunagi oli küll aeg, kui plakatite originaale sai tehtud guaššidega, kuid nendega maalimiseni ma ei jõudnud. Akvarellvärvide mingi salapärane tõmme, kergus ja võlu olid siiski hinge jäänud ja kui 1996. aastal lõppes tookordne kunstikauge töö tõlgi ja autojuhina, ütlesin endale, et nüüd algab akvarellidega maalimise aeg.
Nagu igas kunstiliigis, on ka akvarellis nii, et seda ei saa pulkhaaval lõpuni õpetada, saab ainult mõnda võimalust või võtet seletada, aga tegevuse tunnetamiseni peab iga maalija katsetuste ja eksimuste kaudu ise jõudma. Kõrgest kuninglikust soost kunstisõber ja akvarellihuviline prints Charles palus kord oma maalijana tegutsemise tee alguses üht tunnustatud meistrit, et see teda õpetaks. Meister vastas, et ta ei saa õpetada, küll aga saab demonstreerida ja maalis sealsamas mälu järgi Thamesi jõemotiivi pargastega. Ettenäitamise eelis seisneb selles, et vaatajale kinnistub mällu rohkem kui jutt mõni võte või liigutus.
Minul ei ole olnud ettenäitajaid, olen kärsitult ja omapäi kohe maalima asunud, kukla taga väike lootus, et küllap õpin vigadest. Kui ma kunagi Zenit-kaamera sain, siis tuletasid sõbrad meelde fotomeeste kõnekäändu, et fotograafiks saab alles siis, kui oled viis tuhat rubla materjalidele ära kulutanud. Kindlasti võib midagi sarnast öelda ka maalija kohta. Alustasin jõe või järve ilusate peegelduste ja vahuste merelainete motiividega. Kui palju ma paberite ja värvide peale olen kulutanud, ei oska kokku arvata. Mind on saatnud usk, et vesi looduses aitab vett voolata ka minu pildil. Siin võib leida isegi seose, sest akvarelli esmased omadused – läbipaistvus ja valge paberi kuma läbi värvikihi meenutavad vaatajale vee kergust. Olen teinud halbu maale ja veel halbu maale ning jõudnud arusaamisele, et kõige suurem väljakutse on mõista, millal tuleb peatuda. Tuleb osata panna töösse piisavalt informatsiooni,­ ilma et seda saaks liiast ja tapaks pildi. Väike pintslilöök võib luua hoopis uue mulje.´


Tüdrukutel on sõnum. 2018


Kesksuve mees. 2015

Teid köidab eriliselt portree­maalimine?
Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et miks ma maalin maastikke, seda teevad juba paljud meie akvarellistid niikuinii, mind on ju õpetatud märkama valguse mängu vormidel ja inimese kujutamist, seega, miks siis mitte portreed! Ja olgu need mitte tuimas passipildi laadis, vaid elavas tegevuses, eriti koos käte kujutamisega. Teatavasti võivad käed inimese iseloomustamiseks väga palju lisada. Minu porteed on justkui suured värvilised eksliibrised, sest lisaks näole ja kätele on portreteeritav saanud kaasa ka iseloomustava motiivi oma tegemistest või loomingust. Portreemaali teevad keerulisemaks kaks ülesannet: vaja on sarnasus modelliga sobitada kunstniku isikliku nägemusega.
Idee portreteerida Jüri Arrakut andis mulle tema 1988. aastal meie trikoloorile vihjav maal „Viimane lumi”. Seal on kujutatud tumehalli rahvast sinise taeva all valgel lumel minemas kuhugi. Need sündmused ja Eesti rahvas lähevad Jürile südamesse või südamest läbi. Sinna juurde ei saanud jätta lisamata vihjet Jüri lemmikule, ilusale keskaegsele Carcassonne’i linnale, sest tema töödel esinevad müürid ja tornid on otsekui sellest linnast võetud. Muuseas, enne kui Jüri ise seda linna päriselt näha sai!
Lembit Sarapuust on teada, et ta läheb merre igasuguse ilmaga ja igal aastaajal, seepärast on veest tulles tema juuksed veidi sassis ja nii jäi ka pildi peale. Päris kindlasti on seal Vääna kandis neid tiivulisi naisi jätkuvalt lendamas ning neid on sattunud ka Lembitu maalidele. Portreteeritava nime juurde kuulub väike kuhi sarapuupähkleid, need on ilmselt siis kingiks või müügiks, kuid see pähkel jääb vaatajale puremiseks.
Peeter Kuutma portreed maalima innustas mind kõigepealt teadmine, et sügaval nõukaajal kujundas ta vaiba nimetusega „Põhjala”, et ehtida ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi koosolekute saali Kadriorus, ja peitis sinna sisse sini-must-valge värvikombinatsiooni. Keegi kohalolijatest ei märganud, et nad istuvad Eesti Vaba­riigi lipu all! Kasutasin selle vaiba motiive portree tausta kujundamisel. Kuna sel päeval, kui ma Peetrit pildistasin, korjas ta parajasti vaarikaid, siis oli loomulik, et need samuti maali peale kaasa tulid.
Tõnu Lauk ja raud kuuluvad kokku, seepärast palusin tal hoida käes kirvest. See andis hea võimaluse rõhutada sepatööga sooniliseks muutunud käsi. Tõnu rõõmsameelset natuuri markeerib erksavärviline särk ja ere päikesevalgus. Peale poolelioleva töö vaatamist palus ta lisada kaitsejumala Merkuuri ja tsitaadi „Labor omnia vincit” (töö võidab kõik – toim.).
Portree peab olema elav ja väljendusrikas. Tähtis osa selle saavutamisel on valgusel. Valgusel on vari ja varju sees on jälle valgus ning nende omavaheline kasutamine koos tonaalsuse jälgimisega kätkeb väga palju mänguvõimalusi. Pööran suurt tähelepanu tonaalsete väärtuste täpsusele. Õige tonaalsus teeb kogu töö ja värv saab kiituse.
Fotot kasutan abimaterjalina loodusmotiivi korral enamasti, kuid portreede puhul juba kindlasti. Kui maastiku üldmulje salvestamiseks ja „kaasavõtmiseks” piisab ka ühest fotost, siis portree tarbeks ühte head fotot saada on suur õnneasi. Kaamera annab mulle portreemaali jaoks võimaluse modelli kümnekonna asendi või liigutuse hulgast kõige kõnekama valida ja sellega säästan teda tunde kestvast poseerimisest.

Akvarell kuiva pintsli tehnikas?
Huvitav avastus minu jaoks sündis juhuslikult 1979. aastal koduse remondi ajal. Rullisin üleliigse lateksvärvi ettejuhtunud papitükile ja avastasin, et sellele on täiesti võimalik akvarellvärviga maalida. Maalimise tegi uudseks ja põnevaks see, et värv ei kinnistunud lateksi pinnale, seda oli võimalik pärast kuivamist üles sulatada ja uuesti n-ö puhtalt kohalt alustada. Mis osa aga tundus õige olevat, see tuli lihtsalt rahule jätta. Kuivanud värvikihi peale oli võimalik ettevaatlikult kanda rohkem kihte. Olen sama tehnikat korduvalt kasutanud, kuid nüüd on aluseks gesso krunt. Akvarellvärvi kihid lubavad end sellel sama hästi nihutada, maha pesta ja üksteisest üle käia. Samasuguste võtetega võib maalida akvarellistidele mõeldud yupo paberile, mis leiutati Ameerikas paarkümmend aastat hiljem.
Selle tehnika kasutamine krunditud lõuendil on mind viinud akvarellitehnika mõistest hoopis kaugele. Kasutan küll akvarellvärve koos minimaalse veehulgaga, kuid kannan neid pinnale hoopis harjaspintsliga hõõrudes ja segades. Selle maalimisviisi eeliseks on rahulikum jõudmine soovitud tulemuseni, sest pole vaja märja akvarelli neljanda teguri – ajaga arvestamist. Lisan selle teema näiteks maali ühest Rhodose saare vanaemast, kes suhtleb ilmselt oma armsa lapselapsega. Selle foto saamishetk kuulub õnnelike juhuste hulka.


Õnnelik vanaema. 2020


Lembit Sarapuu pähklitega. 2019

Kas akvarell on kunstiliigina alahinnatud?
Akvarell kunstiliigina on vaiksel viisil käinud oma kindlat rada. Paberite ja pigmentide kvaliteet on edasi arenenud ja mis peamine – tegutsevate akvarellistide arv on kasvanud. Üle maailma saab vahetada informatsiooni näituste ja sündmuste kohta, on võimalik olla kursis kolleegide arengutega. Tehnoloogia areng ei mõjuta akvarelli positsiooni, ta jääb rahulikuks kunstiks. Akvarellifestival ei hakka võistlema rokk-kontserdiga.

Kas mitte just praegune aeg ootab hingele pai tegevat õrna akvarellkunsti?
Aeg on hakanud kiiremini voolama, inimesed liiguvad kiiremini. Akvarelli märkamiseks on vaja peatuda. Pai on hea kui paitatakse õrnalt, kui aga hakata akvarelle lärmakalt pakkuma, siis kaob õrnus. Kindlasti ei ole kõige õigem valik kasutada akvarellitehnikat sõjakoleduste või põgenikelaagri masendava argipäeva kujutamiseks.
Iga elukutse eripära vormib tegijat. Kindlasti on kasuks kui portretist tunneb psühholoogiat ja oskab modelli näole esile kutsuda rõõmsa ja rahuliku ilme. Natüürmordi maalimiseks pole vaja õunaga rääkima hakata. Aga võiks küll.

Lillemaalijaid akvarelliste meil praegu peaaegu polegi. Kas kunstiostjad lilli enam ei taha, sest pole enam popp?
Fotograafia pakub paremaid lilli ja telefoniga võib kaasa võtta kogu Türi lillelaada. Lillepilte vajati rohkem sel ajal, kui seinte kaunistamiseks materjale ja vahendeid vähem saada oli. Lillekompositsioon on akvarellisti jaoks tõsine väljakutse, juhul kui sihiks ei ole lihtsalt lillekimbu ilusasti ära maalimine.

Kuidas kunstnikud ennast ära elatavad?
Enamjaolt leiavad kunstnikud mõne muu kindla sissetulekuga tegevusala. Õnn on, kui pakutakse tööd näiteks kunstiringi juhendaja või õppejõuna. Kui sellist töökohta veel ei ole, tuleb see ise luua, selleks on võimalus.
Avalikkusele reklaamitakse valdavalt kaasaegset kunsti, üldmulje sellest pole aga laiemale publikule kõige soodsam. Kunsti nimetuse alla on kogunenud palju kummalist ja pikad seletused sinna juurde ei tee seda lähedaseks.

Kuidas elab Eesti Akvarellistide Ühendus?
Loeme oma ühenduse ajaloo alguseks 1958. aastal toimunud esimest vabariiklikku akvarellinäitust. Huvitav on sealjuures teada, et meie Läti kolleegid korraldasid samuti samal aastal oma esimese üleriigilise näituse. Sellest võib järeldada, et naabritega oli hea infovahetus. Meie ühendusse kuulub hetkel 60 akvarellisti ja toimub 2–3 ühenduse näitust aastas. 2012. aastal kutsuti meie ühendus Euroopa Akvarelliühenduste Konföderatsiooni liikmeks ja see tähendab meie akvarellistide osalemist iga-aastastel ühisnäitustel. 2019. aastal oli EAÜ kord võõrustada 15 liikmesmaa akvarelliste, augustis toimus Haapsalus akvarellifestival näituste, õpitubade ja ühiste maalimistega. See sündmus tõi Euroopa akvarellikunsti meie õuele ja viis teate meist kaugemale. Viimastel aastatel oleme ühiseid näitusi korraldanud koos Soome akvarellistidega ja huvi nende ettevõtmiste vastu on mõlemapoolne.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv