Kuidas võita Venemaad
Milline piir Eestile peale jääb?

tekst: HOLGER KALJULAID

Milline piir – Tartu rahulepingu või Stalini või Jeltsini või Putini järgne – peale jääb? Vastus küsimusele sõltub sellest, milline õigusteadvus Eesti võidab.

Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de jure ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada (I) Tartu rahulepingust lähtuvaks, ja teisi vastavalt (II) Stalini-, (III) Jeltsini- ning (IV) Putini tahte järgseks piiriks.

Esiteks „Putini piirist”

Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EEStlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.  
Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka „vägivallata tegevuse”, kui see on „suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu”. Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012–2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.  
Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat – veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Meri aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?  

Simmi-efekt 

Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?  
Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti „ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, sealhulgas Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 02.03.2012 BNS-i vahendusel: „Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile”
Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast – diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutatamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi. 

SALAJANE
Salanõunik Simmi-Sammi
dešifreeris telegrammi:
„Päike paistab, tuul on päri,
edeneb me salaäri,
kuid kui tuleb teedelagu,
võime saada vastu magu.”

Hando Runneli raamatust „Oli kevad, oli suvi” 
(Tallinn, 1992) 

Tulevase stalinliku piiri kavandi lähedase variandi esitas Venemaa juba 9. detsembril 1919 piiriläbirääkimistel Tartus seega veerand sajandit enne selle teostamist Stalini poolt Eesti NSV halduspiirina.

Kuus kahjulikku kujutelma  

Laialt leviv väide, et Eestis ajutise kontrolljoonena tuntud idapiir ENSV ja VNFSV kunagise halduspiiriga „Stalini piiriga” olulisel määral kattub, on üks taolisi poliitilisi müüte.  
Eesti praeguse piiri kehtestanud piirivalve-brigaadikindral Roland Peetsi teatel on tema poolt käskkirjaga – „2006. aastal kehtestatud ajutise kontrolljoone koordinaatide aluseks Jeltsini (1994. aasta) ukaasiga kinnitatud koordinaadid, mis olid ekspertide poolt ümber arvestatud Eestis kehtivasse koordinaatide süsteemi.”  
1. Praeguse joone kehtestas, märkis loodusse seal, kus sai, ja mehitas aastal 1994 niisiis Eestist välja toodud KGB piirivalveväe üksustega ühepoolselt VF, tehes seda vana moskoviitliku tava kohaselt tugevama õigusest ehk jõust lähtudes „Jeltsini piir”. 
2. Piiriläbirääkimisi ei ole kumbki pool, ei EV ega VF rajanud paraku Tartu rahulepingule, nagu üks pool on vahel deklareerinud ja teine pidevalt kartnud, vaid faktilisele seisule, mis on sama jõuõiguse järelm.  
3. Eesti valitsus on kuulutanud saavutuseks nn Saatse saapa õgvendamist, mis näiks ehk võiduna ENSV (eba)õigusliku järjepidevuse seisukohalt, aga samas kõiki suuri ja väiksemaid kaotusi olgu EV või ENSV kontinuiteedi pinnal Eesti valitsus eirab. Nii on vaikitud maha maariba ärastamine Venemaale nt Peipsi kaldal Vasknarva juures — nn Vasknarva kaloss. 
4. Kui Eesti faktilise idapiiri ehk nn ajutise kontrolljoone lähiaastail või pisut hiljem pärispiiriks kujundab, kahaneb seega tõenäosus, et Venemaa ratifitseerib uue (Tartu rahulepingut muutva) maismaapiiri sätestava lepingu „Putini piiri”.  
5. Putiniga maismaapiiri osas sobitatud piirileping annaks Venemaale üle Vasknarva kalossi ehk osa Peipsi akvatooriumi ühes maaribaga järve idakaldal, avades venelastele veeteel ametliku pääsu Narva jõkke. Kuid see oleks pisike võit, kuna ei faktiline Jeltsini piir ega ka VF-is käibivad kaardid selles lõigus niigi ENSV halduspiiri ei järgi. Samas muudaks uus piirileping suure osa VF-i faktilisi, vägivaldseid maasaavutusi Kagu-Eestis vaieldavaks. 
Segadusi faktilise piiriga näiteks Lämmijärvel kirjeldab PM-i 10. 11. 2014 uudislugu ”Regio kaart eksitas sakslase Eestist Venemaale”.
6. Kui uue piirilepingu lõplik ratifikatsioon siiski kunagi juhtuks ja Putini piir jõustuks, läheks palju lisakulutusi maksma ka Eestil riigi­piiri veelkordne sisseseadmine. Riigireetmise seadustamise kaugele ulatuvaist järelmeist rääkimata.  
Milline piir – Tartu rahulepingu või Stalini või Jeltsini või Putini järgne – peale jääb? Vastus küsimusele sõltub sellest, milline õigusteadvus Eesti võidab. Kas Eesti ja Venemaa suhteid valdab Tartu rahule ja lepingule rajanev rahvusvaheline õigus või vägivallale toetuv tavaõigus, mis ei hooli lepinguist niikuinii.