Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 



Eesti tütarlapsed lennuväe abiteenistuses.

Eesti tütarlapsed Saksamaal õhukaitses

Tekst: Vaino Kallas
arhiivifotod

1944. aasta sügisel Eestis tütarlapsi lennuväe abiteenistusse ei võetud, kuigi selline kavatsus algul oli. Ilmselt oli selle põhjuseks rindeolukorra kiire muutus Eesti idapiiril. Eesti tüdrukute värbamiskampaania algas Gotenhafenis pärast Saksa vägede lahkumist Eestist. Kokku värvati lennuväe abiteenistusse ligi tuhat eesti tüdrukut. Osa neist saadeti põllutöödele.

Enamik tütarlapsi oli sündinud 1927. aastal, kuid oli ka nooremaid ja vanemaid. Paljud olid evakueerimiste segaduses kaotanud sideme omastega. Vanemad tüdrukud avaldasid soovi minna õppima meditsiiniõdede kooli, kuid enamik neist saadeti lennuväe „abiteenistuslannadena” (saksa k. Luftwaffenhelferin) Rügeni saarel asunud Lobbe õppelaagrisse väljaõppele. Umbes 7 km Bergeni linnast asus saare idatipus sellenimeline lennuväe abiteenistuse väljaõppe ja tagavaralaager. Lähim kaluriküla oli Gross-Zicken.
Pärast Lobbe ja Püttritzi õppelaagrit saadeti 325 tütarlast Stettini, kus nad pandi teenima „udustajate” peale. Osa tüdrukuid saadeti Breslau lähedale nn paigutusteenistusse. Stettinis olid tüdrukute õpetajateks sakslastest õhukaitseväelased. Nende patareiülemaks oli keegi saksa ülemleitnant ja ka alljuhid olid algul sakslased. Tütarlapsi kamandasid kahte eri formeeringusse kuuluvat sakslannad – sinihalle mundreid kandvad lennuväelased ja noorteorganisatsiooni Bund Deutscher Mädel musta mundrit kandvad juhid.
Hiljem, pärast vastavat väljaõpet, said kompanii alljuhtideks Aino Sõmer, Mai Raud ja Maaja Kuus, kes kandsid varrukail hõbedasi triipe. Tütarlaste vormiks olid sinised Saksa Õhujõudude tuunikad. Linnas käies kandsid tütarlapsed seelikuid, teenistuses olles aga pükse. Peakatteks oli suusamüts, mille ees Eesti Noorte märk. Tüdrukutele olid välja antud ka kiivrid ja gaasimaskid.
Stettini linnas asus sõjatööstus (sakslaste viimane õlitehas, kõik teised olid lääneliitlaste poolt purustatud), mida kaitsesid linnast väljas asunud õhukaitseüksused. Väeosas elasid eesti tütarlapsed koos sakslastega. Nad olid jaotatud rühmadeks, igas rühmas 22 tütarlast. Nad käisid ka väliteenistuses ja vahipostil, kuid ilma relvadeta. Õhurünnakute ajal linnale oli nende ülesandeks kunstliku udu tekitamine, mis piiras ründajatel objektide nägemist.
Tüdrukute ülesanne oli ohtlik. Uduheitjatest lekkinud kemikaalidest said paljud tüdrukud vigastada. Õhuhäire korral pidid nad jooksma igaüks oma udustaja juurde, selle tööle panema ja ise seejärel kuhugi varjuma. Tehase ümbruses oli küll üksikuid varjendeid, kuid neid polnud igal pool. Enamasti otsiti varju kraavides. Vabriku tööliskond – kõik välismaalased – töötasid kolmes vahetuses. Häire puhul evakueeriti nad veoautodel sisemaale.
Mõni päev enne 1944. aasta jõule ründasid liitlaste pommitajad Pölitzi õlitehast. Sakslastel olid seal peale udustajate veel ka distantsjuhtimise teel süüdatavad puuriidad, mida häda korral kasutati. Esimeste pommide langedes süttisid tehasest eemal asunud puuriidad põlema ja viisid niiviisi lendurid eksiteele.
Õhurünnakud toimusid alati kuuvalgel ja nii oli see ka sellel ööl. Esimeste pommide langedes pandi põlema tehasest lääne pool asunud tohutu suur puuriit ja liitlased heitsid oma pommilastid selle arvatava tehase peale. Tehase külje all asunud väike küla pühiti maa pealt minema. Ühe õhutõrjekahuri asemel oli umbes 20-meetrise läbimõõduga pommikraater. Palju inimesi sai surma, aga tehas seisis puutumata.
Küla servas asunud udustajate meeskonna barakist oli järel vaid rusuhunnik. Kuid tüdrukud olid õnnekombel pääsenud. Ainult üks 16-aastane eesti tütarlaps kaotas randmest saadik käe. Mitu tütarlast olid šokis ja nad vabastati otsekohe sõjaväe teenistusest. Tütarlaste sakslannast ülemusel õnnestus mõni 15-aastane tütarlaps vanemate või sugulaste juurde saata.


Kompanii alljuhid.

Jõulupüha kirikus

Teisel jõulupühal kogunesid paljud eesti tütarlapsed staabi lähedal asunud Falkenbergi küla kirikusse. Pärnu endine kirikuõpetaja Harry Nuudi oli tulnud neile külla. Kirik oli pime, kuna elektriliinid olid õhurünnaku ajal purustatud. Alljuht Mai Raud mängis üleval rõdul orelit ja üks tütarlaps näitas küünlaga tuld. Õpetaja Nuudi jutlustas altari ees, kahte küünalt peos hoides. Hämaras pühakojas ei eraldanud silm inimesi. Oli vaid suur hulk hallides sinelites kogusid. Kui õpetaja luges Meie Isa palvet, langesid kõik põlvili ja nutsid. Ängistus ja pinge oli olnud liiga suur.
Mõni päev hiljem ründasid liitlaste pommitajad uuesti Pölitzi tehast. Ka seekord jäi tehas terveks, kuid linn sai rängalt kannatada. Keset Pölitzi linna oli selle elanikele ehitatud mitmekordne betoonvarjend, mis sai täistabamuse, pomm oli lõhkenud varjendi kolmanda ja neljanda korruse vahel. Kuipalju seal inimesi hukkus, seda ei teatud. Eesti tütarlastest sai kaks haavata. Ühel neist, Viljandimaa tüdrukul Miralda Kivistikul olid rängad reiehaavad. Ta viidi Stettini haiglasse, kus ta varsti suri. Väike grupp tütarlapsi, kes teda matmas käisid, laulsid tema haual laulu „Muru kasvab mulla peale”.
Viimase õhurünnaku Pölitzi õlitehasele korraldasid venelased. Oli külm, selge ja kuupaisteline õhtu. Siis läks põrgu lahti. Kogu ümbrus oli valge just nagu päeval. Õhuhäire ajal olid tüdrukud jooksnud oma udustajate juurde, need tööle pannud ja siis ühte varjendisse varjunud. Õlivabrik sai täistabamuse ja hävis.
Selle õhurünnaku ajal jäid kõik tüdrukud terveks. Kuna vabrik oli rusudes, polnud neil ka enam ülesandeid. Rinne aga lähenes pidevalt. Siis anti Pölitzi linna elanikele käsk linnast evakueeruda. Tüdrukud aga jäeti paigale.
Oli aprill 1945. Põhja-Saksamaa teedel liikusid lääne poole lõputud põgenikevoorid. Damgarteni linnakeses,­ kuuldes lähenevate vene tankide mürinat, sättisid mundris poisikesed end koos „tankirusikatega” tee veerde ootele. Kohalikud elanikud olid alistumise märgiks riputanud akendest välja valged linad.
Samal ajal rivistati umbes kolmsada lennuväe abiteenistuses olnud eesti tütarlast Püttnitzi laagriväljakule üles. Nad olid viimasel minutil evakueeritud Rügeni saarelt, kus oli ähvardanud „kotti” jäämine ja öeldud: „Olete vabad! Minge kuhu soovite.”
Tütarlapsed lahkusid linnast gruppidena lääne poole, et mitte venelaste kätte jääda. Nad lootsid, et võib-olla ei ole inglased või ameeriklased enam kaugel. Paljud tüdrukud said veokite peale. Hommikul, olles läbinud umbes 30 kilomeetrit, jõudsid tüdrukud Rostocki ja jäid Saanitzi laagrisse, kuhu oli koondatud umbes 3000 eri rahvusest naisabiteenistuslast. Kui Punaarmee lähenes Saanitzile, saadeti neiud jalgsi lääne poole teele. Juhus tahtis, et nad pääsesid sadamas laevale ja jõudsid üle noatera Flensburgi, kus valmistuti end inglastele vangi andma.
Kahjuks polnud seda õnne määratud kõigile eesti tütarlastele. Osa neist jäid Rostocki ja langes vangi venelaste kätte.
Kui palju eesti tüdrukuid venelaste kätte jäi, pole kahjuks teada. Arvatavasti oli neid palju. Hilisemad otsingud ei ole andnud tulemusi ja vaid üksikud neist on õnnestunud üles leida. Enamiku eesti tütarlaste kohta puuduvad andmed ja nende edasine saatus on teadmata.
Ametlikult läksid eesti tütarlapsed lennuväe abiteenistusse vabatahtlikult. Kuid tegelikult läksid nad sinna olude sunnil, sest see oli ainuke võimalus, peale sõjavangidega koos ehitustöödele saatmise, toidukaarte saada.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv