Hävituspataljonid.
Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus. Hävituspataljonlased tuleb kuulutada sõjaroimareiks

tekst: Hannes Walter (1952–2004)

Kuigi mõiste “hävituspataljon” on sööbinud õudustäratava sümbolina terve inimpõlve mällu, on seda teemat käsitletud arusaamatult vähe. Hävituspataljonide eesmärk oli Punaarmee sunnitud taganemise olukorras ellu viia põletatud maa taktikat ja julma terrorit tsiviilelanikkonna kallal. Võitluses “banditismiga” vahendeid ei valitud. Vaata ka artikleid hävituspataljonide teemal KE nr 3/2016, 4/2016, 1/2017

Venekeelne Nõukogude sõjaentsüklopeedia, 1971. aastal ilmunud ENE III köide ja 1988. aastal ilmunud ENE nimetavad hävituspataljone südamlikult “rahvakaitseväe üksusteks”. Hävituspataljonlaste mälestuskogumikus “Ühises rivis ühise vaenlase vastu” (1969) ja muudes trükistes püütakse rõhutada lahingutegevust fašistlike röövvallutajate, diversantide ja bandiitide vastu. Tõde siiski nii ilus pole.
Otsuse hävituspataljonide loomiseks tegi ÜK(b)P KK ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 24. juunil 1941, Saksa-Nõukogude sõja kolmandal päeval. Tolleks ajaks oli selgunud punaväe täielik lahinguline abitus, mis tingis paratamatult suurte alade loovutamise Wehrmachtile. Teiseks varises kokku müüt “vennasrahvaste monoliitsusest”. Sakslaste pealetungi tervitas kogu Ukrainas võimas rahvaülestõus, mis pühkis minema kommunistliku võimu. Leedus vabastasid partisanid Kaunase juba enne Saksa vägede saabumist. Kremli juhtkonnale sai selgeks, et sõda tuleb pidada ka “oma” rahva vastu.
3. juulil pidas raevust enesevalitsemise kaotanud Jossif Stalin raadiokõne, kus ütles: “Nüüd käib võitlus elu ja surma peale ja seepärast ei tohi meie ridades olla paanikatekitajaid, argpükse ega desertööre… Punaarmee sunnitud taganemise puhul…ei tohi vaenlasele jätta ühtki vedurit, ainsatki vagunit, ei ühtki kilo leiba ega ainsatki liitrit kütust… Kogu väärtuslik vara, kaasa arvatud värvilised metallid, vili ja kütus, mida ei suudeta välja vedada, tuleb tingimata hävitada.”
See kõne saigi tegevjuhendiks hävituspataljonidele, mis pidid ellu viima põletatud maa taktikat. Teiseks põhiülesandeks oli punaväe tagala terroriseerimine, et hoida vaos tsiviilelanikkonda. ENSV territoorium kuulus Nõukogude 8. armee tagalapiirkonda. 5. juulil 1941 andis armeekomandör Ljubovtsev päeva­käsu, milles käskis kõik, kes tegelevad “banditismiga” kohapeal maha lasta; kõik, kes omavoliliselt jätavad maha töökohad, anda sõjatribunali alla, bandiitide ja desertööride vara konfiskeerida, perekonnad arreteerida.

Kes kuulusid hävituspataljonidesse?

1941. aasta juulis loodi üldse 1755 hävituspataljoni. Vene NFSV territooriumil toimis üle tuhande erineva nimega hävituspataljoni, Ukrainas 675, Valgevenes 78 ja Moldaavias 63. Leedus hävituspataljone luua ei jõutud. Läti 20 hävitusüksust taandusid pooleldi formeerituna Eestisse, kus need ümber korraldati.
Pataljonide isikkoosseis oli valdavalt vabatahtlik. Sinna koondusid militsionäärid, komnoored, parteiaktiiv, nõukogude asutuste teenistujad, meenutab Valga miilitsavolinik Johannes Kiivit. Tõe huvides tuleb lisada, et innukalt lõi kaasa ka pätistunud ja kriminaalne element, kuna vabatahtlik ühinemine IB-ga (istrebitelnõi bataljon - hävituspataljon vene k) avas vangla uksed ja võimaldas legaalselt röövida ja vägivallatseda. Mõnikord meelitati IB-sse lubadusega, et neid kodumaalt välja ei viida, regulaarväeosad seevastu suunatakse Venemaale.
Hävituspataljonid allusid ­NKVD-le, tavaliselt oli pataljonis 200 meest-naist vintpüssidega, väheste püstolkuulipildujatega, mõne kergekuulipilduja ja käsigranaatidega.
Viimasel ajal on püütud isegi meie rahvusentsüklopeedias katta unustuselinikuga tõsiasja, et nii mõnedki kultuuritegelased-humanistid on kuulunud hävituspataljonide mõrvabandesse. Meenutagem mõningaid neist tublidest eestimaalastest: kirjanikud Paul Kuusberg, Uno Laht, Mart Raud, Ralf Rond, Luise Vaher, Kaarel Liimand, Esko Lepp, Kaarel Ird, “kirjanduskriitikud” Max Laosson ja Endel sõgel, kultuuriajakirjanik ja omaaegne tippsportlane Friedrich Issak.

Mida nad oskasid?

Hävituspataljonlane August Borm ütleb oma tunnistustes järgmist: “Hävituspataljoni tegevuses oli organisatsiooniline külg nõrk, puudus ka õige juhtimine. Raskuseks oli ka see, et pataljoni juhtinud Punaarmee komandörid ja poliitjuhid ei osanud eesti keelt ning määrasid rühma- ja jaoülemateks ning operatsioonide juhtideks Petseri venelasi, kes ei seisnud ülesannete kõrgusel.”
IB võitleja Aleksander Poom: “Me ei liikunud mitte kindlatena, vaid juhuslike salkadena, kes kord eraldusid, keda vaenlase tuli järjest vähendas, segi paiskas ja laiali ajas ja kes järjest uuesti kuidagi koondusid, üheskoos ringist läbi murda katsusid. Neid - pääsuotsijaid - leidus kõigis metsades ja kõigil teedel.”
Albert Bachverk: “Meie juhiks oli keegi leitnant Jõhvist, kes eelmisel ööl Jõhvi kohal toimuva õhuvõitluse ajal…näitas end suure argpüksina. Ta jooksis meie juurde aeda kaevatud kraavi, puges seal meeste vahele, hädaldas ja lõdises kogu kehast.”
Lahingut “bandiitidega” meenutab Bachverk: “Minul jäi sellest haarangust väga nigel mulje: asja ei võetud tõsiselt, vaid ainult moe pärast, et vastumeelsest ja ohtlikust ülesandest lahti saada ja oma nahka hoida.”
Nende põgusate tunnistuskatkete põhjal peaks olema selge, et hävituspataljonid polnud võimelised lahingut pidama. Tegelikult sattusid punaväe paanilise taganemise tõttu 1350 pataljoni 250 000 võitlejaga siiski lahingutesse Saksa armeega. Nõukogude allikad vaikivad kaotustest, märkides vaid, et 30 000 IB võitlejat jätkasid tegevust partisanidena.

Põhitöö

Nagu öeldud, polnud hävituspataljonid mõeldudki lahingute löömiseks. Põhitegevuseks oli hävitamine, millega said hakkama ka argpüksid. Esitame väikese ülevaate IB meeste tunnistustest:
Elmar Millert, Tartumaa: “Avald… käskis hävitada sovhoosi loomad ja teha nende liha tarvitamiskõlbmatuks. Nii toimisimegi: noore karja lasksime revolvritest maha ja valasime petrooleumiga üle.”
Hermann Visnapuu, Tartu: ”Kõik laod, aparaadid ja veerev koosseis, mida ei suudetud eest ära viia, hävitati... Jaamast lahkudes lõhkusime rongi taha monteeritud teepurustaja abil raudtee.”
Georg Hiis, Valga: ”Enne Valgast lahkumist toimetasid Riikliku Julgeoleku mehed 4. juulil Valga kaevude ja õllelao mürgitamise arseenikuga.”
”Võitlusest bandiitidega” annavad kujuka pildi järgmised väljavõtted hävituspataljonlaste aruannetest:
Felix Till, Tartumaa: “Avald tegi ühele miilitsarühmale korralduse konfiskeerida Hiievaldi varandus ja süüdata talu põlema. Kuulusin sellesse rühma. Piirasime talu ümber. Selgus, et Hiievaldi laip oli metsast tallu toodud ning talus valmistati matuseroogi. Võtsime talu varandusest seda, mis meie varustamiseks vajaline, ajasime inimesed välja ja süütasime talu põlema.”
Rihard Pau, Tartumaa: “Sama päeva õhtupoolikul, mil saabusin Saadjärve, tõi seltsimees Rähn teate, et bandiit Emil Parts (koloneli poeg) on tulnud koju Tabivere mõisa… Tabasime mehe mõisa majas ja viisime Saadjärve vallamajja. Seal kuulati Parts üle… Ülekuulamise ajal lasti minul teise seltsimehega Saadjärve koolimaja taga metsas kaevata haud, mille juurde viisimegi pärast ülekuulamist kolmekesi Partsi, sidusime tema silmad sini-must-valge lipuga ja pistsime vöö vahele veel mõned sini-must-valged lipud ja lasksime mehe pärast südaööd maha. Haua ajasime korralikult kinni.”

Armetu lõpp

Eesti hävituspataljonidesse koondus seitse-kaheksa tuhat võitlejat. Üldjuhina toimis kuni surmasaamiseni 19. juulil Audru lähedal NKVD alampolkovnik Grigori Okojev, seejärel NKVD kapten Mihhail Pasternak. Komissariks oli Fjodor Okk. Mõlemad viimatimainitud langesid 22. augustil Kiviloo all. ENSV-s ristiti nende “kangelaste” nimedega paar tänavat Lasnamäe linnajaos Tallinnas.
Lahingutes Saksa vägedega hävis täielikult viis hävituspataljoni, ülejäänud kandsid ränki kaotusi kokkupõrkeis metsavendadega. Augusti keskel koondati pataljonide riismed, kokku 2800 meest, Narva Töölispolku ja 1. Eesti kütipolku, mis hävisid Tallinna lahingus ja põgenemiskatseil Venemaale.
Eestisse taandunud Läti hävituspataljonides oli umbes neli tuhat võitlejat. Eestist pääses neist eluga Venemaale ligi 700 meest, kellest oktoobri lõpuks oli alles vaid üks koondrood. Umbes kümnest tuhandest Eesti ja Läti hävituspataljonlasest pääses lahingutest eluga vaid iga viies. Saksa okupatsiooni ajal tabatud hävituspataljonlased hukati kui sõjaroimarid.
Mis takistab iseseisva Eesti võime selgesõnaliselt tunnistamast hävituspataljone tervikuna kuritegelikuks organisatsiooniks ja selle liikmeid automaatselt sõjaroimariteks? Hävituspataljonlaste endi tunnistused, mis on publitseeritud muuhulgas kogumikes “Sortside saladused”, annavad selleks küllaldaselt allikmaterjali. Mis siin veel uurida?

Ilmunud: ajakirjas Luup, 1. aprill 1996, nr 7(12)

Viljandi hävituspataljon Nõukogude võimu kaitsmas

Toome lugejateni hävituspataljonlaste endi poolt kirja pandud mälestused kogumikust “Ühises rivis ühise vaenlase vastu” (Eesti Raamat 1969). Viljandi hävituspataljon (ИБ-17) moodustati vabatahtlikest, kuhu koondusid peamiselt komnoored, parteiaktiiv, töölisaktivistid ja militsionäärid. Juhtiv koosseisu kuulusid NKVD venelastest ja eesti kommunistidest ohvitserid: kapten Mihhail Pasternak, komissar August Müürsepp, staabiülem Andrei Jakimov jt.

Oskar Abori. EKP Viljandimaa maakonnakomitee esimene sekretär.

Meenutab Viljandi hävituspataljoni võitleja Kaarel (Karl) Naanuri. Pärast seda, kui Viljandimaa partei- ja nõukogude asutuste töötajad said teada, et fašistlik Saksamaa on 22. juuni varahommikul 1941 meie kodumaale reeturlikult kallale tunginud, kutsuti Viljandi linna ja ümbruskondade valdade kommunistid parteikomitee koosolekutesaali kokku. Koosolekul informeeris partei maakonnakomitee esimene sekretär Oskar Abori meid olukorrast. Seejärel võttis vana kommunist Mihkel Tamm sõna ja soovitas kõik kommunistid mobiliseerituks kuulutada. Ettepanek võeti üldiste ovatsioonidega vastu. Viljandi kommunistid kinnitasid sellega oma valmisolekut sotsialistliku isamaa kaitseks. Seejärel moodustati sõjaliste küsimustega tegelev maakondlik keskus, kuhu kuulusid O. Abori, A. Vaha, E. Piip (Saks), Kiršanov, A. Müürsepp jt.
Maakonna täitevkomitee eriotsusega tehti teatavaks, et Viljandi maakonnas on sõjaseisukord välja kuulutatud, liikumine kella 21-st kella 6-ni keelatud, alkohoolsete jookide müük lõpetatud. Ühtlasi tehti elanikkonnale teatavaks õhualarmi signaalid ning anti korraldus aknad pimendada.
Seoses alanud sõjaga oli karta klassivaenlaste aktiviseerumist. Võeti tarvitusele vastavad abinõud. Juba 22. juunil viidi miilitsakoosseis kasarmuolukorda ja miilitsatele anti taskurelvade kõrval välja ka vintpüssid. Ettevõtetes ja asutustes tugevdati valvet.
Viljandi linna ja maakonna töötajad võtsid teate fašistliku Saksamaa kallaletungist meie maale vastu suure pahameelega. Toimunud miitingutel ja koosolekutel otsustasid töötajad üksmeelselt sotsialistliku kodumaa kaitseks välja astuda. Üks esimestest miitingutest toimus Viljandi linavabrikus. Töölised avaldasid veendumust, et Nõukogude armee annab Saksa fašistlikele roimaritele purustava löögi.
Tuletikuvabriku töölistele kõneles Viljandi 1. Keskkooli direktor Robert Rägastik. Töölised mõistsid fašistide alatu kallaletungi hukka ja võtsid vastu resolutsiooni, milles öeldi: “Me kohustume kaitsma oma sotsialistlikku kodumaad, kõvendama töödistsipliini, töötama väsimatult kogu energiaga… Anname purustava hoobi fašistlikele mõrvaritele, kes jultunult tungisid kallale meie töölistele ja talupoegadele.”
Viljandi karusnahatöökoja tööline Jaan Polikarpus ütles miitingul: “Teade röövrünnakust meie maale kutsus kõigis töölistes esile pahameeletormi. Kuid me vastame vaenlase kallaletungile hävitava vastulöögiga. Tahan astuda Punaarmee ridadesse, et aidata tõkestada fašistlike vägede edasitungi.”
Nõukogude armeesse palusid end vastu võtta ka Viljandi mehaanikatöökoja töölised Valter Allik, Jaan Karus, Johannes Orav ja teised.
Raudna valla rahvakoosoleku resolutsioonis öeldi: “Meie võitleme ja võidame. Anname kogu jõu ja energia selleks, et kiirendada võitu fašistlike kallaletungijate üle.”
Viljandi sovhoosi tööliste üleskutsest leiame: “Kohustume üksmeelselt koondama kõik oma pingutused selleks, et vaba Eesti NSV põldudele ei pääseks kunagi enam saksa junkru sundus ja orjastamine.”

Viljandi hävituspataljoni formeerimine

Vaenlane paiskas diversiooni ja spionaaži eesmärgil Nõukogude tagalasse parašütiste. Ka kohalikud rahva­vaenlased aktiviseerisid oma tegevust. Nende vastu võitlemiseks otsustati luua relvastatud jõud.
EK(b)P Keskkomitee saatis partei Viljandimaa komiteed abistama A. Vaha, kes jõudis 26. juunil Viljandisse. Järgmisel päeval alustati Viljandi hävituspataljoni fomeerimist. Pataljoni isikuline koosseis moodustati vabatahtlikest. Kuna enamikul neist sõjalist ettevalmistust ei olnud, tunti suurt puudust komandöride kaadrist. Viljandisse saadeti viis piirivalveohvitseri. Formeeritava pataljoni komandöriks määrati kapten Mihhail Pasternak, staabiülemaks Andrei Jakimov ja komissariks EK(b)P Viljandimaa Komitee sekretär August Müürsepp. Pataljoni majandusasju hakkas korraldama tagalaülema kohusetäitja August Kuusik ja sanitaarala Viljandimaa Täitevkomitee esimees Elfriede Piip (Saks).
Loodav väeosa otsustati Viljandimaa linna 1. algkooli (nn. Valuoja koolimajja) paigutada, staap jäi algul sidekontori ruumidesse. 28. juunil alustati vajalike töödega. Samal ajal kui formeeritavale pataljonile varustust kohale toimetati, toimus komsomoli maakonnakomitee ruumides aktiivi koosolek. Kõik kohalviibijad eesotsas maakonnakomitee töötajatega astusid hävituspataljoni. Komitee ruumidest mindi otsekohe Valuoja koolimajja, kus vabatahtlikud allüksustesse jaotati.
Viljandi mehaanikatöökojast, raudteejaamast, karusnahatöökojast, segakaubastust, autobaasist, tuletikuvabrikust, artellist “Täht” ning teistest ettevõtetest ja asutustest saabus rohkesti vabatahlikke. Lühikese aja jooksul koondus Viljandi hävitus­pataljoni üle 200 võitleja.
Alates Viljandi hävituspataljoni formeerimisest kuni tema arvamiseni 1. Eesti Kütipolgu koosseisu kuulus sellesse rahvakaitseüksusse ca 400 inimest. Arhiivides säilinud ja kogutud andmete alusel oli pataljonis noori (kuni 28-aastasi) 43,7 protsenti, keskealisi (29-40-aastasi) 45,5 protsenti ja üle 40-aastasi 10,8 protsenti. Need andmed näitavad, et enamiku pataljoni isikulisest koosseisust moodustasid noored ja keskealised mehed ja naised.
Sotsiaalse päritolu järgi olid pataljoni võitlejatest 57 protsenti töölised, 38 protsenti teenistujad ja 5 protsenti talupojad. Andmed sotsiaalse päritolu kohta ei kajasta tõelist olukorda. Tööliste ja talupoegade osa pataljonis oli tegelikult suurem, sest partei- ja nõukogude asutuste töötajad olid tegelikult endised töölised ja talupojad. Nimekirjades on aga nende päritolu näidatud töökoha järgi teenistujana.
Kommunistliku Partei ridadesse kuulus 31 protsenti ja Kommunistlikku Noorsooühingusse 30 protsenti võitlejaist.
Rahvuslikult koosseisult oli pataljonis eestlasi 88,2 protsenti, venelasi 9,8 protsenti ja muid rahvusi 2 protsenti. Seega võib Viljandi hävituspataljoni täie õigusega rahvuslikuks väeosaks pidada. Kuid samal ajal kujutas pataljon endast ka internatsionaalset, eri rahvustest koosnevat võitlusüksust, kus kõrvuti eestlastega võitlesid õlg-õla kõrval venelased, lätlased ja muudest rahvustest vabatahtlikud.

Kindlustustööd Viljandi lähistel

Sõja esimestel päevadel sooritas vaenlane soomusmasinatega rohkesti ootamatuid läbimurdeid meie tagalasse. Seda arvestades otsustas Nõukogude väegrupeeringu juhataja Eesti NSV-s Kesk-Eestisse kaitseliini ehitada. Vaenlase soomusmasinate tõkestamiseks hakati Viljandi maakonnas Võrtsjärve-Ördi raba joonel kindlustusliine rajama. Kindlustusvööndi asukoht oli hästi valitud ja kulges looduslike vesitõkete (Tänassilma jõe - Viljandi järve - Raudna jõe) põhjakaldal. Kuna nimetatud veekogud on osaliselt soiste kallastega, siis tuli sellel joonel vaid teatud kohtades looduslikku tõket tankitõrjekraavidega täiendada.
3. juulil avaldati vastav otsus, milles tehti teatavaks, et kõik Viljandi linna, Tänassilma, Kõpu, Raudna, Vastemõisa, Paistu, Holstre ja Tarvastu valla 14–55-aastased kodanikud on kohustatud 4. juulil kell 4 hommikul koos vajalike tööriistadega kindlustustöödele ilmuma. Kindlustustöid juhtis Vabariikliku Kaitsekomitee volinik Paas. Teda abistasid kommunistid Undusk (Köstis), Soop (Riia maanteel) ja teised. Raudna vallas juhtis kindlustustöid 1924. aasta 1. detsembri ülestõusust osavõtnud kommunist Jüri Taim, kelle fašislikud okupandid hiljem mõrvasid.
4. juuli hommikul alustati töödega. Paari päevaga olid 1,5–2 meetri sügavused tankitõrjekraavid valmis.
Tuli astuda samme ka varade õigeaegseks evakueerimiseks, et need fašistide kätte ei jääks. Veomasinaid oli linnas vähe, needki olid sõjaväe ja hävituspataljoni käsutuses. Seetõttu tuli varade veol kasutada hobutransporti. Seda tööd korraldasid M. Limberg ja L. Matskin. Neile olid abiks hävituspataljoni võitlejad, kes kaupade pealelaadimise juures valvet pidasid. Varade evakueerimise eel süütasid rahvavaenlased Tallinna tänavas suure kolmekorruselise hoone, kus asusid ka “Ugala” teater ja valmisriiete kauplus. Teisi vahejuhtumeid varade evakueerimisel ei esinenud ja enamik Viljandi kaubatagavarasid suudeti evakueerida, enne kui hitlerlased linna okupeerisid.

Lahingud bandiitidega

August Müürsepp. Hävitus-pataljoni komissar 1941. EK(b)P Viljandi­maa Komitee sekretär.

1940. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal taandus klassivaenlane ilma relvi haaramata. Endised kaitseliitlased ja isamaaliitlased peitsid relvad ja jäid ootama, et sobival momendil nõukogude võimu organeid selja tagant rünnata. Seoses fašistliku Saksamaa kallaletungiga meie maale klassivaenulik element aktiviseerus. Bandiidid tulistasid taanduvaid Nõukogude väeosasid, mõrvasid partei ja nõukogude aktiviste ning uusmaasaajaid. Suuremad bandiitide grupid tegutsesid Loodis, Rimmus, Kõpus, Taeveres ja Põltsamaa ümbruses. Väiksemaid gruppe oli ka mujal. Viljandimaal tegutsevate bandiitide arv võis ulatuda umbes 200-250-ni.
Üheks bandiitide kogunemis­kohaks kujunes Taevere vallas Kibaro küla. Lootes saksa fašistide peatsele kohalejõudmisele, läksid hallparunid ülbeks. Kulakud kavatsesid Taevere Valla Täitevkomiteed rünnata, selle kaitserühma purustada ja võimu üle võtta. Valla kaitserühm sai sellest teada. Taevere valla partorg Pakassaar palus partei maakonnakomiteelt abi. Taeveresse saadetigi Viljandi hävituspataljoni allüksused koos grupi Nõukogude sõjameestega. 1. juuli varahommikul suundusid nad koos valla täitevkomitee kaitserühmaga Kibaro küla poole. Esimene kokkupõrge toimus Arjadi külas, kus bandiidid olid korraldanud varitsuse ja haavasid ootamatult kaht meie võitlejat. Hävituspataljoni mehed avasid vastutule. Üks bandiitidest sai surma, teised põgenesid. Sama päeva pärastlõunaks jõudsid hävituspataljoni võitlejad Kibaro tallu, kust bandiidid välja löödi. Osa bandiite sai surma, osa aga hajutati soodesse ja rabadesse laiali. Bandiitide juhid said tribunali otsusega teenitud karistuse. Kuid ka hävituspataljn kandis kaotusi.
4. juulil kella 10 paiku ründasid bandiidid Rimmus, Kõpus ja Paistus valdade täitevkomiteesid.
Paistus püüdsid bandiidid täitevkomiteed otserünnakuga vallutada. Puhkes tulevahetus täitevkomitee kaitserühma liikmete ja bandiitide vahel. Sellest informeeriti partei maakonnakomiteed, kes saatis kiiresti grupi hävituspataljoni võitlejaid abiks. Kui hävituspataljoni võitlejail jäi Paistu vallamajani veel mõnisada meetrit, avati nende pihta vintpüssidest tuli. Võitlejad läksid viivitamatult rünnakule ja sundisid bandiidid põgenema.
Rimmu valla kaitserühm oli ülekaaluka vaenlase eest sunnitud taganema. Bandiitidel õnnestus mõneks tunniks võim haarata ja nõukogude töötajad arreteerida. Viljandi hävituspataljoni võitlejad koos miilitsatöötajatega andsid rahvavaenlastele vastulöögi ja purustasid nad. Arreteeritud vabastati.
Bandiidid varjasid end Kõpu metsades ja rabades ning valmistusid vallas võimu haarama. 3. juulil teatati Kõpu Valla Täitevkomiteest, et bandiidid kavatsevad suuremate jõududega valla täitevkomiteed rünnata. Järgmisel hommikul sõitis valla täitevkomitee esimees Martin Reikop Viljandisse ja informeeris olukorrast maakonna juhtivaid töötajaid. Parteikomitees ei võetud Reikopi juttu tõsiselt. Tal kästi valda tagasi sõita. Tagasiteel kohtas Reikop Puiatus valla kaitserühma liikmeid, kes teatasid, et suurem relvastatud bandiitide grupp liigub valla täitevkomitee suunas. Reikop sõitis koos kaitserühmaga uuesti Viljandisse. Seekord saatis partei maakonnakomitee Kõppu kahel veoautol hävituspataljoni võitlejad.
Bandiidid olid vahepeal vallamaja hõivanud ja seejärel Nõukogude armee õhuvaatlusposte rünnanud. Nad olid Kõpus õhuvaatlusposti vallutanud ja selle isikulise koosseisu metsikult mõrvanud. Teine grupp bandiite oli samal ajal Kõpu-Tipus asuvat õhuvaatlusposti rünnanud ja mitu sõjameest tapnud. Bandiidid arreteerisid ka aktivist Ama ja ähvardasid temaga arveid õiendada. Hävituspataljoni võitlejad ruttasid kohale. Üks auto suundus meestega Tippu, teine aga Kõppu. Kõppu jõudnud võitlejad avasid bandiitide pihta tule. Lahing Kõpu asula pärast oli äge. Iga maja tuli üksikult hõivata. Bandiidid tulistasid pööningutelt ja teistest varjatud kohtadest. Lahing lõppes bandiitide lüüasaamisega.
Üks hävituspataljoni võitlejatest meenutab, et kui nad Kõpu vabastasid, avanes neile õudne pilt. Bandiidid olid Nõukogude sõjamehi enne tapmist piinanud ja peksnud, ühe tapetu seljale olid nad lõiganud viisnurga.
Lisaks neile lahingutele tuli pataljoni allüksustel teha haaranguid vaenlase parašütistide ja bandiitide tabamiseks veel Tänassilmas, Suislepas, Vastemõisas, Kabalas, Uue-Karistes ja Vändras. Seega oli esimesel perioodil Viljandi hävituspataljoni põhiülesandeks Nõukogude armee tagala kindlustamine ja klassivaenlaste rünnakute tagasilöömine. Ülesandega tuldi edukalt toime. Ega saksa fašistide kannupoisid okupatsiooniajal asjata kurtnud, et “Viljandimaal olid meie ohvrid eriti suured, sest meie vastu tegutses rohkearvuline, hästi relvastatud ja operatiivne hävituspataljon”.

Valdade kaitserühmad ja nende tegevus

Viljandimaa valdades moodustati 20 kaitserühma. Kaitserühmade arvuline koosseis oli erinev ja kõikus 6-20 mehe piires. Kõo valla kaitserühmal oli 20 liiget. Suure-Jaanis - 22, Karksis - 15, Paistus - 6, Kõpus - 9 jne. Kaitserühmade tegevust juhtisid valdade partorgid, täitevkomiteede esimehed ja miilitsavolinikud. Suure-Jaanis oli moodustatud isegi staap, mille tööd juhtis partorg August Pakassaar. Vaatamata puudulikule relvastusele valvasid kaitserühmad hoolikalt täitevkomiteesid, sildu ja muid objekte. Neil tuli mitmel korral bandiitide relvastatud kallaletungid tagasi lüüa. Nii võttis Suure-Jaani kaitserühm osa lahingust bandiitide vastu Kibaro külas. Põltsamaa kaitserühm lõi tagasi suures arvulises ülekaalus olevate bandiitide rünnakud, kuni neile Paide hävituspataljon appi saabus. Paistu kaitserühm pidas vastu seni, kuni Viljandist abi kohale jõudis. Kõos, Olustveres ja mujal tuli kaitserühmadel korraldada haaranguid metsas pesitsevate bandiitide tabamiseks. Kaitserühmad abistasid kohalikke võimuorganeid sõjaliselt tähtsate ülesannete täitmisel, nagu hobuste rekvireerimisel, kaupade evakueerimisel jne.
Vaatamata väikesearvulisele koosseisule ja puudulikule relvastusele täitsid valdade kaitserühmad neile pandud ülesanded auga. Viljandi okupeerimisel saksa fašistide poolt jäi osa kaitserühmade liikmeid põranda alla tegutsema, osa aga läks partisanideks. Mõned neist liitusid hiljem hävituspataljonidega, evakueerusid ja jätkasid võitlust Eesti Laskurkorpuses. Okupeeritud alale jäänud kaitserühmade liikmetel puudusid kogemused põrandaaluseks tegevuseks ja partisaniliikumiseks, seetõttu enamik neist arreteeriti ja mõrvati fašistide poolt (Paistust Röant, Orav, Gladkov, Tuhalaanest Sarv, Lõoke ja paljud teised).

Viljandi lahing

7. juulil jõudsid fašistlikud röövvallutajad Eesti NSV territooriumile. Üks esimestest asustatud punktidest, mis nende kätte langes, oli Karksi-Nuia. Siit liikusid hitlerlaste 61. jalaväe­diviisi 151. jalaväerügemendi väeosad Viljandi suunas ja jõudsid Loodi raudteejaama, kus neil 8. juuli varahommikul SARK-i 22. motoriseeritud laskurdiviisi väeosadega lahing toimus. 22. diviisi 5. laskurpolk võttis Viljandi linna vahetus läheduses kaitsepositsioonid sisse. Kuna polk oli pidanud kaitselahinguid juba Riiast alates, olid allüksuste read hõrenenud. Polgul jätkus jõudu ainult tähtsamate teede kaitsmiseks. Osa polgust jäi peatuma Raudna jõe põhjakaldale, et sulgeda Riia maantee, teine osa aga võttis positsioonid sisse Viljandi järve ja Peetrimõisa vahel. Polgu allüksusi toetasid suurtükiväelased, kelle patareid asusid Kirikumõisa soos, Viljandi järve Viiratsi-poolsel kaldal, Uueveskil ja Pärnu maantee ääres.
Kuigi lõunast Viljandisse suunduvad maanteed olid valve all, ähvardas oht, et hitlerlased võivad Viljandi järve ääres läbi rinde imbuda. Ka oli karta vaenlase õhudessanti. Seda arvestades andis 22. laskurdiviisi juhtkond ööl vastu 8. juulit Viljandi hävituspataljonile lahinguülesande: asuda kaitsele Huntaugu mägede – Männimäe piirkonda. Juba eelmise päeva hilisõhtul oli valvet tugevdatud. 8. juuli varahommikul äratati pataljoni võitlejad häirekorras. Kell 5 võttis pataljoni 2. rood leitnant Kolobajevi juhtimisel positsioonid sisse. Üks rühm paigutati Männimäele suunaga lõunasse, teine aga Huntaugu mägedesse, kus olid kunagi õppeotstarbel kaevatud kaevikud ja laskuripesad. Umbes tund aega hiljem asus ka 3. rood vanemleitnant I. Pauli juhtimisel raudtee muldvalli äärde positsioonile. Lahing algas umbes kell 6.30. Riia maantee kaudu lähenes meie võitlejate positsioonidele vaenlase autokolonn. Meie suurtükiväelased avasid tule. Vaenlase edasiliikumine peatati. Seepeale vastase üksused hargnesid. Meie positsioonide kohale ilmus vaenlase luurelennuk. Nüüd avasid hitlerlased meie võitlejate pihta ägeda kahuritule, kandes selle hiljem üle linnale.
Mõne aja pärast ründasid vaenlase ahelikud kaks korda meie positsioone. Rünnakud löödi tagasi. Järgnes uus, veelgi tugevam tulelöök. Hitlerlased hakkasid meie võitlejaist paremalt mööduma. Kella 11-12 vahel tuli meie 2. roodul taanduda. Vaenlane saatis tankid edu arendama. Meie tankistid hävitasid ühe hitlerlaste tanki ja kaks kahurit. Võitluse käigus sai vigastada ka üks meie tank. Tankimeeskond (Aksjonov, Velikoretski ja Sokolov) jättis põleva tanki maha ja murdis vaenlase piiramisrõngast välja.
Raudtee ääres avaldas vaenlasele visa vastupanu hävituspataljoni 3. rood vanemleitnant I. Pauli juhtimisel. Vaenlasele tekitati suuri kaotusi, tema edasiliikumine pandi seisma. Keskpäeval liikus grupp hitlerlasi 3. roodu paremale tiivale ja avas sealt kuulipildujatule. Meie võitlejad hävitasid vaenlase kuulipilduja. Vastavalt komandöri käsule nihutati nüüd roodu parem tiib pisut paremale. Sellega võeti vaenlaselt võimalus edasiliikumiseks. Siin langesid kangelastena pataljoni võitlejad August Nurk ja Egon Bristol.
Õhtupoolikul muutus olukord kriitiliseks, kuna vaenlane ründas suuremate jõududega. Nüüd tulid lahingusse 5. laskurpolgu varuosad, kes hoogsa vasturünnakuga vaenlase tagasi paiskasid. Õhtu eel pidi ka 3. rood positsioonidelt lahkuma. Hävituspataljoni allüksused koondati Tobra silla juurde. Sealt viidi mehed Võhma lähedale, kust nad järgmisel päeval Põltsamaale, hiljem Roosna-Allikule liikusid.
5. laskurpolk hoidis positsioone enda käes kuni järgmise päeva koidikuni. Vastavalt väejuhatuse korraldusele jättis polk 9. juulil kell 2.30 Viljandi maha. Lahing Viljandi juures pidurdas saksa fašistide edasiliikumist mitme ööpäeva jooksul ja võimaldas Navesti jõe – Põltsamaa joonel uue kaitsepositsiooni rajada. Juba esimestes lahingutes Eesti NSV territooriumil oli hitlerlastel ebaedu ja nad olid sunnitud “graafikust” maha jääma. Hiljem see mahajäämus veelgi suurenes, sest Saksa fašistlikud väed põrkusid kõikjal meie visale vastupanule. Aeg töötas nende kahjuks. Lahing Viljandi lähistel võimaldas partei- ja nõukogude aktiivi organiseeritult evakueerida.

Partei- ja nõukogude aktiivi evakueerimine

Ööl vastu 8. juulit toimus maakonna kaitsekomitee koosolek, kus arutati partei- ja nõukogude aktiivi evakueerimise küsimust. Koosolekust võitsid osa ka maakonna sõjakomissariaadi töötajad. Kinnitati vastav kava, mis nägi ette Viljandi evakueerimise juhul, kui meie väed on sunnitud linna maha jätma. Evakueerimiseks eraldati teatud hulk autobusse ja sõiduautosid, mis korrastati ja remonditi Viljandi mehaanikatöökodades. 4.–5. juulini olid Viljandist väljunud ešelonid viinud tagalasse partei-, komsomoli- ja nõukogude aktivistide perekonnad. Nüüd tuli aktiivil endal valmis olla linnast lahkumiseks. Evakueerimist aga püüdsid kodanlikud natsionalistid takistada. Nende käsilased hakkasid ära ajama evakuatsiooniks ettenähtud autosid. Parteiaktiiv võttis autode valve enda peale ja tegi nende vargusele lõpu.
8. juuli hommikul kogunesid evakueeritavad osalt maakonna partei­komitee juurde, osalt Tasuja puiesteele, Partei-, komsomoli- ja nõukogude asutuste tähtsamad dokumendid olid juba varem tagalasse saadetud, vähemtähtsad aga hävitatud. Enne meie lahkumist läks grupp seltsimehi põranda alla, et jätkata vaenlase tagalas illegaalset tegutsemist. Põrandaalusele tööle jäid ELKNÜ Viljandimaa Komitee sekretär Hans Süber ja teised. Autod evakueeritavatega väljusid Viljandist keskhommikul ning suundusid Põltsamaale. Uueveski tee, mida mööda linnast välja sõideti, oli vaenlase kahuritule all. Õnneks mürsud masinaid ei tabanud.
Enamik evakueerituid astus Põltsamaal Viljandi hävituspataljoni. Ainult mõned noorukid ja aastates inimesed evakueeriti Nõukogude tagalasse.
Kuigi Viljandist evakueerimine toimus organiseeritult ja ilma paanikata, ei osatud ette näha kõiki üksikasju. Nii jäid Viljandi haiglast evakueerimata seal ravil viibivad valdade kaitserühmade ja Viljandi hävituspataljoni võitlejad, kes olid lahingutes haavata saanud. Haiglas viibis ka Taevere valla kaitserühma liige Hans Palitser, kes oli saanud haavata Kibaro lahingus. 11. juulil arreteerisid omakaitselased raskesti haavatud Palitseri ja mõrvasid ta mõni aeg hiljem. Vangistati ka Jaan Orgla, Jaan Viira, Alfred Hansen ja teised, kes hiljem mõrvati. Kuigi telefoniside 8. juulil töötas, ei teatatud kõigile aktivistidele evakueerimisest. Nii ei jõudnud teade evakueerimisest Viljandi Linna Täitevkomiteesse, samuti Viljandi vahetus läheduses olevatesse valdadesse. Seetõttu ei teadnud aktiiv, mida ette võtta, jäi kohale ning langes vangi.
9. juulil käidi koos Läti hävituspataljoni võitlejatega (umbes 30-meheline grupp) luurel. See grupp jõudis kuni Peetrimõisani, kus tehti kindlaks vaenlase positsioonid ja pöörduti Põltsamaale tagasi. 10. juulil jõudis Põltsamaale Võru hävituspataljon. Enamik Võru hävituspataljoni võitlejaid ühendati Viljandi hävituspataljoniga. 11. juuli varahommikul suundus pataljon Roosna-Alliku mõisa.

Roosna-Allikul

Mihhail Pasternak. Viljandi hävituspataljoni komandör.

Roosna-Allikul hakkas staap kiiresti pataljoni lahinguvõimet tõstma. Kõik pataljoniga kaasatulnud eraisikud, samuti vanemad ja nõrgema tervisega võitlejad saadeti Tapa ja Rakvere kaudu tagalasse. Samal päeval toimus pataljoni parteiorganisatsiooni koosolek, kus arutati kujunenud olukorda ning ülesandeid võitluses saksa röövvallutajate ja nende käsilaste vastu. Parteiorganisatsioon suhtus rangelt paanikatekitajaisse. Üks hävituspataljoni võitleja, kes oli lahingus paanikasse sattunud, heideti parteist välja ja anti tribunali alla. Parteikoosolek otsustas võitlust jätkata.
Pataljonil tuligi otsekohe lahingusse minna. 10. juulil üritasid hitlerlased Põltsamaale tungida, kuid said Navesti jõel Kõo silla juures Nõukogude sõjameestelt vastulöögi. Nooremseersant Žuk, kes oli meestega seal maantee valves, lõi tabava tulega puruks fašistide kolonnid. Saadi trofeesid ja võeti 11 hitlerlast vangi. Põltsamaad kaitses 167. laskurpolgu rood, mida oli tugevdatud tankitõrje- ja polgusuurtükkidega.
11. juulil tegid fašistid uuesti katset Põltsamaale jõuda, kuid löödi tagasi. Selles lahingus kaotas vaenlane muu hulgas kolm tanki. Allüksuse komandör aga otsustas edule vaatamata taanduda. Selle tagajärjel jäi rinne Põltsamaa juures avatuks ja vaenlane võis paisata oma väed meie selja taha. 8. armee juhtkond võttis kiiresti tarvitusele abinõud “augu” sulgemiseks. Taanduma hakanud 167. polgu allüksus suunati uuesti Põltsamaale. Peale selle anti ka 11. laskurdiviisile lahingukäsk – saata 12. juuli õhtuks Põltsamaale 163. laskurpolk kahe suurtükiväepolgu toetusel.
12. juuli varahommikul ründas Põltsamaad vaenlase 254. jalaväediviisi 600-meheline eelüksus. Vastasel oli suur ülekaal. 8. armee juhtkond saatis Põltsamaa all võitlevaile üksustele appi Viljandi hävituspataljoni.

Põltsamaa-Võisiku lahing

12. juuli hommikul jõudis Roosna-Allikule sideohvitser 8. armee juhtkonna lahingukäsuga.
Hävituspataljon asus häirekorras masinatele. Kõige ees liikusid Viljandi pataljoni 3. rood ja võrulased. Neile järgnesid teised roodud ning majandus- ja sanitaarrühm. 100 meetri kaugusel Põltsamaa surnuaiast asus positsioonidel 167. laskurpolgu rood, kes kaitses Viljandi-Põltsamaa teed. Vaenlase eelüksused olid roodu lahtistest tiibadest juba möödunud ja hõivanud soodsad positsioonid Kuningamäe talu juures kõrgendikul. Sel momendil jõudis kohale Roosna-Allikult väljasõitnud Viljandi hävituspataljon. Pataljoni ülem kapten M. Pasternak oli kiiresti kavandanud operatsiooni, mis täielikult realiseeriti. Pataljoni 3. rood vanemleitnant I. Pauli ja Võru võitlejad vanemleitnant Fjodorovi juhtimisel suunati Põltsamaa lääneservale, kus nad autodelt lahingusse astusid. 3. roodu võitlejad sundisid vastase taganema. Teised roodud liikusid ahelikus leitnantide Sulje ja Kolobajevi juhtimisel edasi ja ründasid Kuningamäel vaenlase positsioone. Hoogne rünnak sundis vaenlase põgenema. See kergendas ka Põltsamaa lääneserval võitlevate allüksuste olukorda. 3. rood läks vanemleitnant I. Pauli juhtimisel rünnakule. Rukkipõllule laialijooksnud fašistid viskasid relvad maha ja tõstsid käed üles.
Vaenlast jälitati esialgu kuni Võisiku teeristini. Seal süüdati 2 vaenlase soomusmasinat põlema. Pataljoni vastulöögi tagajärjel kaotas vaenlane Põltsamaa juures ligi 40 meest surnutena ja 10 meest vangidena. Peale selle oli vaenlasel rohkesti haavatuid. Purustati 2 vastase soomusmasinat. Viljandi hävituspataljoni kätte langes 3 tankitõrjesuurtükki, hulk kuulipildujaid, automaate ja teisi relvi, laskemoona ja muud varustust.
Õhtu eel jõudis kohale ka 163. laskurpolk, kelle allüksustega asuti koos vaenlast jälitama. Viljandi hävituspataljoni 1. ja 2. roodu võitlejad ründasid kahes grupis Võisiku mõisa. Neid toetas Nõukogude patarei. Hitlerlased tabati ootamatult. Nähtavasti arvasid nad, et pärast Põltsamaa lahingut ei ole meie vägedel jõudu jätkata. Vaenlase sõdurid olid Võisiku mõisas magama heitnud. Seal tabaski neid meie võitlejate ootamatu tuli.
Pataljoni võitleja Aleksander Lille­vere mälestuste järgi toimus lahing järgmiselt: “Pärast seda, kui olime fašistid Põltsamaalt välja löönud, liikus meie allüksus Võisiku mõisa lähistele. Ootamatu löögi all hitlerlased põgenesid, jättes mõisa aia äärde maha mootor- ja jalgrattad. Saime umbes 30 mootorratast, palju jalgrattaid, relvi, laskemoona ja muud varustust.”
Rinne jäi Suusiku-Anniküla joonele peatuma. Põltsamaa-Võisiku lahingust kokkuvõtteid tehes tuleb märkida edu, mida meie väed (sealhulgas ka Viljandi hävituspataljon) saavutasid. Suure Isamaasõja esimestel nädalatel oli vähe juhuseid, kus saksa röövvallutajad nii põgenesid, nagu Põltsamaa ja Võisiku juures.
Põltsamaa-Võisiku lahingus paistsid vapruse ja mehisusega silma hävituspataljoni võitlejad L. Põhjala, O. Hiljandi, E. Lepp, L. Mölder, O. Kose, E. Ilves ja paljud teised. Ka naisvõitlejad E. Piip (Saks), H. Laante, M. Tommust (Moppel) tegutsesid vaenlase tule all kartmatult. Hästi ja oskuslikult juhtisid võitlejaid roodukomandörid V. Sulje, A. Kolobajev ja I. Paul ning vanemleitnant S. Timoš. Vaatamata ägedale lahingule ei olnud pataljonil kaotusi, välja arvatud mõned haavatud.
Ajaleht “Sovetskaja Estonija” kirjutas pärast seda lahingut, et peale vapruse ja kartmatuse näitasid pataljoni võitlejad ja komandörid selles lahingus üles kõrget distsiplineeritust ja taktikalist oskust ning kasutasid edukalt sõjakavalust.

Luurelahing Vitsjärve küla lähistel

Ilmar Paul. Viljandi hävituspataljoni 3. roodu vanemleitnant.

Pärast vastulööki jäid pataljoni staap, tagalaosad ning osa roode Põltsamaa parki laagrisse. Rinne oli Põltsamaalt 5–6 km kaugusel. Vaenlane hoidis parki kahuritule all. Seda arvestades paigutati pataljon 13. juulil Pajusi mõisa, mõni päev hiljem aga Sopimetsa. Osa pataljoni allüksusi asus Adavere-Pajusi tee kaitsele ja valvas silda Põltsamaa jõel. Pajusis ja Sopimetsas formeeriti pataljon ümber. 1. ja 2. rood jäid põhiliselt samadeks. 3. rood moodustati peamiselt Võru hävituspataljoni võitlejatest. 3. roodu senisest põhituumikust – Tallinnast saabunud vabatahtlikest – moodustati staabirühm, kelle ülesandeks jäi pataljoni staabi kaitse. 3. roodu ülemaks määrati vanemleitnant Fjodorov. Selle rooduga liideti ka väike grupp Läti hävituspataljoni võitlejaid, kes olid oma väeosast maha jäänud.
30 meest suunati 48. laskurdiviisi ja 10 meest 125. laskurdiviisi, mis paiknesid Tartumaal. 40 Võru hävituspataljoni võitlejat läks samuti 125. laskurdiviisi käsutusse. Seega saadeti teistesse väeosadesse kokku 80 meest. Pataljoni isikuline koosseis vähenes umbes 180-le mehele.
Rööbiti pataljoni sisemise ümberkorraldusega jätkusid rivi- ja taktikalised õppused. Õpiti relvade materjalosa ning korraldati poliitõppusi.
Hitlerlased tõid Põltsamaa alla uusi väekoondisi. Vaenlase jõudude väljaselgitamiseks läks 14. juulil 2. rood leitnant Kolobajevi juhtimisel luurele. Rood suundus üle Adavere Vitsjärve külla. Liiguti varjatult mööda metsaseid alasid umbes 15 km. Vaenlane aga avastas meie luurajad ja saatis nende vastu laskurüksused, ühe patarei ja 3 tanketti. Hitlerlased avasid meie võitlejate pihta Vitsjärve küla juures rukkisse maskeeritud kuulipildujast tule. Hävituspataljoni võitlejad varjusid ja hakkasid vastu tulistama. Kuna lamades oli rukkis varitsevat vaenlast raske tabada, tõusis võitleja Siirus püsti ja avas kergkuulipildujast fašistide pihta tule. Meie võitlejad läksid rünnakule. Vaenlase patarei meeskond põgenes, järres maha suurtükid. Kuid märgates, et tegemist on väikese allüksusega, püüdsid hitlerlased roodu sisse piirata. Meie võitlejad murdsid piiramisrõngast läbi ja jõudsid järgmise päeva hommikuks laagrisse tagasi.
Selles lahingus langesid võitlejad Põdra ja Tell. Teadmata kadunuks jäi kuulipildur Siirus. Haavata said Eensoo, Rein Reimets, Ants Koort ja teised. Kuid ka fašistid kandsid kaotusi.

Põltsamaa kaitselahing

Kasutades oma üleolekut elavjõus ja tehnikas, sundis vaenlane Nõukogude väeüksusi Põltsamaa lähistele taanduma. 18. juulil sai Viljandi hävituspataljon uue ülesande. Seoses sellega võttis 2. rood umbes 1–1,5 km kaugusel Põltsamaa surnuaiast positsioonid sisse. Roodu paigutas positsioonidele pataljoni ülem kaptem M. Pasternak, rõhutades komandöridele, et olukord on raske. Roodu koosseisu kuuluvast miilitsarühmast saadeti välja luure, et kindlaks teha vaenlase positsioonide asukoht. Hitlerlased avasid luure pihta miinipildujatule. Luurele läinud võitlejad said haavata. Sama päeva õhtul tuli meie poole üle vaenlase obervahtmeister, kes andis väärtuslikke andmeid vaenlase väeosade kohta.
19. juuli hommikul asusid 11. laskurdiviisi väeosad pealetungile. Sellest võttis osa ka kaitsel asunud hävituspataljoni rood. Nõukogude väeosad vabastasid Jälevere ja Imavere. Kuid lõuna pool Põltsamaad edu ei saavutatud. Vaenlase 61. jalaväe­diviisi väeosad tõrjusid meie rünnaku tagasi. Lahing kestis kogu 19. juuli ja lõppes meile edutult. Paljud meie võitlejad said haavata, mitmed langesid.

Lahing Puiatu küla juures

11. laskurdiviis, mis alustas 19. juulil pealetungi, saavutas edu. Vaenlane tugevdas survet Imavere ja Põltsamaa all. Selle tagasitõrjumiseks koondas 11. diviis oma peajõud vastavatesse suundadesse. Kuid rohkem kui 25-kilomeetrist rindelõiku ei olnud võimalik täielikult katta. Puiatu küla juures oli kaitsele jäetud üks rood 26. üksikust sapööripataljonist. Vaenlane oli avastanud selle nõrga rindelõigu ja ründas suurte jõududega. Viljandi hävituspataljoni 3. roodul tuli sapööre toetada, et vaenlase edasiliikumist pidurdada. Mitmel korral ründasid fašistid roodu positsioone, kuid löödi kaotustega tagasi. Hävituspataljoni võitlejad panid vastu viimse hingetõmbeni. Kangelastena langesid siin vennad Elmar ja Gustav Liloverid, Viktor Puura ja Vello Mokrits. Pärast viietunnist lahingut oli rood sunnitud Rutikvere poole taanduma.
Peagi lahkus senine pataljoni komandör kapten M. Pasternak ja asus Eesti NSV Hävituspataljonide Staapi juhtima. Viljandi pataljoni uueks komandöriks määrati vanemleitnant Semjon Timoš, kes varem oli olnud Võru hävituspataljoni komandör.

Rutikvere lahing

21. juuli õhtul asus Viljandi hävituspataljon Rutikvere juures positsioonidele.
22. juulil kella 4 ajal avasid hitlerlased suurtükitule. Seejärel lähenesid Rutikvere mõisale mootorratturid. Meie 1. roodu kuulipildujatuli sundis nad tagasi tõmbuma. Mõni hetk hiljem alustasid hitlerlased uuesti rünnakut. Rünnak löödi tagasi. Tunniajalise vaheaja järel kordas vaenlane rünnakut, mida toetas miinipildujapatarei. Vaenlane jõudis 100–150 meetri kaugusele Rutikvere mõisa pargist. Edasi ta enam ei pääsenud. Siis püüdis ta lõuna pool asuva võsa kaudu mõisast mööda minna, kuid sattus Rutikvere silla ja veski juures Viljandi hävituspataljoni teiste allüksuste tule alla. Silla kaitsmisel paistsid silma Edgar Tommusk, Hendrik Andrusov ja teised. See 10-meheline grupp jäi piiramisrõngasse, kuid murdis läbi ja tuli omade juurde. Rutikveres võitlesid Viljandi hävituspataljoniga kõrvuti ka läti vabatahtlikud.
1941. aastal jutustas Sergei Strazd Eesti Raadio korrespondendile Leningradis Rutikvere lahingust järgmist: “Esimesed ründajate ahelikud hävitas meie kuulipildujatuli täielikult. Kuid hoolimata suurtest kaotustest jätkas vaenlane lakkamatult rünnakuid, kusjuures sajad miinid langesid meie lähedusse, ent ei tabanud. Kestvate rünnakutega läks vaenlasel lõpuks siiski korda meie vasakul tiival edu saavutada. Side allüksuste vahel katkes.”
S. Strazd taastas side ja ruttas lahingusse. “Eesliinile jõudmisel olid hitlerlased meie võitlejad kolmest küljest sisse piiranud. Kell 11 andsime vaenlasele viimased hävitavad valangud ja taandusime kuulipildujat kaasa võttes. Vastane püüdis meie lahkumist takistada. Rajasime endile granaatidega teed.”
Pataljon liikus Valli külla uutele kaitsepositsioonidele. Kuigi pataljon oli sunnitud Rutikvere maha jätma, olid viljandlased vaenlase 254. ja 61. jalaväediviisile küllaltki kõvaks pähkliks. Vastane oli plaanitsenud Rutikvere käigult hõivata. Viljandi hävituspataljoni visa vastupanu oli vaenlaselt rohkesti ohvreid nõudnud. Ka Viljandi pataljonil tuli kaotusi kanda. Kangelaslikult võideldes langesid kuulipildurid Zgadovi ja Pakkas, võitleja Tamberg ning mitmed teised.

Võitlus bandiitidega Kesk- ja Põhja-Eestis

Pärast Rutikvere lahingut suunati Viljandi hävituspataljon Kiltsi. 22. juulil said pataljoni uus komandör S. Timoš ja 3. roodu komandör Fjodorov haavata. Pataljoni uueks komandöriks määrati senine staabiülem leitnant Andrei Jakimov, staabiülemaks aga vanemleitnant Ilmar Paul.
Kiltsis sai pataljon ühe päeva puhkust. Võitlejad käisid saunas, neile jagati välja sõjaväe vormiriietus. Juba järgmisel päeval läksid Kiltsist luuregrupid vaenlase tagalasse, et hankida andmeid hitlerlaste kohta.
Kiltsist paigutati meie pataljon Tapa linna spordiväljakule. Saime täiendust. Need olid Viljandi kommunistlikud noored, kes olid käinud Karjala-Soomes Nõukogude armeele võetud hobuseid viimas. Noored arvati pataljoni 2. roodu. Tapale koondati ka need võitlejad, kes lahingute käigus olid väeosast mujale sattunud. Pataljon pidi Tapal ja selle ümbruses Nõukogude armee tagalat diversantidest ja bandiitidest puhastama. Ühel väljasõidul Laekvere ümbrusesse tabati 2 bandiiti ja leiti vastase lendlehti.
Nõukogude tagalasse oli mereteed kaudu Soomest saabunud “Erna”-nimeline diversantide salk. Osa selle jõugu liikmeid heideti hiljem lennukitelt alla. Diversandid jäid Järvamaale Kautla soodesse peatuma. Seda gruppi läksid Tallinna, Järvamaa, Viljandi ja Harjumaa hävituspataljonid kapten M. Pasternaki juhtimisel likvideerima. Ka Paunküla ja Järva-Madise vahelistes metsades puhkesid mitmel pool bandiitidega lahingud. Kui Viljandi pataljoni 2. rood leitnant Kolobajevi juhtimisel Mustla küla piirkonnast läbi metsade ja soode Albu vallamaja poole liikus, põrkas ta ühel soosaarel kokku bandiitidega. Algas äge tulevahetus. Bandiidid löödi põgenema. Kokkupõrkeid toimus veel mujalgi.
Bandiitide ja diversantide põhiline grupp likvideeriti ööl vastu 2. augustit Paunküla-Kautla-Ardu vahelisel kolmnurgal. Trofeeks saadi raadiojaam, relvi, laskemoona ja muud varustust. Pärast seda operatsiooni peatus pataljon lühikest aega Võhmutas ja sõitis siis Aegviitu, hiljem aga Pikva mõisa. Pikva mõisa piirkonnas kaevati laskuripesad. Käidi pidevalt luures. Luurekäikudel paistsid silma võitlejad Aljas, Mõttus ja Krimp. Pataljoni allüksused võtsid osa võitlusest vaenlase dessandi vastu Jägala-Kaalepi piirkonnas.
5. augustil arvati Viljandi hävituspataljoni koosseisu Kiiu mõisas paiknevad Järvamaa hävituspataljoni võitlejad. Pataljon sai uueks nimetuseks 2. Viljandi hävituspataljon. Pikvast viidi pataljon Raasikule. Osa allüksusi paigutati Haljava, osa Perila ja hiljem Silmsi külla. Haljavas toimus üldine rivistus, kus võitlejad andsid vandetõotuse.
Väejuhatuse lahinguliste ülesannete eeskujuliku täitmise eest autasustati gruppi võitlejaid, komandöre ja poliittöötajaid. Nende hulgas olid ka Viljandi hävituspataljoni võitlejad Richard Pakkas, Sergei Strazd, Voldemar Maiste, August Kreisberg, Oskar Verro, Kalju Ruut, Mihkel Tomasson, Karl Lippur, komandörid Semjon Timoš, Andrei Jakimov, nooremkomandörid Osvald Järg, Heljas Mihtejev, Vladimir Raibass, poliittöötajad Karl Kinksepp, Nikolai Rodinov ja teised.
Piiramisrõngas Tallinna ümber tõmbus koomale. Meie armee ja rahvaväe üksused olid sunnitud taanduma.
19. augustil formeeriti 1. Eesti Kütipolk. Viljandi hävituspataljoni kuulunud võitlejad moodustasid põhiliselt kütipolgu 3. pataljoni. 1. Eesti Kütipolgu komandöriks määrati kapten M. Pasternak ja komissariks F. Okk. Polk alustas lahinguid Peningi-Kiviloo-Perila joonel. Neis lahingutes langesid kangelastena 1. Eesti Kütipolgu komandör kapten M. Pasternak, polgu komissar F. Okk, roodukomandörid Sulje ja Kolobajev, võitlejad Pärt, Tarm, Hunt ja teised. Lahingus saadud haavadesse suri mitu meie võitlejat.
Grupp Viljandi pataljoni võitlejaid paistis silma kütipolgu koondpataljoni lahingutes Assaku, Lehmja ja Mõigu küla juures. Viljandlased jätkasid võitlust ka veel Tallinna lähistel, kui saksa fašistid alustasid rünnakut meie vabariigi pealinnale. Viljandi miilitsatöötajad suunati 19. augustil Tallinna, kus nad arvati Tallinna miilitsadivisjoni koosseisu. Nad võtsid osa lahingutest Pirita-Kosel, Sõjamäe rabas ja Kadriorus.
Viimastes lahingutes langes osa hävituspatlajoni võitlejaid vangi. Sõjavangide kohta käivaid Genfi ja Haagi konventsioone rikkudes mõrvasid hitlerlased enamiku nendest. Nii mõrvati pataljoni võitlejad pioneer Hendrik Kuivas, kommunistlikud noored Johannes Toidu, Ülo Laante, August Ristikivi, Aleksander Õunroos ja teised. Mõrvati ka ELKNÜ Viljandimaa Komitee sekretär Hans Sõber, kes jäeti põrandaalusele tööle. Fašistid mõrvasid veel Elmar Metsa, Hendrik Vainoja, Hans Aimi, Karl Ronga ja teised. Nende inimeste mõrvamine lasub SS-hauptscharführer Farnbergeri ja tema käsilaste, Viljandi poliitilise politsei komissari Saare, prefekt Kutsari ning nende abiliste hingel.
Osa Viljandi pataljoni mehi aga evakueerus Tallinnast Leningradi ja jätkas võitlust Suure Isamaasõja rinnetel.

Võru hävituspataljoni esimene lahing fašistidega

Meenutab Elmar Vent

Elmar Vent. Osales 1941. aastal Võrumaa hävituspataljonis.

Suure Isamaasõja esimesed nädalad möödusid mul Haanja vallas. Varusin armeele hobuseid. Sellega oli omajagu tüli: mõnes talus pakuti varem arvele võetud hobuse asemel vana ja viletsam. Mõnigi hallparun kadus koos hobustega metsa, kus varjas end ka teisi kulakuid. Neil olid nähtavasti juba sidemed fašistidega.
Nägin ise ükskord, kuidas fašistide lennukid järvetaguse metsa kohal tiireldes mingeid pakke alla heitsid. Küllap neis oli bandiitidele määratud relvastus.
Valla aktiivil tollal veel relvi polnud. 7. juuli pärastlõunal kogunesime küll Ruusmäele, kuhu meile lubati Võrust püsse saata. Ootasime hilisõhtuni ja püüdsime siis linna helistada. Ei saanud enam ühendust: bandiidid olid sideliini läbi lõiganud.
Õhtu eel jõudsin tagasi isatallu. See oli Haanjas, otse Suure Munamäe jalamil. Ema hakkas mulle süüa otsima ja praadis kiiruga mune, ise aga muretses: “Poeg, sina oled küll lõksu jäänud. Ei pääse sa enam kuskile. Räägiti, et hitlerlased olnud juba lõuna ajal Rõuges sees. Küllap nad on nüüd otsaga Võruski.”
Söömata jäid mul praetud munad. Ruttasin Haanja rahvamajja, kuhu olin jätnud jalgratta. Maja teisel korrusel, miilitsavoliniku korteris, seisis mul juba mitu päeva tagasi pakitud seljakott. Laualt leidsin kirja, kuhu oli ilmselt kiirustades märgitud kõige olulisem: “Elmar, sõida nii ruttu kui saad Võrru, “Kandle” aeda!” See oli juba käsk ning nõudis täitmist. Hüppasin rattale. Linna oli meilt 18 kilomeetrit, jõudsin “Kandle” ette videvikus. Parajasti sõitis väravast tänavale veoauto, kastis relvastatud mehed. “Maha jätavad,” käis mõte peast läbi. “Ei jõudnud õigel ajal.”
Siis aga nägin, et aias manööverdas veel teine auto. Selles oligi meie miilitsavolinik Aldo Põder – Rõugest pärit noormees. Ta märkas mind väraval ja laskis auto peatada. Ronisin kiiruga veokasti, jättes jalgratta sinnapaika.
Jüri tänavas peatuti. Minule ja veel kahele noormehele toodi kuskilt säärsaapad ja vintpüssid. Igale loeti kätte 30 padrunit ja võeti allkiri relvastuse saamise kohta. Mäletan, et sellele paberile oli alla kirjutanud EK(b)P Võru Maakonnakomitee esimene sekretär August Kuhlberg.
Sõitsime edasi Tartu tänavale ja pöördusime Väimela poole. Seal ööbisime. Hommikul aga sõitis maakonna prokurör Erleman mootorrattal tagasi Võru suunas. Läks luurele. Ootasime teda mitu tundi. Lõpuks ta saabus, kuid raskesti haavatuna. Teda olid tulistanud bandiidid Kirumpää-Võru vahelisel teelõigul. Juba palju verd kaotanud seltsimehe haavu püüti siduda, kuid meie hulgas polnud arsti ega velskrit. Teel Tartu Erleman suri. Ta oli meie seast esimene langenud.
Tartu jõudsime ilma eriliste vahe­juhtumiteta. Tarust sõitsime kiiresti läbi. Võru ja Riia tänava nurgal, praeguse EPA hoone ees, tulistati meid jälle. Tuli avati teise korruse akendest. Haavata sai üks Võru miilitsatest – Feliks Kais. Õnneks oli haav kerge – kuul riivas õlga. Ka Võidu tänavas lasti meie pihta akendest.
Sõitsime üle nn. Vabadussilla, mis meie selja taga ka kohe õhku lasti. Peatusime mäel kiriku ees. Siin rivistas Kuhlberg mehed üles ja pidas kõne. “Meie kohus on fašiste kinni pidada kas või nii kauagi, kuni Punaarmee vastupanu organiseerib,” rõhutas ta.
Meid oli tookord umbes 30 meest. Minuga olid samas autos ka Võru vangivalvur Jakob Aher ja meie miilitsavoliniku noorem vend Lembit Põder. Tema oli Haanjas kommunistlike noorte organisaator.
Ma ei mäleta enam, kas andis korralduse Kuhlberg või oli seal juba ka Punaarmee komandöre. Igatahes osa Võru meestest saadeti üle jõe tagasi. Eesmärgiks oli organiseerida kaitset Võru tänava kalmistu juures ning tõkestada hitlerlaste tee. Üle jõe läksime tookordse “täituru” kohalt paatidega.
Minuga koos tuli ka Lembit Põder. Me ei saanud veel õieti kaevudagi, kui teele ilmusid fašistide soomusmasinad. Tulistasime, ent soomusmasinad kihutasid meist mööda, kesklinna poole. Mida nüüd ette võtta?
Mäletan, kuidas Lembit mind tookord süüdistas: “Miks sa vaatepilusse ei sihtinud!” Mul oli see muidugi teada ja loomulikult püüdsin ka tabada.
Läti hävituspataljoni mehed, kes koos meiega kaitsele asusid, olid isegi granaate heitnud, kuid samuti tulemusteta.
Hakkasimegi siis üheskoos tagasi minema. Aga jõe ääres, seal, kust üle tulime, paate enam polnud. Kes hästi ujuda oskasid, jõudsid ruttu teisele kaldale; mina aga hakkasin kahtlema. Jooksin mööda kallast allavoolu, kuni leidsin pilliroost mingi uksetaolise laudplaadi. Heitsin sellele ja püüdsin kätega sõudes jõge ületada. Vool kandis mind küll paarsada meetrit allapoole, kuid lõpuks sain vastaskaldale.
Kiriku juures oodati meid. Kuhl­bergil oli juba teada, et me oma esimese lahinguülesandega toime ei tulnud.
Tartust lahkusime minu arvates peaaegu et “isevoolu korras”: kuidas aga keegi edasi sai ja missugusele sõidukile ruumi leidis. Koos meiega liikus ka väga palju naisi ja lapsi. Lohusuus oli peatus, seal koguti Võru mehed uuesti kokku. Kuhlberg rivistas meid üles ja teatas nüüd ametlikult, et Võrumaa partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivist moodustatakse tänasest peale väeosa. See hakkab Punaarmee üksustega võitlema nii bandiitide jõukude kui ka fašistide vastu.
Naised, lapsed ja haavatud saadeti samal päeval edasi Narva suunas. Äsja formeeritud hävituspataljon aga sõitis Mustveesse ja sealt Peipsi kaldale Varnja külla. Kuupäevi ma enam meenutada ei suuda. Küll aga mäletan, et olime Varnjas 4–5 päeva. Esimeseks ülesandeks oli pidada valvet Praaga sadamas.
Ühel ilusal päeval oli kogu sadama vahtkond väljas sillal. Meid oli ühtekokku 8 meest. Vaba vahetuse mehed õngitsesid või päevitasid sealsamas lähedal. Äkki ilmusid pillirootuka tagant välja mõned suured paadid. Neist hüppasid kaldale bandiidid, keerasid paar suvitajate paati küljeli ja avasid nende tagant kuulipildujatule. Sillal olnud Võru mehed olid neile heaks märklauaks ega suutnud mõne sekundi jooksul kuskile varjuda.
Mina olin tookord koos Võru miilitsa Feliks Kaisiga sadamasillast veidi maad eemal jõe kaldal. Kais sai rinnast haavata, mina jäin õnnekombel terveks. Bandiidid olid lõpetanud tulistamise, sõudsin üle jõe sadamasillani ja tassisin nii surnud kui ka haavatud mootorpaatidesse.
“Tee nii nagu mina,” õpetas Kais, võttis pilliroojupi suhu ja sukeldus kalda ääres. See oli pääsetee, sest bandiidid käratsesid kõrgel sadamasillal ning neile oli ümbrus nagu peegli pealt näha. Varjasime endid niimoodi, hoides kinni pilliroojuurtest. Varsti kaugenes mootorimürin – bandiidid sõitsid minema. Aitasin haavatud Kaisi kaldale. Ta oli verekaotusest juba nõrgaks jäänud. Sidusin ta haava, kiskudes särgi ribadeks. Rohkem ma seltsimehe heaks teha ei saanud.
Mõne aja pärast saabus Varnjast mootorpaat, et vahtkonda ära viia. Oli tulnud korraldus taanduda Mustvee suunas. Vahtkonnast olin mina ainuke. Sain käsu sideliin üles kerida ja nii kiiresti kui võimalik Varnjasse jõuda. Teatasin, et üks meie hulgast lamab raskesti haavatuna jõe kaldal. Kui me koos Varnjast saabunutega Kaisi juurde läksime, oli ta juba surnud…
Sõitsime Mustvee poole. Tee oli täis loomakarju ja põgenikke. Hädavaevu saime edasi liikuda. Jõe taga paistis Omedu küla. Meie ees sõitis autobuss, kuhu mahutati haavatud. Veidi maad enne silda sattus autobuss miinile ja sai vigastada.

August Kuhlberg. EKP Võru maakonna Parteikomitee esimene sekretär 1941. Võrumaa hävituspataljoni organiseerija ja juht..

Voorid peatusid. Saadeti välja miiniotsijad, kes võtsidki eespool välja kuus miini. Arvati, et need on hitlerlaste tõkestamiseks teele pandud.
Meie võitlejad kavatsesid neid just õhkima hakata, kui jõudsid tagasi ette luurele saadetud mehed ja teatasid, et vasakul pool teed, vana tuuleveski juures seisavad maskeeritud tankid. Nad pole suutnud kindlaks teha, kelle omad need on. “Loomulikult meie, Nõukogude omad,” olime kõik veendunud. “Kust need fašistid siia said!”
Saadeti välja viis vene keelt valdavat meest, et tankistide käest informatsiooni saada ja kuulda, kui kaugel on fašistid. Mehed ei jõudnud aga veel kuigi kaugele kui tankimootorid käivitati. Maskeerimiseks raiutud leppade varjust väljusid must-valge ristimärgiga masinad ja pöördusid teel peatunud voori suunas.
Nüüd oli meile korraga selge, kes tee mineeris. Ja sellest hetkest algas ka Võru hävituspataljoni esimene lahing fašistidega.
Anti korraldus otsekohe kaitsele asuda. Teest vasakul oli kartulipõld – vaod jooksid silla suunas. Kaevusime, komsomoliorganisaator Lembit Põder oli jälle minu kõrval. Igaühel meist oli vintpüss ja mõnikümmend padrunit. Kuulasime ärevusega, kuidas mootorite müra valjenes ja tankid lähenesid. Peatselt nad hargnesidki silla juures. Avasime tule, millele tankidelt kohe vastati. Fašistid tulistasid nii kahuritest kui ka kuulipildujatest. Meie kolonnis süttisid masinad, teiste hulgas ka laske­moonaga laaditud veoauto.
Pikas takerdunud vooris olid ka veisekarjad ja põgenikud oma hobuveokitega. Juba möödusidki mõned tankid meist vasakult, sõitsid üle silla ja lõikasid tee ära, tulistades piki kartulipõldu. Kuulid niitsid otse meie kõrval õitsevaid kartulipealseid.
Ma ei tea, kui palju Võru mehi selles ebavõrdses lahingus langes. Kolmekesi – Jakob Aher, Lembit Põder ja mina – otsustasime üle Omedu ujuda ja metsa varjuda. Metsani oli vaid mõnisada meetrit. Meil õnnestuski ületada jõgi, mis polnud kuigi lai ega sügav. Märkasime enne metsa rukkipõldu ja nägime, et paljud meie meestest sinna taandusid. Kuid siis ilmusid metsa poolt vaenlase lennukid ja niitsid kuulipildujatega osa rukkist sõna otseses mõttes maha. Meil kolmekesi läks siiski korda üle põllu metsa pääseda.
Metsa kogunes varsti 30–40 meest, kes kuulusid meie pataljoni. Meiega ühines ka Punaarmee võitlejaid. Üks komandör viis meid peatselt rünnakule. Arvati, et Omedu külas peale tankistide rohkem vaenlasi ei ole.
Hakkasime uuesti heinamaad ületama, et jõuda jõeni. Mõned mehed jõudsid juba üle ujuda, kuid meid märgati. Sattusime lagedal heinamaal vaenlase automaatrelvade tule alla. Seekord oli meil tõsiseid kaotusi. Taandusime jälle läbi rukkipõllu. Taas ilmusid hitlerlaste lennukid, jälitades meid kuulipildujatulega.
Metsas anti haavatutele esmaabi. Sel momendil sai haavata August Kuhlberg, kuid õnneks kergelt. Samas seoti tema haavad kinni ja haavatu kanti kaugemale laagripaika. Saare metsadesse jäi meie laialipaisatud üksus veel mõneks päevaks. Sinna koondusid ka Läti hävituspataljoni mehed ja lõpuks allutatigi meid lätlaste juhtimisele.
Ühel õhtul saime lahingukäsu. Luureandmed kinnitanud, et Omedu külas peatuvad hitlerlased olevat joomingu korraldanud. Hommikuhämaruses pidime külasse tungima, üksuse hävitama ja võimaluse korral mõne ohvitseridest vangi võtma.
Hakkasime liikuma enne päikesetõusu. Luhaheinamaa oli mattunud paksu uduloori, mis meid esialgu varjas. Jõe ääres peatusime. Kuulsime, kuidas külas suupilli mängiti. Nähtavasti oli ka vahipostile jäetud fašist lõbusas tujus… Muist mehi jõudis juba üle jõe ujuda, kui päike tõusis ja udu korraga hajus. Esialgu seisid mehed veel poolest kehast saadik piimja varju sees, kuid kaldarinnakule tõustes muutusid nad vaenlasele nähtavaks.
“Kiirustage!” hõikas meile noor komandör, kes läks kõige ees. Ta oli eestlane, kuid meie teda ei tundnud. Hakkasimegi läbi jõe sumama ning hargnema. Samas aga prahvatas kuskilt väga lähedalt kuulipilduja­valang. Vaenlasel oli nähtavasti siiski julgestus põllule välja pandud.
Meie komandör sai jalast haavata ja jäi maha. Tirisime ta kalda varju, tegime ühest kuhjalavast leitud kaigastest midagi kanderaami taolist ja vedasime mehe sellel üle jõe. Unest ärganud hitlerlased tulistasid kuulipildujatest, kuid jõesäng varjas meid. Roomates jõudsime põõsastikuni ega kandnud nimetamisväärseid kaotusi.Ülesanne – tabada vaenlast ootamatult – jäi täitmata.
Olime kõikjalt ümber piiratud. Teedel liikusid vaenlase voorid, külades olid nende üksused ja omakaitselaste patrullid. Kust me ka läbi hiilida ei proovinud, ikka märgati meid. Mitu päeva järjest tulistati metsa miinipildujatest, sageli tiirlesid selle kohal luurelennukid. Korduvalt kasutasid fašistid häälekõvendajaid, keelitades meid välja tulema. Päevas anti mitu tähtaega ja tehti ettepanekuid nii eesti kui vene keeles.
Pärast tähtaega järgnes tavaliselt minutilise täpsusega alanud kauakestev tulistamine, mis meid siiski eriti ei häirinud. Metsa kammima tulla nad ei söandanud.
Oli selge, et suurema üksusena meil enam rõngast pääseda ei õnnestu. “Mida teha?” küsis minult Jakob Aher. “Kui prooviksime hoopis teisest kandist minna? Kui liiguksime Torma poole?” Otsustasime, et hakkame teed ületama ükshaaval, hajali, ja koondume hiljem Torma taga.
Seal võttis üks Nõukogude üksus meid enda juurde. Selle väeosaga tegime läbi mitu lahingut, liikudes koos Oranienbaumini. Sealt saadeti meid edasi Leningradi.