In memoriam
NIKOLAI BATURIN
5. august 1936 – 16. mai 2019

Millega mõõta klassiku suurust? Raamatumeetriga? Elu jooksul saadud autasude, lugejate ja sõprade arvu järgi? Või et kui palju on tõlgitud ja kas mitmesaja aasta pärast mõistetakse ja mäletatakse?

Nikolai Baturin sündis 1936. aastal Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas. Tema valdavalt kalandusega tegelenud esivanemad olid Võrtsjärve äärde tulnud tsaariajal. Tema ema ja isa olid rahvuselt vene­lased, nende pojast sirgus oma põlvkonna imelisim (lõuna)eesti ja mulgi keelen looja.
Oma lapsepõlvest on Baturin kirjutanud raamatus „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija”, mis on ühtlasi ülemlaul muinasjutulisele lapsepõlvelinnale. Viljandist pole, vähemalt eesti keeles mitte, keegi kunagi kaunimalt kirjutanud! Laulikutest ehk Friedrich Kuhlbars võiks olla see, kes tuleviku-sulevennale nüüd sealpoolsuses tervitades vastu astub.
Baturin ristib Viljandi Phoenixburgiks, sest linn on palju kordi tuhast tõusnud. Möödunud aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud jutu­kogumikus „Fööniksburgi karu-
sell” on meistri imetabane keel, millega klassik kodulinna ilmestab, senisest veelgi laulvam. Selles kogus on väikest linna nimetatud kord ka suurelt: Fellin. Nagu ikka tema raamatute puhul, tekib vastupandamatu soov umbes pooli lauseid välja kirjutada või vähemalt alla kriipsutada. Sest Baturini keel on rohkem kui jutustus, rohkem kui sõnad, selle sees on püüd ja võime puudutada olemisemõtte kallast, sellest suisa korraks kinni hoida.
Kooliteed alustas tulevane kirjanik lapsepõlve-Phoenixburgis, edasi viis elutee kaugemale. 1949. aasta küüditamise aegu oli ka Baturinite pere nimekirjas, kuid otsustavaks sai, et tee nende Võrtsjärve-äärsesse kodutallu polnud märtsis läbitav. Sellest sai kirjanik teada juhuslikult palju aastaid hiljem. Siberisse jõudis ta aga ikkagi – vabatahtlikult. Tuntud film „Karu süda” on muidugi vaid kahvatu koomiks Baturini vägevale sama­nimelisele autobiograafilisele romaanile, mis kõneleb tema taigaküti-elust, suhtlemisest sealse põlisrahva ja ka siit, Baltikumist küüditatutega.
1986. aastal tõi Väino Uibo Ugalas lavale Nikolai Baturini Mulgimaa-teemalise näidendi „Ilissa”, mis koduteatri repertuaaris hakkas kandma nime „Kuldrannake” ja sai inimeste erilise armastuse osaliseks. Looja oli oma võimete tipus, kõik sai ainult paremaks minna. Baturin seadis Ugala trupi tarvis Aleksis Kivi romaani „Seitse venda”, kirjutades sinna sisse ka vendade sündimata õe. Ka see Baturini ja Uibo ühine töö oli palju aastaid Ugala publiku poolt väga armastatud.
Kui varem olid temalt ilmunud mitu luulekogu ja paar väiksemat romaani, siis nüüd ilmusid järjest ta suured romaanid: „Karu süda”, „Kartlik Nikas”, „Apokalüpsis”. Ta teadis, et kirjutab liiga väikese rahva keeles, et lugejaid on vähe ja mõistjaid veelgi vähem. Ometi jäi ta ikka kirjutama SELLE MAA KEELES, mõistes ennast niimoodi ise teatavasse isolatsiooni. „Karu süda” tõlgiti vene keelde, oli muidugi tõlkija, kuid lõpuks vaatas autor oma teksti ikka ise üle.
Oli nagu kaks (kirjanikku) ­Batu-
rinit: üks jõuline ürgmees, teine kõikide maailma tundevirvenduste ja õrnuse kehastus. Esimene neist elas aastakümneid ajast ees ja mõtles üliglobaalselt, nägi planeeti justkui kõrvalt. Tema kirjutas „Kentauri” ja „Mongolite unenäolise invasiooni Euroopasse”. Teine aga luuletas mulgi keelen, see oli ta esimene keel, mida ta oli lapsepõlves vanavanemate juures õppinud. See laulik omas ühendust kauge minevikuga, oli juuripidi kinni mullapinnas, armastas loomi ja omas ka naiselikku alget. Paljudes teostes on esindatud need mõlemad pooled ja meie, tema lugejad ning loodetavasti ka rohked Baturini-uurijad tulevikus, saame tema teostega koos kasvada, eelistades ühel eluetapil ühte ja teisel teist tema teostest vastavalt sellele, kus oma hingearengus parajasti asume.
Baturin on võrreldav Phoenixburgi järvega: mõlemad teadsid oma väärtust ning see muutis nad pisut ettearvamatuteks. Nad olid saadetud maa peale kõige kaunimasse paika, asudes nii väljaspool kriitikat ja meie armastasime ja imetlesime neid just sellistena, nagu nad parajasti ennast ilmutasid.
Meie järv on endine ikka edasi, kirjaniku jaoks, kes oli erak olnud kogu elu, said eriti rasketeks viimased aastad, mil tal olid tõsiseid probleeme füüsilise tervisega ja ta oli seetõttu sunnitud elama hooldekodus.
Imekspandavalt ehtbaturinlikult suutis ta selleski olukorras olla suur ja tugev kui karu ja/või lõvi: me ootame hingevärinaga tema viimase, hooldekodus kirjutatud raamatu, „Maskide defilee” ilmumist.
Oleme kaotanud armastatud kirjandusklassiku, eeskuju, sõbra, mõttekaaslase, kaasteelise, nähtuse ja pidepunkti. Kellegi, kes alati on olnud ja ilma kelleta muutus maailm nüüd vaesemaks. Kuid me oleme tänu­likud, et teda tunda tohtisime ja et tema nüüd jõudis siit viletsusest üles, kõrgema Päikese poole. Suurkirjanik saadeti teele Phoenixburgi Jaani kirikust, puhkama Viljandi Vanale kalmistule.

Aeg on üks suur sinihall lõngakera,
ainult pole selge, kas sinna peale või sealt maha keritakse...

Jaanika Kressa