Ago Ainelo – Isamaa ilu hoieldes

tekst: Kersti Murumets

Ago Ainelo oli ka viljakas kirjamees, tema sulest on ilmunud arvukalt artikleid ja uurimustöid. Foto: Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum

Ago Ainelo (1924–2013) elu parimad aastad möödusid ülekuulamistel, vanglas ja sunnitööl. Siiski leidis noor mees võimaluse pere loomiseks ja jäädvustas end kodukandi ajalukku viljaka kirjamehe ja rahvavalgustajana ning lõi innukalt kaasa kaitseliidu ettevõtmistes.

Isamaa ilu hoieldes
Tormi ees murduvad tammepuud:
kindlad on mehed aatele truud.
/Gustav Suits/

Elli ja Jaan Ainelo perre sündis 15. novembril 1924 poisslaps Ago, kellel oli aasta vanem õde Heljo ning hiljem ka noorem õde Elo. Ema Elli oli tegev Tartu Naisühingu käsitöökooli keraamikaosakonnas. Jaaniga kohtusid nad õpetajate kursustel. Muuseumi on jõudnud ajakiri Maanaine 10/1940, kus ta kirjutab teemal „Kuidas vanemad saavad soodustada laste edukamat õppimist?ˮ.
Ago isa Jaan Ainelo (kuni 1922. aastani Bundberg) oli pärit Raplamaalt Undse talust, siinkandis kutsuti teda Undse Jaaniks. Räpina kihelkonnakoolis õppis ta koos Jaan Vahtraga, kellega jäädi headeks sõpradeks. Linte piirkonna talupidajad moodustasid 1912. aastal ühispiimatalituse, mille esialgne asukoht oli Undse talus. Jaan Ainelo oli kooliõpetaja, põllumees, seltsi- ja kirjandustegelane. Eesti Kirjanduse Seltsi asutaja ja kuulus paljudesse seltsidesse: Vanemuise Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Eesti Punane Rist, Kaitseliit, Isamaaliit. Ta oli Ajutise Valitsuse emissar ehk salajaste poliitiliste ülesannetega erisaadik, Vabadussõja ajal „Ühistööˮ tegevuse käivitaja Viljandis, Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmena kirjutas ta alla Tartu rahulepingule. Ago elus olid väga olulised sõtsed Kastelaane talus Köstrimäel: Miili, Magdalena, Emma ja Julie.

Koolipingist otse Siberisse

Ago Ainelo elu – Eesti lugu – algab harmoonilises Eesti peres ja loksub siis mööda ajaloo keerdkäike. Ago õppis Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, nn poikas. Koolivorm oli kohustuslik ja selle kandmine auasi. Ülikond oli marengoriidest, särk helehall ja lips tume, müts tumesinine oranži kandiga. Õppemaks oli 70 krooni aastas. Õpilaskonna ajakirja IIL kujundas ja illustreeris tulevane tipparhitekt Mart Port. Ago oli noorkotkas ja käis võimlemas sportvõimlemise rühmas, tema lemmikalad olid rõngad, hobune ja põrandvõimlemine. Sõjalist õpetust andis Toolamaa vallast pärit Edgar Axel Otsing.
1940. aasta suvel tuli võimule uus valitsus, kes nimetas kooli Tartu I Keskkooliks. 15-aastane Ago läks Paldiskisse ehitama sõjalise tähtsusega objekte ja täitma luureülesannet, mille sai noorkotkaste juhilt Elmar Valdaselt, kes oli reservohvitser ja töötas tütarlaste gümnaasiumis geograafiaõpetajana. Agot juhendas Karl Hintzer, samuti üks noorkotkaste juhtidest, ametilt Hugo Treffneri Gümnaasiumi võimlemisõpetaja.
1941. aasta kevadel lõpetas Ago Ainelo X klassi, aga kool jäi ­lõpetamata, sest 14. juunil küüditati perekond Siberisse Tomski oblasti Kargassoki rajooni Ust-Tšižapka külla. Märtsiküüditamise eesmärk oli genotsiid, inimesed saadeti külmale maale surema. „Nälg oli tohutult suur, püüdsin jalaraudadega harakaid ja ronki. Paljud surid nälga, kolhoosis töötamise eest sain korra aastas palka – pool kotti herneid.ˮ
1943. aasta kevadel kaalus Ago oma 172 cm pikkuse juures 42 kilo. Sügisel saadeti ta tööle sõjatööstusse, esialgu Novosibirskisse, sealt edasi Kemerovo oblastisse Prokopjevski linna. Elu muutus natuke paremaks, sest ta võeti riigi toidule, sai riided selga ega pidanud enam paljajalu käima. Tänutundega on Ago meenutanud elupäästvaid seedermänniseemneid ja maltsasuppi. Tööd söekaevanduses tähistavad märksõnad puurimishaamer, vagonetid, barakk, lutikad, kartser, kollatõbi, leivakaart jm.
Aeg-ajalt külastas Nõukogude võimu silmakirjalikult kirunud Raimond S. barakki ja uuris, kuidas on lood „valge laevagaˮ. Tema ettekannete põhjal tegid julgeolekuorganid järeldused. Toon paar näidet, tõlked vene keelest:
„Asumisele saadetud eestlaste hulgas oli Ago Ainelo meie menetluses kui kodanlik-demokraatliku orientatsiooniga nõukogudevastase grupi liige."(Parteiarhiiv, fond 6R, säilitusühik 1044-P, leht 14) „Ago Ainelot, s 1924. a, iseloomustatakse asumisele saatmise kohast kui saboteerijat, kes desorganiseerib ümbritsevat keskkonda (toimiku leht nr 1) ja kui „nõukogudevastaselt häälestatud isikut" (Toimiku leht nr 14, fond 6K, säilitusühik 1044, leht 19)

Hetk vabadust ja taas vangipõli

1946. aasta sügisel õnnestus Agol Siberi söekaevandusest jalga lasta ja ta asus end varjama Pärnumaal, kus elasid emapoolsed sugulased. Kõik olid ära hirmutatud ja keegi ei julgenud peavarju anda. Ago elas vaba mehena 1949. aasta 5. veebruarini, siis arreteeriti. Taas vangielu – ülekuulamised, paraša, konvoi, „ronkˮ, Stolõpini vagun, Krestõ vangla, platnoid, gorbuušasupp, Kalpaševo vangla, tapiga sunnitööle.
Elu parimad aastad möödusid ülekuulamistel, vanglas ja sunnitööl. Siiski leidis noor mees võimaluse pere loomiseks ja abiellus Adaga, sündisid lapsed Anita, Jaan ja Leo. 1959. aasta juulis pääses Ago koos perega Siberist, aga „kurjategijastˮ inimeseks saamine ei olnud kerge. Ametnik kirjutas passi, et Ago võib elada Räpina rajoonis väljaspool asulaid. Veriora metsapunkti õnnestus saada töökoht ja elamispind. Raua Kalju katusetõrvamise ettevalmistuste tõttu süttis maja ning Ago sai tuletõrjeinspektorilt tõendi uue passi saamiseks. See oli aastal 1962. Elu muutus, klassivend Arvo Kikas kutsus Ago Räpina Keskkooli poiste tööõpetuse ja karjafarmide mehhaniseerimise õpetajaks. Ago ellu tuli uus armastus Mare-Liis Tooding ning sündisid lapsed Kristiina ja Laur. 1988. aastal tunnistati Ago Ainelo süüdimõistmine alusetuks, ta rehabiliteeriti. Ago Ainelo on postuumselt kantud kooli auraamatusse Räpina Ühisgümnaasiumi õppenõukogu otsusega.

Autohuviline Ago Ainelo oma Volgaga 1975. Foto Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum

Kodukandirahvas pole meest unustanud

Räpinlased mäletavad Ago Ainelot eelkõige kui autoõpetuse õpetajat, vanaautohuvilist, vanavara ja pärimuse kogujat. Ago Ainelo pärand on rikkalik, ta on kirjutanuid uurimistöid militaarteemadel: „Kaitseliidu Tartumaa Maleva Räpina Malevkond 1926–1940ˮ, „Kaitseliidu Tartumaa Maleva pealiku kolonelleitnant Karl Soo 1895–1941 viimased eluaastadˮ, „Poliitilised arreteerimised Räpinas 1941–1946ˮ, „Lugu Räpina piirkonna metsavendadestˮ, „Võitlus punavõimugaˮ, „Räpina Vabadussõjas langenute ausammasˮ. Peale selle kodukandi ajaloost: „Räpina Rahva­hariduse Selts 1907–1940ˮ, „Räpina postkontor 1913–1940ˮ, „Põlva postkontor 1913–1940ˮ, „Nikolai Bulin 1983–1941 piiskop Johannˮ, „Transpordist Põlvamaalˮ, „Traktori-autoõpetusest Räpina Keskkoolisˮ.
Tema sulest on ajalehtedes ilmunud ridamisi artikleid: „Tartu rahuˮ, „Võidupühaˮ, „Metsavenna päevˮ, „Vabadusristi päevˮ, „Vabadusvõitlejate kokkutulekˮ, „Eesti Vabariigi esimene jõulukuuˮ, „Eesti ohvitseride hävitamineˮ, „Kolonel Peeter Asmuse kriminaaltoimikˮ, „Valdo Pant – julgeoleku nuhkˮ, „1939. aasta – viimane võidupüha Tartusˮ, „Organisatsioon „Tasujaˮˮ, „Kokkupuuteid Jaan Vahtragaˮ, „14. juuni 1941ˮ, „Eesti Vabariik 80ˮ, „Kur´ategijäst inemisesˮ, „ Kuis Emma käve Irboskahˮ jm.
Ago Ainelo on Eesti vabadusvõitluse sümbol ja Eestimaa uhkus. Isegi lahkumiseks valis ta erilise päeva – 24. veebruar 2013. Tsiteerides klassikuid: „Elu kestab kaua, kui ta on täiuslik. Mõõtkem seda siis tegudega ja mitte ajagaˮ.

Head sõbrad Jaan Ainelo ja Jaan Vahtra vestlushoos, 1934. Foto Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum

Isa ja poeg Ainelo

Ago Ainelot olen ma mitu korda kohanud muinsuskaitse liikumise ajal Räpinas, oleme temaga koos Eesti taasiseseisvumise käigus pidanud kõnesid Põlva keskkoolis ja ajaloolise Haridusseltsi majas. Oleme temaga mõtteid vahetanud, aga teda mitte nii tundes, kui tundsin tema isa. Ta ei rääkinud kunagi endast, vaid eesti rahvast, selle minevikust ja tulevikust.
Mul on heameel teada, et ka Ago jätkas oma eluteed isa jälgedes – vaimu­inimesena, võitlejana, rahvavalgustajana, organiseerijana, kirjamehena ja kaitseliitlasena. Eesti vajab ka praegu haritumaid sõjaväelasi ja sõjakamaid haritlasi. Sest Nõukogude ikkes on kaduma läinud talurahvas, kellesse pikad sõlte­sajandid olid akumuleerinud eestluse elujõu ja rahvusliku algatusvõime.
Ago Ainelo isa Jaan Ainelot (1882–1941) tundsin juba ammu, kuigi teda näinud pole kunagi. Eelkõige tundsin teda koolivenna ja sõbra kunstnik-kirjanik Jaan Vahtra mälestusraamatu „Minu noorusmaalt IIIˮ (1936) kaudu, mis imekombel Loosi algkooli raamatukogus säilinud oli veel 1949. aastal peale mitme võimuvahetuse, puhastuse ja kolimise uude majja. Kuid raudeesriie langes, sain osta Helsingis hr Hiltuse antikvariaadist kirjandusteadlase Martti Haavio, luuletajanimega T. Mustapää „Nuoruusvuodetˮ, millest leidsin taas vana tuttava Jaan Ainelo.
Haavio oli üliõpilasena võidelnud Soome Vabadussõjas, tõusnud lipni­kuks ja tuli suvel 1921 koos kahe teise üliõpilasega Eesti ringreisile. Eriti huvitas teda Eestiga äsja liidetud kaguala. 16. juulil jõudsid nad Tartust laevaga Võõpsu sadamasse ja jätkasid matka Raadama külla Undse tallu. Kohtumist peremehega kirjeldab Haavio nii: „Jaan Bundberg, üliõpilane ja meiereiomanik, aatemees ja Soome sõber õpib Tartus rahvusteadusi ja teeb kodus Setumaale võid. Hiljem lugesin tema teaduslikke töid Jaan Ainelo nime all."
Jaan Ainelo majja jäidki soomlased pikemaks peatuma, kust tehti pikki matku üle soo Setumaale – Petserisse, Irboskasse, Värskasse, Pihkva järve rannaküladesse. Ikka oli teejuhina ja tõlgina kaasas Jaan Ainelo. Kõige kõrval oli ta mitme seltsi asutaja ja juhatuse liige. Kaitseliidust piimaühingu ja nimede eestistamise toimkonnani, „Seto lugemik" I ja ka II köite koostaja, mis ilmusid 1922. ja 1924. aastal. Ainelol oli kodus raamatukogu, kust soomlased leidsid nendele veel tundmatute kirjanike Visnapuu, Gailiti, Kivikase teoseid.
Jaan Vahtra rohkeis mälestusraamatuis elab Jaan Ainelo edasi kooli- ja ametivennana, sõbrana ja igakülgse toetajana, kuna Vahtra elas ikka muretut boheemielu. Seda ta oma raamatuis ei varjanudki. 1913. aasta kevadel tuli talle tuju Peterburi sõita, aga raha polnud. Tegi sellest juttu Aineloga. Too vangutas pead, temalgi pole, maksud said just makstud. Aga ta laenavat kelleltki. Nii sai Vahtra Peterburi, kust naasis alles paari kuu pärast, jälle rahatu ja väsinud. Jäigi pikemaks ajaks sõbra tallu. Hankis endale Eesti Rahva Muuseumilt lähetuse vanavara korjajaks Setumaale – sinna oli lihtne siit üle soo käia.
Jälle kohtusid vanad sõbrad Võrus 15. märtsil 1917, üks Jaan tulnud hommikuse rongiga revolutsioonilisest Petrogradist, teine Jaan Räpinast oma hobusega kihelkonnakooli juhatajana Võrumaa kooliõpetajate kongressile. Mõlemad pettusid nii revolutsiooni auks korraldatud rongkäigus kui ka õpetajate jututoas ja sõitsid ära kesköö paiku Räpina poole. Vahtra jäi kihelkonnakooli elama suve lõpuni.
Mis sidus kaht sõpra, kui üks oli veendunud rahvuslane ja Kaitseliidu organiseerija, teine aga vaimustunud revolutsioonist? Ago Ainelo arvates oli tema isa sõber koguni kommunist… Kuid samas „Minu noorusmaaˮ III köites, kus Vahtra tõesti on haaratud Lenini kõnest, kirjutab ta Riia kunstikoolis õppides tekkinud sõprusest Tallinna sakslase Alfred Rosenbergiga, kellest sai Saksamaal teine mees Hitleri järel. Vahtra oli hingelt kunstnik, ta huvitus inimestest, kelles leidis midagi iseäralikku. Ja ka Ainelo oli sõprade suhtes sallivam kui tänapäeva inimesed.

Meenutusi jagas Valdur Raudvassar