Tõnis Kaasik – baltisakslaste traagika jäi teiste ajaloosündmuste varju

tekst: JAANIKA KRESSA

Mälestusmärk „Umsiedlung” rajaja Tõnis Kaasik koos abikaasa Ehaga, vasakul skulptor Seaküla Simson ning paremal arhitekt Kalle Rõõmus. Foto: erakogu

Tänavu sügisel möödub 80 aastat balt(isaks)laste ümberasumisest. 1939. aasta septembris lahkusid oma ajalooliselt kodumaalt sügavate traditsioonidega suguvõsad, kelle esivanemad olid siin elanud 800 aastat. Mullu sügisel avas mõisaomanik Tõnis Kaasik Eestimaa kirderannikul Lüganuse kihelkonnas Saka mõisas baltlaste lahkumisele pühendatud mälestusmärgi?

Mälestusmärk „Umsiedlung” on esimene ja seni ainus tähis endiste Liivi-, Eesti- ja Kuramaa aladel, mis tuletab meile meelde, et Maarjamaa on ka baltisakslaste põline kodumaa. Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik tegi selle mälestusmärgiga kingituse 100-aastasele Eesti Vabariigile ja pälvis tiitli „Kultuurisõber 2018”.

Kuidas sündis idee mälestusmärk „Umsiedlung” oma maale paigaldada?
Tänu mõisahuvile olen palju sellele mõelnud, et kuidas küll nii läks, et terve subetnos lakkas olemast. Rahvas, kes 800 aastat oli siin elanud, kes jättis siia maha tohutu kultuuripärandi ja lausa maastikud, tuhanded pargid – kuhu nad läksid, milline oli nende saatus, see tekitas huvi.
Selgus, et seda minekut pole Eestis kuskil märgatud ega märgitud. Ka Lätis mitte. 800 aastat elanud rahvusvähemus lihtsalt kaob ära. Aga eks see oli ka aeg, mil üks ülekohus varjutas teise, kohe algas ju sõda, olid küüditamised. Baltisakslaste traagika jäi teiste ajaloosündmuste varju.

Kas olete kohtunud inimestega, kes Saka mõisast 80 aastat tagasi lahkusid?
Saka mõisa viimased võõrandamiseelsed omanikud olid Löwis of Menarid. Heiner von Löwis of Menariga, kes lahkus Eestist kaheaastasena, olen ma kohtunud palju kordi.
Selle perekonna põhilised mõisad olid Liivimaal, valdavalt Põhja-Lätis. Eestis kuulus neile Saka, läbi abielu omandati ka lähedalasuv Maidla mõis. See oli suur suguvõsa, palju nimekaid inimesi.
Kohtusin nendega esimest korda 2003. aastal Dresdenis. Nad korraldavad üle aasta ülemaailmseid perekonna kokkutulekuid. Me olime just Saka ostnud, meil oli nendega kontakt tekkinud ja nii kutsuti meid abikaasaga ka selle kokkusaamisele.
Saka viimane pärisperemees, Hermann Oskar von Löwis of Menar (snd 1863 Maidlas) läks pärast maareformi ära, ta suri 1935. aastal Saksamaal. Tema poeg Hermann Ferdinand (snd 1897 Revalis) aga jäi Sakka kuni lõpuni: ta lahkus kodumaalt
3. novembril 1939. Tean seda kuupäeva täpsusega, sest minuni jõudis foto, kus ta on laeva pardal koos naise ja pojaga.
Heineril, kes on sündinud 1937. aastal, oli Halles turismifirma, mis tõi siia baltlaste kultuurigruppe. Nad käisid siin ka enne, kui Saka mõis korda sai.

Baltisakslaste vastane ülekohus algas juba varem, Umsiedlung oli ainult kirss tordil: kodumaale jääda oli eluohtlik.
Jah, eks esimesed märgid sellest olid 1905. aastal. Hiljem võeti maareformiga täielikult ära majanduslik baas, osa baltisakslastest lahkus juba siis. Päris viimased lahkusid aga 1941. aasta talvel. Ära minna ei tahetud, aga siia jääda enam ei saanud. Oli aga ka neid, kes läksid 1941. aasta veebruaris ära ja tulid juulis juba saksa mundris tagasi, nende hulgas oli ka eestlasi.

Mida see ümberasumine sisuliselt tähendas? Nad jäid ilma oma kodust ja varast, sõja lõppedes tuli naistel-lastel omal käel põgeneda Poolast rinde jalus läbi terve Saksamaa, paljud saadeti ikkagi Siberisse...
Nende varandus läks minema vastavalt riikidevahelisele kokkuleppele. Nad olid oma allkirja andnud, et said kompensatsiooni ja seetõttu ei saanud nad hiljem, Eesti taasiseseisvumise järgselt ka oma maju enam tagasi.
Kõik, mis maha jäi, pandi kirja. Valdavalt Poola koridoris anti neile alguses midagi vastu, võõras maja, mis oli poolakatest tühjaks tehtud, enam-vähem sama palju põllumajanduslikku maad, mis oli Eestis olnud. Seejuures ei olnud tol ajal hea toon küsida, et kuhu need inimesed, kelle kodu nüüd neile anti, olid viidud. Hiljem, põgenedes, midagi kaasa võtta ei saanud, uut elu tuli alustada nullist.

Põlvkond, kes siin sündinud, peab seda maad ikka veel oma kodumaaks...
Jaa, nii see on. Heiner von Löwis of Menar pidas meie mälestusmärgi avamisel selle kohta väga ilusa kõne.

See avamine toimus möödunud aastal nii vaikselt, midagi ei olnud kuulda...
Meie jagasime küll infot ja lootsime, et inimestel on selle vastu huvi. Saatkond suhtus mõistvalt. Avamisel oli ka baltisakslasi. Nende ajakiri Baltische Leben, kirjutas pika loo, pealkirjaga „Me oleme nüüd mälestusmärk”.
Avamisega paralleelselt korraldasime koos Balti-Saksa Kultuuriseltsiga ka teadusliku konverentsi, kus peeti ettekandeid. Korraks oli meilgi küsimus, kas venitame mälestusmärgi avamisega nii kaua, et saab täis 80 aastat minekust, aga siis otsustasime, et teeme ta Eesti 100. juubeliaasta puhul. Avamine toimus 18. oktoobril 2018, mil 79 aastat tagasi lahkus Tallinna sadamast esimene laev repatrieeritutega.

Koos mälestusmärgi avamisega toimus Saka mõisasaalis ka baltisakslastele pühendatud ajalookonverents. Fotol: Eha ja Tõnis Kaasik tänavad David Feesti (Nordost-Institut Lüneburg), kelle ettekande teema oli „Eesti ja Saksamaa vahel. Pankur Klaus Scheel ja baltisakslaste ümberasumine“. Foto: erakogu

See mälestusmärk on imeilus ja sobib Balti mere kaldale nii hästi!
Ideed sünnivad pikkamööda. Soov oli kogu aeg hinges, ühel hetkel hakkas kuju võtma, et see võiks olla just mälestusmärk. Tahtsime seda suurt perekondade traagikat kuidagi ära märkida. Mu abikaasa Eha pakkus välja, et see võiks olla lahkuv lind. Pöördusime Virumaal elava skulptori Seaküla Simsoni poole, sest meile tema looming meeldib, ta on teinud Kerese Narva, von Glehni Nõmmele, Koidula Saaremaale jne. Arhitektiks kutsusime Kalle Rõõmuse ja nii nad kahekesi siis tööd tegid. Kuna mälestusmärk tuli meie maa peale ja meie raha eest, siis polnud meil vaja ka mingit konkurssi korraldada.

Kas te olete pidanud kuulama ka seda 700 aasta peksu juttu?
Ei ole kohanud. Kui mõisaomanike ühendus kogunes mitu aastat tagasi Raikküla mõisa, siis keegi kohalikest oli küll öelnud, et näe, hallparunid kogunevad, aga küllap see oli naljana mõeldud. Ma arvan, et väiklus ja klassiviha Eestis ei domineeri.

Olete Saka mõisast kirjutanud kena raamatu, millal see ilmus?
Raamat ilmus aastal 2014, tähistamaks 150 aasta möödumist praeguse Saka mõisahoone valmimisest. See on Saka mõisa taastamise lugu. Lugu sellest, kuidas 75 aastat militaarkasutuses olnud või mahajäetuna seisnud mõisakompleks kaunil Põhja-Eesti pankrannikul taassündis.

Milline oli teie esimene isiklik kokkupuude Saka mõisaga?
Olen õppinud geograafiat, minu eriline lemmikmaastik on pankrannik! Just Põhja-Eesti pankrannik ja joad olid need, mida viienda kursuse üliõpilasena pildistades sattusin Vene piirivalvega pahuksisse. Oli 1. mai 1971. Pidin diplomitöö jaoks viimased fotod tegema. Siis võeti mind kinni ja ma istusin „piiririkkujana” terve päeva püssimehe valve all Saka mõisa õuel...
Kirjutasin tookord oma diplomitöösse, et „Saka väärib paremat”, mõtlesin sellega, et seal võiks olla puhkeasutus, sanatoorium või midagi sarnast. 30 aastat läks mööda, ühel päeval sirvisin Äripäeva ja juhuslikult nägin, et Saka mõisa varemed on avalikul enampakkumisel.

Millises seisus oli Saka, kui te ta ostsite?
Ta oli 15 aastat olnud täiesti mahajäetud, Ida-Virumaa vandaalid olid käinud sisse ja välja.

Mõisa taastamisele lisaks uurisite põhjalikult ka selle ajalugu?
Sakat on ajalooürikutes esimest korda mainitud Taani hindamisraamatus aastal 1241. Küla kuulus Narva foogtkonda. 1626. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav Adolf Saka mõisa Šoti päritolu Jörgen Lesliele, kolm aastat hiljem kinkis kuningas selle talle Norrköpingi õiguse järgi päruseks. 17. sajandi lõpus läks mõis kroonule, 18. sajandi alguses oli jällegi renditud Leslie’dele. 1748. aastal ostsid Saka mõisa Wrangellid, alates 1810. aastast oli mõis Löwis of Menarite käes. Praegune mõisahoone valmis 1864. aastal.
Saksamaalt sain ma juhuslikult teada, et von Leslie suguvõsa kohta on raamat välja antud, tellisin selle ja lasin eesti keelde tõlkida peatüki Sakast.

Mis piirkonnast te pärit olete, kas teie lapsepõlvekodus räägiti mõisaajaloost ja mõisnikest?
Mu isa on pärit Viimsist ja ema Viinistust. Parkide ja kultuuripärandi vastu on mul huvi olnud lapsest peale. Tudengina see aina kasvas. Kui ma Sakas pildistasin ja kirjutasin, et see paik väärib paremat, siis mulle oli see noore mehena, 21-aastasena, oluline.
Mõisnikud polnud mu lapsepõlves kunagi kodune jututeema, pigem rääkisime metsavahtidest. See-eest oli mu abikaasa vanaisa Roela mõisas parun Wrangeli juures jääger ja nende peres räägiti Balti aadlist küll palju ja alati väga hea tooniga.

Saka mõisa varemetest pankranniku pärliks muutmine ongi olnud teie mõlema ühine au ja rõõm? Mõisa­pidamine on ilmselt missioon, millele tuleb peale maksta?
Meile on Saka armas koht, mida me pole kunagi äriprojektina vaadanud. Mõis on kulutamise koht, sellega ei teeni. Mälestusmärk on lihtsalt kingitus. Saka pärliks muutumisel on aga oma osa tema võimsal loodusel. Pankranniku serval pole Eestis ühtegi teist mõisa!
Oleme avatud olnud 15 aastat. Hakkasime peale ettevaatlikult. Nimetasime ennast 2004. aastal Cliff hotelliks. Ei julgenud siis veel mõisaks nimetada, sest Saka härrastemaja seisis jätkuvalt varemeis.
Sideliini tuli omal kaks kilomeetrit tuua. Puurkaev oli betooni täis valatud, vahetult enne kui müüki pandi. Pidime ise 140 meetri sügavusse uue puurkaevu rajama. Abihooned ja tootmishooned olid juba enne ametlikku enampakkumist erakätesse liikunud. Jäänud olid vaid mõisa peahoone varemed ja needki müüdi ilma maata, vaid erastamisõigusega. Maa tuli eraldi osta. Kui sõjavägi läks välja, olnud mõisal veel tammepuust originaaluksed ees ja mõisniku laud oli ka alles olnud. Selleks ajaks, kui meie ostsime, oli kõik juba minema viidud. Ballisaali keskel ilutsesid betooni valatud rööbaspuud. Ruumi oli kasutatud sõdurite spordisaalina.

Te muutsite jubeda piirivalve­kasarmu Saka Cliff Hotelliks, millel on väike imeline spaa, piirivalve koletorni seminaride tarvis kauniks meretorniks. Unistus suurest Balti­Klindi külastuskeskusest aga ei täitunud. Miks?
Saka mõisaõuele võiks Inglismaa kombe kohaselt panna sildi: „No public money used” ehk „Avalikku raha pole kasutatud”. Esialgu oli meil õrn lootus, et võiksime Saka mõisa peahoone renoveerimisel saada mingit tuge ka riigilt ja muuta see Balti Klindi Rahvusvaheliseks Külastuskeskuseks. Nimelt oli Eesti Vabariigi valitsus just lähetanud ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakorterisse Pariisis taotluse arvata Põhja-Eesti pankrannik Balti klindi osana ülemaailmsesse kultuuri- ja looduspärandi nimekirja. Kuid taotluse hindajad nägid asju teisiti ja meie ees oli raske valik, kas jätta peahoone edasi lagunema või teha kõike edasi omal käel.

Kuidas sujus koostöö muinsuskaitsega?
Muinsuskaitsega saime hästi läbi, polnud mingeid konflikte, vaid väga hea koostöö. Samas eks Saka oli ka kohutavas seisus, midagi eriti säilitada polnud.

Tõnis Kaasiku eestvedamisel taastatud Saka mõisakompleks. Fotod: erakogu

Teil on peahoones Šoti saal. Mille järgi see on nime saanud?
Mõlemad suguvõsad, kes kaua olid Saka mõisaga seotud, nii von Leslied (1626–1748) kui ka von Löwis of Menarid (1810–1939), olid šoti juurtega.

Kuidas te valite Saka mõisaperre töötajaid?
Kohalikest inimestest saab komplekteerida väga lojaalse seltskonna. Inimeste transport tööle ja tagasi on ainus probleem, see tähendab, et me sõidutame neid Sakka taksoga. Seda nii ida kui ka lääne poolt, Kohtla-Järve ja Kiviõli kandist.
Ilma autota ei saa sinna kuidagi. Meie restoran on lahti seitse päeva nädalas, sinna sõidab aga vaid üks buss päevas, sedagi vaid ühes suunas.

Kirderannik on viimase saja aastaga tundmatuseni muutunud. Kunagi oli siin Peterburi supelsakste Meka...
Meil on üks peretuttav, kes elas Ameerikas ja veedab nüüd vanaduspäevi jälle Eestis, tema räägib sellest, kuidas ta nooruses käis Narva-Jõesuus puhkamas. See oli täiesti teistsugune maailm, aga ajalugu pole kahjuks võimalik seisma panna või tagasi pöörata. Mentaliteet on muutunud, seda enam tagasi ei saa, mis kunagi oli.

Kui Sakast üle mere vaadata, mis maad me näeme?
Soome lahe keskel on Suursaar, mis läks Talvesõja tulemusena Venemaale. Sillamäe-Kotka laevaliini eluiga jäi lühikeseks, sest see oleks liiga pika ringiga pidanud minema. Nüüd avati Suursaarel veel ka militaarhelikopterite baas, mis välistab võimaluse, et laeval lubatakse läbida Suursaart ümbritsevat Venemaa territoriaalmerd.

Kui palju mõisu Eesti aladel tänaseks üldse veel alles on?
Neid mõisu on Eestis umbes 400, kus on peahoone sarnane asi säilinud. Varem oli neid aga tuhandeid. See on kurb pilt, väärikad hooned on sada aastat lagunenud.
Viimasel ajal on õnneks aga tendents, et kui vähegi väärikamad mõisad müügile tulevad, leiavad nad ka kiiresti omaniku. Kui mõisa ostavad jõukamad inimesed, kel on sügav ajaloo- ja kultuurihuvi, siis on tulemus hea.
Raha ei teeni mõisaga keegi. Raha, mis mõisa pandud, ei tule tagasi ka lastelaste ajal, siis hakkavad nad juba remontima. See on puhas missioon. Mõisu ostavad inimesed, kes on valmis peale maksma nii ehitusele kui ka tegevuskuludes.
Õnneks tuleb niisuguseid omanikke juurde. Vähegi väärikam mõis leiab kiiresti omaniku. Uhkematest näidetest on Neeruti, Purdi või ka Riisipere.

Kas ka selliseid juhuseid on, et mõni baltisakslane on ise oma mõisa tagasi ostnud ja elab seal?
Oli ainult üks, Karl von Ramm, Padise mõisnik. Keskajal kuulus tema esivanematele klooster. Karl õppis Ameerikas turismi, 24-aastaselt tuli siia, sest tema isa ostis Padise mõisa varemed tagasi. Karl oli siin 15 aastat, me olime head tuttavad. Nüüd aga läks ta täiesti ootamatult Ameerikasse tagasi, eesti naine, kass ja koer kaasas, mis juhtus, ei tea.

Mida arvate Eesti riigist?
Ma olen rahul, sellist ma tahtsingi. Olen sõltumatu ja püüan distantsi hoida. Ametnike ja kontrollijatega ma ise eriti ei suhtle, nendega saadan oma töötajad asju ajama, sest ei taha vererõhku tõsta.
Minu hinges on Eesti riik, olen õnnelik, et ta taastati ja teen endast oleneva, et ta säiliks.