Vana sõdur meenutab – Hans Savisik

Sõja algus

Hans Savisik on Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu kõige vanem liige. Külastasime teda tema sünnipäeval ja jagame lugejatega, kuidas mõtleb sõjale tagasi ja mida arvab maailma asjadest 98-aastane mees. Foto: Erki Nurk

Elasin Viljandimaal Leie külas. 1941. aasta kevadel lõpetasin kooli. Leie külas oli vallavanem Laar, ta oli ise parajasti peidus, aga tal oli õhuvaatlus-
post. Mind pandi ka sinna posti ööseks valvesse. Siis tuli käskjalg ja teatas: alanud on sõda, välja on kuulutatud mobilisatsioon, tuleb valda minna. Mina mõtlesin: kurat, mina punaväkke ei lähe, võtsin kodust leivakoti, läksin naabri talu võssa ja magasin seal.
Teises talus oli kümme vene soldatit, talu toitis neid. Läksin nii, et neile silma ei paistnud. Naabrimehel oli jaapani püss. Mina olin öösel valves, hirmul olime küll, et venelased tulevad öösel haarama, mõtlesin, et siis mina talle kihutan...
8. juulil tulid Viljandisse sakslased. Vallavanem Laar organiseeris sakslaste käest kaks kuulipildujat ja vintpüsse ning me moodustasime Omakaitse organisatsiooni. Kruusa­augus olid vanemad mehed jahi­püssidega valves, tulid meile ütlema, et venelased suruvad. Meil olid lahingud venelastega, nad tulid mitu korda tagasi, tulid Vaiblani välja.
Kui venelased sai välja löödud, püss oli mul nurgas, hommikul kui ärkasin, ma ei ole kunagi elus hiljem nii suurt rõõmu tundnud! Vaatasin püssi, mõtlesin, nüüd on sõda läbi. See oli õnnis rahu tunne, et venelased on välja löödud.
Minu lähedastest kedagi küüditatud ei olnud, kõik said ära ennast peita. Ma läksin rõõmuga aastaks sõjaväkke: saan palga, riietuse, prii söögi. Teine mõte oli veel, et nüid tuleb meie oma sõjavägi ka, aga seda ei tulnud.
Seda hirmu üldse ei olnud, et venelane võiks kunagi tagasi tulla. Sakslane läks kiiresti edasi, oli nii võimas.
Augusti lõpus formeeriti Viljandis 182 Julgestusgrupi 6. sadakond. Me saime mundrid, tegime õppused ja hakkasime jala minema läbi Kolga-Jaani Rakverre. Sealt pandi meid raudteevagunitesse ja viidi Venemaale. Jäin kollatõppe ja olin Riia haiglas ja pärast veel Tartus nädal aega. Siis sain veel kolm nädalat puhkust. Idapataljonis polnud mingit puhkust, sellepärast me läksime rõõmuga leegioni, sest sealt sai ka puhkusele.
Kui ma sõtta läksin, läksin Eesti eest. Tahtsin raha teenida ja kooli minna. Me, poisikesed, ei teadnudki tol ajal, mis sõna see fašist on. Mõtlesime, et lähme toome need, kes küüditati, tagasi.

Sõja lõpp

Sinimägedest saadeti meid Permiskülla, kompanii oli seal. Sealt algas minu taganemisetee, Mustveest ja kus me läbi keerutasime, pidime Pärnu välja jõudma. Ühe soomusüksuse taga läksime Lätti sakslaste taganemist kaitsma. Siis tulime tulema, sest sõda oli läbi. Mispärast ma Saksa­maale oleksin pidanud minema?
Kui sakslane siit välja läks ja me Lätist tagasi tulime, siis ootasime, et hakkab Ameerika ja inglane vene­lasele kallale, me ei uskunud, et venelane lastakse niimoodi laiutama. Poliitika on üks rämps asi, siin on mängus ühtede ja teiste isiklikud soovid, relvatöösturite jne. Väiksemad riigid võitlevad vabaduse eest.
Kui kaua me valget laeva ootasime! Poolteist aastat olin kodus, kui sauna läksin, tõmbasin isa naise kleidi selga, mul olid kasvanud pikad juuksed ja tõmbasin ennast natuke lühemaks, andsin tema pikkuse välja. Siis tuli see amnestia seadus, et tulge metsast välja, kel veresüüd ei ole. No kaua sa venitad, elu tahab elamist.

Kokkuvõte

Ma ei ole inimest tapnud. Olin auto­garaažis, raudteevalves patrullis, Volosovos olin vangilaagris valvur. Seal oli laskemoonaladu, kus vangid tööl käisid, neid tuli valvata. Edasi sain autokooli, tööle garaaži, tuli ülemustele hakata autosid remontima. Niikaua kuni 1. maini, siis tuli Volhovi alla minna. Olin kompaniiülema käskjalg, käisin rindejoone ja kompanii vahet
Vaibla lahingus sai lastud küll. Lasime ühte venelast, kes läks rukkist läbi, mitmekesi lasksime, kas ta sai mõne kuuliga pihta, ma ei tea.
Tapmisiha minus ei ole. Sõda on sõda. Kaotada peab ka oskama, midagi teha ei ole. Ega paigal midagi ei seisa, terves universumis on liikumine. Loodus armastab tugevat ja noort, vana hääbub. Uuel põlvkonnal on hoopis teised plaanid ja vaated.

Meenutused pani kirja Jaanika Kressa