Aastatel 1939–1989 Eestis sooritatud
Nõukogude Liidu sõjakuritegude loetelu

tekst: Jaak Haud, Kol-ltn erus,
„Asitõendid II. 1939–1989” koostaja

Raamatu „Asitõendid 1939–1941” koostaja Jaak Haud esitab hästi dokumenteeritud uurimuse militaarkahjudest, mida põhjustas esimene nõukogude okupatsioon 1940. aastal. Foto Erik Peinar Eesti Kaitseväe varade röövimisega. Eesti Panga eksperthinnangut kasutades on relvastuse ja varade maksumus ümber arvestatud tänapäeva, 2016. aasta augustikuusse. Esimese okupatsiooniaasta militaarkahjude kogusumma ületab 498 miljonit USA dollarit. Lisatud originaaldokumentide koopiad Punaarmee esindajate allkirjadega ja Saksa armee templiga on kindlad asitõendid kahjunõude esitamiseks. Vastuvaidlematud asitõendid. Raamatu esimene osa hõlmab Eesti ohvitseride inimkaotusi kolme okupatsiooni aastail. See on koondkokkuvõte kõigist senistest uurimustest, mida alustasid Vello Salo ja Lembit Lauri ning jätkasid riiklik komisjon ORURK, Memento Registribüroo ja vabadusvõitlejate ühendused. Kokku on ohvreid 1311 Eesti ohvitseri. Juunikuus avatud Tondi sõjakooli memoriaalil on need nimed eesti rahvale teatavaks tehtud.

Ülevaate uurimuse „Asitõendid II. 1939–1989” (ilmunud 2019) materjalidest, mis selgitavad Nõukogude Liidu kuritegelikku tegevust Eesti Vabariigi hävitamiseks alates 1939. aastal sõlmitud baaside lepingust.

I osa

• 23. augustil 1939 sõlmivad NSV Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu koos kahe salajase lisaprotokolliga. Salajased lisaprotokollid kuulutas NSVL-i rahvasaadikute kongress 24. detsembri 1989. aasta otsusega (NSVL Teataja 1989.29.579) „allakirjutamise momendist kehtetuks”;
• 28. septembril 1939. aastal surus NSV Liit neutraalsele Eestile peale vastastikuse abistamise pakti pärast seda, kui Saksa väed ja Punaarmee olid ühiselt sõjaliselt purustanud Poola.
• 10. oktoobril 1939 korraldatakse Eesti sõjajõududes erakorraline varade revisjon koos maksumuse määramisega. Sellise revisjoni korraldamist vahetult pärast baaside lepingu sundsõlmimist 28. septembril ja enne Nõukogude Liidu baaside vägede sisenemist Eestisse 18. oktoober võib lugeda kaudseks tõendiks, et Eesti juhtkond võis ette näha meie riigi traagilist tulevikku;
• 18. oktoobril 1939 sisenevad NSV Liidu Punaarmee väed Eestisse baaside lepingu alusel. Eesti muutus NSV Liidu protektoraadiks;
• 17. juunil 1940 pärast NSV Liidu esitatud 8-tunnise tähtajaga esitatud ultimaatumit siseneb Eestisse Puna­armee 90 000 – 100 000 meheline väegrupp. Invasioon algas veel enne, kui ülemjuhataja kindral Johan ­Laidoner kokkuleppe kinnitamiseks Narva jõudis;
• 21. juunil 1940, Varese okupatsioonivalitsuse ametisse määramisega, algas NSV Liidu Punaarmee esimene okupatsioon Eestis;
• 14.–15. juulil 1940 toimusid Moskva emissari Andrei Ždanovi juhitud ja Punaarmee valve all korraldatud seadusevastased üld­valimised Riigivolikogusse;
• 6. augustil 1940 liidetakse Eesti NSV Liiduga Moskvas toimunud Ülemnõukogu otsusega;
• 17. augustil 1940 formeeritakse NSVL Kaitserahvakomissari otsusega nr 0/2/105022 Eesti sõjajõududest Punaarmee korpus ja röövitakse Eesti Kaitsejõudude kogu militaarvarustus maksumusega 2016. aasta hinnakirja järgi summas 498 803 984.92 USD (allikas: Haud, J. „Asitõendid 1939–1941” lk 153 ja Rahvusarhiivi fond ERA.498.18.1-75).
• 6. novembril 1940 (ENSV Teataja 1940.65.867-868) rakendatakse Eestile tagasiulatuvalt VNFSV 1926. aasta kriminaalkoodeks alates 1918. aastast;
• jätkub Eesti kodanike arreteerimiste laine, aga samas alustab NKVD nüüd, jõustunud VNFSV kriminaalkoodeksi artikkel 58 § §-de 1-13 alusel, süüdistuste esitamist järgmiste tegude eest:
- osavõtt Vabadussõjast,
- 1924. aasta 1. detsembri mässu mahasurumine,
- osalemine kohtupidamises detsembrimässajate üle,
- Kaitseliidu, Vabadussõjalaste Liidu või erakonna Isamaaliidu liikmeks olemine,
• suveräänse Eesti riigi kodanikele rakendatakse tagasiulatuvalt Venemaa jurisdiktsiooni, mis on sõjakuritegu. Algab massiline surmanuhtluse rakendamine VNFSV kriminaalkoodeksi alusel;
• 14. (16.) mail 1941 võtavad NSV Liidu kompartei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu vastu salajase ühismääruse nr 1299-526cc Balti riikide kodanike küüditamiseks (ERAF, SM fond 17/2, n. 1,s. 306). Selle alusel ja L. Beria juhtimisel korraldas NKVD 14.–17. juunil 1941 üle kümne tuhande inimese küüditamise Eestist Venemaale. Rahvusvahelises õiguses on okupandi selline tegu kvalifitseeritav aegumatu genotsiidikuriteona. Kindral Johan Laidoner oli aasta varem küüditatud Pensa oblastisse. NKVD koostatud kriminaaltoimikust (ERAF, fond 129 SM.28797. köited I–VI) selgub, et kindral Laidoner arreteeriti
28. juunil 1941 ja talle inkrimineeritakse süüdistus VNFSV kriminaalkoodeksi art. 58 §11 (kontrrevolutsioonilises tegevuses osalemine – Vabadussõjas) alusel. 15. juulil 1941 nõuab kindral Laidoner, et toimikusse tuleb lisada Eesti-Vene rahulepingu tekst. Pensa oblasti prokurör keeldub ja seisuga 12.03.1942 uurimine lõpetatakse. Uurimine jätkub kümme aastat hiljem 13.03.1952 uue süüdistusega VNFSV kriminaalkoodeksi art 58 § 4 alusel (koostöö rahvusvahelise kapitalismiga töörahva revolutsiooni vastu), karistusmääraga 25 + 5 aastat üksikvangistust. Kindral on dokumentide järgi salastatud nimetu vang „nr 11” Vladimiri vanglas;
• 29. juuni 1942 toimub Norilskis NKVD hoone sisehoovis sõjakuritegu – viiakse täide kolonel Herbert Raidnale ja veel 39 Eesti Vabariigi ohvitserile, sealhulgas Vabadussõjas võidelnutele, määratud surma­otsus (vt toimikut ERAF.fond 129 SM.1.26631. köide IV lk 438). See on aegumatu sõjakuritegu. Uurimuse „ASITÕENDID 1939–1941” materjalides on ainuüksi NKVD hukatud Eesti ohvitsere kokku 520 (vt lk 8–26), aga NKVD surmalaagrites hukkunud Eesti ohvitseride arv on 695 (vt lk 27–54) ning NKVD operatiivtöötajate, hävituspataljonlaste või Punaarmee politrukkide poolt kohtuväliselt mõrvatuid on 89 Eesti ohvitseri. Seitsme ohvitseri saatus NKVD-s on seni teadmata. Kokku kaotasid NKVD hävitustöös elu üle 30 000 eestimaalase, nende seas 1311 Eesti ohvitseri.

II osa
1944. aasta NSV Liidu teine okupatsioon ja Eesti Vabariigi territooriumi osaline annekteerimine Venemaa koosseisu:

• 23. augustil 1944 võeti NSVL-i Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Eesti Vabariigilt ära Petseri ja Irboska linn, Petserimaa seitse valda tervikuna ja ülejäänud vallad osaliselt.
• 24. novembril 1944 arvati VNFSV Leningradi oblasti Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee otsusega Narva-tagused Eesti Vabariigi alad Leningradi oblasti koosseisu.

III osa
NSV Liidu 1989. aasta õigusaktid MRP salaprotokollide kehtetuks tunnistamisest.

NSV Liidu rahvasaadikute kongressi 24. detsembri 1989. aasta otsus „Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule”. Väljavõtted toon selle otsuse kahest punktist:
• otsuse punkti 5 esimene lõik sätestab: „... NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega.” Punkti 5 teine lõik: „... sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallale­tungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926–1933, kohustusid ... osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. ...”;
• otsuse punkt 7 sätestab: „NSVL Rahvasaadikute Kongress mõistab salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. ...tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.
Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi NSV Liidu suhetes kolmandate riikidega, kuid Stalin ja .... kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud kohustusi. ...” (allikas: NSVL Teataja 1989.29.579 ).
Sellest 24. detsembri 1989. aasta NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsusest järeldub, et koos kõigi MRP salaprotokollide juriidiliselt alusetuteks tunnistamisega muutuvad kaasnevalt kehtetuks, sisuliselt kuritegelikeks, 1939. aasta nn baaside leping, 1944. aasta Eestilt Petserimaa ja Narvataguse annekteerimine ja paljud muud NSV Liidu õigusaktid ning nende alusel korda saadetud teod. Võimaluse korral kuuluvad nende tagajärjed tagasipööramisele. Sellise võimaluse puudumisel aga heastamisele.

IV osa
NSV Liidu õigusaktid MRP salaprotokollide tagajärgede heastamise ja ohvrite rehabiliteerimisega.

Maarjamäe kommunismikuritegude ohvrite memoriaal ja Tondi Sõjakooli memoriaal on pühendatud NKVD repressioonides elu kaotanud või vabadusvõitluses langenud eestimaalastele. Nüüd, kus memoriaalid on külastamiseks avatud, jõudis kätte aeg kontrollida üle, kas Venemaa territooriumil NKVD vangistuses süütult hukkunud inimesed on Vene Föderatsiooni poolt rehabiliteeritud.
NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 16.01.1989 seadlus nr 10036-XI (vt NSVL ÜN Teataja 1989.3.19, lk 12) „Lisaabinõudest õigluse jalule seadmiseks 1930.–1940. aastatel ja 1950. aastate algul toimepandud repressioonide ohvrite suhtes”.
Selle seaduse alusel rehabiliteeris NSVL-i KGB 1991. aastal kindral Johan Laidoneri.
Veel varem, 22. detsembril 1988 ENSV prokuröri korralduse nr
428-e alusel määrati KGB töötajatest „rehabiliteerimise” komisjon, mis tegelikult puhastas represseeritute kriminaaltoimikutest pealekaebajate nimedega leheküljed. Selle KGB nn rehabiliteerimiskomisjoni töö tulemuste järelevalveks loodi ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 13. veebruari 1990 seadluse „Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdi mõistetud isikute rehabiliteerimisest” (RT 1992.7.103; 1993.76.1128) alusel komisjon koosseisus: prokurör Hans Sokman, Antonina Kühn ja komisjoni esimees prokurör Ülo Roots. Läbi vaadati 17 197 kriminaalasja. Nendest ei rahuldatud 34,3%. Komisjoni tegevus hääbus Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal 1993. aastal.
Läbikukkunud augustiputši järel sünnib Vene NFSV presidendi 24. augusti 1991 otsus tunnustada Eesti Vabariiki. Selle järel väikese vahega sünnib ka NSV Liidu Riiginõukogu 6. septembril 1991 tehtud otsus „Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamise kohta”.
Kuus päeva hiljem tunnistab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidium 12. septembri 1991 otsusega (RT 1991.32.389) ENSV varasemad piiride muutmise otsused õigustühisteks.
17. septembril 1991 ÜRO võttis Eesti Vabariigi oma liikmeks.
18. oktoobril 1991 võttis VNFSV vastu seaduse „Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimisest” (Vedomosti VNSFV 1991.44.1428-1431).
Selle seadusega on muu hulgas sätestatud (art. 2):
- rehabiliteeritakse neid eestimaalasi, keda represseeriti VNFSV territooriumil alates 25. oktoobrist 1917;
- kriminaalkorras karistatakse repressioonide korraldajaid (art. 18 teine lõige);
- rehabiliteerimise taotlusi saavad esitada kõik üksikisikud ja ühiskondlikud organisatsioonid (art. 6).
Eesti Vabariigi Prokuratuuri 27. juunil 1991 esitatud taotluse alusel on 10. juulil 1992 selle Vene Föderatsiooni seadusega rehabiliteeritud kõik KGB kriminaalasja nr 26631 isikud – ehk 40 Eesti ohvitseri. Üks rehabiliteerimisotsuse aluseid on Eesti-Vene 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuleping (vt VF relvajõudude prokuröri 10.11.1992 vastuskiri EV Prokratuurile nr 3д-5575-42, lk 8 (eraldi ümbrik ERAF, fond 129, SM.1.26631, VII köite tagakaane vahel)).
Vene Föderatsiooni Peaprokuratuuri 10. juuli 1992 rehabiliteerimisotsus seoses kriminaalasjaga nr 26631, ehk „40” Eesti ohvitseri asi.
Eesti Vabariigi Prokuratuuri taotlusel rehabiliteeris VF relvajõudude juures asuva seaduste täitmist jälgiva Peavalitsuse Rehabiliteerimise Valitsuse 2. osakonna prokurör justiitspolkovnik Tšitšuga A.V. oma 10. juuli 1992 otsusega kõik nelikümmend 29. juunil 1942 maha lastud Eesti ohvitseri, sest (autori tõlge vene keelsest prokuröri otsusest):
- vastavalt 2. veebruari 1920 Eesti-Vene rahulepingule olid kõik mõlema võitleva poole kodanikud vabastatud kriminaalvastutusest (vt kriminaalasi nr 26631 köide 7 lk 349);
- 1924. aasta välikohtute liikmed olid suveräänse riigi kodanikud ja neid ei saanud Venemaa seaduste jurisdiktsiooni alusel karistada;
- samal põhjusel ei saanud süüdistada liikmelisuse eest Kaitseliidus, Vaba­dusõjalaste Liidus või erakonnas Isamaaliit;
- kõik nad olid süüdi mõistetud poliitilistel motiividel.
21. detsembril 1991 lakkas NSV Liit olemast.
13. jaanuaril 1991 teatas VNFSV, et ta on NSV Liidu õigusjärglane.
Eesti Vabariik võtab 19. veebruaril 1992 vastu seaduse „Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta” (RT 1992.7.103; 1993.76.1128).
Seaduses ettenähtud rehabiliteerimistoiminguid teostab EV Ülemkohus. Taotlusi võivad Ülemkohtule esitada kodanikud, kodanike ühendused, kohalikud omavalitsused või riigiorganid.
See seadus tunnistab kehtetuks ENSV 19.02.1990 samanimelise seadluse. Teadaolevalt läbis Eesti Vaba­riigi Ülemkohtus rehabiliteerimise toimingud üle 15 000 NSV Liidus represseeritud isiku.

Väljavõte Tartu rahulepingust, artikkel 10. Koopia vastavust kinnitab 7. augustil 1973 Nõukogude Armee Peaprokuratuuri prokurör Smirnov. (ERAF 129SM.1.26631, lk 349)

V osa
Eesti-Vene 2. veebruari 1920 rahuleping Vene Föderatsiooni õigusloomes

Autori uurimuses „Asitõendid II. 1939–1989” leidis kinnitust, et Eesti-Vene 1920. aasta rahuleping figureeris alates 1942. aastast ja figureerib Vene Föderatsiooni toimivas õigusloomes kuni aastani 1992, kui toimiv rahvusvahelise õigusega tunnustatud dokument. Nii näiteks:
1. Kindral Johan Laidoneri krimi­naaltoimikus (ERAF, .fond129 SM.28797. köide II) märts 1942.
2. Kolonel Herbert Raidna ja teiste ehk nn „40” Eesti ohvitseri toimikus (ERAF. fond 129 SM.1.26631, köide VII, lk 349) on Nõukogude Armee Peaprokuratuuri prokurör allkirjaga kinnitatud väljavõte Tartu rahulepingust (vt foto 1).
3. NSV Liidu rahvasaadikute kongressi 24. detsembri 1989. aasta otsuse „Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule” punkti 5 teine lõik (NSVL Teataja 1989.29.579).
4. Vene Föderatsiooni Peaprokuratuuri 10. juuli 1992 rehabiliteerimisotsus seoses kriminaalasjaga nr 26631, ehk „40” Eesti ohvitseri kriminaalasi, lehekülg 8 (vt VF relvajõudude prokuröri 10.11.1992 vastuskiri EV Prokuratuurile nr 3Д-5575-42 (eraldi ümbrik ERAF, fond 129, SM.1.26631, VII köite tagakaane vahel)).
2. veebruari 1920. aasta Eesti-Vene rahulepingu artikkel III punkt 1 Eesti-­Venemaa maismaapiiri kirjeldus „Riigi piir Eesti ja Wenemaa vahel läheb: Narva lahest üks werst lõuna pool Kalameeste majast Ropscha küla peale,edasi... ühe wersta kaugusel ida pool Piirisaart (Porka), edasi... Sprechtitschi küla ja Kudepi karjamõis”. Rahulepingule lisatud maakaartidel on vast kõige täpsemalt selle piiri kulgemist näha:
VSFNV ratifitseeris lepingu 4. veebruaril 1920. Rahvasteliidu õigusjärglasel ÜRO-l on see leping registreeritud koodiga 11LNTS30.

Lõppsõna

Eesti taasiseseisvumise algusaastail 1991–1993 alustati NSV Liidu okupatsiooni tagajärgede likvideerimisega. ENSV prokuratuuri rehabiliteerimise komisjon vaatas läbi 17 197 kriminaalasja, kuid üle 34% neist ei kuulunud rehabiliteerimisele. Veel on teada, et üle 15 000 kriminaalasja vaatas läbi ENSV Ülemkohus. Samas on MEMENTO-l andmeid, et Eestis kannatas repressioonide all üle 200 000 isiku. Aga rääkida tuleb ka represseerijate kriminaalsest karistamisest. Ei aegu sõjakuriteod, ega inimsusevastased ning genotsiidikuriteod. Siiani ei ole Venemaa tagastanud president Konstantin Pätsi ametiketti, Tartu Ülikooli varasid, pole kompenseerinud ligi 500 miljonit maksnud Eesti sõjajõududelt röövitud relvastust. Kui 31. augustil 1994 väljus Eestist viimane Vene Föderatsiooni sõdur, ei jäetud meie Kaitseväele isegi mitte ühtegi padrunit, rääkimata tulirelvadest. Aga lisaks veel 1944. aastal NSV Liidu sõjaõiguse vastaselt annekteeritud Narva-taguse ja Petserimaa mitte­tagastamine Tartu rahulepingu alusel, jne. Kõik see ootab Eesti Vabariigi Valitsuse tegutsemist järgmistes küsimustes:
I. Poliitiliste ja muude repressioonide ohvrite registreerimine (alus: EV seadus „Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta” § 1 ja 2, RT 1992.7.103; 1993.76.1128) arvestades repressioonide (millise VF krim. koodeksi artikli alusel süü inkrimineeriti) põhjuseid.
II. Rehabiliteerimistaotluste esitamine NSV Liidu (alus: NSV Liidu Ülemnõukogu seadlus „Lisaabinõudest õigluse jaluleseadmiseks 1930.–1940. aastatel ja 1950. aastate algul toime­pandud repressioonide ohvrite suhtes” NSVL Ülemnõukogu Teataja 1989.3.19) õigusjärgse Vene Föderatsiooni prokuratuurile (alus: VNFSV seadus „Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimisest” art. 1-19. VNSFV ÜN Vedomosti 1991.44.1428-1431). Ainult nii saavutame riikidevahelises praktikas, et VF tunnistab süüd ja Eesti rahuldub sellega) ja ohvrite rehabiliteerimine.
III. Rehabiliteeritutele materiaalsete ja moraalsete kahjude hüvitamine (alused: NSVL ÜNT 1989.3.19; VNSFV ÜN Vedomosti 1991.44.1428-1429; RT 1992.7.103; 1993.76.1128, § 4, 6 ja 7) ning nende kodanikustaatuse taastamine (see on vajalik ja inimlik käik – rehabiliteerimise tõend on ainult esimene samm).
IV. Repressioonide planeerijate, korraldajate, täideviijate ja nende käsilaste-kaasajooksikute nimeline registreerimine NSV Liidu repressiivorganite kaupa. (alus: RT 1992.7.103; 1993.76.1128, §3) See on Eesti Vaba­riigi Riigikohtu, Prokuratuuri, Kaitse­politsei ja loodava sõjakohtu tegevusvaldkond)
V. Represseerijate kriminaalsele vastutusele võtmine ja kohtuotsuste avalikustamine trükimeedias (aluseks lisada parandus seaduses vt RT 1992. 7.103; 1993.76.1128, § 3. Teha seda VNSFV ÜN Vedomosti 1991.44.1428 näitel).
VI. Poliitiliselt represseeritud isikud, keda karistati: osalemise eest 1918.–1920. aasta Vabadus­sõjas, osalemise eest 1924. aasta 1. detsembri relvastatud kommunistliku mässu mahasurumises ja mässajate kohtulikus karistamises, liikmelisuse eest Kaitseliidus või erakonnas Isamaaliit või Vabadussõjalaste Liidus - esitada postuumselt Eesti riiklikele teenetemärkidele („Vaba­dusristi” annetamise alus: - NSVL jätkas Tartu rahulepinguga (art. X) kriminaalsest vastutusest vabastatud vabadussõjalaste hukkamist ehk Vabadussõja jätkamist; - Kotkaristi annetamise alus: Kaitseliidu liikmete hukkamine; - jne).
VII. NKVD repressioonide eest metsadesse põgenenud ja vastupanuvõitluses 1941. aasta Suvesõjas ning aastatel 1944–1976 Metsasõjas osalenutele annetada esmakordselt asutatud riiklikud teenetemärgid „Suvesõja Rist” ja „Metsasõja Rist” (seadustamise alus on vaja luua: vt seniste riiklike teenetemärkide statuudid).
VIII. Soomel, Eestil, Lätil, Leedul, Poolal jt ühiselt või üksikult taotleda rahvusvahelise sõjatribunali „Nürnberg II” asutamist totalitaarse NSV Liidu vastutusele võtmiseks 1939.–1953. aastate rahvusvaheliste sõjakuritegude, genotsiidikuritegude ja inimsusevastaste kuritegude sooritamise eest. Välisministeeriumil ja Justiitsministeeriumil koostöös Riigi­kohtuga koostada taotluse materjal ja pöörduda ÜRO Alalisse Kohtusse või Haagi Kohtusse, sest ainult varasemate riiklike kuritegude avalikustamise järel võib praegune Vene riik ja rahvas lõpetada neil propageeritava võltspatriotismi ja jätkuva suurriikliku ekspansionismi teod Gruusias, Moldaavias, Ukrainas ja mujal.
IX. Taotleda Vene Föderatsioonilt:
- tagastada Eesti Vabariigilt röövitud presidendi ametikett, Tartu Ülikooli varad ja arhiivid;
- 500 miljonit USA dollarit (2016. aasta vääringus) kompensatsiooni Eesti sõjajõududelt 1940. aastal röövitud relvastuse ja militaarse vara eest;
- tagastada 1944. aastal NSV Liidu poolt, 1920. aasta 2. veebruari Eesti-Vene rahulepingu artiklit III rikkudes annekteeritud Narva-tagune ja Petserimaa.

Esitatud tekst on käsikirja
„ASITÕEDID II. 1939-1941” refereering