Välja õngitsetud Atlandi ookeanist

tekst: Peatükk raamatust „Sõjavangid.
Saksa sõdurite elu ja ellujäämine okastraadi taga”

Sõjavangid. Saksa sõdurite elu ja ellujäämine okastraadi taga Paul Carell, Günter Böddeker Kirjastus Grenader, 2019 Tõlkija Arvo Jaama

Viiskümmend tuhat Saksa allveelaevnikku olid teises maailmasõjas Suurbritannia kõige ohtlikemaiks vaenlasteks. Nende tulemuslik sõjategevus maailma-meredel ähvardas Inglismaad lüüasaamisega.

Winston Churchill, Admiraliteedi Esimene Lord, hiljem Suurbritannia peaminister ja Saksamaa-vastase sõja hing, väljendas seda niimoodi:
„Keset tugevate sündmuste voolu ähvardas meie olemasolu eelkõige üks kartus: lahinguid võib võita või kaotada, ettevõtmised võivad õnnestuda või luhtuda, maa-alasid võib vallutada või kaotada, kuid otsustavaks meie võimalusel sõda jätkata või ka meid ainult elus hoida oli mereteede valitsemine ja vaba juurdepääsu kindlustamine meie sadamatele. Ainus, mida ma sõjas tegelikult olen kartnud, on allveelaevaoht”.
See hirm oli käega katsutav, sest Inglismaa saareriigi ellujäämine sõltus tema kolmest tuhandest kauba­laevast, mis pidid mere kaudu kohale toimetama toiduained, kütust ja peaaegu kõiki majandusele vajalikke tooraineid. Kui Saksa allveelaevad saare eluteed läbi lõikavad, peab Inglismaa pankrotistuma, nälgima.
Niisiis oli Saksa allveelaevastik võti võiduks Inglismaa üle. Seepärast oli võitlus Saksa allveelaevade vastu Inglismaa põhiküsimus. Sellest sõltus võit või kaotus.
Oluliseks panuseks Inglismaa võidule selles võidujooksus oli Atlandil toimuvate Saksa laevastiku taktikaliste, operatiivsete ja strateegiliste allveelaevarünnakute tuumaks oleva raadioside dekodeerimine.
Saksa raadiokoodide läbipuremine oli A ja O võitluses Saksamaa allveelaevade vastu. Selleks vajati võtmedokumente ja üht niinimetatud võtit M, mereväe-võtmemasinat, mis oli igal sõjalaeval, niisiis ka allveelaevadel. Saksa allveelaeva kaaperdamine ja salajase raadioside võtmedokumentide hankimine oli Briti admiraliteedi tähtsaim eesmärk. Ükski hind ei olnud selleks liiga kõrge.

Intsident Hebriidide lähedal

1941. aasta 9. mai keskpäeval kiirustas Saksa allveelaev U 110 Hebriidide lähedal pinnaletulnult läbi lainete. Komandör, Kapitänleutnant Lemp, seisis koos vahiga sillal, kõigil binoklid silme ees.
Nad jälgisid üht konvoid, mida nad juba eelnenud päeval olid jälitanud. Nüüd olid nad heal ründepositsioonil, otse aeglaselt läheneva laevarivi ees. Lemp, 27-aastane uljaspea, kes oli 3. septembril 1939 lasknud põhja Teise maailmasõja esimese laeva, reisiauriku Athenia, oli endale seekord lubanud laevu täpselt vaadelda ja otsustas esimesena ette võtta ühe kindlalt 15 000-tonnise vaalapüügi ja -töötlemislaevast ümberehitatud võimsa poti (tankeri ‒ tõlk).
Allveelaev sukeldus, et üle vaatevälja lähenevat karavani vee alt rünnata. Äkki märkas Lemp, kuidas üks konvoi saatekorvettidest tema poole suundus.
Kiiresti minna 60 meetri sügavusele. Laev läks kaldesse, aga juba oli ka korvett Aubretia kohal ja heitis seeria süvaveepomme. Kaks Briti hävitajat mürisesid veel kohale ja ühinesid jälitamisega.
Massiivne ja hästi sihitud pommide heitmine ei jäänud tagajärjeta. Lempi sügavustüür langes rivist välja, samuti üks elektrimootoritest. Üksikud akupatareid olid purunenud. Tekkinud kloorgaas laienes üle kogu laeva.
Juhtiv insener sai laeva vajumise vaevalt pidama, kui see uuesti algas. Siis laskis komandör sukeltankid läbi puhuda ja U 110 viskus korgina veepinnale.
Vaevalt oli U 110 märklauana pinnaldunud, kui kolm Briti sõjalaeva avasid suurtükkidest tule surmavalt haavatud allveelaevale. Lemp ei näinud mingit võimalust – ei vastu­panuks ega põgenemiseks. Ja kui Briti hävitaja Bulldog täiel käigul allveelaeva poole tormas, et seda, nagu Lemp pidi sellest aru saama, rammida, andis ta käsu: „Kõik see mees pardalt minema!”
Viimasena hüppas tornist lainetesse Lemp ja ujus eemale allveelaevast, mille ahter oli juba üle ujutatud, ainult pool torni ja vöör olid veel vee kohal.
Siiski ei teadnud Lemp seda, et alates sellest, kui uputamiste arvudest oli selgunud allveelaevade oht Inglismaa saatusele, niisiis alates 1941. aasta kevadest, oli Briti admiraliteet andnud tungiva käsu kõigile hävitajate ja saatelaevade komandöridele püüda teha kõik allveelaeva kaaperdamiseks või hõivamiseks enne selle uppumist. Ja kui ta ei olnud enam veepinnal hoitav, siis pidi igal juhul võtmedokumendid välja tooma.
Komandöridel olid pardal eriotstarbeliselt väljaõpetatud abordaaži­komandod, hulljulged mehed, kes hästi tundsid olusid allveelaeval – eelkõige sukeltankide läbipuhurite paigutust ja käsitsemist – ja olid valmis oma elu mängu panema, et neid otsustava tähtsusega Saksa raadiosidedokumente kätte saada.
Selle käsu eriliseks osaks oli hoolitseda selle eest, et hõivamine ühelegi sakslasele teatavaks ei saaks, sest ainult võtmedokumentide salajane saagiks saamine kaitseb selle eest, et Saksa admiraliteet oma võtmesüsteemi ega -masinat ei muuda. See tähendas, et Saksa allveelaeva meeskond, kes on jätnud oma laeva uppuma, ei tohi abordaažikomandot märgata – mis oli ainult siis võimalik, kui meeskond väga kiiresti välja õngitsetakse ja vaade allveelaevale välistatakse, või vees ujuv meeskond uppuma jäetakse või maha lastakse.

Fotod: www.uboatarchive.net

Hõivamiskomando asub tegutsema

Ka hävitaja Bulldog Commander Baker-Creswell andis 9. mail allveelaeva kaaperdamiskäsu.
Ta nägi oma suurt võimalust, kui allveelaeva meeskond vette hüppas ja laev veel täielikult uppunud ei olnud.
Commander Baker-Creswell ei ramminud U 110-t, vaid pööras laeva ulja manöövriga allveelaeva kõrvale, saatis välja paadid, õngitses vees triiviva meeskonna välja ja suutis nad teki alla viia enne, kui hõivamiskomando aeglaselt vajuva U 110 pardale ja torni ronis.
Seda ei näinud keegi. Mitte keegi?
Eksitus! Üks mees ujus veel tihedalt laeva külje all ja väljaõngitseja ei olnud teda nähtavasti märganud: see oli Kapitänleutnant Lemp, kes viimasena oli tornist välja hüpanud.
Mis nüüd juhtus, laseb end alles hiljuti vabaks antud Briti ettekannete järgi kirjeldada niimoodi. Vees ujunud Lemp oli hõivamiskomandot näinud ja ilmselt kohkunult aru saanud, et tema laeva tahetakse uputamise asemel kaaperdada. Seepärast oli ta U 110 pardale ronimiseks ja laeva uputamiseks uuesti selle juurde ujunud. Selle välistamiseks laskis üks priisikomando Lempi maha.
Hõivamiskomandol oli õnne. ­Varustatult veekindlate taskulampidega leidsid mehed suure saladuse, võlukepikese allveelaevade vastu: võtme M koos kõikide hoolikalt valvatud võtmesilindrite, tunnusrühmade raamatu ja allveelaeva lühisignaalivihiku, aga ka ümbriku vees lahustuvas kirjas trükitud võtmepaigutusega kaheks järgmiseks kuuks.
Commander Baker-Creswell aimas, millise varanduse ta oli võitnud. U 110 ei saanud ta küll vee peal hoida, see vajus tal puksiirtrossi otsast ära, kuid saagi salajas hoidmise ta kindlustas. Allveelaeva meeskond arvas kindlalt, et nende laev uppus kohe pärast nende päästmist ja Kapitänleutnant Lemp oli uppunud. Nii seisis see kuni viimase ajani kirjas ka sõjaajaloos.
Range salajashoidmine kehtestati kõikjal ka Inglise meremeestele ja ohvitseridele. Ja nii jäi see mitte ainult sõja lõpuni, vaid veel kolmekümneks aastaks pärast seda. Suur saladus oli kindlalt ja püsivalt kaitstud. Ja veel milline saladus!

Võitlus ülemvõimu pärast Atlandil oli jõudnud uude faasi

Inglise dokumendid tõestavad, et Briti dešifreerimiskeskus Londoni lähedal Bletchley-Parkis oli ühe hoobiga jõudnud olukorda, mis võimaldas Saksa raadiosidevahetusi – esmalt 1941. aasta juulini – lihtsalt kaasa lugeda, nagu oleks nad üks Saksa allveelaevakeskus. Aga see oli ka otsustav abinõu, et sisse murda saagiks saadud Saksa võtmesüsteemi, mis seni oli kõikidele dešifreerimispüüdlustele vaatamata vastu pidanud. Nüüd saadi dešifreerida admiral Dönitzi raadiokõnelusi oma allveelaevadega ja sidepidamist üksikute laevade vahel.
See lahingukaotus oli võrreldav ühe armeekorpuse kaotuse või sõja käiku otsustava rindejoone läbimurdmisega.
Inglismaale surmaohuks olev lahing Atlandil Saksa allveelaevade vastu oli astunud uude faasi, võibolla isegi otsustavasse. Inglise Understatement’is väljatrükitult: Inglismaa kaitselahing jõudis uude dimensiooni. Oli see saare jaoks pääsemine? Ühel silmapilgul meredel toimuva lahingu dramaatilisel kõrgpunktil, kui president Roosevelt 1941. aasta juunis oli sunnitud raadiokõnes tegema alarmeeriva tähelepaneku: „On armutu tõsiasi, et praegune natside allveelaevade poolt uputatud kaubalaevade arv on kolm korda suurem kui Briti laevatehaste tootmisvõime ja kaks korda suurem kui Inglismaa ja Ameerika väljalase kokku.”
Kas oli see nüüd möödas? Juunis üllatasid, uputasid või kaaperdasid Briti ristlejad salastatud kohtumispaigas üheksa Saksa varustuslaeva ja tankerit. Siiski ei aimanud admiral Dönitz ja Adolf Hitler midagi selle katastroofi põhjustest ega murrangust Atlandi lahingus. Nad uskusid reetmist. Otsiti spioone ja agente ning jätkati sidepidamist oma võtmesüsteemis, mida nad pidasid läbihammustamatuks.