|
|
Punase šaakali irve
tekst: Jüri Kotšinev
|
Jüri Kotšinev 21.10. 2015. Metsakalmistul, Pätsu haual Sõjaajaloo Seltsi lipuga. Foto: Ulvi Rannaste
|
Eestis ei ole poliitilist tsensuuri. Eestis on sõnavabadus. Seda vabadust on nii palju, et ülegi jääb. Vaba riigi, nagu ka vaba inimese, tunneb kaugelt ära...
Kui naljad kõrvale jätta ja vaadata, kuidas me tegelikult elame, avaneb pilt, mis nalja üldse ei tee. Vaataja näeb, et Eestis valitseb olukord, kus meile iga päev irvitab näkku punane šaakal. Šaakal, kes oli võimul Eesti NSV-s, teostas siin perestroikat „demokraatia ja uuenduste kaitseks” ja erastas kogu Eestimaa, omariikluse taastamise alguses.
Kõik need endised parteilased (partei oli tollal üks – kommunistlik) ja komsomolkused vahetasid oma lipid-lapid sini-must-valgete lipsude vastu. Järsku said eilsetest aktivistidest ning partorgidest ja koputajatest üleöö skaudid ja patrioodid. „Elu tahab elamist.” See oli nende loosung. Sellega vabandati välja eilne punaminevik ja tänane üliagar patrioodiks olemine. Vaadates nii mõnegi tänase poliitiku hariduseteele on kohe selge, milliste „tegijatega” on tegemist. Nõukogudeaegne juristiks või teaduslikuks kommunistiks õppimine ei jäta ruumi kahtlustele, keda ja mida teeniti. Värvivahetus ei ole kunagi sellistele tegelastele olnud probleemiks.
Kurb on aga see, et jultumus ja enesekindlus on teinud liiga laiaks naeratuse nende „riigipoegade ja riigiisade” nägudel. Samal ajal oleks kõigi nende koht ajaloo prügikastis. Uus, taastatud riik kubiseb „endistest” tegijatest ja nende järeltulijatest. Nad on leidnud tee, mis viis neid praeguse riigi ladvikusse. Nii riigiaparaadis kui ka kultuuripoliitika tüüri juures on kanda kinnitanud need kodanikud. Neil on näos punase šaakali irve. Jah, mulle ja paljudele minu tuttavatele see ei meelde. Mida siis teha? Mida on üldse võimalik teha selles olukorras? Vastus on mul ainult üks – mitte sallida neid tegelasi ja isiklikul kokkupuutel nendega otse välja öelda: „Sa oled ju üdini punane, seltsimees! Kas NLKP pilet on ikka ilusasti alles hoitud?” Kui sellega ei saavutata muud, siis seda vast ikka, et naeratus nende näol ei ole enam nii lai.
Aasta oli siis 1944, kuu september. Tallinnas Kopli liinidel elanud August Sulling saatis oma naise Marta ja tütre Tiiu põgenikelaevaga Saksamaale. Ta istus oma Kopli liinide korteris, kui tulid esimesed punaväelased, avas ta aknast nende pihta tule hüüdes „Maha tiblad”. See lause, mida ta mitu korda koduaknast tulistades hüüdis, kaalus üles kõik demagoogide targutused teemal „Kas Eestil olid II maailmasõjas mingid valikud?” Nimetu kangelane, nimetu võitleja, üks viimaseid vabasid mehi. Selle võitluse käigus August Sulling hukkus.
Hea on teada, et siin elas kunagi ka selliseid. Hea on seda teada ja meeles hoida. Pole üldse tähtis see, et Marta Sulling Saksamaalt edasi Austraaliasse sõitis, seal abiellus ja Martha Rothi nime kandma hakkas. Pole oluline ajaloo seisukohast ka see, et Augusti tütar Tiiu samuti punase laine hirmus Austraaliasse suundus ja seal sakslasest ümberasujaga abiellus. Tema lapsed olid juba austraallased, tõsi küll, osaliselt eesti juurtega. Tähtis on see, et kunagi oli aeg, kus oma aadete eest seisti viimase hingetõmbeni. Pole tähtis seegi, et August Sullingu suguseid mehi enam ammu olemas ei ole – tähtis on see, et nad kunagi olid ja see olemasolu kaalub üles kogu „riigipoegade” jõugu, kui nad tänasel päeval oma nõukogude süsteemis hakkama saamisega kelgivad.
|
|
|
