Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 

Andrievs Niedra –
meie viime seda nime edasi

tekst: JAANIKA KRESSA


Andrievs Niedra. Foto: Anna Rosalie Uudre

1919. aasta aprillist juunini oli Lätis korraga kolm valitsust. Kes oli kaks kuud võimul olnud Andrievs Niedra, kellest vaikiti nõukogude ajal ja keda vaba Läti ametlik ajalookäsitlus kutsub rahvavaenlaseks? Milline oli tema roll ajaloos ja missugune võib vabadussõda paista Lätist vaadatuna, räägime tema pojapojapoja Andrievs Niedraga.

Andrievs Niedra (59), kes kannab sama nime, mis kirjanikust, vaimulikust ja riigimehest vanavanaisa, on endale püstitanud eesmärgi: rääkida eetikast. Igaüks hoidku oma koduaed korras. Lätlased rääkigu sellest, mida nemad on ajaloos valesti teinud, tehku endale selgeks, kus nemad on olnud ebaeetilised, teised rahvad niisamuti – tehku selgeks need kohad ajaloost, kus nemad on olnud ebaeetilised.

Mismoodi on elada sellise haruldase nimega?
Ma ei ole hariduselt ajaloolane. Ma ei tundnud ajaloo vastu ka erilist huvi. Aga üks mu vanaonudest, Austrums Niedra, oli see, kes korrastas oma isa arhiivi ja uuris tema kohta palju. Mina olen lihtsalt oma perekonna liige ja kaua aega elasin nii, et see teema oli mul ainult kuskil foonil...

Kuidas te saite nii elada, kas siis koolis ei räägitud Andrievs Niedrast?
Ei, nõukogude ajal ei räägitud temast mitte midagi. Ma puutusin selle teemaga kokku alles nii, et kui ma teismelisena esmakordselt täiskasvanute polikliinikusse läksin ja registratuuris pikas järjekorras seisin, sain kummalise kohtlemise osaliseks. Vana daam, kes seal töötas, kuuldes mu nime, ei andnud mu kaarti läbi luugi minu kätte, vaid vaatas mind, tuli ringiga uksest ja ütles: „Palun tulge, järgnege mulle.” Ja arstile ütles ta: täna tuli meile uus patsient – Andrievs Niedra.
Ta ei põhjendanud sellist erikohtlemist kuidagi. Ma olin üsna jahmunud. Ma ei teadnud ka üldse ühtegi Andrievsi-nimelist inimest rohkem kui mu isa ja ka mu vanaisa, keda ma ei olnud näinud, sest ta oli sõjas surma saanud.

Kas siis kodus midagi ei räägitud?
Ei räägitud. Ka mu emapoolne vanaisa, kes oli Kolõma vangilaagris olnud, ka tema ei rääkinud mulle midagi endast. Kuigi jõule me pidasime täiesti vabalt, see oli enesestmõistetav, et vanaisa tõi kuuse tuppa ja mängis viiulit. Mingit varjamist ei olnud, nagu nüüd mõned räägivad, et ei julgenud jõule pidada.
Umbes 17.–18. aastani ma ei teadnud sedagi, et Lätil on puna-valge-punane lipp ja muidugi ei teadnud ma, mis päevad on 11. ja 18. november.
Mulle oli koolis õpetatud, et oli olemas mingisugune paha kodanlik Läti, et enne seda oli olnud hea Pēteris Stučka (nagu meie Jaan Anvelt! – JK) valitsus, aga sellest ei räägitud midagi, et selle Stučka olid minema ajanud mingid sakslased koos kellegi Niedraga.
Pärast Stučkat olid 20 aastat võimul pahad pursuid ja siis tuli tore nõukogude aeg – sellistes kategooriates õpetati meid. Andrievs Niedrat ei mainitud ka kui paha, teda ei olnud olemas.

Ometi inimesed laulsid tema sõnadele kirjutatud laule kogu aeg
1970. keskel tuli välja üks heliplaat, millel laulis meie kuulus tenor Jānis Zābers (1935–1973). Ta oli umbes niisugune laulja, nagu eestlastel Georg Ots. Ka Zābers suri vähki ja peale tema surma ilmus sooloplaat, kus on üks laul Andrievs Niedra sõnadele. See oli ainuke koht, kus mu ema näitas mulle, et oli kirjas see tähtede kombinatsioon – Andrievs Niedra.
Tavaliselt tema sõnadele kirjutatud laulude puhul sõnade autorit lihtsalt ei märgitud. Näiteks „Dažu skaistu ziedu” oli väga populaarne laul, mida väga sageli lauldi, aga inimesed ei teadnud, et sellel on Andrievs Niedra sõnad. Vanad inimesed muidugi teadsid, aga nemad ei rääkinud. Noored ei küsinud, aga nad ei teadnudki küsida.


Andrievsi vanavanaisa – Andrievs Niedra oli ühiskonnategelane, kes Läti iseseisvussõja ajal tõusis Balti Landeswehri toetatud Läti valitsuse etteotsa. Foto: Wikipedia

Kui Läti lõpuks vabaks sai, kuidas siis hakati Andrievs Niedrast rääkima?
Ainult halba. Aga selleks ajaks, kui see vaikus tema ümber lõppes, olin ma juba endale selgeks teinud kogu selle informatsiooni, mida onu Austrums meie esiisa kohta oli kogunud. Seda materjali lugedes oli minul juba tekkinud uhkus selle üle, et on olnud niisugune inimene, kes on teinud häid asju. Ja kui nüüd hakati temast rääkima negatiivselt, siis oli mul juba tekkinud immuunsus.
Kui mu 1985. aastal sündinud poeg läks keskkooli, see oli umbes aastal 2000, siis olid enne katsed ja me läksime temaga koos uude kooli­majja tulemusi vaatama. Nimed olid seinal. Olime tühjas koolimajas, augustis, vaatasime nimekirja. Samal ajal sisenesid kaks tüdrukut, tulid ka nimekirja lugema. Ja üks nendest hüüdis, nähes mu poja nime: Andrievs Niedra – rahvavaenlane!

Rahvavaenlane ja marionett! Sobib Ulmanise kohta!
Jah, sündmuste järjekord on päris naljakas. Läti hilines, Leedu ja Eestiga võrreldes, vabariigi väljakuulutamisega, olukord oli keeruline, sest Lätis viibis väga suurearvuline okupatsiooniarmee.
Kui Saksa keiser Wilhelm II kukutati ja Saksamaal vabariik välja kuulutati, saatis Saksa valitsus siia saadik August Winnigi, kes oma mälestustes kirjutab, et andis Ulmanisele miljon marka ja palus, et too moodustaks valitsuse ja kuulutaks välja vabariigi.
See juhtus novembri keskpaigas. Ulmanis üüris saksa raha eest Riia Vene teatri ja kuulutas välja Läti vaba­riigi. Peale seda tuli kohe Stučka ja ajas Ulmanise ajutise valitsuse Riiast minema. Lätil ehk Ulmanise ajutisel valitsusel oma sõjaväge polnud ja detsembris kutsus ta sakslasi appi, lubades kõikidele riigisakslastele, kes tulevad siia võitlema, Läti kodakondsust. Väed, kes tulid Saksamaalt ja kelle ülem oli Rüdiger von der Goltz, tulid meie valitsuse kutsel, nad ei vallutanud, ei rünnanud, neid kutsuti ja neile lubati kodakondsust.
Baltisakslased, kes kõige rohkem olid kommunistide ajal kannatanud, lubasid omalt poolt, et kõikidele, kes on saanud kodakondsuse, annavad nemad maad oma mõisa territooriumilt.
Riigisakslased olid tulnud võitlema kommunistide vastu. See oli neile töö. Rauddiviisis võitles 7500 riigisakslast, Landeswehris 3000 baltisakslast, nende kõrval 200 lätlast Balodise juhtimisel. Vastaspoolel aga sõdisid nende vastu 12 000 Stučka punalätlast.
Ka need 200 läti sõdurit, samuti paljud Ulmanise ajutise valitsuse ministrid, olid küllaltki saksa-vastaselt meelestatud. Nii hakati plaanima, et las need sakslased alguses löövad kommunistid maha ja siis lööme meie need sakslased ka maha.
Rüdiger von der Goltz, kel oli varasem kogemus võitlusest bolševike vastu Soomes Mannerheimi poolel, oli nüüd tulnud Lätti ajutise valitsuse kutsel. Tal oli ükskõik, mis on valitsusjuhi nimi, tema oli tulnud tööle, tulnud valitsust kaitsma. Kuramaa oli bolševikest vabastatud, Ulmanis aga viivitas ega andnud käsku Riia vabastamiseks.
Sel hetkel hakkas baltisaksa pool muretsema, et kui nii jätkub, sõidavad riigisakslased minema ja Läti jääbki kaitseta. Nad kukutasid Ulmanise ajutise valitsuse ja moodustasid uue, kolmanda valitsuse, mille juhiks määrasid Andrievs Niedra.
Kui Andrievs Niedra sai teada, et temale on tagaselja määratud selline ülesanne, tsirkuleeris ta 10 päeva Ulmanise ja kolmanda valitsuse vahet ning püüdis veel Ulmanist ära rääkida, et too ikka ise uue valitsusega koostööd teeks ja annaks käsu Riia vabastamiseks. Alles siis, kui oli selge, et ta ei nõustu, võttis Niedra vastutuse valitsust juhtida eesmärgiga vabastada Riia bolševikest.

Miks Ulmanis ei tegutsenud. Kas Niedra oli saksameelne?
Ulmanis oli ääretult enesekeskne inimene. Teda huvitas Läti ja Läti vabadus niipalju, kui see teda ennast puudutas. Tal olid ääretult saksavaenulikud ministrid valitsuses ja selle hetkeni, kuni ta sinna Saratovi-nimelisele laevale aeti, ei pidanud läti rahvas temast mitte midagi. Rahvas arvas, et just tema on sakslaste marionett. Rahva meelest midagi sakslastest hullemat ei saanud ollagi ja selle hetkeni, kui toimus putš (16. aprillil), ei saanud keegi aru, et Ulmanis ei olegi saksameelne. Siis aga kanti kogu see saksa imago Niedra peale üle, kuigi ka Niedra ei olnud tegelikult saksameelne. Teda oleks varasemalt äärepealt kirikuõpetaja ametist tagandatud tema kirjandusliku tegevuse pärast. Niedra kõige rohkem lavastatud näidend „Maa” kõneles sellest, et koolitatud ja andekad lätlased võtavad kord maa sakslastelt üle... Siis aga tulid kommunistid ja tahtsid teda maha lasta. Et nende vastu võidelda, sai Niedra aru, et nüüd ei saa ilma sakslasteta läbi ja ta moodustas valitsuse, mis lubas sakslastel Riia kommunistidest vabastada. Sellega muutus ta kõikide silmis sakslaste marionetiks.


Andrievs ja baltisakslane Johann Danos (95), kes muude tegemiste hulgas annab Riias välja ka baltisakslaste ajakirja. Foto: Anna Rosalie Uudre

Kas lätlased tõesti olid kõik nii punased?
Punased ei tõekspidamiste ega usu poolest pole lätlased olnud ei tol ajal ega ka nõukogude ajal. Lätlased on alati olnud isekad. Kui on kasulik, siis lähen punaste juurde, lasen naabri maha, viin tema klaveri ära.
Läti punased kütid, vähemalt mina arvan nii, ei võidelnud mitte kommunistlike ideede eest, vaid nad läksid omast arust Venemaale pursuisid peksma. Lätlane on oma olemuselt alati olnud vaene ja äärmiselt vaenulik kõikide suhtes, kellel läheb paremini. Eriti sakslaste vastu, nii rikaste kui ka mitterikaste.

See ei saanud olla nii varem, enne venestamist
Vihaõhutamine algas 19. sajandi keskel. Lätlased, kes said hariduse Peterburis ja Moskvas, need tulid ülikoolidest tagasi eriti saksavaenulikena.
Varem aga oli nii, et need lätlased, kel läks hästi, saksastusid väga kiiresti. Näiteks meie kirjanik Rudolfs Blaumanis, kes oli mõisa koka poeg, tema kodune keel oli saksa keel ja läti keelt õppis ta külalastega mängides.
17. ja 18. sajandil toimus kogu aeg eneseregulatsioon: need, kes viitsisid õppida ega olnud joodikud, hakkasid saksa keelt rääkima. Ja eriti linnades ei jagunetud ju rahvusteks, vaid kihtideks.
Uhkus, et ma ei ole joodik, tahan õppida ja ikka olen lätlane, see algas alles hiljem ja tuli koos saksa­vaenulikkusega. Ühelt poolt tahtsid vaesed rikastele kätte maksta, teine seltskond punaseid olid aga need, kes tulid väga headest peredest, aga ei tegelenud reaalse tööga, vaid olid kunstnikud, literaadid jne. Marksistlikud ideed olid 19. sajandil ülikoolides ülipopulaarsed. Stučka ja Rainis (punapoeet, ülistatakse tänaseni – JK) – mõlemad tulid rikastest peredest, mõlemad õppisid juristideks. Nad olid ka perekondlikult seotud – Stučka oli abielus Rainise õega. Rainis oli väga ateistlik... Ja nad olid ka pudelivennad.
Läti intelligents jagunes kaheks: ühed õppisid Peterburis või Moskvas, nemad muutusid punasteks. Teised aga, nende hulgas Andrievs Niedra, õppisid Tartu Ülikoolis (1891–1899), kust saadi vaatamata venestamise ajastule, ikkagi saksa kultuur ja haridus.

Mis projekt oli Võnnu lahing?
Ma arvan, et Võnnu lahing oli Eesti armee seisukohalt üks väga tervislik majandustegevus. Eesti armee sisenes Lõuna-Liivimaale ja väga vihaselt rekvireeris kõike. Umbes kümmekond aastat tagasi sõitsin ma sinna kanti ekskursioonile. Me külastasime põllumajandusettevõtteid, kus kasvatati kõrvitsaid, tomateid, pressiti õli. Naukšēni mõisas torkas silma, et väga ilus mõis, aga täiesti tühi. Seal siis giid rääkis, et meil oli siin ilus mõis, aga sel ja sel aastal, siis kui siia tulid eestlased, siis nad röövisid nii palju, kui said, võtsid kõik kaasa, seintelt maha jne.
Andrievs Niedra seisukoht oli, et Võnnu lahing toimus vaid sellepärast, et eestlased olid oma soomusrongiga sõitnud Ieriķi jaamani ja tahtsid sealt edasi liikuda Gulbenesse, sest seal oli kaubarong 800 vagunit täis mingit sõjasaaki, mida bolševikud tahtsid Venemaale vedada, aga mingil põhjusel olid need vagunid maha jäänud.
See oli põhjus, miks rünnati Riiast tulnud Landeswehri väge. Laidoner andis Läti pinnal Läti armeele ultimaatumi Ieriķi maha jätta, sest tema tahtis sinna jõuda.
Me oleme harjunud, et sõjad puhkevad ideoloogia pärast. Tegelikult on maailmaajalugu õpetanud, et sõjad puhkevad varanduse pärast. Tavalistele sõjameestele muidugi öeldi, et on vaja sõdida põlisvaenlase ehk sakslasega, nemad muidugi ei teadnud midagi nendest vagunitest, aga paremini olukorda tundvad ja kõrgemad ülemused, võimalik, et ka Eesti valitsus, teadis eesmärki suure­pärastelt: lihtsalt röövida ja tassida minema Vidzeme väärtusi.
Landeswehr oli sel hetkel Läti ametlik sõjavägi Niedra valitsuse alluvuses. Ja see valitsus otsustas, et ei ole vaja lasta eestlasi riisuma.
Läti armee ülemjuhataja oli sel hetkel von der Goltz. Tema tuli koos Rauddiviisi ja Landeswehriga Riiast ja nad kohtusid eestlastega Ieriķi juures. See oli hetk, mida halbade sidetingimuste tõttu keegi polnud oodanud, sest varasemalt oli teisiti kokku lepitud. Tegelikult oli koguni kaks Võnnu lahingut, esimene oli sakslastele edukas, aga sellest ju ei räägita.
See, mis juhtus jaanilaupäeval, oli juba teine lahing. Sakslased ei saanud aru, miks neil on Läti pinnal vaja võidelda eestlastega, kelle hulgas on ka lätlased, kes aitavad eestlastel Lõuna-Liivimaad paljaks riisuda. Sakslased mingit hüsteerilist vastupanu nendes lahingutes ei osutanud, sest nad ei näinud põhjust, mille üle üldse võidelda ja neil polnud mingit soovi oma inimesi sellises lahingus kaotada. Nende jaoks oli see suur arusaamatus.

Milline olukord oli Riias enne, kui Landeswehr linna vabastas?
Riias olid sel hetkel tulevase Nõukogude Liidu territooriumi esimesed koonduslaagrid. Stučka valitsus oli radikaalsem veel kui kommunistid Venemaal.
Esimene juriidiline otsus koondus­laagrite tegemiseks sündis Lätis ja meie punased tegid seda enne, kui Venemaal üldse midagi sellist polnud veel kellelegi pähe tulnud. Zaķu saarel, Riia keskel, tekitati niisugune koht, sinna veeti kogu Riiast sakslasi ja rikkaid. Aizkraukles oli samuti koonduslaager.
Kogu see suur hirm ja soov Riiat kiiresti vabastada oligi ju nende koonduslaagrite pärast! Riia vanglates oli väga palju baltisakslasi, naisi ja lapsi, vaimulikke. Seal olid ja surid ju Landeswehri võitlejate pereliikmed.

Kas Ulmanis on täna Lätis väljaspool kriitikat?
Ulmanisele heidetakse ette 1934. aastal demokraatia kukutamist, aga talle ei heideta vähimalgi määral ette baltisakslaste hävitamist. Ometi tehti seda ju kahes etapis, esmalt maareforimiga ja pärast 1939. aastal, kui nad saadeti siit minema ilma kompensatsioonita.
Lätist lahkus 50 000 baltisakslast. Kuidas saab repatreeruda kusagile, mis pole kodumaa? Nad saadeti Poola, kus kohalikud neid omakorda hävitada tahtsid.
Baltisakslased polnud sugugi kõik sakslased. Lihtsalt kõik lääneeurooplased, kes siia sõitsid, suhtlesid saksa keeles. Aga pärast 1934. aasta pööret algas Lätis agressiivne suhtumine kõikidesse teistesse rahvustesse.


Fotod etendusest „Andrievs Niedra” Riia teatris "Dirty Deal Teatro", nimiosas thrilleri autor Kārlis Krūmiņš. Foto autor: Inga Plūme

Riia ühes väikeses teatris mängitakse thrillerit „Andrievs Niedra” ja selles loos ei ole ta rahvavaenlane.
Selle näidendi autor ja nimiosa kehastaja on minu poja, kelle nimi on samuti Andrievs Niedra, klassivend Kārlis Krūmiņš.
Mõni kriitik on küll ka kirjutanud, et kuidas tohib äraandjat õigustada, aga see tükk käib juba mitu aastat, tegijad ei osanud esiotsa arvatagi, et nii kaua publikut jätkub.
Meie viime seda nime edasi. Kui minu isa poleks mind nii nimetanud ja kui mina poleks oma poega nii nimetanud, siis poleks mu poeg koolis Kārlis Krūmiņšiga kohtunud.
Ja sama nime hakkab kunagi kandma ka mu pojapoeg.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv