Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 



Ungern-Sternbergid: Barbara, Roman ja Ettore, mõisa kalmistu avamisel, Viljandis suvel 2014.

Õnneliku lõpuga muinasjutt

Tekst: Jaanika Kressa, Elmo Ant
fotod: Mati Prinzmann

Viljandi mõisa kalmistu lugu on saanud õnneliku lõpu. 80 aastat pärast viimaseid matuseid on Ungern-Sternbergide kalmistu taas tähistatud ja hansalinn ei pea rahvusvahelistele päevadele vastu minema silmad maas.

1934. aasta detsembris maeti sellele kalmistule mõnepäevase vahega ema ja tütar, parunessid Emily Sophie Alexandrine von Ungern-Sternberg ja Alexandrine Emily von Mensenkampff, kes kõnealuse perekalmistu eest olid võidelnud ja selle rahupaiga kohtu kaudu Eesti riigilt tagasi saanud.
Viis aastat hiljem olid kõik selle pere liikmed sunnitud kodumaalt lahkuma: siia jäädes oleks neid tõenäoliselt oodanud loomavagun Siberisse-sõiduks. Viljandis leidus mõneks aastaks neid, kes sellel kalmistul käisid, kuid nõukogude mentaliteet keelas sinna mineku ja edasist on juba kirjeldatud KE 3/2012.

Vana värav ilmus välja võluväel

Samaaegselt teemat avava artikliga, valmis 2012. aasta sügisel ka Mart Siilivase koostatud Viljandi mõisa kalmistut puudutav muinsuskaitse ekspertiis. Toonane Viljandi linnapea Loit Kivistik, kellele teema oli esialgu võõras, osutus aga ausaks inimeseks ja arenguvõimeliseks poliitikuks: ta viis ennast kodulinna ajalooga kurssi ja võttis ühendust parunipere järeltulijaga Lõuna-Saksamaal. Koos abilinnapea Rein Triisaga alustasid nad mõisa kalmistu taastamist.
Peagi külastas Ettore von Ungern-Sternberg taas oma ema sünnilinna. Erinevalt varasematest kordadest, mil ta siin samuti oli oma esivanemate jälgi ajanud, sai talle nüüd osaks lahke(m) vastuvõtt. 1952. aastal sündinud Ettore on oma 1922. aastal Viljandis sündinud ema noorem poeg, vanem vend Wolf pole enam elus. Nende vanaisa oli kuulus lendur ja ettevõtja Heinz Ungern-Sternberg, kes 1918. aasta alguses mõisaomanikuna oma Viljandi lossist 17-aastasena Krasnojarskisse küüditati. Lapselaps on vanaisa eluloo nüanssidega kursis, üles kasvanud ema Ruth-Elisabethi ja vanaema Helga-Elisabethi juttudega muinasjutumaast, imeilusast Baltimaast.
Saksamaal metallikunstnikuna tegutsev Ettore sepistas oma esi­vanemate kalmistule uue värava. Selle rõõmusõnumi Sakalas ilmudes tuli kui võluväel välja vana, aastate eest kadunud originaalvärav. Trepp ja säilinud müüri osad renoveeriti, vana värav sai taas oma kohale. Algas paruniperele mälestuskivi kavandamine ja õnneks jõudis toonane linnavalitsus kõik vajaliku perekond Ungern-Sternbergiga kooskõlastada enne 2014. aasta kevadisi kohalikke valimisi. Uuel meeskonnal ei jäänud suvel muud üle, kui mälestuskivi avada.

Kenotaaf teenekale kodanikule


Perekond Ungern-Sternbergide väärikas mälestuskivi Viljandis mõisa kalmistul. Paruni-pere koha eest Viljandi ajaloos seisavad Mati Prinzmann ja Jaanika Kressa.

Avamisele saabus Ettore von Ungern-Sternberg koos sõpradega otse Mongooliast. Kuulus sugulane, kellel tema vanaisaga oli ühine vanavanavanavanaisa, on Viljandi viimase paruni lapselast paelunud alati. Tema vanem poeg, kes oli samuti Viljandi mõisa kalmistu mälestuskivi avamisel ja perekonna poolt sõna võttis, kannab nime Roman. Viljandisse kalmistu avamisele oli tulnud ka Ettore abikaasa Barbara. Nende pere neljas liige, noorem poeg Alexander, oli jäänud koju hobuseid hoidma.
Mälestuskivi õnnistas nii eesti kui ka saksa keeles EELK õpetaja Matthias Burghardt, üheaegselt helisesid Viljandis sel kuumal suvepäeval nii Pauluse kui ka Jaani kiriku kellad.
Uuel mälestuskivil on viie sinna maetud parunipere liikme nimed ja eludaatumid, kuuendana on kivile raiutud legendaarse lenduri, sõjaeelse Viljandi suurima tööandja, linnavolikogu liikme, Esimeses vabadussõjas Balti pataljonis võidelnud ja Teises maailmasõjas Preisimaal langenud Heinz von Ungern-Sternbergi nimi. Loodetavasti on selle mitmekülgse ja oma linna väga armastanud inimese avastamine viljandlastel alles ees. Mitte kunagi ei ole liiga hilja – meelemõistusele tulla ja tõelise ajalooga tuttavaks saada.


Eesti vabariigi kodanik, lennunduse edendaja, Viljandi linnavolinik Heinz Ungern-Sternberg väljasõidul. Tema sõiduauto oli Eesti esimene Marmon Roosevelt – ostetud 1920. aastatel Viljandimaa päritolu eesti autokuningalt Hans Winnalilt. Foto: Rhona Villanueva ja Bernd v. Mensenkampffi erakogust.

Mööda maailma laiali

Ungern-Sternbergide mäletamine Viljandiga seotuna on õnneks tõusuteel. Sügise hakul käis siin oma sugulaste jälgi ajamas Prantsusmaal sündinud ja Austraalias elav daam, kelle ema isapoolne vanaonu on Viljandi parun Oswald von Ungern-Sternberg, ema emapoolne vanaonu aga helilooja Pjotr Tschaikovsky.
Florence Beilby vanavanemad kohtusid ja abiellusid 1880. aastal Peterburis, kuid juba 1867. aastal oli helilooja Pjotr Tschaikovsky käinud puhkamas Haapsalus, linnas, mille linnapea oli aastatel 1898–1902 Ewald Adam Gustav Paul Constantin von Ungern-Sternberg. Kahjuks ei jõudnud meie külalised oma seekordsel Euroopa-reisil Haapsallu: Pariisist lennukiga Riiga, sealt rendiautoga vaid väike põige Liivimaa eesti alale, Erastverre ja Viljandisse, sest palju hoolt ja tähelepanu vajasid esivanemate mõisad Lätis Purmsatenis ja Edoles.
Baltisaksa juurtega inimesed on veelgi rohkem mööda maailma laiali lennutatud kui eestlased ja lätlased. 20 tundi lendu ja Pariisis ootas proua Florence´i kohtumine vanavanaisa õetütrepoja ning ühtlasi tema kodus asuvate õlimaalidega ühistest esivanematest, August Paul ja Alexandrine Antonie Luise von Ungern-Sternbergist. Nende esiklaps Alexandrine Gertrud siirdus Pariisi juba abielludes 1871. aastal ja nii on tema valduses olevad õlimaalid vanematest tänaseni säilinud. See oligi põlvkond, kes viimasena lasi ennast maalida, järgmistest põlvedest on juba ainult fotod.
Meie, kes me kahe ja poole aasta eest kodanikena Ungern-Sternbergide kalmistule tähelepanu juhtisime, võime täna rõõmustada: Viljandi mõisa kalmistu on muinsuskaitse all (31. jaanuarist 2014) ja kuigi selle pere roll Viljandi ajaloos vajab edasist tutvustamist, soovime vahekokkuvõttena tänada kõiki neid häid inimesi, kes sellele saagale seni kaasa on elanud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv