|
|
Mõlgutusi jõuludest
minu mälestustes
Tekst: Ild Ratas
Mida
vanemaks saan, seda enam mõtlen oma lapsepõlvele.
Kuhu on kadunud minu lapsepõlve jõulud ning see
pühalik ja harras jõuluootus?
Tallinn
oli tollal üsna väike ja turvaline linn. Tütarlastekoolis,
kus õppisin, oli mitu oodatud püha, mida praegu enam
ei ole ega saagi olla. Sügisel ilmade külmenedes saabusid
igal aastal nn kliistripühad – aknad pesti puhtaks ja
tihiti-kleebiti hoolega kõik aknapraod, et külm ei
saaks ligi tulla. Õpilastel oli seega mitu päeva vabadust.
Kliistripühale järgnes üsna pea ootusaeg –
advent. Klassijuhataja paigutas seinale suure papptahvli, millel
olid kinnised luugikesed: palju väikesi ja mõned suuremad.
Igal hommikul avas klassi korrapidaja ühe väikese luugi,
millest vaatas vastu väike kuldtäht – nii algas
esimene advendinädal. Õppetöö kestis kuus
päeva nädalas, seega laupäeval, kui tunnid olid
lõppenud, avas möödunud nädalal kõige
paremini õppinud ja käitunud tüdruk meie klassis
ühe suurematest luukidest, mille taga oli natuke suurem kuldne
täht – üks nädal jõuluootust oli läbi.
Nii kestis see kuni jõulude ja koolivaheaja alguseni, kui
klassi parim õpilane tohtis avada tahvli kõige suurema
luugi suure kuldtähega. Iga tüdruk püüdis
seda au ära teenida, eks ka mina teiste hulgas, aga kahjuks
ei mäleta, kas see mul ka õnnestus.
Ei mingit
tingel-tangelit
Jõulud olid vaikne
perepüha, ei mingit tingel-tangelit nagu praegu, mil trall
algab juba paar kuud enne jõulude saabumist. Kogu linn
särab tuledes, kaubanduskeskustes kõlavad jõululaulud,
vaateaknad kiiskavad jõulukaunistustest ja reklaam kutsub
aga ostma. Ei mingit pühalikkust. Ostke, ostke, ikka rohkem,
ükskõik mida, tehke kingitusi, kinkige ükskõik
mida! Sageli lausa tarbetuid asju, millega ei oska midagi peale
hakata, aga ära visata on ka piinlik. Praegu olen jõulueelsest
trallist juba nii tüdinud, et kui jõulud lõpuks
käes, siis tunnen kergendust, et: ometi saab rahu!
Meile, lastele, palju kingitusi ei tehtud. Oli paar asja, millest
jõuluvanale kirjutasime ja saada soovisime. Lelusid oli
vähe, neid hoiti ja armastati.
Igal jõuluõhtul sõitsime voorimehega Jaani
kirikusse jumalateenistusele, hobusel helisesid kaelas kuljused
– see oli eriline oodatud sündmus ja suur elamus. Voorimehega
sõitsime ka kirikust koju, kus ootas meid vanaema ja kaetud
jõululaud. Meie õega olime piparkoogitainast rullinud
ja sellest küpsised vorminud, ema oli sülti keetnud
ja vorste toppinud. See kõik on möödanik.
Muidugi on jõulusid alati pühitsetud ja ka kirikus
käidud. Meeles on kenad koosviibimised kolleegidega Vabariiklikus
Tuberkuloositõrje Dispanseris, mida ammu enam ei eksisteeri.
Meie pidu kandis nime „Talvepidu”, aga mõtlesime
ikka jõuluõhtu peale. Kõik istusime ühise
laua taga, ametikohast olenemata, olime ju sõbrad ja kolleegid.
Ka meie väike ansambel esines mõne lauluga ja kui
laulsime „nääriöö” asemel „jõuluöö”,
ei tehtud sellest mingit numbrit.
Õige
meeleolu tekitavad (kiriku)kontserdid
Vahepeal, juba uue Eesti
Vabariigi ajal, elasin mõne aasta maal. Nõva vallas
Variku külas. Sealt viidi jõulude ajal küla pensionärid
bussiga Nõvale, kus kohaliku kooli saalis ootas meid ehitud
kuusk ja pidulik jõululaud. Käis ka jõuluvana
ja kuuse all saime temalt igaüks salmi või laulu eest
väikese kingituse. Nõval tegutses väike kirikuansambelgi.
Laulsime igal jumalateenistusel oreli saatel väikses armsas
Püha Olavi kirikus ja muidugi jõuluteenistustel. See
oli ilus aeg. Kahjuks hakkab Variku küla välja surema.
Loomi enam ei peeta, kui vanaperenaine või -peremees sureb,
jääb talu tühjaks, sest lapsed on juba ammu mõnes
linnas kanda kinnitanud. Maal pole töökohti, talupidamisega
ei ela ära ja noortel pole seal midagi teha.
Oma kooriga „Rukkilill” oleme alati jõulusid
tähistanud. Alustame juba varakult esinemistega advendikontsertidel
erinevates kirikutes. Tänavu on plaanis kontsert Rootsi-Mihkli
kirikus.
Seoses jõuludega on mul meelde sööbinud veel
üks kaunis mälestus... Olen suur muusikaarmastaja ja
üks minu sugulane kingib mulle igaks tähtpäevaks
pileti mõnele heale, minu maitsele vastavale kontserdile.
Ei mäleta aastanumbrit, aga see polegi tähtis. Olin
veidi külmetanud, ei tundnud end kuigi hästi, aga piletid
Pille Lille Muusikute Toetusfondi kammermuusika festivalile olid
ostetud, kontsert toimus raekoja saalis. Istusin esimeses reas
ja kaunist muusikat kuulates imetlesin aknast paistvat suurt ja
säravat kuuske Raekoja platsil. Kuusest oli kahju, nii kaua
kasvanud ja nii üürikeseks ajaks ehitud, aga imeline
vaatepilt see oli! Seda vaatepilti meenutan alati, kui meeleolu
kipub nukraks muutuma. Jõuluime seegi, et tol talvel ma
eriti rängalt ei põdenudki. Kõigest hoolimata
on jõuluaeg ilus, jõulud olid, on ja jäävad,
hoidkem siis jõulutunnet oma südames.
Häid õnnistatud jõule teile kõigile.
|
|
|
