Landeswehri sõja raskeimad lahingud

tekst: Urmas Salo,
sõjaajaloolane

101 aastat tagasi valitses suvise pööripäeva eel Vabadussõja lõunarindel ärev ootus. Landewehr valmistus pealetungiks ja ka Eesti väeosi veeti Idarindelt Valga suunas. Nii noored kui ka vanad mehed kippusid lõunarindele, et maksta ülbetele parunitele kätte „700 aastase orjapõlve” eest.

18. juunil esitas Landeswehr ultimatiivsed nõudmised Eesti vägede äraviimiseks Põhja-Lätist. Kuna Eesti väejuhatus jäi Inglismaa esindajate toetusel oma varasematele nõudmistele kindlaks, alustasid sakslased 19. juunil sõjategevust. Kindral von der Goltzi kaugeleulatuvad plaanid ei lubanud tal peatuda. Kasutades Andrievs Niedra valitsust kattevarjuna, lootsid sakslased kiirelt tegutsedes tülikad eestlased Lätist tõrjuda. Pettusega kaasati sõtta Rauddiviisi jõud ja rikuti baltisakslaste suhted põlisrahvastega. Umbes 700 noort meest pidid surema Saksa ja Baltisaksa militaristide ning Niedra ambitsioonide pärast.
Landeswehri sõjast, eriti selle esimesest perioodist, võidukatest lahingutest Rauna–Võnnu–Stalbe–Lemsalu all, on kirjutatud palju ning üsna põhjalikult. Vähem tähelepanu on pööratud lahingutele Riia all, mis kõik polnud võidukad. On kummaline, et eestlaste jaoks kõige kaotusterohkem Vabadussõja lahing Salaspilsi (tollase Kurtumuiža) juures on jäänud tõsisema uurimiseta. Ka mõni teine Landeswehri sõja lõpu lahing oli väga ohvriterohke ning vajab selgitamist miks nii juhtus. Kas kiirustati liigselt või tehti vigu pealetungide ettevalmistamisel?

Kalevlaste 1. rood Valgas 1919. aasta kevadel. Foto: EFA.57.A.269.93

Saksa ja Eesti väejuhatuse plaanid ja nende täitmine

Kindral Rüdiger von der Goltzi koostatud operatsiooniplaan Eesti ja Põhja-Läti vägede võitmiseks oli keeruline. Esimesena pidid Lemsalu (Limbaži) peale ja seejärel Straupe–Stalbe–Volmari (Valmiera) suunal tungima Rauddiviisi jõud. Nende edust Rauna vahel. Üldjoontes oli eesmärk kahelt tiivalt haarates Eesti väed Võnnu ja Volmari vahel purustada.
Eesti väed jäid kaitsele, kuid valmistusid vastulöögiks. 3. diviisi staabis peeti oluliseks tiibade kaitset ja seepärast paigutati tugevamad väeosad, Eesti 3. ja 6. polk tiibadele ja värskelt formeeritud Läti 2. Võnnu polk rinde keskele sakslaste pealöögi suunale. Lätlaste jätmist Landeswehri pealöögi suunale tuleb kriitiliselt hinnata, sest diviisi juhatusel puudus mainimisväärne reserv Volmaris veel kolmandal sõjapäeval.
Eesti–Läti vägedel oli sõja algul ligi pooleteise või isegi kahekordne ülekaal isikkoosseisus, u 6760 tääki ja mõõka kuni 4500 (või 3350) Landeswehri ja Rauddiviisi täägi ja mõõga vastu. Sakslastel oli aga ligi pooleteise kordne ülekaal tulejõus, st kuulipildujates ja suurtükkides. Suurtükkide jaoks leidus ka rohkelt gaasimürske. Eesti vägedel polnud miinipildujaid, mida sakslased efektiivselt kasutasid. Eestlastel oli aga soomusrongide arvelt tunduv ülekaal tulejõus raudtee juures. Sakslased kasutasid luureks ja tulejuhtimiseks lennukeid, mida eestlastel polnud. Ainsa rindele saadetud oma lennuki lasid Eesti sõdurid alla.
Kuna osa Eesti vägesid pidi kaitsma ka passiivseid rindelõike, siis oli sakslastel põhilistel löögisuundadel võimalik saavutada vajalik ülekaal.
Sakslaste sõjaplaan vedas viltu kohe, kui Rauddiviisi küljekaitse kolonn sai 20 . juunil 9. polgu pataljonilt lüüa Lemsalu ees ja põhijõud ei jõudnud ei sel ega järgnevatel päevadel vallutada 6. polgu osadelt Stalbet. Ehkki Landeswehr murdis 21. juunil raudtee ja Rauna vahelt Läti Võnnu polgu rindel läbi, peatasid Lode jaama juures nende edasitungi soomusronglased ja kuperjanovlased ning surusid nad õhtuks tagasi. Ka Rauna ees peatasid 3. polgu osad sakslaste pealetungi. Starti juurde jõudnud Landeswehri jõud sattusid Rauddiviisi pealetungi nurjumise tõttu lõksu. Tänu toetusjõudude juurdesaamisele purustati järgmisel päeval sakslaste jõud Skangali ja Starti all ning õhtul hakkasid Landeswehri ja Rauddiviisi jõud taanduma. 23. juuni hommikuks jätsid nad maha Võnnu.
Eesti poolele ja sakslastele oli esimesel võitlusperioodil ägedam ja kaotusterohkem lahing 22. juunil Skangali mõisa pärast, kus langes 14 kalevlast ja 3 soomusronglast ning kuni 60 sakslast. Sakslastele oli sama kaotusterohke ka lahing Starti juures. Lahingud kujunesid veristeks, sest vangi langeda ei tahetud või neid ka ei võetud. Vangi langenutega käituti mõlemal poolel sageli julmalt.
23. juunil kell 10 andis 3. diviisi ülem kindral E. Põdder päevakäsu, millega käskis saavutatud võite põlis­vaenlase üle tähistada kogu maal lippude heiskamise ja kohalikes garni­sonides sõjaväeparaadidega.
Sakslased said lüüa, kuna nad alahindasid eestlasi, puudulik oli luure ja ka vägede üldjuhtimine ning neil polnud piirkonnas vajalikke reserve. Samuti oli nende, eriti riigisaksa vaba­tahtlike, Rauddiviisi võitlusmoraal madalam.

Rindejooned Riia all. Repro: Eesti Vabadussõda 2. köide

Saksa väed Riia kaitsel

Eesti väed jälitasid taanduvaid sakslasi ja murdsid kiirelt nende vastupanukatsed Englārte, Sigulda ja Inčukalnsi all ning hõivasid 27. juunil Riia ees Ropaži.
Landeswehri väed tõmbusid käsu kohaselt 27. juuni hommikuks tagasi uuele kaitseliinile Koiva suudmeala, Väikese ja Suure Valgejärve (Mazais ja Lielais Baltezers) ja Jugla (sks Jegeli) järve joonel Riia ees. Ühtlasi toimus vägede ümbergrupeerimine, sakslaste vasakul merepoolsel tiival Adaži juures asunud Rauddiviisi jõud paigutati paremale tiivale Jugla järvest mööda Väike-Jugla (Maza-Jugla) jõge ja üle Cekule, Kurtumuiža (sks Kurtenhofi) kuni Daugavani. Sellel kaitseliinil, sks Jägelstellung olid Saksa väed seisnud ka I maailmasõja ajal 1917–1918 ning siin olid alles kaitserajatised, kaevikud, kuulipildujapesad ja okastraattõkked.
Saksa poolel oli Riia kaitsel kokku u 5500 tääki ja mõõka. Eesti 3. diviisi vägedel koos soomusrongidega oli kokku 6500 tääki ja mõõka. Sakslaste jõud olid tugevnenud, kuna siin rakendati ka varem Riias olnud Landeswehri 1. rügement ja Ogre piirkonnast toodud Rauddiviisi pataljonid. Kaasati ka rohkem suurtükiväge ja kuulipildujaid. Samas oli mõni väeosa rindelt eri põhjustel, ka ebakindluse tõttu, kõrvaldatud. 6. reservkorpuse juhatus palus korduvalt kõrgemalt väejuhatuselt toetust, algul 4–5 pataljoni suurtükiväega, lõpuks sooviti terve 1. kaardiväe reservdiviisi saatmist. Kindral von der Goltzil oli plaan Rauddiviisi vasturünnakuga paremalt tiivalt suruda Eesti väed Inčukalnsi juurde ja purustada. Kuid 28. juunil Versailles’ rahulepingule alla kirjutanud Saksamaa valitsus ei saanud enam kindralit toetada.
Sakslaste mahajäetud Liepājas maabus 27. juunil K. Ulmanise valitsus. Läti sõdurid vangistasid Niedra, kuid tal õnnestus uuesti põgeneda sakslaste juurde. Briti laevadega viidi 30. juunil Liepājasse ka Ruhjas formeeritud 3. Jelgava jalaväepolk. Liitlaste esindajad asusid sobitama vaherahu.

3. diviisi vaieldav pealetungiplaan

28. juunil Inčukalnsi saabunud kindral Laidoner andis seal direktiivi saksa kaitseliini läbimurdmiseks. 29. juunil hommikul jõudsid rindele Ropaži jaama juurde kolm soomusrongi ja seega tulejõud tugevnes. Kuid Riia vallutamisega hakati kiirustama, sest soomusronge vajati Pihkva all.
29. juunil andis 3. diviisi juhatus pealetungikäsu kõigile väeosadele ja selle põhjal koostas 6. polgu ülem alamkapten K. Tallo pealetungikava. Ta otsustas suurtükiväe toetusel ületada Väike-Jugla jõe Zaķumuiža–Riia maantee suunal Jugla saare lõigus üle Kulpe ja Skrāģi silla. Lõuna poolt jõe ületamisest ta loobus, kuna seal oli vajalik ehitada parved. 30. juuni õhtul toimus 3. diviisi staabiülema N. Reegi, soomusronide divisjoni juhtide ja kolme polgu ülemate nõupidamine Zaķumuižas. Alampolkovnik N. Reek soovis algul teha läbimurde raudtee suunal soomusrongidega. Soomusrongide juht kapten Parts keeldus ja soovitas tungida Riiga paremalt tiivalt, Vecmilgrāvise juurest. Seejärel otsustas Reek rünnata lõuna poolt, et lõigata ära sakslaste taandumisteed. Pealöök kavatseti anda järgmisel päeval lõuna pool Jugla järve 6. polgu pataljoni, Kalevlaste Maleva, 2. Võnnu polgu ja 3. polguga. Soomusrongide divisjonile jäi Riia otsese vallutamise ülesanne. Reek nõustus Tallo ettepanekuga ja andis talle toeks kalevlased.
Nõupidamisel esitas polkovnik O. Heinze ettepaneku anda pealöök vasakul tiival piki Daugava kallast Kurtumuiža–Riia suunas. Selleks soovis ta enda alla tagasi saada 1. polgu pataljoni koos patareiga. Kahtlemata oleks see 3. polgu lööki tugevdanud.
3. jalaväepolk jõudis oma rindelõiku alles 30. juuni õhtuks. 30. juunil saadi infot, et Rauddiviis toob Kuramaalt omale abiväge. Samal päeval teatas Reek ülemjuhatajale, et kohalike jutu järgi ehitavad sakslased Kurtumuiža juures üle Daugava pontoonsilda. Seepeale käskis Laidoner seal nende võimalik taganemistee katkestada.
2. Võnnu polgu III pataljon asus 29. juunil Cekuli ümbrusest lõunasse üle Väike-Jugla jõe Augstkalnsi, Reipini juurde. Kuna Eesti 3. polk polnud rindele jõudnud, oli vasak tiib (lõunatiib) lahtine ja Rauddiviisi 1. rügemendi II pataljon ründas 10. ja 12. roodu küljelt. Neile läks appi 11. rood suurtükirühma toetusel. Lätlastel tuli tiibhaarde pärast tagasi tõmbuda. Suurtükitulega tõrjuti sakslased siiski Zeltiņi kipsivabriku suunas taanduma. Pataljon kaotas sel päeval 15 meest langenute, 7 haavatute ja üle 30 teadmata kadunutena. Nii polnud lätlased kohe uueks pealetungiks valmis.
Vahepeal, 30. juunil – 1. juulil saavutasid edu 6. polgu II pataljon, kuperjanovlased ja 9. polk rinde paremal tiival. Tegevusse astus ka Eesti laevastik Johan Pitka juhtimisel. Landeswehr taandus seepeale Kiši järve (Kišezersi) ja Daugava suudmes jõe taha.

Soomusauto Vanapagan Ropažis, juuni 1919. Vasakult teine 6. jalaväepolgu ülem kapten Karl Tallo. Foto: EFA.114.A.252.121 Fotol vasakult: kapten Karl Parts, kindralmajor Ernst Põdder ja alampolkovnik Nikolai Reek 29. juunil 1919 Ropažis. Foto: EFA.57.A.269.132

Surmalõks Jugla saarel

Jugla saarel ja selle lähedal oli sakslastel üks paremini ettevalmistatud kaitsesüsteem, kaevikud, kuulipildujapesad ja tõkked. Jõgi ja ülepääsud olid tulega hästi kaitstud. Üle Väike-Jugla jõe (20–30 m lai ja üle 2 m sügav) viis u 700 m laiusele saarele Kulpe sild, sellest lõunas oli paisujärve tamm. Saare lääneküljel elektrijõujaama juures viis üle kanali Skrāģi sild ja põhjas teine sild. Sakslased olid teisel pool Kulpe silda kahe kuulipildujaga Plunči kõrtsi raudkivihoones. Sild oli mineeritud ja juhtmed jooksid kõrtsihoonesse. Kõrtsi ja silda sai vaenlane tulistada ka põhja pool asuvalt nn Kuulipildujamäelt. Kaitsel saarel ja selle lähistel kuni Stopini taluni oli Rauddiviisi 3. rügemendi kaks pataljoni ja eskadron koos kahe patareiga. Nende tagalas oli varus veel kaks 2. rügemendi pataljoni.
Eesti 6. polgu I pataljoni roodud püüdsid ületada Väike-Jugla jõge Kulpe silla juures 28. juunist, neil oli toeks algul üks, siis kaks patareid. Sakslaste hävitav kuulipilduja- ja suurtükituli aga üle silla tungida ei võimaldanud. Sakslased purustasid suurtükitulega ka Kulpe talu, kus oli eesti valvepost. 29. juunil kasutasid sakslased gaasimürske.
1. juuni hommikul 6. polgu I pataljoni pealetungi algus venis sakslaste ägeda tule tõttu, tule avasid ka eesti patareid. Esimesena rünnakule määratud 3. roodu ülem lipnik Johannes Parts kõhkles, tal oli eelaimus, et teda ootab ees surm, kuid oma mehi ei tahtnud ta surma viia. Siiski asus ta keskpäeval kategoorilise käsu peale rooduga rünnakule. Üks rühm ründas demonstratiivselt silla suunas, teised hiilisid jõe äärde ja sealt läbi rukki silla juurde. Kergekuulipildujaist ja püssidest avati tuli kõrtsi akendesse ja sakslased põgenesid. Miinijuhtmed lõigati läbi ja ületati sild. Hoolimata sakslaste suurtükitulest jätkas rood mööda maanteekraavi edasitungi ja jõudis saare teisele kaldale Jugla elektrijaama. Sakslased hakkasid nüüd tulistama gaasimürskudega ja mehed pidid taanduma, sest gaasi vastu olid kasutada vaid niisutatud taskurätid või riidetükid. Seejärel asusid sakslased suurte jõududega vasturünnakule. Eestlased taganesid saarelt, kuid kaotused olid rasked, ligi kolmandik roodust: 7 surnut eesotsas rooduülem lipnik J. Partsiga ja 19 haavatut. 3. roodule olid saarele järgnenud ka 4. ja 2. rood, liikudes Kuulipildujamäe ja Šeluhina nahavabriku suunas kuid sakslaste ägeda tule all tuli neilgi taanduda. Osa mehi pääses saarelt veel üle silla või paisu kuid osa mehi pidi ületama jõe, kuid kõik ei osanud ujuda.
Rünnakut toetasid suurtükitulega kaks suurtükipatareid (4–84 mm inglise kahurit ja 2–122 mm haubitsat), kokku lasti sel päeval välja ligi 1800 mürsku, kuid sakslaste kaitset purustada ei suudetud.
Kell 15.30 andis Tallo rünnaku­käsu reservi jäetud Kalevlaste Maleva pataljonile, keda ta varem kohe 6. polgu mehi toetama ei lubanud. Kalevlaste ülem Leopold Tõnson ei tahtnud mehi mõttetult surma saata ja nõudis suurtükiväe suunamist saksa kuulipildujapesade ja patareide vastu ja kirjalikku pealetungikäsku ning keeldus enne rünnakule asumast. Tallo andiski kirjalikult Reegi käsu pärast suurtükitule ettevalmistust kohe üle silla tungida, sest paremal pool on vaenlane löödud ja soomusrongid Riia juurde jõudnud. Kui vasak tiib edasi ei tungi, võivad soomusrongid kimpu jääda (tegemist oli valeinfoga). Kalevlased tegidki ühe rünnakukatse, kuid tugeva tule all sillani ei jõudnud, olid kaotused. Õhtupoole hakkasid sakslased rünnakuks koondunud pataljoni pommitama gaasimürskudega, mille eest kaitseks olid vaid niisutatud taskurätid. Meeste silmad jooksid vett, ninad kipitasid, mõnel oli vere­jooks ninast või oksendamine. Nii tuli sillast kaugemale tõmbuda. Sel päeval sai surma 2 kalevlast, haavata ja põrutada 10 meest.
6. polgu allüksused kaotasid Jugla saarel ja selle lähedal ühe päevaga kokku langenutena 26 meest, uppu­nutena 3 meest ja haavatutena 68 meest, 5 langes vangi. Sakslased olid saarele jäänud eestlaste surnukehadel püssipäradega näod sisse löönud. Polgu­ülema Tallo otsus rünnata sakslasi Jugla saare sildade kaudu oli tõsine viga, saksa kaitse alahindamine ja viis asjatute ohvriteni. Palju edukam oleks võinud olla rünnak Stopiņi–Saldenieki rajoonis, 2–3 km Jugla saarest lõunas, seal oli maastik jõe forsseerimiseks soodsam: kitsas, kuiv ja metsaste kallastega jõeorg.
2. juulil tegid sakslased saare silla juures katse üle jõe tungida, kõigepealt pommitati eesti positsioone gaasimürskudega. Kannatada saanud 3. rood tuli viia tahapoole. 1. rood hoidis siiski silda kuulipildujatule all ning sakslased üle ei pääsenud.

Väike-Jugla jõe pais ja purustatud Kulpe sild. Foto: EFA.114.A.252.126

Sõja kõige kaotusterohkem lahing

Rauna alt teele asunud 3. polk oli liikunud üle Nītaure ja peatunud ligi kaks päeva Mālpilsis. 29. juunil jõudis polk Lielkangarisse ja alles 30. juunil Tinuži (Lindenbergi) mõisasse. Sealt liikusid I ja III pataljon Amālijasmuiža ja Zeltini vastu liinile ning II pataljon üle Üksküla (Ikšķile) jaama mööda raudteed Kurtumuiža (Kurtu või Kurte mõisa, ka Kurtes muiža, sks Kurtenhofi) suunas. Enne õhtut olid kokkupõrked saksa valvetõketega ning mõni sõdur sai haavata.
1. juulil kell 13.20 saatis alampolkovnik N. Reek polkovnik O. Heinzele, 3. polgu ja Läti Võnnu polgu ülematele diviisiülema korralduse, mis sisaldas eksitavat infot: Soomusrongid ja Kuprianovi partisanid murdsid järvede vahelt läbi ja tungivad Riia sisse. 6. polk murdis Skrage kõrtsi juures läbi ja peab ägedat lahingut vaenlasega. Kurtenhof peab tormi jooksuga ära võetud saama et vaenlase põgenemise tee ära lõigata ja meile võimalust anda oma põlist vaenlast ära hävitada. Divül käskis 2. Võnnu ja 3. jalaväe polgule tormijooksuga vaenlase vastu panekud murda…
1. juulil tegid polgu osad pealetungikatse, I pataljon lõi sakslaste valvetõkke laiali ja sai saagiks 2 kuulipildujat. 1. rood sattus läti patarei tule alla ja pidi tagasi tõmbuma. Sakslased kasutasid rünnaku tõrjumiseks gaasimürske, kuid õnneks oli tugev tuul. II pataljoni 6. rood jõudis 300 meetri kaugusele raudteejaamast, kuid pidi vaenlase tule all taanduma. Päevaga sai 10 sõdurit haavata.
Rauddiviisil seisis 3. polgu vastas 1. rügemendi (Schleswig-Holsteini rügemendi) kaks pataljoni (6 kompaniid), eskadron ja 2 suurtükipatareid.
Pärast keskööd 2. juunil asusid polgu kolm pataljoni pealetungile. Pealöögi raudteejaama ja Kurtumuiža suunas andis II pataljon alamkapten Boris Seplingu ja III pataljon alamkapten Paul Triigi juhtimisel. 7. ja 8. rood pidid lõuna pool raudteed vallutama Kurtumuiža ja Salaspilsi (Kirchholmi), 6. rood piki raudteed lubjavabriku ja raudteejaama. 9. ja 12. rood pidid tungima vastase positsioonidesse põhja pool raudteed, vajadusel toetama 6. roodu. lahingus mitte osalenud ja kaotusi kandnud II pataljoni roodud. Abilöögi Zeltiņi kipsivabriku – Amālijasmuiža suunas teostas I pataljon alampolkovnik Paul Kunnuse juhtimisel. 4. rood jäeti patarei kaitseks. Polku toetasid 3. suurtükiväepolgu 3. patarei (kaks 107 mm raskekahurit) ja 4. patarei rühm (kaks 84 mm kergekahurit). Seda oli ilmselgelt vähe kaitseliini läbimurdmiseks. Pealegi ei olnud tehtud korralikult luuret. Ei loodud ka koostööd põhjatiival asuva Läti 2. Võnnu polgu III pataljoni ja läti patareiga. Lätlased oleks ehk aidanud ka maastikul paremini orienteeruda, Eesti rooduülematel kaarte polnud.
Öö oli vihmane ning sompus, mis võimaldas saksa positsioonidele lähedale hiilida. Seal olid mitmekordsed traattõkked. Rünnakule mindi suure vaimustusega ning pool tundi pärast keskööd algas vihane võitlus. Sakslased 1. rügemendi III pataljonist kaitsesid oma seisukohti visalt, paiguti läksid käiku täägid, püssipärad ja käsigranaadid. Lahing kestis kaks tundi, kuni õnnestus saksa positsioonidest läbi murda Kurtumuiža ja raudteejaama üldsuunas. 7. rood tungis edasi Daugava kaldal ja lähenes vana kindluse varemetele, kuid sattus ägeda tule alla. Langes rooduülem leitnant Georg Zimmermann ja sõdurid taganesid ilma juhita põõsastikku. 8. rood vallutas Kurtumuiža, saadi 3 kuulipildujat, 5 suurtükihobust, telefoniaparaate jm. Mälestustes on mainitud ka 2–4 suurtükki, kuid need jäeti taandumisel maha. Ilmselt oli Kurtumuižas saksa 1. rügemendi välistaap, sest side allüksustega katkes. 6. ja 12. rood III pataljoni ülema juhtimisel hõivasid jaama, 12. roodu ülem leitnant Jõgevest sai haavata. Jaamast püüti edasi tungida.
Ehkki Rauddiviisi 1. rügemendi III pataljon oli põgenenud, avasid sakslased peagi ägeda tule nii suurtükkidest, miinipildujatest kui ka kuulipildujatest. Rauddiviisil oli raudtee piirkonnas reservis juuni lõpus Bauskast toodud Brandise salk. Selles oli kolm jalaväe- ja üks kuulipilduja kompanii, lisaks juures ratsa­eskadron ja suurtükipatarei. Ilmselt Brandise salk asuski vasturünnakule ja sundis ägedas võitluses eestlased taanduma endistele seisukohtadele. Polguülemal polnud reserve, et sakslaste rünnakut peatada. Saksa allikail taastati olukord kahe tunni pärast, Eesti allikail kestis tulevahetus Kurtumuiža juures kella 13-ni.
3. polgu mehed võitlesid surmapõlgamatult, suure vihaga, võitlust jätkasid ka kergelt haavatud. Langenuid oli 6. roodul 2 sõdurit, 7. roodul 1 ohvitser, 8. roodul 7 sõdurit, 9. roodul 3 sõdurit ja 12. roodul 5 sõdurit. II pataljonist sai haavata 35, põrutada 10 ja algul oli ka teadmata kadunuid.

6. polgu 10. roodu sõdurid Koiva liinil 1919. aasta juunis. Foto: EFA.51.A.265.220

Käsitsivõitlus Zeltiņi kipsivabrikus

3. polgu I pataljoni roodud alustasid rünnakut eri aegadel. 2. rood alustas suurtükitule toel rünnakut kell 3, murti läbi sakslaste eelpositsioon ning pool roodu eesotsas rooduülemaga tungis käsitsivõitluses tääke ja granaate kasutades Zeltiņi kipsi­vabrikusse, kuid edasi tungida ei õnnestunud. Kipsivabrikus oli kaitsel üks sakslaste rood (1. rügemendi II pataljoni 2. rood) ja nad hakkasid juba taanduma, kui neile tuli appi 50 draguniga eskadron Amālijasmuižast. Sakslaste vasturünnakus osales ilmselt ka II pataljoni 1. rood. Kahelt poolt avati kuulipildujatuli. Mälestuste järgi olnud sakslaste kuulipildujad ka vabriku korstnatel. Ka lõuna pool asuvate 9. ja 11. roodu ahelikest murdsid sakslased läbi ning lõikasid kipsivabrikusse tunginud poolroodu ära. Teised I pataljoni roodud ei jõudnud kipsivabriku juurdegi, vaid takerdusid teel kipsikaevanduste juures. Seetõttu tuli ka 2. roodul taanduda. Jalamaakuulaja mälestuste järgi tuli roodule appi III pataljoni rood ja nad läksid uuesti kipsivabrikusse. 2. roodust langes käsitsivõitluses 11 sõdurit (sh üks kuulipildur), leitnant Mardo langes vangi, üks sõdur samuti, või jäi teadmata kadunuks, lisaks said 16 sõdurit haavata ja sama palju põrutada.
1. rood leitnant Stockeby juhtimisel asus liikuma kell 6 ning sattus otse liikudes läti patarei tule alla ja pidi siis vasakule poole suunda muutma. Lõpuks jäid nad peatuma sügava ja laia kipsikaevanduse ees, mille teisel kaldal oli sakslaste kaitsepositsioon. Roodu parem tiib jõudis traattõkkeni, kust vaenlane peagi ägeda tule avas. Vasakul tiival taandus 3. rood ja ka sealt avasid sakslased tule. Kolmest küljest tule alla jäänud rood oli sunnitud kell 9 tagasi tõmbuma. Seejärel tõrjuti sakslaste vasturünnak. Õhtuni jätkus saksa suurtükituli ja hilisõhtul avati veel kuulipildujatuli. 1. rood kaotas 1 mehe surnuna, 1 jäi teadmata kadunuks ja 8 sai haavata. 3. roodul oli ka 1 langenu. I pataljonist paremal Augstkalnsi juures seisnud polgu 10. rood pealetungikäsku ei saanud.
3. polgu kaotused olid kokkuvõttes suured, langes 31 meest, sh 1 ohvitser ning haavatuid oli 106. Mälestustes on aga ilmselt koos kergelt haavatute ja põrutatutega see arv 213. Tegemist oli eestlastele kõige kaotusterohkema lahinguga Vabadussõjas ja Eesti poole kaotuste üldarvult teise lahinguga Paju lahingu järel.
Tollal arvati, et selle lahinguga nurjati Rauddiviisi võimalik pealetung­, mis oleks võinud kaitseks mitte valmistunud Eesti vägedele ohtlik olla. Rauddiviisil olnud koondatud pealetungiks raudtee piirkonda tugevad reservid, löögiosad ja neil olnud kavas 2. juuli öösel asuda ise pealetungile Üksküla suunas. Von der Goltzil selline kavatsus varem oli, kuid Landeswehri osade tagasitõmbamine rindel Riiast põhjas ja kirdes mõjutas kindralit pealetungist loobuma. Pealetungiks toodud suurtükilaskemoona kasutati aga eestlaste rünnaku tõrjumiseks ära.
Sakslased taandusid oma positsioonidelt öösel vastu 3. juulit kella 1 paiku ning liikusid üle Riia sildade Daugava taha. I pataljoni sõdurid said pärast lahingut teada, et sakslastel oli 22 langenut ja üle 50 haavatu. Pole selge kas need kaotused olid vaid Zeltiņi piirkonnas või kogu rindelõigus. Eestlased asusid langenuid matma juba 3. juulil. Polguülem kapten Jaan Kruus vaatas sel päeval ka ise lahinguvälja üle.
Tagantjärele loeti nõrgaks oma suurtükitule toetus, samal ajal kui sakslastel oli tulejuhtimine eeskujulik. Puudulikuks loeti ka I pataljoni ettevalmistus pealetungiks ja selle korraldus. Ei olnud tehtud maastiku luuret ja seega sattusid kolm roodu läbipääsmatutesse kipsikaevandustesse ning kipsivabriku juurde ei jõudnudki. Juhul kui I pataljonil oleks õnnestunud vallutada Amālijasmuiža, oleksid nad saanud rünnata lõuna pool võitlevaid sakslasi tiivalt ning nii mõjutada lahingu käiku Kurtu­muiža juures. Reaalselt aga kanti suuri kaotusi, kuid edu ei saavutatud. Ka 1. roodu ülem leitnant Stockeby kritiseeris oma mälestustes I pataljoni ülema alampolkovnik Kunnuse tegevust, lahingukäsus olnud valed andmed vaenlasest, polnud andmeid naaberroodude tegevusest ja polnud lätlasi informeeritud eesti operatsioonist. Ka oli 1. roodu parem tiib jäetud kaitseta, 10. rood edasi ei tunginud. Erinevalt II ja III pataljoni ülemast Kunnus ise pealetungil ei osalenud.
Samal ajal oli 9. jalaväepolgu ja laevastiku eduka tegevusega merepoolselt tiivalt 1.–2. juulil Riia saatus otsustanud. Sellest sai aru ka kindral von der Goltz ja 2. juuli õhtul ja öösel viidi Landeswehri ja Rauddiviisi põhijõud ära üle Daugava. Nüüd oli võimalik sõjategevus lõpetada. 3. juuli öösel kell 3.30 kirjutati Antandi esindajate survel Strazdumuiža koolimajas alla vaherahulepingule, mis hakkas kehtima kell 12. Ehkki Eesti väed olid kandnud sõjas põhiraskust, neid Riiga võidukalt sisse marssida ei lastud ning see tekitas meestes kibestumist.

Eesti sõdurite mälestussammas Salaspilsi kalmistul. Autori foto

Hinnanguid

Sõja lõpupäevadel nurjusid kõik 3. diviisi staabiülema ja operatiivjuhi alampolkovnik N. Reegi planeeritud lõunatiiva vägede rünnakud Riiale ja tõid kaasa vaid enneolematult suured kaotused: ligi 70 langenut ja uppunut, u 200 haavatut ning peale selle teadmata kadunud. Selles oli süüd ka polguülematel Tallol ja Kruusil, kes kiirustasid käsku täites. Ei tehtud korralikult luuret ega valitud õigeid rünnakusuundi, ei korraldatud piisavat suurtükiväe toetust ega koostööd väeosade vahel, sh lätlastega. Ehkki sõdurid soovisid võidelda sakslastega, oleksid pidanud väeosade ja pataljonide ülemad tegevust paremini planeerima ja pealetunge hoolikalt ette valmistama. Samas ei saa laita väeosade ülemaid, kes oma mehi hoidsid.
Pealegi oli rünnaku eesmärk ebareaalne, 3. polk poleks suutnud üksi oma nõrga suurtükiväega tunduvalt võimsama tulejõuga Rauddiviisi väeosi haarata, nende taandumisteed üle Daugava ära lõigata. Valmis pidid olema reservid sakslaste vastulöögi pareerimiseks, vähemalt paar pataljoni ja suurtükipatareid. Samuti polnud pealetungi kaasatud Läti Võnnu polgu osad. See näitab probleeme vägede juhtimises ja tegevuse koordineerimises.
Silma torkab 3. diviisi staabiülema alampolkovnik N. Reegi valeinfoga või kontrollimata infoga manipuleerimine väeosade pealetungitahte tõstmiseks. Levitades infot, et teised väeosad on juba Riiga tunginud või tungimas püüti kalevlasi ja 3. polku sundida eneseohverdamisele, ebasoodsates oludes pealetungile. Püüti ära kasutada sõdurite kättemaksuiha sakslaste vastu ja ehk ka saagiahnust, sest Riias võis loota suurt sõjasaaki.
Tänapäeval on 6. ja 3. polgu lahingupiirkonnas palju muutunud. Jugla saar pole enam saar, kadunud on paisjärv ja elektrijaam, kuid maantee üle Jugla jõe sealt läheb. Kurtumuiža kohal on Salaspilsi hooned. Zeltiņi juures on karjäärid, kuid pole vana kipsivabrikut. Kuid alles on Eesti sõdurite hauad Salaspilsi kalmistul ja kahel mäekünkal, ehkki osa sõdureid maeti hiljem Eestisse ümber.

Allikad:
Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiivi materjalid, fondid 542 ja 2124.
Eesti Vabadussõja ajalugu, II kd. Tallinn, 2020.
Kalevlaste Maleva sõjapidamise päevaraamat 1918–1919. Grenader, 2015.
Mart Laar. Vabadusrist. Mälestusi Landesveeri sõjast. Tallinn, 2018.
Latvijas atbrivošanas kaŗa vēsture. I. Riga, 2006.
J. Maide, E. Valdin. 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn, 1938.
J. Bischoff. Die letzte Front: Geschichte der Eiserner Division im Baltikum 1919. Berlin, 1935.
Urmas Salo. Eestlaste ajalooline võit Võnnu all. Imeline Ajalugu 6/2019.
Urmas Salo. Eesti sõjavägi Riia all. Imeline Ajalugu 7/2019.