Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 



Tapetud Eesti piirivalvurid.

Piirikonfliktid Peipsi järvel 1936–1938

Tekst: Vaino Kallas
arhiivifotod

Juba ammu enne 1940. aasta sündmusi alustas Nõukogude Liit intensiivselt ettevalmistusi Balti riikide hõivamiseks ja luureandmete kogumist oma naabrite kohta, tehes seda jõhkralt ja avalikult. Luureandmete saamiseks röövis Nõukogude Vene piirivalve korduvalt Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud Eesti kalureid, keda siis Venemaale viidi ja seal üle kuulati.

Üldiselt on teada, et huvialuse riigi sõjaliste võimete ja kaitsevahendite kohta luureandmete kogumiseks kasutatakse peamiselt eriagente, kelleks värvatakse tavaliselt selle riigi kodanikke, kelle vastu luuret teostatakse. Nõukogude Liidu piirivalve tegi seda hoopiski primitiivsemalt. Luureandmete saamiseks röövis Nõukogude Vene piirivalve Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud Eesti kalureid, keda siis Venemaale viidi ja seal üle kuulati. Osa röövituist pääses hiljem Eestisse tagasi, kuid paljud kadusid Venemaa avarustesse.
Nii viisid Nõukogude Liidu piirivalvurid 22. augustil 1936. aastal vahipaadiga Pihkva järvelt, umbes üks kilomeeter Eesti poolt riigipiiri kaasa neli Kulje valla Rozitsa küla kalurit, kes toimetati Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati seal üle. Nõukogude Vene piirivalveohvitserid nõudsid kalureilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja nende koosseisu kohta, samuti Grupi küla ja Petseri vahelise maantee seisukorra, eesti rahva meeleolu, nende sissetulekute suuruse ning siinsete tarbekaupade hindade kohta.
22. septembril 1936 viisid Nõukogude Vene piirivalvurid jõuga oma vahilaeval kaasa Pihkva järvel Eesti territoriaalvetes kalastanud kolm Kulje valla Drisliviku küla kalurit. Need toimetati samuti Muromtsi kordonisse ja kuulati seal üle. Ka seekord nõuti eesti kaluritelt andmeid meie piirivalvekordonite ja politseiametnike kohta, ning uuriti, milline on Eesti teede olukord ja rahva üldine meeleolu.
14. detsembril 1936. aastal viis Nõukogude Vene piirivalve patrull Peipsi järve jäält Eesti territooriumilt jõuga kaasa seitse Šartova küla kalurit. Ülekuulamisel Dub-Bori kordonis nõuti neilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja piirivalvurite relvastuse kohta. Täpsemalt sooviti teada, kas piirivalvekordonites on kuulipildujaid ning mis on kordoniülemate nimed ja aukraadid. Edasi uuriti, kas Petseri ja Värska vahele on ehitatud raudtee ja kes on Petseri ja selle ümbruskonna politseinikud. Kalurid kuulati 7–8 korda üle, kusjuures neid ähvardati, peksti ja mõnitati.
23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viisid nahkkuubi ja revolvreid kandnud Nõukogude Vene sõjaväelased Pihkva järvelt jõuga kaasa 11 Senno ja Kulje valla kalurit, kes viidi ülekuulamisele Pihkvasse. Seal nõuti neilt andmeid Eesti sõjaväe, kaitseliidu ja piirivalvejõudude ning relvastuse kohta. Kalureilt nõuti andmeid ka külade kohta, kus nad elavad ja nende seletuste järgi koostasid ülekuulajad külade plaanid.
Üldse röövis Nõukogude Vene piirivalve aastatel 1936–1937 Peipsi ja Pihkva järvelt 46 eesti kodanikku, kellelt nõuti andmeid Eesti sõjaväe, politsei ja piirivalve koosseisude ning nende relvastuse, samuti Peipsi laevastiku, eesti elanike meeleolude, teede olukorra ja palju muu kohta. Samal ajal ei ole teada ühtki juhtumit, kus Eesti võimud oleksid toiminud samamoodi vene kaluritega.

Relvakonfliktid Peipsi järvel

1938. aasta 19. jaanuaril ja 8. veebruaril leidsid Peipsi järvel aset kaks relvakonflikti, mille käigus sai surma kaks vene ja kolm eesti piirivalvurit. Vene piirivalve teadete kohaselt olevat mõlemal juhul Eesti piirivalvurid ületanud piirijoone. Tegelikult oli aga asi hoopis vastupidi.
19. jaanuaril kell 14 tulid Peipsi järvel Skamja küla kohal hobuse ja reega üle kuuseokstega tähistatud piirijoone kaks Nõukogude Vene piirivalvurit, et järjekordselt röövida luureandmete hankimiseks seal umbes 400 meetrit piirijoonest Eesti poole kalastanud eesti kalureid. Kuna juhuslikult viibisid sel hetkel kalurite juures kohalik piirivalvekordoni ülem ja kolm piirivalvurit, siis seekord katse ei õnnestunud ja vene piirivalvurite poolt alustatud tulevahetuses said mõlemad piirivalvurid surma.
Selle piirivahejuhtumi lahendamisel võttis Vene esindus omaks, et 19. jaanuaril Peipsi järvel aset leidnud vahejuhtum toimus Eesti territooriumil ja kinnitas seda ka oma allkirjadega komisjoni protokollil. Oma ametlikus häälekandjas Izvestia (nr 20, 25. jaanuar 1938) lansseerisid vene võimud seda juhtumit aga järgmiselt: „Kingisepp, 23. jaan. (TASS) 19. jaan. Kaks piirivalvurit, Prohotšuk ja Laznik, kes olid saadetud valvekäigule, avastasid Pihkva järvel piiririkkujad, kes olid sõitnud Eestist üle piiri kahe saaniga SSSR’i territooriumile, umbes 750 m kaugusele. Piiriseaduse rikkujate seiramisel võeti piirivalvurid ootamatult vastu tulistamisega Eesti territooriumilt eesti piirivalve poolt, kelle koosseisus oli 4 meest: üks allohvitser ja kolm reameest, kes tulistasid Nõukogude piirivalvureid umbes 100-meetriselt vahemaalt. Tulistamise tagajärjel said mõlemad piirivalvurid surma.
TASS’ile teatati usaldusväärseist allikaist, et välisasjade rahvakomissari ülesandel SSSR’i esindaja Eestis seltsimees Nikitin andis üle Eesti välisministrile protestinoodi Nõukogude piirivalvurite tapmise asjus, mis sisaldab nõuet, et süüdlased selles roimas saaksid eeskujuliku karistuse ja et tapetute perekondadele antakse vastav tasu Eesti Valitsuse poolt.”

8.veebruaril 1938. aastal leidis Peipsi järvel aset veel teinegi piirivahejuhtum, mille kohta kirjutas tolleaegne Eestis ilmunud Politseileht järgmist:
„9. veebruaril teatas N. Vene Oudova piirivalvesalga ülem meie Narva jaoskonna ülemale, et 8. veebruaril s.a. pärast lõunat, olevat kolm meie piirivalvurit tunginud Peipsi järvel hobuse ja reega üle piirijoone N. Vene territooriumile, et vangistada N. Vene kalureid. Vastastikusel tulevahetusel olevat kõik kolm eesti piirivalvurit saanud surma. Selgus, et venelaste poolt oli surmatud: veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja nende küüdimees, eraisik Vassili Eva-Evin.
Viimase piirvahejuhtumi uurimiseks kokkutulnud segakomisjonis tegid meie esindajad järve jääl leidunud jälgede ja eemalt sündmust jälginud kalurite tõenduste abil kindlaks, et N. Vene mootorsaan oli sõitnud meie territooriumile, nelja kilomeetri kaugusele, arvates tähistatud piirijoonest ja pöördunud siis tagasi oma territooriumile, viies kaasa hobuse ühes reega. Seda asjaolu tähistasid selgesti jääl leidunud sõidukite ja hobuse jäljed. Varsti pärast seda olid meie kalurid kuulnud piiri poolt kuulipilduja tulistamist.
Mainitud jälgede uurimisest keeldusid N. Vene esindajad kategooriliselt, jäädes vahejuhtumi suhtes püsima oma esialgsele avaldusele. Laipade ülevaatlusel selgus, et veltveebel Pungase keha ja riided olid läbistatud 15 kuulist, kapral Kaio - 9 kuulist, küüdimees Eva-Evin – 8 kuulist ja hobuse korjus 3 kuulist.
Analüüsides eeltoodud kaht piirivahejuhtumit ja käsitledes seejuures varem Peipsi järvel asetleidnud sündmusi, ei saa lugeda N. Vene piirivalve võimude seletust paikapidavaks viimase verise vahejuhtumi tekkimise ja selle põhjuste kohta.”

Valeandmete avaldamine ja vassimine faktide käsitlemisel Nõukogude Liidu poolt räägib selget keelt sellest, millised olid meie suure idanaabri arusaamad tõest ja õigusest ja missugune oli tollal selle riigi võimumeeste „proletaarne südametunnistus”.
Ühed vähestest Eesti ohvitseridest, kes 1941. aasta juunis ellu jäid ja Värska suvelaagrist sõja lähenedes vangilaagrisse saadeti, olid kolonel Georg Leets ja major Harald Roots, kes mõlemad on oma meenutustes kirjutanud, et kui nad 10. augustil 1941 polaarjoone taha Norilski sunnitöölaagrisse jõudsid, kohtasid nad seal üht veduril töötavat eestlast, kes oli Norilskis vang olnud juba mitu aastat. Mees oli Peipsi järvelt röövitud Eesti piirivalvur. Aastad üksi vene keskkonnas olid ta eesti keele üsna konarlikuks muutnud.
1991. aastal viibis siinkirjutaja Norilskis ja leidis seal avaldatud väljaandes Memoriaal 1939. aastal Krasnojarski krai GPU poolt surma mõistetud nimede hulgast ka kolm eestlast, kes tõenäoliselt võisid olla Nõukogude Liidu piirivalve poolt Peipsilt röövitud kalurid.


Hukkunud piirivalvurite matus 1938. aasta talvel.


Süüdistus propaganda-talituse aadressil

Eesti Päevalehes (08.03.2008) ilmunud artiklis väidetakse, et „Valitsus pööras 1938. aasta mõrvad Peipsil ideoloogiliseks.” Artiklist loeme:
„Leheteateid lugedes jääb mulje, et võimud andsid väljaannetele tsentraliseeritult üksikasjalikku infot, et veelgi õhutada isamaatundeid ja muuta kogu sündmus kuni matusteni välja proloogiks saabuvale vabariigi 20. aastapäevale. Kõikides lehtedes avaldatud materjalid kattuvad faktide osas ja suurelt jaolt ka sõnastuses. Kuna enamik ajalehti kasutab ka samu fotosid, siis on ilmselt klišeede valmistamisel riigi propagandatalitus õla alla pannud. Toimetajatel jäi vaid materjalidele lööv pealkiri panna.”
Artiklist võib välja lugeda, nagu pidanuks tollased ajalehed Peipsil toimunut erinevalt kirjeldama, nii nagu see paraku toimub sageli meie kaasaegses ajakirjanduses.
Peipsil toimunud sündmused kutsusid kogu rahva hulgas niigi esile tormilise isamaalise puhangu, ilma et tollane propagandatalitus pidanuks selle võimendamiseks oma õla alla panema, nagu väidab artikli autor.
Kogu info Peipsil toimunud sündmuste kohta sai ajakirjandus piirivalvelt ja politseilt, sest on ebareaalne, et nende sündmuste toimumise ajal saanuks kohapeal olla mõne väljaande ajakirjanik või fotograaf.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv