Väärikalt tõusis ja lehvis Eesti lipp teiste kõrval kõrgel lipumastis.

Eesti lipp ja laul käisid indiaanikülas

tekst ja fotod: Leho Männiksoo

Ajakirja varasemas numbris tegime juttu sellest, kuidas indiaanikultuur on jõudnud Eestimaa metsa, täpsemalt Preeriakotta Raplamaal. Seoses sellega tuli meelde, kuidas Eesti lipp ja laul jõudsid Ameerikas paika, kus käisid suviti palavaga vett ja jahedust otsimas seitsme sugukonna indiaanlased, elades seal tipides sõbralikult koos ja kasutades ühiselt veesooni, mis mujal olid suveks ära kuivanud.

Kitsas ja käänuline on kogu selle mandri põliselanike ajalugu. Kitsas ja käänuline on ka tänav San Franciscos, kuhu meid sellest suurest linnast läbisõidul viis kohalik soomlasest skautmaster Raimo Vähämäki, kes oli kutsunud meid rahvusvahelisse skaudilaagrisse High Sierra mäestikus. Oli augustikuu aastal 1992.
Tundub, et peale vaatamisväärsuse imetlemise oli see ka paralleeli tõmbamine laagripäevadele suviste indiaanikülade kunagises asukohas ja matkadele kitsastel jalgradadel suure mäestiku veerel. Enne seda tuli koos Ameerika üliõpilastega tantsida indiaanitantsu Santa Clara lähistel ja rõõmustada, et sealsed üliõpilased austasid põlisrahva kultuuripärandit.
Aga sel hetkel olime tänaval, kus rodu sõidukeid liikus aeglaselt vingerdades allapoole ja oli aega uudistada ümbrust. Tundus, nagu tunnetaksime selle aeglase vingerdava laskumise ajal kogu inimkonna imelist liikumist aegade hämarusest tänapäeva elektrist valgustatud maailma. Indiaanlaste ajaloo peale mõeldes aga vilkus peas, et inimkonnal paraku ei ole tänapäeval ikka veel küllaldast vaimuvalgust, et maailmast kaoksid ülekohus ning verised vaenu- ja vallutussõjad.
Olime maailma käänulisimal kitsal tänaval, kus kõik autod sõbralikult aeglaselt allapoole veeresid, et pärast seda laial linnatänaval elavasse liiklusesse laiali hajuda.

Viisime Californiasse oma tootemi.

Sini-must-valge jõudis indiaanlaste suvekülasse

Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner ütles, et 1918.–1920. aastal toimunud eestlaste Vabadussõda võideti sini-must-valgete lippude all. Meie skaudid olid juba 1920. aasta juulis Inglismaal suurlaagris. Neil ei olnud veel kaasa võtta oma riigilippu ning see laenati laeva, millega nad tulid, ahtrist. Nii ilmus meie rahvuslipp esmakordselt rahvusvahelisse laagrisse eri rahvustest noorte ette.
Eesti Vabariigi riigilipuks kuulutati sini-must-valge alles hiljem, 27. juunil 1922.
Kui 4. juunil 1934 pühitseti Otepääl piduliku aktusega Eesti lipu 50. juubelisünnipäeva, oli kohal ka tolle­aegne riigivanem Konstantin Päts. Sel korral loetigi ette Gustav Suitsu luuletus „Tõsta lippˮ.

Tõsta lipp!
See vestku, vestku
Tõotusest, mis kestku, kestku
Sinisega viiratud,
Musta mulla põimuline,
lehvi, valge
võimuline, tormatud ja piiratud.

Selle luuletuse kõmaga kõrvus heiskasime meiegi juba 1992. aastal sini-must-valge lipu teiste kõrvale masti ka Californias High Sierra mäestikus, kuulutades maailma eri paikadest kohale sõitnutele Eestimaa taasiseseisvumist ja saabumist tagasi vabade rahvaste keskele. Uhke tunne oli teiste rahvuste lippude kõrvale ka meie sini-must-valge heisata!
Nii mõnigi seal rahvusvahelises laagris ei olnud enne Eestist kuulnudki. Huvi aga meie ja eriti meie ajaloo vastu oli suur! Me oleksime oma lipu ühekorraga nagu taas maailma kaardil eri paikadesse, üheksasse riiki, lehvima viinud! Seda enne, kui ilmus Eesti maksumaksjale kenakese summa maksma läinud märk „Welcome to Estonia”. Rääkimata praegu palju pila tekitanud uue rändrahnu brändi ettepanekust, mida on nimetatud ka plönniks ja isegi „oksendavaks siiliks või konnaks”. Meie lipu kui Eesti maad ja eesti meelt kuulutava sümboli kõrvale ei mahu vist küll kumbki.
Indiaanlaste hõime seal kunagises laagripaigas oma tootemitega paraku enam ei kohta. Mälestus nendest aga jääb ja sealkandis hoiavad seda elus nii metsa alt leitavad kivist nooleotsad kui ka Ameerika üliõpilased ja skaudid-trapperid. Traditsioonilised põliskultuurid on paljudes Ameerika Ühendriikide regioonides tänapäevani säilinud. Seda kõike on juba palju aastakümneid tagasi toodud ka Eestimaale, näiteks Karl May Winnetou-sarja raamatute näol, mille ridu nii meie noored kui ka vanad põnevusega ahmisid.
Suvekuumas Californias hoidusid põliselanikud jõgede lähedusse, elatudes jõeorgude andidest, sealhulgas karudest, hirvedest ja muudest jahiloomadest. Liikuvat elustiili soodustas suurel määral tipide kasutuselevõtt. Nüüd järgivad seda eeskuju ka tänapäeva Ameerika mandri kireva koosseisuga asukad. Saime meiegi tunda sealsete tipide väärtusi. Siinkohal ei saagi kuidagi tegemata jätta lühikest pilguheitu indiaanitelgi ehitusele, mille jäljendeid meiegi inimesed tänapäeval looduslaagrites juba mingil määral kasutavad või soovivad kasutada. Teave nende ehituse kohta on kirjasõnana kaasa toodud otseselt Californias toimunud rahvusvahelisest indiaanikultuuri väärtustanud laagrist. Muide, meil levinud mõiste „vigvam” ei ole identne tipiga. Vigvam on olnud tavaliselt kuppelhütt, mis kõige sagedamini kaeti puukoorega.

Indiaanitantsust peavad California üliõpilased väga lugu!

Laulge meile veel!

Nagu meile seletati, olime meie, eestlased, tookord selles laagris telkimas dakota klanni alal. Miks aga nimetasin meie asukohta indiaanikülaks? Indiaanikultuuri käsitlevates raamatutes on sageli kasutatud sõna tootem. See on märk, mille kaudu suguharu tunneb, et on suguluses mingi loodusnähtuse, looma või isegi taimeliigiga. Igal suguharul võis see olla erinev. Klannid uskusid tihti, et nad pärinevad mõnest looma vaimust. Tootemilooma ei tohi tappa! Teisalt pärinevat mõiste antropoloogide tuletatud sõnast odem, mida võiks tõlkida kui „küla”. Võib siis oletada, et tootem võis olla näiteks ka indiaaniküla märk. Ega pole meilegi niisugused märgid võõrad!
Laagris paigutati laagrilised kunagi tootemite all paiknenud paikadesse. Minevikus olid kuumuse perioodil selles laagripaigas koos indiaanlased seitsmest sugukonnast. Niisamuti olid meilegi jagatud kohad ühes all-laagris. Laagri staap paiknes eraldi.
Põnevad loodusretked kitsastel radadel mäestikus, mitmesuguste rahvuste eripärased etteasted, ka trapperite oskuste omandamine ja veel palju muud, mis andis osavõtjatele nii uusi oskusi kui ka sõpru. Retkedel võis korjata indiaanlastest küttide kivist nooleotsi, neid leidus veel ümbruses tihti. Meie trio, Ott Mägar, Priit Põldsepp ja nende ridade kirjutaja, tuntus laagrilistele tuli aga ootamatult läbi laulu, mida laulsime teiste hulgas pimedal õhtul lõkke leekide valgel. Sõnades võisid aru saada peale meie vast ka soome keelt kõnelejad, teisi võlus vist meie laulu esituslaad ise. Imekombel eriti just see, kus uhke Rosalinda sõitis rongiga, võludes vagunis viibivaid farmereid. Siis aga jätkus laul ähvardava noodiga:

Kuid järsku kõlas piu ja pau
ja seiskus rongi hoog!
Seal elu muutus põnevaks,
sest möödus eskadron. 
Ja teispool rongi kakerdas
indiaanlaste brigaad 
ning nottisid seal teineteist
just läbi rongi nad.

Refr.: 
Oo, Rosalinda, Rosalinda,
Rosalinda, Rosalind, 
50 nukrat farmerit jäid taga nutma sind!

Tänu kitarrile ja süntesaatorile said meie laulud ilmselt hea tausta ja meid kutsuti esinema ka all-laagritesse. Sellega soojenesid sidemed peale kõige muu veelgi ja tundsime endid juba „täisglobaalidena”, sest saime kutseid külla minna nii Jaapanisse kui ka Austraaliasse ning mujalegi. Tol ajal polnud meil võimalik veel neid kutseid vastu võtta, sest puudus ressurss. Vabadus rännata ja Eestimaad tuttavaks teha oli juba võimalik. Kutsusime neid teisi pigem siis Eestimaad avastama, et sõprust ja üksteisemõistmist veelgi süvendada!
Täna, mil maailm juba eestlasele vabalt lahti läinud, tundub kõik nii loomulik. Ka siis, kui selgub, et nii meie lippu kui ks laulu tuntakse juba lähiümbrusest kaugel mujalgi. Aga mida on meil tavaliselt maailma lihtviisil kaasa viia või sealt kaasa tuua? Kas kleite ja kampsuneid, pükse ja kaabusid, verivorsti ja karaskit või hoopiski lippu ja laulu? Või viia ja tuua siis ka eri rahvaste kultuuripärandit, mida kõrvutada ja millest on midagi kasulikku õppida? Kas või seda, et iga rahvus peaks säilitama oma kultuuri ja keele, et see ei muutuks lihtsalt muuseumi vaatamisväärsuseks!
Peame olema uhked kõige väärtusliku üle, mida meie keel ja kultuur endas kannavad! Samas mitte suruma oma arusaamu sunniviisiliselt peale või siis orjameelselt sulatama ennast nii vaimu kui ka raha valla all. See ei olegi ühele väikerahvale vist nii kerge, sest sulanduda on ju nii lihtne!! Ometi on see tänane elu saavutatud kalli hinnaga läbi sõdade ja surma! Aga iga rahvus ja kultuur maailmas on ka üldise rikkuse osa ja tootja. Oma rahvuse „mina” välja suretamine viib heal juhul muinsuskaitse alla võtmiseni, võimaluseni iseendid mõnes muuseuminurgas leida või siis olla välja surnud ja unustatud! Rahvusvahelised noortelaagrid ongi paigaks, kus tulevikku enese kätes hoidvatele põlvkondadele on antud võimalus oma juuri ja endid tutvustada ning sellega ka tunnustust ja tuntust välja teenida. Skautide rahvusvahelised suurlaagrid just sellist võimalust eeskätt annavadki!

Kitsad käänulised rajad

Ott ja Priit olid tol ajal veel noorukesed eesti poisid, kes selles High Sierra laagris tuntust kogusid. Küllap on neil sellest ajast mällu talletunud omad toredad mälestusest. Tänaseks on nad juba tublideks eesti meesteks sirgunud. Nende ridade kirjutaja aga kuulus siis laagri staabi koosseisu, mis andis laagrielust täiskasvanupildi. Suhtlesin palju Jaapani noortejuhi Toshiyuki Kondoga ning Koreast on jäänud meelde nimed Yang Chõn-gu ja Chung Hur, mõlemad pärit Seoulist. Pikad jutuajamised olid austraallastega ja muidugi kohalike juhtidega, kes olid laagris püsti löönud tipid koos vastava varustusega ümber nende. Eriti meenub mulle trapperi riietust kandnud Patrick St. Cin San Josest, kes mind mitmel korral oma tipisse kutsus ja nii indiaanlaste kui ka Ameerika jahimeeste varustust näitas, kombeid ja traditsioone seletas. Tundsin nende kohtumiste ajal end lendavat sinna High Sierrasse indiaanikülla sajandeid tagasi. Seda kõike oli ta muidugi rääkinud ka noortele.
Kutsele, minna mägedesse matkama, oli muidugi võimatu ära öelda! Kümmekond skaudijuhti, nende hulgas ka mina, asusime teele mööda kitsaid radu kaljuserval ja jõudsime lõpuks metsiku mägijärve kaldale, kuhu ilmselt harva mõne Ameerika kodaniku jalg oma jälje jätab. Nii metsik oli see loodus oma vette langenud puude ja loomastiku märkidega! Vähemalt jäi sinna sel momendil ka eestlase jäljerida lisaks laagris lõkketulede valgel lauldud lauludele ja kõrgele masti teiste lippude kõrvale tõusnud sini-must-valgele lipule. Meie rahva tark mõte on ju ikkagi see, et kes minevikku ei mäleta ja sellest midagi ei õpi, elab tulevikuta!

Ameeriklaste tipi koos välivarustusega ei erine indiaani omast.

Tipi ehk indiaanitelk

Tipi on lahti seletatult läbi proovitud tugev telk, milles saab aastaringselt elada, sest see on hästi vastupidav vihmale, tuulele ja teistele ilmastikutingimustele. Me oleme tuttavad tipidega sarnanevate eesti püstkodadega. Tipi äär on tugevalt maa külge kinnitatud, ei pea muret tundma, et rästikud sisse satuks. Ka sipelgad ei roni massiliselt sisse, kui toit on korralikult pakitud. Õhtuti aitab ukseava katmine sääsevõrguga, et sääsed sisse ei saaks.
„See Ameerika põhjametsades elavate indiaanlaste leiutatud kooniline elamutüüp sobis ideaalselt ka Tasandike elustiiliga. Teibaid ja piisoninahku, millest neid elamuid ehitati, oli kerge lahti võtta ja hobustega veetavatel lohistitel transportida. Kui väljas on palav, siis tipis sees on mõõdukalt soe, alumisi osi saab üles tõsta ning korstnaosa pakub lisaventilatsiooni,” saab ka indiaanikultuuri käsitlevast tõlkekirjandusest lugeda. Kõne all olevas laagris, kus oma lipu lehvima panime, olid tipid hinnatud laagriehitised!
Kuna Eestis, nagu mainitud, on kaasajal mitmel pool tipisid või nende jäljendeid püstitatud ja võib-olla ka juba ameeriklaste eeskujul suvilatena kasutama hakatud, siis võtan julguse Ameerika indiaani „püstkodade” ehitusele ka lühipilk heita.
Tipi suuruse määrab ära teivaste-vaiade pikkus ja retke eesmärk. Jahiretkedel, kus indiaanlased soovisid kiiresti ja vähese varustusega liikuda, kasutasid nad u 15 jala pikkuste teivastega (jalg = 30,5 cm) tipisid.
Praegused keskmised peretipid aga on olnud diameetriga 18 kuni 20 ft ehk jalga, mis vajavad 21–25 jala pikkuseid teibaid. Püsiva laagri jaoks oleks hea tipi 23–30 ft diameetriga. Selline tipi vajab 27–40 ft pikkuseid teibaid. Moodne tehnoloogia võimaldab haagisel hõlpsasti transportida 18–20 ft diameetriga tipisid, mille teivaste pikkus on 25 ft.
Teibad peavad muidugi olema ka mitu jalga pikemad kui valmis tipi diameeter, et neid saaks kokku siduda ja neist raam ehitada. Ehk – tipi suurus on otseses suhtes vaiade pikkusega. Teibad peaksid olema (täiuslikult) sirged ja siledad, kooritud ja alt teravad, et need maas ei libiseks. Kui võimalik, peaksid need valmis tipist pealt 4–6 jalga pikemad olema. 18–20 ft tipi teibad peavad olema u 2-tollise (toll, inch = 25,4 mm) diameetriga tipus ja maapoolses osas umbes 4 tolli. Raamiks on vaja 15 ja suitsuklapi jaoks kaks teivast, mis ei pea ka maapoolses osas üle 2-tollise diameetriga olema. Puuliikidest on lattide tegemiseks kasutada nii mändi, lehist... aga ükskõik, millist puuliiki kasutada, parimaks valikuks on ikka noored puud. Puid metsast valides tuleks vajalikust läbimõõdust veidi suuremad puud leida, sest koore paksuse võrra jäävad puud väiksemaks ning tõmbuvad kuivades kokku. Suuremate tipide teivaste suurus peab olema tipi suurusega proportsioonis. Suurema jaoks on vaja 20 teivast.
Nagu Eestimaal preeriakojas käinud indiaanipealik Ameerikast rääkis, sümboliseerivad tipi latid suguharusid, kes küll siin maapeal toimetavad eraldi omaette, aga kusagil seal üleval saavad kõik, nagu tipi latid, kokku ja muutuvad üheks. Seega saaks teavet tipide kohta ka Preeriakojast Raplamaal.
Indiaanlased langetasid puid tavaliselt kevadel ja vahetasid neid välja üle aasta, vahel isegi igal aastal. Peale puu koorimist ja enne tipilatina kasutamist tuleks teivastel lasta päikese käes kuivada vähemalt kolm nädalat.
Ameerikas võib teedel kohata sõiduautosid järelkärudega, millel sellised latid peal ja nii võib kohe öelda, et tegemist on tipidega, et neid kaasas veetavate suvilatena kasutada.
Talvel oli indiaanlaste tipi kaetud nahkadega, siis ei olnud sinna külm astuda. Katteks sobib meil present jm vihmakindlad kattematerjalid.
Jahiloomadelt nahkade võtmisel jäi kasutamiseks üle veel mõndagi. Indiaanlased kasutasid tihti loomade magusid toiduvalmistamiseks ja ajasid selles oleva supi keema tuliste kividega. California indiaanlased aga olid osavad korvide punujad ja oskasid seda teha veekindlates korvides.
Kivid aeti kuumaks lõkkel, mida ameeriklased kutsuvad „criss-cross”. Meie tunneme seda lõkketüüpi enamasti püramiidlõkke nime all. Lisaks on meiegi loodust armastavatele telkivatele inimestele vast hea teada, et magamiskoti soojendamiseks soovitatakse kasutada samuti kuumi kive, mis on näiteks ajalehepaberisse või vanasse käterätikusse mähitud. Lõkke jaoks on aga hea kasutada puitu, mis jätab söed kauaks hõõguma, siis saab hommikul kasetohu ja paari peenemat puuhalgu peale visates kiiresti tule uuesti üles. Nii et – tagasi loodusesse, niipalju kui ainult võimalik, sest seal peaks kõiksuse tunnetus, sõprus ja üksteisest arusaamine siduma inimhingi niisamuti kui kirik keset linna! Kui ei usu, kuulake kas või skautidelt järele!