Kultuur ja Elu 4/2015

Kultuur ja Elu 3/2015

Tammede pere mälestuskivi avamine Kitsi talus

tekst:  Endel Kask
fotod: erakogu

Fotol Tammede pere: ees Ann, Mari, Liina-Linda, taga Aino, Liis, Jaan

29. oktoobril avati kolme Eesti jaoks olulise kultuuritegelase – Aino Tamm, Mari Raamot ja Jaan Tamm – ühine mälestuskivi Viljandimaal Kitsi talu õuel.

Tarvastu valla Kuressaare küla Kitsi talu Tammede peres oli seitse last. Täisikka jõudsid neist tütred Anu (Aino), Ann, Mari ja poeg Jaan. Pereisa Tõnis Tamm oli abielus Mari Rennitiga Vaigu talust. Mari poolvend Andres Rennit oli tuntud luuletaja, muu seas laulu „Mu meelen kuldne kodukotusˮ autor. Pereisa Tõnis oli Tarvastu vallas lugupeetud kultuuri- ja ühiskonnategelane, „kes kandis ühes käes sirpi ja teises lüürat, kes veeretas kive ja kõrvuti sellega kultiveeris lilliˮ. Nii kirjutas koguteoses „Anna Haava, Miina Hermann, Aino Tammˮ Käo Orvik. Taolise ilukeskse loomingulise õhustiku tulemuseks oli, et Anust sai kutseline laulja, Jaanist Peterburi Konservatooriumi metsasarve klassi professor, hiljem Tallinna Konservatooriumi direktor.

Meie armsaim laululind

Anu paistis juba lapsepõlvest peale silma oma ilusa lauluhäälega. „Tõistre Anul om päris ingli hääl,ˮ kõlas naabrite imetlus.
Kitsi renditalu kivised põllud ja viletsad karjamaad toitsid suurt talu­peret ainult hoolsa tööga. Ka Anul kui vanemal peretütrel tuli kodutalus põllu- ja majapidamistöödel osaleda. Talutööde kõrval jätkus Anul aega ka käsitööga tegelemiseks. Näputöö oskus tuli talle kasuks hilisemas elus Peterburis, kus ta oma kodust saadavale elatusrahale lisa teenis. Talu peretütart hinnati tol ajal ka veimevaka suuruse ja sisu poolest. Anul oli see üsna rikkalik, küllap terendas Anul tulevik suure mulgi talu perenaisena tubli mehe kõrval. Esimene noorusarmastus andiski selleks lootustki, sest Anu meeled vallutas kiindumus rikka perepoja Jaak Kõdari vastu. Et tunded olid vastastikused, näitas noortevaheline kirjavahetus, mis oli tulvil armastust, siirust ja õnnelootust. Noorte ilusa suhte lõpetas noormehe isa, pidades silmas seisuslikku ebavõrdsust: „Seda Kitsi punapead mina oma tallu tuua ei lase.ˮ

Aino Tamm ja Jaan Tamm

Mulgimaa kaotas tubli taluperenaise, eesti rahvas aga võitis, Anust sai Eesti esimene professionaalne laulja, kes äratas tähelepanu kogu Euroopas.
Vahemärkuseks: lauljatari ristinimi oli Anu, Aino võttis ta nimeks Peterburis õppides, küllap Soomes nii levinud nimekuju mõjutusel.
Anu suur soov lauljaks saada ilmnes juba kihelkonnakooli päevil. Temast sai koolikoori eestlaulja ja solist. Eesti rahvale nii omane talupoeglik visadus viis Aino Peterburi. Lauluõpingud algasid Agnes Veljaminova juures, hiljem stipendiaadina Borovka muusikakoolis. Õpingud olid kurnavad, ajapuudus suur, raha pidi teenima tundide andmise ja käsitööga ning koduabilisena. Tugev tahtejõud ja visadus viis sihile, kool sai lõpetatud.
Aino Tamme kontserttegevus algas Kroonlinna Nikolai kirikus 1891. aastal. Esimene suur kontserditurnee sai teoks sama aasta suvel Eestimaa kirikutes. Kutseline laulja, Eesti esimene „kunstlauljaˮ, nagu tollel ajal oli kombeks kutsuda, oli sündinud.

Aino Tamm oli minu vanatädi. Elades 1943. aastal Tallinnas külastasin teda sageli tema Tina tänava korteris. Meie vestluste teemad olid teadagi muusika, reisid ja eriti laulmine. „Sul, poiss, on tenori hääl, sa peaksid laulmist õppima. Tahad, ma õpetan sind?" Tahtsin, muidugi tahtsin. Kes poleks mitte tahtnud nii autoriteetse õpetaja juhatusel tõelisest muusika maailmast osa saada! – Saatus tahtis teisiti. Ees ootas sõjaväekutse, mis 1943. aasta sügisel ka saabus. Elu pöörati pahupidi. Endel Kask

Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, nii otsustas ka Aino Tamm, et koduse publiku täielik võitmine on võimalik vaid siis, kui kuuldus välismaal äratatud tähelepanust kodumaale jõuab. Jõudiski.
Aino alustas oma Euroopa-seiklusi Berliinis kui ühes Euroopa tähtsamas muusikaelu keskuses. Järgnesid Pariis, London, Milano, Moskva. Pariisis saatis meie lauljatari suur edu. 1900. aasta maailmanäituse puhul korraldatud kontserdil hinnati Aino Tamme esinemist suure hõbe­aurahaga. 1901. aastal sai teoks iseseisev kontsert „Põhjamaa luule- ja muusikaõhtuˮ.
Pärast viis aastat kestnud kontsertesinemisi, meistrikursuste külastamist ja eratundide võtmist, saabus Aino Tamm taas sünnimaale, kus ta esinemisi saatis vaimustatud tähelepanu, vastuvõtt kasvas üle lausa rahvuslikuks ekstaasiks. Kontsertidel esitas lauljatar enamasti oma maa laule, mis rahvustunnet lõkkele puhus. Rahvas vajas iidoleid, vajas keda austada ja kelle üle uhkust tunda.
Laulmise kõrvalt leidis laulu­võlur aega ka eesti rahvalaulude kogu väljaandmiseks. Laulupedagoogina alustas Aino Tamm Tallinna Konservatooriumis 1923. aastal. Tema käe all said suurepärase vokaaltehnilise hariduse Tooni Kroon (1933. aastal hõbemedal ülemaailmsel lauluvõistlusel Viinis), Jenni Siimon ja paljud teised.
Loobudes tööst konservatooriumis, asutas lauljanna eralaulustuudio, kuid ilmselt andis tunda vanus (ta oli siis 71-aastane). Oma korteris Tina tänaval andis lauluema eratunde elu lõpuni.
Aino Tamme elu lõpp oli ülimalt traagiline. Venemaalt tulnud marodööride paar mõrvas meie laululinnu 7. detsembril 1945. aastal, lootes arvatavasti suurt röövsaaki. Nad pidid pettuma, sest viimastel aastatel elas Aino Tamm väga kasinalt. (Mari Raamot „Mälestused I-IIˮ). Eesti Lauluema põrm puhkab Tallinna Metsakalmistul.

Jaan „luttutas" metsasarve

Kitsi talu Tammede perepoeg Jaan, Ainost 10 aastat noorem, sai muusikalist algharidust samuti kodust, õppides isa Tõnise juhendamisel viiulimängu, mis jätkus ka Treffneri gümnaasiumis. Pärast kooli lõpetamist kutsus õde Aino venna Peterburi, kus jätkus viiulimängu harrastus, samuti muusikateooria algtõdede ja klaverimängu oskuste omandamine Miina Hermanni (Härma) juhendamisel. Üritades pääseda konservatooriumi viiuliõpinguid jätkama, soovitati noorel muusikamehel siirduda hoopis metsasarve erialale. Jaan Tamm lõpetaski konservatooriumi metsasarvemängijana professor Homiliuse klassis 1897. aastal. Andekas muusik kutsuti samal aastal Peterburi Konservatooriumi õppejõuks. 1908. aastal omistati talle professori kutse.
Hinnatud ansamblimängijana mängis ta tsaari õukonna-, samuti Maria teatri orkestris. Tihti esineti koos õe Ainoga, andes kontserte Peterburi Eesti Seltsi piduõhtutel, ka kirikutes. Aino õhutusel kavatseti esineda koos Tallinnas. Jaan kirjutas sel puhul kodustele „…kui ma priiks saan, siis lähen ka ja luttutan paar luguˮ. Kontsert toimus 1902. aastal. Jaan Tamm „luttutasˮ seal nii metsa­sarve kui ka „kääksutasˮ viiulit. Kontserdil oli tohutu menu.
Jaan Tamm opteerus 1920. aastal Eestisse, oli Tallinna Konservatooriumi professor, alates 1923. aastast kuni surmani 1933. aastal konservatooriumi direktor. Tema põrm puhkab samuti Tallinna Metsakalmistul õe kõrval.

Mari Raamot Eesti Naiskodukaitse asutaja

Mari Raamot, Eesti Naiskodukaitse asutaja.

Tammede peretütar Mari kasvas koos õdede Anu ja Anne ning vend Jaani kõrval lausa patriarhaalses maaelu olustikus, puutudes samal ajal kokku eesti elu edendamise ideedega, mida levitasid tol ajal Sakala Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Aleksandrikool jne. Mari elukäik erines Aino ja Jaani omast. Pärast kihelkonnakooli lõpetamist elas ta samuti mõnda aega Peterburis, teenides endale ülalpidamist koduõpetaja ja seltsidaamina nimekates vene aristokraatlikes perekondades. Peterburis abiellus Mari Jaan Raamotiga, kellest sai nimekas põllumajandusteadlane, hiljem põllumajandusminister EW valitsuses.
Sajandivahetusel elas noor perekond Saksamaal, kus Mari õppis ja täiendas oma teadmisi kodumajanduse alal. Jaan Raamot astus Königsbergi Ülikooli edasi õppima. Tagasi Eestisse jõudsid Raamotid 1905. aastal. Mari asutas välismaal omandatud teadmiste varal Sahkapuu talus kodumajanduskooli, korraldas majapidamis- ja piimatalituskursusi. Raamotid kui läbinisti isamaalise kasvatuse saanud perekond, sai revolutsioonide ja sõdade ajal tublisti vintsutada. Mõnda aega istusid vangis nii Mari kui ka Jaan, ikka „Eesti asjadeˮ pärast. Tõelisse ühiskondlikku tegevusse sukeldus Mari Raamot pärast Eesti iseseisvumist. Ta kuulus Eesti Punase Risti Peavalitsusse, osales Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutamisel. Tähtsaimaks ülesandeks Mari Raamoti tegevuses kujunes Eesti Naiskodukaitse asutamine, aastatel 1927–1936 oli ta selle esinaine.
Punaste hirmuvalitsuse kordumise kartusel siirdus Mari Raamot koos poja Ilmariga 1944. aastal Saksamaale, hiljem USA-sse, kus ta 1966. aastal siit ilmast lahkus. Jaan Raamot oli surnud varem, maetud Metsakalmistule.
Kolmas õdedest, Ann Tamm nii sügavaid jälgi kui Aino, Mari ja vend Jaan Eesti kultuurilukku ei jätnud. Ta käis samuti Tarvastu kihelkonnakoolis, kuid ei lõpetanud seda. Oletatavasti pidi temast saama Kitsi talu pärija. Selle kohta on vihjeid nii Aino kui ka Jaani kirjades kodustele. Nii aga ei läinud. Ta abiellus Jaan Mõttusega, nad elasid Liigutaja renditalus sealsamas Kuressaare külas. Edasi viis nende elutee edasi Narva, seal sündis neil kolm last, poisid Karl ja Jaan ning tütar Anu, kellest sai minu ema. Vanaisa Jaan Mõttus suri Narvas ja on maetud Jaanilinna kalmistule. Vanaema Ann veetis oma viimased elupäevad meie kodus Kungla talus Salla vallas, oli raskesti haige ega tõusnudki voodist. Ta on maetud Simuna kalmistule.

Mälestuskivi avamisele Tarvastu valla Kitsi talukoha õuel olid kogunenud Tammede suguvõsa ja valla esindajad, naiskodukaitsjad ja külalised.

Mälestuskivi avamine

Kitsi talu Tammede mälestuse jäädvustamine on teoks saanud. Sündmus on lausa märgiline, sest Aino Tamme sünnist möödus 2014. aastal 150, Jaan Tamme sünnist 2015. aastal 140 aastat, Mari Raamoti sünnist 143 ja vanaema Ann Mõttuse sünnist 145 aastat.
Mälestuse jäädvustamise idee realiseerimise eestvedajaks hakkas Tammede suguvõsa viienda põlve esindaja Lehti Mägi. Siin on kohane mainida, et kõikide Eestis elavate suguvõsa liikmete esiema oli Ann Tamm (Mõttus). Lehti Mägi eestvõttel telliti mälestuskivi kiviraidur Elvart Silverelt, kes kolme kultuuritegelase nimed igaveseks kivisse jäädvustas. Tarvastu valla eestseisus koos valla kultuuri­tegelastega laskis korrastada Kitsi talumaja ümbruse.
Mälestuskivi avamise tseremoonial esines sissejuhatava sõnavõtuga Tarvastu vallavanem Alar Karu. Koos Lehti Mägiga vabastasid nad mälestuskivi katvast mulgi suur­rätist. Lehti Mägi kõneles mälestuskivi saamisloost ja luges ette Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvese tervitustelegrammi, kus ta meenutas kohtumisi Raamotite poja Ilmariga USA-s ja tänas tegijaid Tammede mälestuse jäädvustamisel nähtud vaeva eest.
Telegrammi luges ette Lehti Mägi. Suure suguvõsa esiema Ann Tamme neljanda põlve esindaja Endel Kask meenutas kokkupuuteid Ann Mõttuse, Aino Tamme ja teiste Tammede järglastega. Tagasivaate meie nimekate kultuuritegelaste elust esitas Tarvastu haridus- ja kultuurinõunik Maive Feldmann.
Tseremoonia meelelahutusliku osa eest hoolitsesid Tarvastu Gümnaasiumi õpilased, kes tantsisid eesti rahvatantse kooli lauluansambli saatel.