Luulealbum Traatide vahel

tekst: ahto laane

See Eesti sõjavangide loodud ainueksemplaris omaloominguline luulealbum „Traatide vahel” nägi ilmavalgust Zedelghemis surmalaagris 1945. aasta novembris.

Albumi „Traatide vahel” toimetajaks oli kooliõpetajast leitnant Arvo Koppa, kujunduse lõi kunstnik J. Kurist. Kahekümne viie luuletusele lisaks ilmus selles kogus ka üks helind: Kalju Ahvena luuletusele „Pagu­lane” loodud viis, mille autoriks kooliõpetajana töötanud eesti haritlane Einar Ligema.
Üheks omaloomingulise luule­albumi loomise initsiaatoritest oli Zedelghemi vangilaagri kultuuritöö toimkonna esimees Karl Laane, kes enne sõda oli Eesti Haridusliidu juht ja pöördus ainukesena Zedelghemi vangilaagris kinnipeetud eestlasena 1947. aastal tagasi okupeeritud kodumaale. Lisaks Karl Laanele leidub albumis luuletusi ka Arvo Koppalt, Ainer Maigelilt, Leho Lumistelt ja Artur Müürsepalt.
Album on uuesti välja antud faksiimile trükisena. Kirjastus: Ahto Laane, 2019.

Zedelghemi surmalaager

Teise maailmasõja lõpus rajasid liitlased Zedelgemi vangilaagri, kus hoiti kinni kümneid tuhandeid saksa sõjavange, nende seas ka 11 700 lätlast ja 2800 eestlast. Järgnev ülevaade on refereering väliseesti ajalehes Vaba Eestlane (8.03.1961) ilmunud meenutusest, ajast kui oli möödunud 15 aastat Eesti sõjavangide vabastamisest.
Eestlased transporditi sellesse laagrisse septembris 1945 Saksamaalt Uklei järve ääres asuvast metsa-laagrist. Et mehed ei põgeneks, leiutasid meie liitlased muinasjutu – meid viiakse inglaste juurde abitöödele. Traatide vahele jõudes, õudsesse nälja- ja surmalaagrisse, oli aga tegelikkuse kogemine kibe pettumus. Selgus, et „abiteenistuse”meestele anti päeva kohta ainult 180 grammi saia, mis oli ka meie peamiseks toiduks kuni Zedelghemist vabanemiseni kevadel 1946.
Tööteenistus koosnes sellest, et sõdureil lasti kanda pangedega liiva ühest aiaäärest teise — ja sealt teisel päeval tagasi. Nii mängiti hullumaja – mitte päevade, vaid nädalate kaupa. Pole siis ime, et vabanemisel iga mees oli keskmiselt 20 kilo kergem kui Zedelghemi tulles.
Vastavalt Morgenthau plaanile oli Zedelghem surmalaager, kus pidi toimuma nende SS-sõdurite ja üsna arvuka kogu ohvitseride hävitamine alatoitluse abil. See karm tõde selgus alles aastaid hiljem, kui Saksamaal ilmusid selle kohta vastavasisulised materjalid. Eestlased ja lätlased pääsesid sellest surmalaagrist 1946. aasta kevadel, kui selgus, et meie olime mitte mingid SS-Iased, vaid mobiliseeritud Eesti sõdurid, kes võitlesid oma maa vabaduse eest kommunismi vastu.
Sõdurite majutamiseks kasutati Zedelghemis telliskivist laskemoona-barakke, mis oli rullidel liikuvate uste tõttu kui kaubavagunid. Barakkidel puudus lagi, samuti puudusid nende kütteks ka ahjud. Lisaks külmale ja niiskusele, mis talvel neis barakkides valitses, nõuti: aknad olgu hommikust õhtuni valla! Kui selle korralduse vastu eksiti, lõid valvurid aknad kividega katki. Nii garanteeriti sõdureile kogu talveks „värske” Põhjamere õhk.
Zedelghemi laagris organiseeriti noortele õppe- ja koolitöö, moodustati mitu laulukoori, korraldati loenguid, vaidlusõhtuid, kontserte, aktusi ja muid meelelahutuslikke kokkutulekuid. Pühapäeviti jumalateenistused ja noorte skautmalev. Lisaks korraldati noortele isegi leeriõpetust, mis oli ehk ka Zedelghemi suurimaks omapäraks ja kõigi sõjavangilaagrite imeks. Kogu selle mitmekesise kultuuritöö võimaldas rügemendi kirev koosseis, milles olid esindatud kõik elukutsed.
Võime ütelda – ka Zedelghemis me jäime inimesteks ja eestlasteks. Selle tundega südames elab killuke kodutuid isegi vangilaagris traatide vahel. Usume siiski, et kord saab teoks unistus vaiksest kodutarest härmas metsade ja lumehanges põldude vahel, sest meie vaim on raugematu.

Ajalehest Vaba Eestlane 8.03.1961