Kultuur ja Elu 3/2018

Kultuur ja Elu 2/2018

 

 

 

 

 


Johannes Esop lähedastega kodutalu järve ääres. Vasakult: Helmut Enden, Johannes Esop, Karin Esop, Charlotte Rünne, Eduard Enden ja Lembit Enden. Pildistatud u 1931. Foto Maie Sepperi kogust

Metsavennalugu
Tragöödia Haavemäel

tekst: LAINE LINNUS

Raplamaa metsad, rabad ja soosaared olid II maailmasõja järel varjupaigaks neile, keda ähvardas vangistus ja küüditamine külmale maale – Siberisse. Neis paigus otsisid pelgukohti mehed, kes olid võidelnud nõukogude võimu vastu Saksa armee ridades, Eesti Leegionis, tagalateenistuses, Omakaitses, ning jõukad taluomanikud.

Kõrvalises, võõra silma eest varjatud Seli ja Krimmi raba vahelisel kõrgendikul, mida kutsuti Haavemäeks, asus üks metsavendade grupp, teine varjus Rabivere kõrgraba kaldal. Neid jälitasid nõukogude julgeoleku töötajad. Haavemäele peitunud meeste saatus kujunes traagiliseks, teise grupi meestel õnnestus eluga pääseda.

Kes kuulusid gruppidesse?

Haavemäe grupi mehi meenutab Maie Sepper Kodilast: ”Minu ristiisa Johannes Esop oli Koigi küla suure Otsa talu peremees. Eesti ajal osales ta aktiivselt Kaitseliidus, Saksa okupatsiooni päevil kuulus Omakaitsesse. Venelaste tulekul võõrandati talu, sellest tehti Tallinna Sitsivabriku abimajand. Otsa Juku, nagu teda koduselt kutsuti, lahkus kinnivõtmise kartusel kodunt ja läks Tallinna.” J. Esopi õepoeg Helmut Enden Hagudi külast mäletab, et Johannesel õnnestus hankida miilitsast dokumendid Jüri Kadaku nimele. Kord ehitusel hüütud Johannest õige nimega, järgnes arreteerimine ja ülekuulamine. Teel vangilaagrisse õnnestus tal põgeneda, tulla kodukanti ja nii sai temast metsavend. 
M. Sepper teab jutustada ka Seli-Koigi Kärneri talu peremehe Rudolf Hanseni käekäigust: ”Rudolf Hansen, kes samuti kuulus Kaitseliitu, oli põllul rukist lõikamas, kui hoiatati, et teda tullakse vangistama. Ta läks läbi rukki metsa, sealt teda ei leitud.”
Tallinnast põgenes Sootaguse külla Matsule, abikaasa Anna kodutallu Hansenite naabruses Adolf-Gustav Ööpik. Kodu-uurija Karl Estriku teatel sündis Adolf-Gustav Ööpik 27. jaanuaril 1901. aastal, oli lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi, olnud kaitseliitlane, töötanud Teedeministeeriumis. Tema naine Anna oli sündinud 16. oktoobril 1896, õppinud ülikoolis majandusteadust, olnud naiskodukaitses. Mõlemad arreteeriti, kuid vabastati tingimusel, et aitavad metsavendi avastada. Nad ei hakanud kedagi reetma, vaid läksid ise metsavendadeks. (K. Estriku kiri autorile 02. okt. 2001)
Eakaim selles grupis (sünd 1896), kapten Heinrich Västrik oli osalenud Esimeses maailmasõjas, võtnud osa mitmetest Vabadussõja lahingutest ning saanud haavata. Teda oli autasustatud II liigi 3. järgu Vabadusristiga ja ta oli saanud autasumaana Purila mõisast Uugivälja talu. Oli kohaliku Kaitseliidu juht.
Manivald Teppor, grupi noorim, oli sündinud 1923. aastal. Ta läks vabatahtlikuna Eesti Leegioni ja tema nimi on kantud ka Relva-SS 33. pataljoni nimestikku. Endla­Heinvars Lohult meenutab, et Maanu oli hea välimusega, rõõmsameelne noormees. Samas grupis oli Sootaguse küla Kernu talu peremees Johannes Sõmer (sünd 1907).
Rabivere gruppi kuulunud mehi meenutab 84-aastane metsavend Artur Loonet: “Algul oli meid viis meest: Rabiverest suure Väljapere talu (76 ha) omanik, Vabadussõja mees Aleksander Kõrv (sünd 1885), Juhan Pajuste; Anijalt pärit Remmelgas, Mart Jõe ja mina Lohult. Hiljem tulid Haavemäelt meile vennad Kolditsad. 
See oli nende saatus. Nad jäid ellu.” (A. Looneti suulised teated artikli autorile 29. nov. 2000)

Katusealuseni juhatas vana, pleekinud pealuu, mis pimedas heledana silma paistis...

Haavemäele ehitasid mehed punkri. See oli poolenisti maasse kaevatud, lagi puust, peal mättad, uks ees. Magati naridel. Rabivere grupi mehed rajasid männinoorendikku, umbes kilomeeter Kõnnu järvest, katusealuse. Selleks tassiti rabast turbaküüni laastudest katus. Seda oli raske kanda. Eest taris tugev Remmelgas, Juhan ja Artur hoidsid teisest otsast. Katuse alla kuhjati männioksi, peale pandi lambanahksed kasukad. Magama mahtus 4–5 meest. Istumiseks toodi kivid. Teejuhiks oli meestele vana, pleekinud pealuu, mis pimedas heledana silma paistis...
Sooja andis Haavemäel punkriahi, sellel sai toitu valmistada. Toiduaineid saadi omastelt, mis viidi kokkulepitud kohta. Vahel käisid mehed ka ise kodus, ööpimeduses. See oli ohtlik nii tulijale endale kui kodustele. Nõukogulased ja nende abilised otsisid, jälitasid ja kahtlustasid kõiki, kes võisid olla metsavendadega ühenduses. Tabamisel oodanuks kõiki karm karistus – vangistus, Siber.
Eesti NSV Siseministeeriumi sõjatribunali materjalis märgitakse: ”Västrik koos teiste grupiliikmetega pani toime kolmel korral Otsa abimajandist loomade ja kartuli röövimisi/.../. Ühel korral tapsid nad revolvrilasuga sea, mille peale majaelanikud ärkasid, kuid pärast seda, kui M. Teppor oli tulistanud õhku, läksid nad tuppa tagasi. Lambad ja kartulid tõid Västrik ja teised salaja. Toidukraami kasutasid grupiliikmed toiduks.” (ERAF, f.129) 
Kohalikud inimesed pole sellest loost midagi kuulnud, ka puudus selleks vajadus, sugulased elasid ümbruskonnas. Ja isegi kui see lugu ka tõele vastaks ja kui ka oleks käidud, siis lõppeks käis Johannes Esop ju iseenda talus ning võttis seda, mis tal väevõimuga käest oli võetud.


Haarangust haavatuna eluga pääsenud Heinrich Västrik arreteeriti 22. mail 1946 ja mõisteti kümneks aastaks vangi Inta vangilaagrisse ja viieks aastaks asumisele Krasnojarski krais, kus ta suri 1957. aastal.

Üks öö viivitust sai saatuslikuks

Väikeses maakohas ei jää midagi saladuseks. Nii levisid kuuldused ka Haavemäel varjujate kohta nende kõrvu, kes tahtsid uuele võimule teeneid osutada. Tänu reeturitele jõudis info Haavemäel olijatest julgeolekutöötajateni. Samal ajal leidus ka õige eesti mees, kes saatis metsavendadele teate: haarang on tulekul! Teate saamisel lahkusid mehed punkrist, kuid jäid veel üheks ööks Haavemäele, Tõnuma talu heinaküüni. Koht näis turvaline, küüni ees väike lagendik, ümberringi mets. Poeti heintesse puhkama. Edasi kavatseti liikuda Lõuna-Eestisse.
“Hoiatuse saamisel tulnuks hargneda ja sellest kohast kiiresti lahkuda,” tõdes Raplamaalt pärit, suurte sõjaliste kogemustega erukolonelleitnant Robert Telliskivi. Ajal, mil mehed heintes puhkasid, ootas Viljandi maanteel Purila kõrtsi juures vanem mees, teejuht, julgeolekumehi. Need saabusid autoga. Varahommikul mindi üle raba Haavemäele, kus küün ümber piirati. Valves oli kehva nägemisega Johannes Sõmer, kes metsa ääres sõdureid märgates jõudis vaid küüni hõigata: ”Poisid, asi on tõsine!”, kui kõlasid esimesed lasud. Sõmer pani metsa poole jooksu, takerdus traatidesse, kukkus ja kuulid vingusid temast üle. Allaandmiskäsule vastasid metsavennad tulega. Algas äge tulevahetus. Küünist hüppasid välja Rudolf Hansen ja Heinrich Västrik. Hansen langes kohe küüni ees, Västrik jõudis raskelt haavatuna metsa, kus ta kinni võeti. Ebavõrdses võitluses hukkusid J. Esop, A. Ööpik ja M. Teppor. Imekombel jäi Anna Ööpik küünis ellu.
Telefonogrammis 22. maist 1946 teatatakse: “Operatsioonis osalesid Siseministeeriumi 260. polgu sõdurid vanemleitnant Vasinkini juhtimisel. 45 minutit kestnud tulevahetuses sai surma neli bandiiti, kaks tabati ja üks põgenes. Võeti ära automaat, viis vintpüssi, kaks revolvrit ja 3000 lahingpadrunit. 260ndast polgust sai surma võitleja Belov. Põgenenud metsavenna otsingud jätkuvad. Samal ööl korraldati haarangud ka Tartu-ja Pärnumaal.” (ERAF, f.131) 
Sõdurid matsid neli langenut samasse, madalasse hauda, kattes neid vaid õhukese mullakihiga. H. Västrik ja ainsana terveks jäänud Anna Ööpik ning surma saanud vene soldat viidi hobuvankril Raplasse.

Ellujäänute saatusest

Heinrich Västrik arreteeriti 22. mail 1946, mõisteti tribunali otsusega 30. septembril 1946 kümneks aastaks vangi, saadeti Komi ANSV Inta vangilaagrisse ja viieks aastaks asumisele. Ta vabanes 21. märtsil 1955, suri asumisel invaliidina 15. novembril 1957.
Ka Anna Ööpik vangistati ja saadeti tribunali otsusega 12. septembril 1946 Venemaale, Kemerovo oblastisse. Viie aasta pärast jõudis ta tagasi kodumaale ja jutustas omastele kohutavatest elamustest Haavemäel ja vanglas.
Metsavendade pered said karmi karistuse osaliseks: H. Västriku naine koos kahe lapsega saadeti Siberisse, R. Hanseni abikaasa Marie koos poegade Heino ja Velloga aeti talust välja ja viidi Valtu, sealt küüditati Siberisse. Johannes Sõmer suutis ennast varjata ja pääses vangistusest.
Rabivere rabas varjujad pääsesid eluga, mindi laiali, asuti elama kodupaigast kaugemale, võõraste sekka. Rabivere asunduse tolleaegse elaniku Ilmar Mendeli teatel elas Aleksander Kõrv vale nime all Türil, tema abikaasa ja tütar Vaike küüditati Siberisse. Mart Jõe tuli metsast välja, sest tema naist oli korduvalt käidud ähvardamas. M. Jõe pääses karistusest.

Riiklik Julgeoleku Komitee tunnistab, et metsavennad lasti maha ebaseaduslikult

Tänu J. Esopi õe Salme Kolditsa avaldusele Riiklikule Julgeoleku Komiteele 10. detsembrist 1990, milles ta palus oma venna surmatõendit ja rehabiliteerimist, on Haavemäel hukkunud inimeste kohta kogutud erinevatest KGB arhiivi fondidest ja säilikutest andmete killud kokku. Johannes Esop rehabiliteeriti ja tõendis öeldakse, et ta polnud toime pannud mingit kuritegu ja lasti maha ebaseaduslikult ilma kohtuotsuseta. Sellest teavitati 11. aprillil 1991 ka õde.
J. Esopi sugulastele, kes käisid taotlemas tolleaegselt valla täitevkomiteelt luba langenute ümbermatmiseks, keelduti seda andmast. Salaja kaevasid kohalikud mehed haua lahti, võtsid hukkunute riiete küljest tükid, et kindlaks teha, kes on hauas, keerasid surnukehad voodilinadesse ja matsid samas korralikult. Hauale kuhjati kive.
Aastaid teadsid ja pidasid meeles Haavemäel hukkunuid nende omaksed ja tuttavad. 1993. aastal panid nad langenute hauale mälestuskivi. Nüüd käiakse kalmul koos noortega, et mälestus karmidest aegadest ja võõrvõimu vastu võitlejatest püsiks põlvest põlve.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv