Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 

Jalaväekindral krahv Peter von Essen

tekst: Jüri Kotšinev


Peter von Essen. Foto: Wikipedia

Liivimaal sündinud Baltisaksa aadlisuguvõsast pärit Peter von Essen  teenis Venemaa Keisririigi sõjaväes välja kõrge jalaväekindrali auastme, jõudis olla ka Peterburi sõjakuberner ning Riiginõukogu liige.

Peter von Essen (1772–1844) sündis sõjaväelase Karl von Esseni pojana Liivimaal ning sai kantud juba viieaastasena kaardiväe Kürasiiri polku allohvitseri auastmega. 1791. aasta märtsis määras suurvürst, tulevane keiser Paul I Peter von Esseni Gatšina meregrenaderide polku porutšiku (leitnandi) auastmes. Gatšinas äratas ta oma visaduse ja südikusega troonipärija Pauli tähelepanu ja kui viimasest sai Venemaa keiser (1796. aasta novembris) viis Paul I Peter von Esseni üle kaardiväe Izmailovski polku. Sama aasta detsembris ülendas keiser Peter von Esseni polkovnikuks. 1797. aastal annetas Paul I Peter von Essenile 200 talupoega Nižegorodski kubermangus.
1798. aastal ülendati Peter von Essen kindralmajoriks ja temast sai Võborski musketäripolgu ülem. Selle polgu seisukord oli nii hea, et Peter von Essen pälvis teenistuse eest keisrilt Püha Anna ordeni teise järgu.
Kindral-leitnant Rimski-Korsakovi korpuse koosseisus osales Peter von Essen oma musketäripolguga 1799. aasta Šveitsi sõjakäigus ja sealt naasmise järel sai temast Võborgski sõjakuberner ning Soome jalaväeüksuste inspektor.
1802. aastal, kui valitses keiser Aleksander I, määrati Peter von Essen Schlüsselburgi jalaväepolgu ülemaks ning 1806. aastal usaldati Peter von Essenile 8. jalaväediviisi juhtimine. Selle diviisi eesotsas osales Peter von Essen 1806.–1807. aasta Napoleoni-vastases sõjas. Lahingus Preussich-Eylau all 2. jaanuaril 1807 sai tema juhitud diviis vastaselt sõjasaagiks kaheksa kahurit ja kaks lahingulippu ning võttis vangi tuhat sõdurit. Selle eest autasustati Peter von Essenit Püha Georgi ordeni kolmanda järguga. Ta määrati 27. jalaväediviisi komandöriks.
1808. aastal suunati Peter von Essen Moldaavias paiknevasse armeesse võitlema türklastega. 1809. aasta detsembris Brailovi vallutamisel ja 1811. aasta juunis Rušuki vallutamisel ilmutatud vapruse eest sai ta 1811. aastal kuldmõõga „Vapruse eest”.
1812. aasta Isamaasõja ajal saadeti Peter von Essen oma diviisiga kindralleitnant parun Osten-Sackeni korpuse tugevdamiseks 3. Läänearmeesse. Seal sattus ta vastakuti prantslaste korpustega prints Karl Philipp ­Schvarwenbergi ja diviisikindral Jean Louis Christoph Regnier’ juhtimise all ning andis neile lahingu Ustilugi all (1812. november). Gornostajevitši all võitles Peter von Essen samuti nagu Berezina ja Volovski lahingutes. Peter von Essen teenis oma mehise ja vapra käitumisega diviisikomandörina välja kuldmõõga „Vapruse eest”, mis oli kaunistatud briljantidega, 1812. aasta detsembris.
Aleksander I andis talle käsu moodustada 48 reservpataljoni ja kolm jalaväepolku – Ukraina, Võborgski ja Mingrelski polgud. Peter von Essen asus energiliselt seda ülesannet täitma ja oli 1813. aasta augustis uute üksustega tegevarmee juures. Selle eest sai ta keisrilt 4000 rubla ja ta määrati 4. jalaväediviisi ülemaks. Diviisi eesotsas suundus Peter von Essen Dresdeni alla. 1814. aasta jaanuaris piiras ta Metzi kindlust Prantsusmaal ning osales peale selle vallutamist Chateau-Thierry lahingus ja Pariisi vallutamisel.
1817. aasta jaanuarist kuni 1830. aasta veebruarini oli Peter von Essen Orenburgi sõjakuberner ja Orenburgi korpuse ülem. Seal tegelas ta kasakate, kalmõkkide ja baškiiride elu korraldamisega. Tema initsiatiivil avati koole kasakate staniitsades (asundustes) ja esimene gümnaasium Ufaas. 1819. aasta jaanuaris ülendati Peter von Essen jalaväekindraliks ja sama aasta detsembris annetati talle 10 000 hektarit maad.
1830. aasta veebruaris määrati Peter von Essen Peterburi kindralkuberneriks ja Riiginõukogu liikmeks. Tema energiline tegutsemine tegi lõpu pealinnas levima hakanud kooleraepideemiale, mille eest sai ta 1833. aasta keisri käskkirjaga ülendatud Vene Impeeriumi krahvi­seisusesse koos oma järglastega. Seega oli tiitel pärandatav.
Peter von Essen teenis välja Püha Anna ordeni esimese järgu (1799), Püha Vladimiri ordeni teise järgu (1807), Püha Aleksander Nevski ordeni (1809) ja teemantmärgid ordeni juurde (1811), Püha Vladimiri ordeni esimese järgu (1812), Püha Andreas Esmakutsutu ordeni (1834) ja teemantmärgid ordeni juurde (1841).
1842. aasta detsembris läks Peter von Essen vanuse tõttu Peterburi kindralkuberneri kohalt erru, kuid jäi Riiginõukogu liikmeks.
Peter von Essen suri pealinnas Peterburis 73-aastasena.
Abielust Jekaterina Nikolajevna (sündinud Lvovaga) sündis Peter von Esseni perekonda poeg Aleksander, kellest sai kaardiväe Izmailovski polgu ülem. Aleksander von Essen langes Varna kindluse all türklastega võideldes 1828. aastal.
Peter von Esseni tütar Aleksandra abiellus krahv Stenbock-Fermoriga, ratsakaardiväe ratsarügemendi staabi­rittmeistriga (staabikapteni auaste ratsaväes) ja 1835. aasta juulis sai see perekond õiguse kanda pärandatavat nime – Essen-Stenbock-Fermori krahvid.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv