Karl August Hermann
Põltsamaa on selle suure kunstniku üles kasvatanud

tekst: Reet Neithal,
Kirjandusteadlane

K. A. Hermann. Foto: Wikipedia

K. A. Hermanni panust eesti kultuurilukku hinnatakse kõrgelt. Vähem aga teame Hermanni päritolu kohta, müüti temast kui pastoripojast, pole seni lähemalt vaadeldud.

Eesti rahvusliku suurmehe, Karl August Hermanni (23. september 1851 – 11. jaanuar 1909) sünnist on möödunud rohkem kui poolteist sajandit, surmast 110 aastat. Tänu nendele, aga ka Eesti riigi ja laulupidude äsjastele suurjuubelitele, on K. A. Hermannist ka rohkesti kirjutatud (A. Vahter), avaldatud uuesti tema töid (U. Sutrop) ning laulu­pidudel kõlanud tema laule, millest paljud kuuluvad Eesti kooriloomingu kullafondi. K. A. Hermanni panust eesti kultuurilukku on hakatud järjest enam ja kõrgemalt hindama. Paraku on siiani läbi uurimata arhiiviallikad – koguduse meetrikaraamatud, interneti suguvõsaportaalid (Gen) ja biograafilised allikad (Baltisches biographisches lexicon digital – BBLD), mistõttu me teame vähe või peaaegu üldse mitte Hermanni pärinemisest: emast ja isast, vanavanematest, (pool)õdedest ja -vendadest. Ka Hermanni päritolu tundlikku teemat, müüti temast kui pastoripojast – ta pärisisa ei ole külasepp Mihkel, vaid Põltsamaa kirikuõpetaja Emil Hörschelmann – pole seni lähemalt vaadeldud.

Ema Anu, kutsari tütar

Põltsamaa pastor Emil Hörschelmann. Foto: www.e-varamu.ee

Senised andmed K. A. Hermanni perekonna kohta pärinevad suures osas tema enda päevikust, mida ta hakkas pidama 17-aastase noormehena 1868. aastal Põltsamaal ja lõpetas kolm aastat hiljem, 1871. aasta märtsis, kui ta oli juba Peterburi siirdunud. Päeviku on avaldanud ja fiktiivsena lõpetanud Artur Vahter.
Seal kirjutab Hermann endast ja emast järgmist: „Minu sündimise päev oli 11. september 1851 (23. sept uue kalendri järgi). Minu ema jäi minu ilmale toomisest saadik haigeks ja tema haigus läks ikka raskemaks (---)
ja varsti oli tema – surnud! Ja jättis mind, üht kahenädalalist lapsukest, siia ilma isa hooleks. (---) Mina jäin ellu ja sain 30. septembril, viis päeva peale minu ema surma, ristitud. Vaderiteks heitsid Põltsamaa õpetaja E. Hörschelmann, P. Reinhardt (Vana-Põltsamaa ülemmetsavaht), O. K. Joseph ja üks naisterahvas M” (päevik, lk 18). Josephilt sai ta esimese eesnime Karl, pastor Hörschelmannilt teise, August.
Hermanni ema Anu oli Põltsamaa kirikumõisas pastor E. Hörschelmanni juures toaneitsiks-lapsehoidjaks. Ta oli andekas ja musikaalne naine, „kes oskas lugeda ja kirjutada ning isegi nootidest laulda ja ka orelil viisi üles võtta. Kui E. Hörschelmann oli oma perele saalis jutlust pidanud, siis mänginud lapsehoidja orelit. Minu­kese anne ehk ongi emalt pärit” (päevik, lk 166–167).
Arhiiviandmed ütlevad, et Anu (Anno, Anna) Peperk (Peberk, Peberg; hääldub tõenäoliselt Peeberg) oli kirikumõisa kutsari tütar, kes sündis 29. jaan 1820 (arhiividokumentide kuupäevad siin ja edaspidi vana kalendri järgi) Põltsamaa Niguliste kiriku pastoraadis (EAA.1168.2.12). Kirikumõisa õue peal oli kahekorteriline väike puust maja, milles elasid kutsari ja aedniku perekonnad. Kutsari perekond oli viieliikmeline. Peale Anu kasvasid selles veel kaks tütart – Karoline ja Marie – ning poeg Anton Karl (Gen), seega Hermanni emapoolsed tädid ja onu.
Anu kutsarist isa, Morruske (hääldub Mooruske) Hans Peperk sündis 20. dets 1779 (elk.8.0.57). Tema naine Ann (snd Watmann, 19. dets 1796) kuulus tõenäoliselt ka kirikumõisa teenijaskonna hulka. Ann ja Hans laulatati 1815. aastal.
Pärast Morruske Hans Peperki surma abiellus leseks jäänud Ann 1830. aastal uuesti, mehe nimeks Morruske Hans (Perti Perti pg) Peperk (snd 1802). Sellest abielust sündinud lapsed – Hans, Ann ja ­Madle (Gen) – on Anule poolvend ja -õed.
Kui Anu 28. septembril 1851 31-aastaselt nurgavoodis sureb (EAA.1168.1.14), viib mõnenädalase lapse „üks ema sugulane, naisterahvas nimega Käll, Põltsamaale sugulaste juurde, kus ma 15 nädalat viibisin” (päevik, lk 18). Käll võiks olla üks tädidest – Karoline.
Küsimusi tekitavad veel Anni meeste identsed nimed: kirikla kutsar on Morruske Hans Peperk, Anni uus mees aga Morruske Hans Perti Perti pg Peperk. Usutavasti pärinevad mehed – kelle vanusevahe on 23 aastat – ühest perekonnast v pereharust. Nimi Perti näib viitavat soome või ingeri päritolule.
Liivimaale oli soomlasi asustatud mitmel puhul. 17. sajandi keskel, kui maa oli pärast raskeid sõdu, katku- ja näljaaegu jäänud inimestest päris tühjaks, tuli siia teiste seas ka palju soomlasi, kes Põltsamaa ümbruskonna rahvastikust moodustasid ligi kolmandiku. Ka Põhjasõja ja järjekordse katkulaine järel oli maa laastatud ja paljas. Siis laskis Põltsamaa uus lossiomanik Heinrich von Fick (1678–1750) tuua tühjaks jäänud taludesse eesti, läti, ingeri ja soome päritolu sõjavange ja muud rahvast (H. Kuurme, lk 12). Nii võib vanaisa Mooruske (Morruske) Hansu kaudu voolata ka Hermannis piisake soomlase või ingerlase verd.

(Kasu)isa, sepp Mihkel

K. A. Hermanni isaks on kirikukirjade järgi Mihkel (Michkel) Hermann (1811–1893) (EAA.1168.1.211), kes pärines Kolga-Jaani kihelkonnast Soosaare vallast Kapsaare talust. Mihkli isa oli Mart Hermann, ema Ann Schönberg (Gen). Kapsaare talust lahkus Mihkel nekrutihirmu pärast. K. A. Hermann kirjutab: „Aleksander I ajal kestis sõjaväeteenistus 25 aastat, Nikolai ajal aga talu­peremehi soldatiks ei võetud.” Neil kaalutlustel kosinud Mihkel Võhma külas leseks jäänud naise Anu (Anno, Weske Hanso tr) (Gen) koos lastega ja sai niimoodi taluperemeheks. Pärast naise surma tuli tal talust aga lahkuda. Ta ehitas pool versta lõuna poole vakamaa-suurusele maalapile väikese maja ja sepikoja (päevik, lk 166). Siiski elas ta suures kitsikuses. Pärast teise naise, Anu Hermanni surma kosis Mihkel naiseks Kadri (neiuna Reiman, 1821–1895; EAA,1168.1.211), hellaloomulise talu­neiu, kellest sai Augustile (nii teda külas kutsuti) kasuema. Perre sündis kolm last (Jakob, Anna ja Mikk) (Gen). August oli isale suureks abiks: „7-aastaselt kummutasin juba suure haamriga”, mistõttu „külas imetleti minu tublidust”, meenutab ta oma sepapoisi põlve (päevik, lk 166).
K. A. Hermann oli oma vanematesse pojalikult kiindunud, nii nagu ta pidas kalliks ka oma sünnikodu, maalilise looduse keskel asuvat vaest saunahurtsikukest. Kui ta 1893. aastal oli Saksamaal ravil, sai ta teate „oma kalli isa surmast”, mispuhul „nutsin kui laps” (päevik, lk 166). Ta kahetseb kibedalt, et ta pole oma vaeseid vanemaid suutnud elus rohkem aidata.
Visalt püsis aga rahvasuus kuuldus, et K. A. Hermann kasvas üles orvuna, kes kaotas ema kahenädalaselt, pärisisa kolmeaastaselt ja kasvas üles vaeses taluperes lihtsate kasuvanemate hoole all. Tubli külasepp on selle kuulu järgi siiski Karl Augusti kasuisa. Kas jutul ka tõepõhja all on, pole teada.

Vana-Põltsamaa loss (Schloss Oberpahlen) W. Stawenhageni gravüüril, 1856.

Põltsamaa kirikuõpetajad

K. A. Hermanni ema ja emapoolsed vanavanemad, sh kutsarist vanaisa Mooruske Hans, kuulusid kirikla teenijaskonna hulka juba pastorite Temlerite – isa ja poeg – ajal. Carl Heinrich Temler sen (1765–1843) oli pastoriks aastatel 1786–1834. Tema järglane, Temler jun (pastoriks 1834–1837), olevat vastupidi isale olnud rahvasõbralik, nõudnud mõisnikelt rahva elujärje ja rahvakooli olude parandamist ning noominud mõisnikke nende patuse eluviisi pärast. Mõisnike kaebuse peale sundis konsistoorium Temler noorema ametist tagasi astuma (vt Maa 1. mai 1928). Tema suurimaid teeneid on Põltsamaa kihelkonnakooli rajamine.
Vakantseks jäänud pastorikoha sai endale otse naabruses Uue-Põltsamaa mõisas kodukooliõpetaja ametit pidanud Emil Heinrich August von
Hörschelmann, kes ordineeriti 25. märtsil 1838 Põltsamaa Niguliste koguduse õpetajaks. Ta kolib pastoraati ja toob jaanuaris 1839 majja ka nooriku.
Sellele kohale jääb ta aastani 1853, seega 15 aastaks.
Sel ajal oli kutsaritütar Anu 18-aastane küllap nägus ja anderikas noor neiu. Temast saab uue pastori kammerneitsi ja peatselt sündivate laste hoidja ja kasvataja. Kodustel jumalateenistustel on ta orelipuldi taga. Kuidas ja mil viisil Anu oma muusikalised oskused omandas, selle kohta võib teha vaid oletusi. Saksa pastoriperedes, eriti musikaalsete Hörschelmannide juures, oli tavaline, et lapsed pandi pille õppima juba väga varakult. Näiteks mängis Emili isa Friedrich August klaverit, viiulit, vioolat ja klarnetit (C. Aschenbrenner, lk 54). Pastoraadis toimuvatel kodustel musitseerimisõhtutel võis tähelepanu äratada ka kutsaritütre loomupärane musikaalsus, võimalik ka, et kaunis hääl.
Pastoriperedes, kus pojad läksid sageli isa ameti jälgedes, vaadati hea pilguga sellele, kui pojad omandasid juba noorelt oma tulevaste koguduse­liikmete keele, s.o eesti keele, mis õpiti selgeks ammedelt, teenijatelt või nende lastelt, kellega mängiti, võimalik ka, et õpiti koos. Ka Anu haritus ja muusikalised oskused võisid pärineda pastoraadist, kus ta üles kasvas.
Põltsamaa oli üldse muusikaliselt ärgas kant. Siin oli eestvedajaks peale pastori ka energiline köster-organist Martin Andreas Wilberg (1821–1903), kes kihelkonnakooli õpetajana pani oma lapsed neljahäälselt koraale laulma. Põltsamaal tegutses esimeste seas nii sega- (1840) kui ka meeskoor, hiljem asutati ka pasunakoor. Repertuaaripõuas hakkas kooridele muusikat looma pastor ise – ta komponeeris nii koraale kui ka ilmalikke koorilaule ja avaldas saksa rahvalaule viiside ja eestikeelsete sõnadega.

Kes olid Hörschelmannid?

Hörschelmannid (Hoerschelmannid) on tuntud ja vana baltisaksa suguvõsa, pastorite dünastia, kelle juured ulatuvad Saksamaale. Nendest on teada koguni kaheksa-üheksa põlvkonda vaimulikke. Baltisaksa Hörschelmannide sugupuu esiisa, Tüüringi pastori poeg Ernst August Wilhelm, saabus vanasse hansalinna Tallinna 1768. aastal. Temast sai Gustav Adolfi gümnaasiumi filosoofia­professor. Ta oli Emil Hörschelmanni vanaisa.
Rohkem kui kahesaja viiekümne aasta jooksul tegutses palju Hörschel­manne nii Eesti- kui ka Liivimaa kiriklates, kus nad „hingehoidjate ja -harijatena saatsid selle maa rahvast hällist hauani” (C. Aschenbrenner). Seejuures kandsid kõik Hörschelmannid endas suguvõsa muusikalisi geene – mängisid kontserttasemel paljusid pille ja olid väljapaistvad lauljatena.

Emil Heinrich August von Hörschelmann

Emil Hörschelmann oli pastori poeg. Ta sündis Viru-Jaagupi pastoraadis 12. juulil 1810. Ta õppis Tartu ülikoolis usuteadust ja kuna vakantset pastorikohta momendil ei olnud, töötas ta kolm aastat Uue-Põltsamaa mõisas kodukooliõpetajana (1835–1838), kuni naabruses vabanes pastorikoht.
Emil Hörschelmann oli rahvasõbralik pastor, kes pani suurt rõhku rahva haridusele, eriti muusikalisele kasvatusele. Sajand hiljem iseloomustab Põltsamaa pastor Herbert Kuurme (1911–2005) Hörschelmanni kui „head muusikameest, heliloojat ja vennastekoguduse toetajat”, kes oli „hellahingeline hingekarjane” (H. Kuurme, 17, 25–26). Hörschelmannide perekonnakroonika järgi oli Emil ka andekas joonistaja, kuid läks Eesti kultuurilukku eelkõige siiski heliloojana: „Emil oli eesti kunstmuusika rajaja, ta lõi eestikeelseid koorilaule” (C. Aschenbrenner, lk 87).
E. Hörschelmanni tuntuimad laulu­kogud on „Mönned armsad laulud vagga süddame römustamiseks” (1847) ja „Waimolikud laulowisid nelja hälega” (1852) segakoorile.
E. Hörschelmann oli K. A. Hermannile suur autoriteet juba lapsepõlves ja jäi selleks kogu eluks. 1885. aastal avaldas ta pastori kiriku- ja koorilauludest valiku „Põltsamaa endise õpetaja E. Hörschelmanni laulud”. Hörschelmanni tuntuim laul on „Päevad ja nädalad tulevad, lähevad...”, mida on sageli esitatud nii kirikutes kui ka üldlaulupidudel.

Põltsamaa pastoraat

Pastoraadid, „saksa protestantismi müütilised kandjad”, on oma ajaloolisel kujul Baltikumist ammu kadunud, nii nagu ka mälestus kirikuõpetajate dünastiast Hörschelmannidest.
C. Aschenbrenner nimetab lugu neist ja Liivimaa kiriklatest poeetiliselt koguni „luigelauluks”.
Baltikumi kirikuõpetaja oli keskmise suurusega maamõisa ja maa omanik, kel oli tosinkond talupoega ja kiriklas oma teenijaskond (kutsar, aednik, karjatüdruk, tallipoiss, maja­teenija, lapsehoidja, virtin). „Kirikuõpetaja elas kirikumaalt saadavast saagist, loonusrendist, pastoraadi põhivaralt saadud tulust ja pastorile eri ametitoimingute eest makstavast tasust” (C. Aschenbrenner, lk 37).
Vana-Põltsamaa loss (Schloss Oberpahlen) ja Niguliste kirik asusid Põltsamaa jõe paremal kaldal, kirikla ise aga üle jõe otse lossi vastas Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõisa maadel. Loss ja kirik olid rajatud ordulinnuse varemetele.
Põltsamaast oli 18. sajandi teiseks pooleks ja 19. sajandi alguseks saanud nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt arenenud piirkond. Siin oli palju tööstuslikke ettevõtteid, siia asutati ka trükikoda ja siin ilmus esimene eestikeelne ajaleht „Lühhike Öppetus” (1766). Selle tõusu laineharjal oli Põltsamaa kirikhärraks August Wilhelm Hupel (1737–1819), kes tõi piirkonda nii vaimset ärksust, valgustusideid kui ka majanduslikku ettevõtlikkust. Ta oli Põltsamaal pastoriks 40 aastat (1764–1804). Tema ajal tehti nii kirik kui ka õpetajamaja koos kõrvalhoonetega korda. Kiriklas elatud ka majanduslikult vägagi heal järjel, teab H. Kuurme (lk 22).
Pastoraat oli ühekordne üsna ruumikas puust ehitis, milles oli massiivne võlvitud kelder, suur saal koduoreliga, kahhelkividest ahjud, kunagise mantelkorstna müüritised ja katusekambrid. Õuealal olid abihooned – maakivist veiselaut, hobusetall, ait ja tõllakuur, samuti köstri- ja leerimaja ning viimasega ühe katuse all pastor Temler juniori asutatud kihelkonnakool. Peale nende asus mõisaalal veel väike puumaja, mis oli eluasemeks aedniku ja kutsari (Anu isa) perekonnale. Maja ümber oli puuvilja- ja juurviljaaed. Kahel pool jõge asusid aga uhked mõisahooned.

Pastori abielud

Karl August Hermann ja abikaasa Pauline Henriette. Foto: Facebook/ karlaugusthermann

Emil Hörschelmann oli abielus kaks korda. Esimese abielu sõlmis ta 1839. aastal Caroline (Lina) Marie Elisabethiga (neiuna Bosse; snd 1818) (EAA.3149.1.77). Emilil ja Linal sündis kuus last.
Suguvõsaportaali andmeil on Emil Hörschelmanni esimesest abielust sündinud lapsed – Johanna Maria Antoniette (1840, abielus Goette), Els­beth Wilhelmine (1841, Huhn), Julie Mathilde Antonie (1843, Sintenis), Emil (1844), Friedrich August (1848), August Friedrich Wilhelm (1849) – Karl August Hermannile poolõed ja -vennad (Gen). Lastest kahe tundmise kohta on Hermann jätnud maha teateid.
Kaks kuud pärast noorima lapse sündi – 18. mail 1849 – sureb noor, 31-aastane Lina (Gen). Maha jäänud lastest vanim on 9-aastane, noorim kahekuune. On suuresti usutav, et sel raskel ja traagilisel ajal sai Anust pastorile suur tugi, toetav kaaslanna ja emata jäänud laste eest hoolitseja.
Aasta pärast – 4. juunil 1850 – abiellus Emil Hörschelmann uuesti, kaasaks Dorothea Rosalie Wilhelmine (neiuna Sokolowsky) (BBLD), keda suguvõsaportaalis (Gen) on nimetatud ka Karl August Hermanni kasu- ehk võõrasemaks (stepmother). Sellest abielust sünnib kolm-neli last, suhtest Anu Hermanniga – Karl August Hermann (Gen). Suguvõsaportaalis on K. A. Hermanni ema nimetatud koguni Anu von Hörschelmanniks.
Kolm kuud hiljem – 5. sept 1850 – astub altari ette ka Anu Peeberg, kutsar Mooruske Hansu tütar, kes laulatatakse Võhma küla sepa Mihkel Hermanniga, nagu teatab EELK Põltsamaa koguduse kihlatute, mahakuulutatute ja abiellunute nimekiri (1846–1860) ja abielumeetrika (1834–1860) (EAA.1168.1.200).
Asjalood ei olnud kaugeltki sellised, et pulmadega oleks pidanud kiirustama. Kohe kaugel sellest! Ainsaks sunnipõhjuseks võis olla pastori uus naine, kes ei soovinud endist lapsehoidjat pidada.
Anu abielu Mihkliga näib olevat ebavõrdsete kooseluna. Juba väliselt olid nad erinevad. Anu oli 30-aastane, küllap peenekombeline ja nägusalt riietunud haritud naine, kes oli oma elu elanud hoopis teistsuguses kultuurilises ümbruses kui tavaline eesti talunaine, Mihkel – 39-aastane lihtsakoeline talupoeg, keda külas tugevajõulise sepana küll hinnati, kuid kellel tekkis sageli raskusi rendi tasumisega.
Kuid Anu ja Emil pidid kohtuma veel ka siis, kui mõlemad olid teise partneriga abielus – Emil pool aastat uue naise Dorotheaga, Anu kolm-neli kuud Mihkliga. Alles jõulukuul 1850 jääb Anu lapseootele.
See asjaolu näib rääkivat vastu kuuldusele Hermannist kui pastoripojast, teisalt võib heita Anu ja pastori võimalikule suhtele – vastastikusele sügavale ja pikaaegsele kiindumusele – heleda valguskiire. Möödaläinud pooleteise aastakümne jooksul oli Anust saanud pastoriperes omainimene, võrdne pereliige, keda hinnati, vajati ja armastati, eriti pastorilaste poolt.
Pastoripoja legendi poolt võtab sõna ka A. Vahter. Selle kinnituseks peab ta K. A. Hermanni erakordset andekust ja seda, et pastorihärra hakkas tema ristiisaks. Paraku suri Emil Hörschelmann siis, kui K. A. Hermann oli kolmeaastane ja nii läks ka saladus koos temaga hauda (A. Vahter, lühimonograafia, lk 4).
Eriti torkab Karl Augusti andekus silma sepalastega võrreldes. Oma päevikus tõdeb K. A. Hermann, et ta õel Annil näib olevat „väga kõva pea” (lk 35) ja vend Jakob on „kooliasjades koguni rumal” (lk 24), kellest „üht õpetatud meest saada ei või, sest et tal kõva pea ja ka paraku kõva süda on” (lk 41). K. A. Hermann on, vastupidi, pärinud oma vanematelt mitmekülgse andekuse, isiksuse veetlusjõu, suure töövõime ja musikaalsuse.

Karl August Hermanni lapsed: Heino, Ülo, Endel ja Salme. Kõik nad olid musikaalsed. Salme Margarethet peeti imelapseks ja temast sai professionaalne pianist. Foto: Facebook/ karlaugusthermann

Sidemeist oletatava pärisisa perekonnaga

Kuigi Karl August Hermanni lapsearmastus kuulus tingimusteta oma (kasu)vanematele ja oma -vendadele ning -õele, ei saa tema eluseiku vaagides eitada hingelist seotust pastori ja ta lastega. Millal ta sai teada kuuldusest endast kui pastoripojast, ei ole teada, vahest juba lapsena või teismelisena Põltsamaal. Tagasihoidliku loomuse tõttu ei ole ta sellest ise rääkinud.
Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametit pidades tähendab ta (1875): „Ülikool on vahepeal saanud uue professori, dr Wilhelm Hörschelmanni, endise Põltsamaa õpetaja poja. Ka mina olen temaga kohtunud ja tunnen teda hästi.” (päevik, lk 57). August Friedrich Wilhelm õppis Tartus ja mitmes Euroopa ülikoolis, omandas doktorikraadi ja oli Tartu ülikoolis professor antiikfiloloogia alal. Tema ja Hermanni hariduslikud huvid olid seega lähedased ja võib-olla oldi teadlikud ka teineteise poolvendlusest. Wilhelmi ema oli Caroline, Emil Hörschelmanni esimene naine, kelle surma-aasta on paraku Wilhelmi sünniaasta (1849). Ta oli Caroline lastest viimane ja jäi beebieast peale emata. Selle koha pidi pastoraadis vähemalt järgmise aasta jooksul, kuni pastor tõi majja uue naise, võtma enda õlule eesti soost lapsehoidja Anu.
Teine tunnistus sideme olemasolust E. Hörschelmanni ja tema lastega kuulub aastasse 1895, mil peetakse Hermanni muusikalise tegevuse 25. aasta juubelit. Oma tänukõnes ütleb ta, et tal olnud eriline rõõm sellest, et ta juubelipeost võtab osa Hörschelmanni tütar, proua Sinte. Veelgi enam, ta väljendab südamest tulevat tänu ühele oma „suurele toetajale”, patroonile, Põltsamaa endisele pastorile Emil Hörschelmannile, „kes minu heaks on palju teinud” (päevik, lk 184). Mil viisil see abi on sündinud, ei ole teada.
Muserdatuna kooliaja suurest vaesusest (isa jõudis ainult esimesel koolitalvel „mulle leiba juurde anda ja kooliraha ära maksta”), unistab Hermann: „kui minu ristiisa, Põltsa­maa õpetaja Hörschelmann veel elaks, siis oleks mul palju kergem ennast koolitada. Aga mis teha, tema oli juba siis surnud, kui ma nelja-aastane (kolmeaastane) olin” (päevik, lk 20). Nii suure toe eeldamine ristiisalt näib küll rajanevat isa-poja suhtele.

Toetajaid

K. A. Hermanni visadus eluteel edasi rühkida äratas paljudes imetlust ja soovi teda aidata. Kodupaiga inimeste osavõtlikkust ja kristlik-patriarhaalset hoolekannet on ta läbi elu tänumeelega meenutanud. Juba „truud koolivennad” tegid kordamööda lahti oma leivakotid ja „andsid mulle korra järele süüa” (päevik, lk 20). Põltsamaa kihelkonnakooliõpetajat Gustav Beermanni nimetab Hermann koguni oma „teiseks isaks, kes mind ikka on armastanud” (päevik, lk 19) ja Gustav Goldmanni ning tema abikaasat „minu teisteks vanemateks” (päevik, lk 185). G. Goldmanni abikaasa oli Hermanni ema Anu õde Marie, seega ta tädi.
Eriline koht aitajate reas on E. Hörschelmanni järglasel Põltsamaa kirikukantslis – Carl Peter Ludwig Maurachil (1824–1900), kes oli siin õpetajaks 38 aastat (1853–1891) ja kes „söötis mind kogu selle kooli aja kui oma last” (päevik, lk 21). Võib-olla üks ajendeid, miks C. Maurach just Hermanni eest nii silmapaistvalt hoolitses, oli teadmine Hermanni pastorlikust päritolust.

E. Hörschelmanni lahkumine Põltsamaalt

1853. aasta märtsist on E. Hörschelmann juba Peterburi lähedal Pargolovos saksa pihtkonnaga luterliku Anna koguduse abiõpetaja. Sellel ameti­kohal sai ta olla vaevalt üle aasta, kui ta 22. juunil 1854 suri – noore mehena, 44-aastaselt, kaugel Liivimaast.
Mis asjaoludel E. Hörschelmann hea pastorikoha maha jättis, Põltsamaalt lahkus ja Venemaale siirdus, ei ole teada.
Tema järglaseks saanud pastor C. Maurach heidab oma mälestusraamatus „Ühe Liivimaa pastori elamine ja püüdlemine, võitlemine ja kannatamine” (1900) valgust E. Hörschelmanni rutakale lahkumisele Põltsamaalt. Ta meenutab üht kõledat oktoobrikuist sügisõhtut, mil ta uue õpetajana Põltsa­maa kiriklasse saabus. See õhtu olnud rohkem kui rusuv. Pastorimaja aed olnud ripakil, sees valitsenud suur segadus, mööbel olnud laiali, õled ja heinad põrandal, ruumid kütmata ja külmad. Ka kirik olnud seest ja väljast remontimata, torn koguni viltu vajunud (Kuurme, lk 28).
Aga viimase viieteistkümne aasta jooksul oli siin toimetanud ju E. Hörschelmann! Temast jäid maha pastoraat ja kirik, mis oleksid vajanud tugevama majandusmehe kätt. Ka ei pruukinud luterliku kiriku ülematele meeldida E. Hörschelmanni poolehoid vennastekoguduse liikumisele. Tema järglane, „vana Maura”, nagu teda rahvasuus nimetati, rookis selle Põltsamaalt ju täielikult välja. Põhjuste rea lõpus, aga võib-olla hoopis alguses, võis olla ka isikliku elu ja moraali küsimus. Kas pastorile oli lubatud suhe teenijannaga?
Pastori lahkumist Põltsamaalt jääb katma tume vari. Pigem on see põgenemine ja pagendus kui ametialane edutamine.
1871. aastal lahkub Põltsamaalt omakorda K. A. Hermann, lootes oma haridusteed Peterburis jätkata. Jumalagajätul lausub üks tema sõpradest: „Põltsamaa on selle suure kunstniku üles kasvatanud”, mille peale Karl August tähendab kibedalt oma päevikusse: „Tema arvas, et minust üks suur ja kuulus mees Peterburis saab. Oh, valearvamine! Ei või vist minust ühtigi saada, sest ma olen juba liiga vana (20-aastane). Jah, ei ma tahaks kuulsat nime ega ühtegi, kui ma aga oma vaese eesti rahva heaks midagi jõuaks teha” (päevik, lk 35).
Sellele sihile on Karl August Hermann pühendanud kogu oma elu.

* * *
Minu suur tänu kuulub Rahvusarhiivi arhivaarile Andero Nimmerile ja Põltsamaa muuseumi direktorile Rutt Tänavale.

Tsiteeritud allikaid:
- Vahter, Artur. Karl August Hermanni päevik. Kui Karl August Hermann oleks päevikut edasi pidanud. Tallinn, 1990. (Lehekülgedel 18–42 on K. A. Hermanni kirjutatud päevik, lk 43–277 A. Vahteri koostatud fiktiivne päevik.)
- Vahter, Artur. Karl August Hermann. Lühimonograafia. Tallinn, 1998.
- Aschenbrenner, Cord. Pastoraat. Ühe baltisaksa suguvõsa lugu. Tallinn, 2017.
- Kuurme, Herbert. Pildikesi Põltsamaa ajaloost. Praost-emeeritus Herbert Kuurme mälestusi ja tagasivaateid. Põltsamaa, 2011.